pühapäev, 18. september 2011

Naisterahvad, meesterahvad

...need on ainukesed rahvad. Nii ütles kunagi Hando Runnel. Moodne aeg ja moodsad suhtumised üritavad rahvaste vahelt piire kaotada, aga naiste ja meeste vahele hoopis vastandumist tekitada. Ikka sellesama võrdsuse taotlemise sildi all. Pean silmas nimelt feminismi ja sellega kaasnevaid süüdistusi meeste aadressil. Kui on võrdsus, kuhu jääb siis meeste kaitsmise osa? Blogindusest on taas selleteemaline uus ja meelierutava arutelu laine üle käinud. Ja kui mõni mees julges piiksatada, et mehed vajavad ka kaitset, siis arvasid õrnad naisisikud, et see pole kellegi mees, kes naisega hakkama ei saa ja abi vajab;)

Jutt tüüris selleni, et kui naine oskab meestetöid, siis on ta juba tiba rohkem feminist, kui enne, mil ta arvas, et naiste asi on ilus olla ja meeste rahakoti peal elada. Lõpuks jõuti järelduseni, et meestetöid tehes saab ka mimmist ükskord inimene.

Hea küll, tunnistan, et see kokkuvõte on tahtlikult irooniline ja kontekstist välja rebitud. Põhiline on see, et mulle ei meeldi järeldus, et kuna naine mehest kehvem pole, siis võib üks õige naine iga kell meestetööd ära teha!

Olen põhimõtteliselt ka ise nii toiminud, aga ma ei arva, et selles midagi positiivset ja kiiduväärset on. Ajutise lahendusena (mees on Soomes, haige vms.) on asi mõistetav, aga laiemalt peresuhete mudelina reklaamimisel pole minu arust küll jumet. Mul pole midagi selle vastu, kui mõnele naisele meeldib puulõhkumine rohkem kui õmblemine ja mõni mees eelistab laisteaiakasvataja tööd autojuhi omale. Niikaua kui see neile tõesti meeldib. Aga kui naine võtab rasked meestetööd enda õlule vaid sellepärast, et tema mees need tegemata jätab, siis on suhetes midagi mäda. Kas on alati kõiges süüdi laisk mees, võib-olla viitab see hoopis naise suutmatusele mehega koostööd teha? Töö ise ärategemise asemel oleks targem mehes äratada vastutustunne ja soov mehena käituda. Aga sellele tuleks mõelda juba suhet alustades. Naised, kes on peres enda kanda võtnud kõige eest vastutaja rolli, jätavad mehe automaatselt sellest osast ilma. Ja siis polegi midagi imestada, et mees ei tahagi enam ei vastutada ega naise koormat kergendada. Küll kange naine saab isegi hakkama ;)

Ma ise saaksin ilmselt samuti paljude meestetöödega hakkama, aga miks ma peaksin? Ma jätan meestetööd mehele, kuigi ta pole mingi superman, kes kõike oskaks ja viitsiks teha. Aga ma ei hakkagi ette võtma projekte, millest tema ei ole huvitatud ja kuhu ta oma õlga alla ei taha panna. Et siis ise kangelaslikult ja etteheitvalt seda kõike ise teha. Ammugi ei näe ma mõtet talle tema puuduste nina peale viskamises.

Koostöö algab ühistest eesmärkidest ja teineteise soovide aktsepteerimisest. Jah, olen nõus, et on olemas täiesti mõttetuid mehi, kes ei taha ega viitsi mitte midagi teha ega pingutada ei enda ega pere eesmärkide nimel. Aga olgem ausad, naiste hulgas on selliseid laisku ja saamatuid samapalju. Tubli naine, kes väärilist partnerit ei leia, peaks endale aru andma oma valikutest, kas sünnitada nii mitu last, kui ta üksi üles kasvatada jaksab, või võtta elukaaslaseks mingi lootustandev eksemplar ja püüda koostööd tehes saavutada parim tulemus, mis võimalik. Aga naised ei oska nii mõnigi kord kompromisse leida ja hakkavad selle asemel kooselu probleemides vaid mehi süüdistama. See viimane tegevus ei ole kunagi ühtki meest tublimaks ega töökamaks muutnud.

Asjaolu, et looduse poolt on naise põhieesmärgiks kodeeritud lastesaamine, ei tee seda automaatselt mehele kohustuslikuks ega haaravaks. Naisel on suurem vastutus, sest tema otsustab, kas laps sünnib ilma või mitte, ja missuguse mehega. Naised ei tohiks mõttetutel meestel paljuneda lasta, st. nendega lapsi saada. Ah et häid mehi kõigile ei jagu? Nomaitea, poisse-tüdrukuid sünnib ikka üsna ühepalju. Kui loru mees ühtki naist ei saa, siis on ta sunnitud ehk ennast muutma ;)

Nagu öeldakse, laste kasvatamine algab lapsele isa valimisest. Naine ei tohiks lapsi saada mehega enne, kui ta on veendunud, et mehest saab isa, kes on valmis hoolitsema oma pere eest. Kui tegu on mehega, kes pole veel valmis lapsi saama, siis ei muuda teda ka ühiskonna hukkamõist, kui lapsed juba olemas on ja mees neist ei hooli. Naine, kes muretseb lapsi mehega, kes neid kas üldse ei taha, veel ei taha või nii neid nii palju ei taha, on isekas ja teeb oma lastele karuteene. Mina ei usu, et tänapäeva mehed ongi nii halvad, et neid ei huvita ei pere ega laste saatus. Tihti on asi selles, et mees pole lihtsalt leidnud sellist naist, kellega ta tahaks pere luua. Parema puudusel elatakse kellegagi koos ja naised panevad mehed sundseisu, otsustades üksi lapse saamise üle. Ja erinevalt naise lootusest, et laps neid lähendab, toob see hoopis uusi raskusi. Selle tagajärjel tulevad esile paarissuhete nõrgad küljed. Naine hakkab näägutama ja mees läheb sõpradega õlut jooma. Või otsib uue naise. Kas tõesti on naine vaid süütu kannataja ja mees alatu tõbras?

Lastesaamise teema laienduseks võib öelda, et sageli ei suuda mehed ja naised kooselus ka muid soove ja eesmärke kooskõlastada. Või õigemini, tahetakse oma eesmärgid teisele peale suruda. Ja kui see ei õnnestu, siis on kombeks pidada süüdlaseks meest, kes ei taha teha nii, nagu naise arust peab. Aga mida või kuidas oleks mees tahtnud, jäetakse täiesti kõrvale. Suurepäraseks näiteks oleks Murutaride abielu lugu. Kati tahtis taluelu, palju lapsi ja loomi. Aga tema mees oleks eelistanud linnaelu paari lapsega ja tegelemist oma hobi, purjetamisega. Kas tõesti polegi mehel sõnaõigust, kui palju lapsi saadakse? Selle pere ajakirjanduses paljunämmutatud lugu annab aimu, et mees, keda naise poolt süüdlaseks tembeldati, oli selles suhtes võib-olla hoopis hoopis kannataja? Sama lugu võib olla ka väga paljude teiste paaridega, kus naised kurdavad, et mehed ei hooli lastest ega tee vajalikke kodutöid. Aga kuidas asi sinnani jõudis? Võib-olla krabas naine kinni võimalusest endale perekond hankida, kuigi ise teadis, et see mees ei hooli piisavalt temast ega ole valmis lapsi saama? Või ei osanud kumbki pool teisega arvestada ega vaevunud koostöö nimel pingutama?

teisipäev, 13. september 2011

Kõiges on süüdi Hiina

Kõigepealt kinnitan, et järgnev jutt ei ole mingi tõsiseltvõetav majandusanalüüs. Makromajanduse protsessid on minu jaoks müstika, aga ikkagi vaevan oma lolli pead küsimusega, et miks rahanduses kõik jälle allamäge läheb. Miks peaks meie igapäevaelu mõjutama kreeklaste vastutustundetu laristamine? Mingu pankrotti, kui ei oska ega taha kokkuhoidlikumalt majandama hakata. Pole meie mure, et nende rahvas tuleb tänavale laamendama, kui valitsus üritab kärpeid teha. Aga räägitakse, et see mõjutab meie kõigi elu ja me peame aitame neil seda kriisi lahendada. Kuna asjatundjate arvamust tuleb usaldada, siis hakkasin olukorda oma mätta otsast analüüsima.

Vanasti ülikoolis ütles meie õppejõud, et alles siis oled asja endale täiesti selgeks saanud, kui oskad selle teoreemi lihtsate sõnadega oma vanaemale ära tõestada. Just sellest arvamusest innustatuna asusin maailmamajandust tavainimesele arusaadava elumudeli peale taandama. Ja jõudsin lõpuks järeldusele, et see kõik on Hiina süü. Aga kuidas? Kohe seletan.

Oletame, et eurotsoon on nagu üks suur perekond, kes valdab-haldab ühiseid varasid. Nagu näiteks pärandust, mis nad oma vanematelt või vanavanematelt on saanud. Mis tervikuna on päris tore kompleks, näiteks sisaldades ilusat maakodu, maad ja metsi kusagil mere ääres, villat soojal maal. Kui see kõik maha müüa ja raha pärijate vahel ära jagada, ei saaks keegi endale lubada nii häid puhkuseveetmise võimalusi. Seda enam, et igapäevaraha teenib igaüks ise, aga see ühisvara oleks nagu sääst või investeering tulevikku. Selleks, et korras hoida seda kinnisvara, maksab iga osaline teatud summa ja vastutasuks saab oma perega kasutada neid hüvesid. Ilus-kena, niikaua kui kõik oma kohustusi ja õigusi korralikult tasakaalus hoiavad. Aga oletame, et nagu igas peres, on ka seal laisku ja mugavaid, kes küll hüvesid tahavad, aga ei viitsi vaeva näha, et igapäevatööga piisavalt teenida, et kulud-tulud tasakaalus hoida. Selline tegelane mõtleb, et miks ma pean rabelema, kui niigi ära saab elada. Olen ju rikas tänu oma pärandusele ja hakkan kohe selle arvel kulutama. Võtan laenu. Esimese SMS-laenu sai ta lihtsalt kätte, aga tagasimaksmiseks polnud raha kusagilt võtta. Seega tuli võtta uus ja suurem laen, et tasuda eelmine võlg. Teadagi, mis juhtus siis, kui selle tasumise tähtaeg kukkus. Laisk pereliige polnud rohkem rihma pingutama hakanud ega oma eluviise muutnud. Nii kasvas tema laenukoorem, mille tagatiseks oli tema pärandiosa. Kui siis saabus ükskord aeg, kui uut laenu enam keegi ei andnud, tuli asi avalikuks. Kõik laiutasid käsi, et kuidas nii vastutustundetule isikule antakse nii suuri laene? Miks keegi ei hoiatanud kaasomanikke, kui nende ühisvara osa pandi tagatiseks sellisele rahapriiskamisele? Kes on süüdi? Ahne ja alatu laenuandja. Selliseid lugusid tuleb tänapäeval lihtsate inimeste elus küllalt sageli ette. Ja lõpuks on perekonnal kaks valikut, kas lasta ühine kinnisvara kiirmüügi hinnaga turule, et võlg makstud saaks. Või siis panna raha kokku ja hakata ise vastutustundetu pereliikme võlgu maksma. Vahet pole, kas anda see raha talle tagastamatu abina või laenuna. Tõenäosus seda tagasi saada pole nagunii eriti suur.

Sama lugu on ka Kreekaga. Ühisvara ehk euro on löögi all. Teiste riikide pankadel on palju Kreeka võlakirju, mida võib pärast selle riigi pankrotti korstnasse kirjutada. Rääkimata igasugustest rahanduslikest kriisidest, mis kaasneks omakorda nende pankade ja riikide makseraskustega. Nii seisab ka eurotsoon nagu näitlik perekond sama valiku ees, mida oma laisa ja raha tuulde loopinud liikmega ette võtta. Ja tahaks teada, kes on selles süüdi? Peasüüdlane on küll üle võimete elanud Kreeka, aga ta poleks saaanud seda teha, kui Hiina poleks muudkui laenanud sellele luhvtikustile ;) Kui ma ühel seminaril Hardo Pajulalt küsisin, et kui kõik riigid, isegi USA, on võlgu ja riikide eelarved on defitsiidis, siis kust see puuduv raha tuleb. Hiinast, vastas ta. Hiina aga laenas julgelt, sest teadis, et vastutustundetu laenaja selja taga on korralik ja jõukas perekond, kes viimases hädas nagunii võla kinni taob. Mis tal üle jääb, kui ta ei taha kaotada oma vaevaga üles ehitatud kompleksi ja ilusat tulevikuinvesteeringut. Hiina ise aga ei kuluta, vaid töötab vähese raha eest. Inimesed sõidavad jalgrattaga tööle, elavad kitsastes oludes ja tohivad vaid ühe lapse saada. Julm, aga majanduslikult tõhus. Kui me vanasti kartsime, et Hiina vallutab maailma sõjaga, siis nüüd hakkab tunduma, et ta teeb seda rahaga, olles kogu maailma võlausaldaja. Kui ta siis ükskord oma võlgu sisse nõudma hakkab, võib ta igasuguseid tingimusi esitama hakata. Ja head elu ja priiskamist nautinud läänemaailm on kasinate hiinlaste ees käpuli.

Ma ei tea, kas see lihtsustatud perekonna musta lamba mudel vastab praegusele finantskriisile. Arvata võib, et keerulistes finantstehingutes ja -instrumentides on rohkem nüansse kui selles perekondlikus loos. Aga vähemalt tekib mul niimoodi asjale lähenedes arusaam, miks me ei saa lasta kreeklastel ise oma supp ära süüa. Hardo Pajula kardab, et üritatakse teha nii, et hundid söönud ja lambad terved. Aga kas see on võimalik? Ära süüakse lammaste asemel siis kedagi muud...

reede, 2. september 2011

Missugune on hea raamat?

Aeg-ajalt palun oma tuttavatel soovitada midagi head lugemiseks. Raamatukogust võtan ka ise kobina peale mõne lootustandva romaani. Siiski ei ole tükk aega juhtunud, et raamat oleks mind vaimustanud.

Ma ei taha väita, et häid raamatuid üldse pole. Ilmselt on viga minus. Minu eheda vaimustumise ajad on vist läbi. Nagu öeldakse, on umbes kolm-neli lugu, mida erinevalt aina uuesti ja uuesti jutustatakse. Ja mina olen neile süzeevariantidele kõigile juba korduvalt kaasa elanud. Küllap huvitaks mind meie põlvkonna tegelaste (10aastat siia-või sinnapoole) probleemid ja tagasivaatav analüüs nende elu õppetundidest. Kahjuks pole sellist romaani lugema juhtunud, kus kõik oleks nii, nagu mulle meeldiks. Hakka või ise kirjutama ;)

Võtan läbi oma viimasel ajal loetud kodumaise kirjanduse. Sofi Oksaneni "Puhastusse" suhtusin suure eelarvamusega ega kavatsenud seda lugeda. Siiski juhtus, et raamatukogus tõi just minu ees keegi selle tagasi ja otsustasin, et vaatan oma silmaga üle, kas on see lugu nii vägivaldne ja võlts, kui olin kuulnud. Tegelikult oli see veel hullem, kui arvasin :P Esialgu kavatsesingi selle pooleli jätta. Naturalistlikud stseenid olid tõesti öökimaajavad. Nagu näiteks korduvad kirjeldused kärbeste munemisest vorsti jms peale ja neist ööga koorunud vakladest. Olen kah maal elanud, aga midagi sellist pole küll näinud. Eriti vastu hakkas stseen lapse (!) vägistamisest elektilambiga. Aliide meest kirjeldati niimoodi, et ta kaenlaalune higi haises sibula järgi ja munad rippusid põlvini... Väkk. Olgugi et tegu oli punase partorgiga, oli Martin siiski tavaline eesti mees, kes oma naist hellitavalt kutsus "murumunakeseks" ja oli valmis tema heaks kõike tegema. Miks ei oleks võinud tasakaalukamalt kirjeldada tema heade kavatsuste ja halbade otsuste vahelist vastuolu. Lugeja ei ole nii loll, et sellest konfliktist muidu sotti ei saa, kui kõik puust ja punaseks on tehtud, sealjuures elusuurusest kaks korda suuremana kirjeldatud. Vaatasin filmiversiooni jaoks sellesse rolli valitud meest, täitsa normaalne tundus. Ei tea, kuidas teda meile vastikuks tehakse, lõhna ju filmis ei tunne ;)

Kuna ma tahtsin teada, kuidas see jama lahendatakse, siis lehitsesin raamatu ikkagi lõpuni. Korralikult lugeda seda ei suutnud, liiga jälk oli see kõik. Minu arust sisaldas ka süzee palju ebausutavaid pöördeid. Aliide reeturlikku käitumist õega võib ju mõista, aga see, kuidas ta oma armastatu kinni seob ja keldrisse aeglaselt surema jätab, on mõeldamatu. Ja kuhu jäi laibalehk? Uskumatu on ka see, kuidas ta lõpus kaks mafioosnikut silmi pilgutamata maha kõmmutab. Kust vanainimesel püss ja selline täpne laskmisoskus pärit olid?

Ma saan aru küll, et tänapäeva lugeja tahab aina uusi ja teravamaid elamusi, muidu tähelepanu ei saa. Aga minu arust ei tasuks olla õnnelik, et meie rahva kannatusterohke minevik sellise raamatu abil laiale maailmale selgemaks saab... Pigem jäägu see neil teadmata, kui läbi niisuguse prisma näidatuna. Nii ülepakutud, ja eelkõige vastik.

Teist raamatut Merle Silla "Soovituskirjad kõigile, kes jäävad ükskord vanaks" alustasin eelmisega võrreldes palju lootusrikkamalt. Algus oligi väga hea. Ja siis jäi autor kinni oma isiklike kogemuste kirjeldamisse. Kuidas ikka see Inglismaa hooldekodu asukate ja töötajate elu oli. Algul sellest lugeda oli ju päris huvitav ja hariv. Paraku pöördus autor selle juurde ikka ja uuesti tagasi ja jättis peategelase Mari täiesti lahti kirjutamata. Ei saanud aru, kuidas ta abielu selliseks kujunes ja miks kunagi varem seda selgeks ei räägitud. Paar vihjet, et mees mängis kasiinos ja raha oli ei jatkunud, ei ole siiski piisav seletus. Seda enam, et lõpuks osteti ju maja ja rahaliselt oli nagu korras. Ometi läks naine uuesti välismaale tööle. Peategelase enda kohta ei saa me teada midagi peale selle, et ta maalib orhideesid. Miks ta ei oleks neid võinud maalida Soomes, kus mees töötas, kui ta oleks tahtnud oma abielu päästa? Kas tõesti oli selleks vaja ühte sõbrannat, kelle nõuande järgi Mari helistaks oma mehele, et öelda, ma armastan sind... Ning siis oli naine löödud, kui telefonis vastas tema mehe asemel võõras laps. Mis tähendas, et mehel oli vahepeal tekkinud uus pere. Kuidas sai selline lahendus naisele nii suureks üllatuseks olla, kui nad aastaid lahus on olnud? Neile küsimustele vastust ei autor ega peategelane ei otsinud ja selletõttu osutus raamat mulle pettumuseks. Seda enam, et siingi ei osatud lõpetuseks pakkuda midagi muud kui naistekale iseloomulikku häppi-endi- uut meest. Intrigeeriv pealkiri- soovitusi vanaks saamiseks- ei õigustanud samuti ootusi. Ainus järeldus tundus olevat, et ei tasu haigestuda Alzheimeri tõppe :)

Seega tundub, et parimaks romaaniks viimase aja eesti kirjandusest tuleb tunnistada Kati Murutari "Naisena sündinud 20 aastat hiljem". Ega ma sellest autoristki suurt midagi head ei lootnud. Raamatud sain osta kirjastusest soodsa hinnaga ja võtsin need kaks osa reisile kaasa ajaviitelugemiseks. Ja plaan oli need sinna kaugele maale maha jätta, kuna kohvri kaal kipub tavaliselt tagasilennul liiga suureks paisuma. Peab ütlema, et raamatud lugesin ühe hooga kiiresti läbi ja kuigi kohvri kaaluga oli rebimist, ei raatsinudki ma neid maha jätta. Sest nende raamatute puhul oli tunne, et ehk võtan neid teinegi kord üle lugeda. Ja see on minu meelest kõva sõna ühe romaani hindamisel. Vigu leidsin loomulikult kah (kuidas siis teisiti!). Kõik tegelased olid äärmuslikud. Kui keegi oli rikas, siis ülirikas. Kes oli joodik, see oli padujoodik. Kellel tütre kasvatamine nihu läks, sellel ikka täiega, nii et temast sai prostituut, kes kadus laia maailma pahelistesse hoovustesse. Aga tegelased panid siiski kaasa mõtlema ja kaasa tundma.

Need eelnevad olid romaanid, millel on nii süzee kui tegelased. Kaks raamatut Viivi Luige "Varjuteater" ja Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik" on justkui midagi muud. Reisikirjad või arutlused. Viivi Luige raamatu sain raamatukogust ja tahtsin selgeks teha, kas tasub seda osta. Üllatuseks ka mulle endale jõudsin otsusele, et ei osta. Sest kuigi Viivi Luik on olnud mu lemmikluuletaja ja Rooma on mind võlunud, ei andnud need kaks eeldust kokku nii head tulemust, kui lootsin. Sest ma tundsin, et vaevalt ma seda raamatut kunagi veel üle loeksin. Autor lähenes teemale võtmes "mina ja Rooma" ja minu meelest jäi tänu tema eneseupitamisele ta jutt Roomale alla. Vähemalt mina ei saanud sellest sügavamat Rooma-tunnetust, mida oleks oodanud inimeselt, kes seal tükk aega on elanud. Õnnepalu raamat on mul poole peal ja siiani ei ole kohe mitte midagi paha ütelda. Väga huvitav ja meeleolukas lugemine on.