pühapäev, 31. oktoober 2010

Oh, seda kellakeeramist!

Mina üldiselt ei virise selle üle. Kuigi minu arust võiksime jäädagi suveaja peale ehk nö. vene ajale, nagu vanasti. Õhtul oleks kauem valge ja mõne aja pärast nagunii vahet pole. Kogu aeg on pime. Aga mis parata, pärast ENSV lõppu tuli uue ajavöötmega harjuda. See oli üks vähestest asjadest, mida ma sellest ajast taga igatsen...

Ma oleks kellakeeramise pärast täna pea-aegu häbisse sattunud. Tõusin nagu puhkepäeval tavaliselt, kusagil 9 paiku. Kuna eelmisel päeval olime garaazi koristanud, siis oli täna vaja ära viia taara ja igasugused sorteeritud plastmasstotsikud. Otsustasin, et teen selle kohe hommikul ära, ühtlasi käin ka poes, sest piim oli eile otsa saanud. Kui aus olla, siis õlu ka. Selle viimase ostmisega seoses vaatasin, et kell oleks ikka üle kümne, muidu ju ei müüda.

Aga... ma ei arvestanud kella keeramisega. Õnneks läks nibin-nabin nii, et kell oli üle 11 ehk uuema versiooni järgi üle 10, kui ma kassa ette jõudsin. Mul tuli alles kodus pähe, et kui piinlik oleks olnud, kui mulle oleks öeldud, et kas sa siis ei jõua oma õllejanuga oodata õige kellajani. No vedas mul seekord.

reede, 29. oktoober 2010

Enne ja nüüd

Olen minagi sellest põlvkonnast, kellel on õnn (või õnnetus) olnud kahe erineva riigikorra all elada. Sotsialismis ja kapitalismis. Millal oli elu parem? Või lihtsam?

See küsimus jäi mind kummitama, vaadates seriaali ENSV. Kas meenutan seda aega nostalgiaga või äratas see hoopis ebameeldivaid mälestusi? Mina valiksin viimase variandi. Kuigi nooruses sai raskustest kuidagi üle ja meeldivat on meenutada sellestki ajast palju. Nagu Mihhail Lotman ütles, möödunud ajastule hinnangut andes ei maksa segi ajada oma noorusaega ja totalitaarset reziimi. Kuigi noorus on ilus aeg, pole see sugugi vaid lust ja lillepidu. Sel ajal tuleb osata napi elukogemuse baasil teha väga olulisi otsuseid, mis tihtipeale mõjutavad pöördumatult su ülejäänud elu. Tuleb õppida ja raha teenida, pidutseda ja armastada. Tuleb leida oma koht siin päikse all ja õige kaaslane eluteele, sünnitada ja üles kasvatada lapsed. Mis ime, kui nii paljude ülesannete hulgast mitte kõike ei õnnestu täiuslikult teostada. Aga neid vigu, mida ise oleks saanud vältida, ei maksa ajastu kaela ajada. Ei siis ega nüüd.

Üks suur müüt nõukaajast rääkides on see, et kõigil oli tööd. See aga ei tähendanud sageli suurema osa ajast mitte töö tegemist, vaid tööl käimist. Vahet polnud, kas rabelesid või mitte, kätte said oma sada rubla +/- niivõinii. Ja milleks siis nii kangesti pingutada? Kui inimestel tol ajal oleks olnud stiimul rohkem teenida või midagi saavutada, oleks ka siis üks inimene vabalt võinud kahe või enama töö ära teha, ja tööpuudus olekski käes olnud.

Tol ajal polnud pankrotte, töökohad ei kadunud ootamatult. Polnud oluline, kas valmistatavat toodangut keegi vajab või mitte, kõik käis plaanikomitee otsuste järgi. Ja nagu mäletate, sageli anti jaotuskavades või Breznevi pakikeses ühe vajaliku asjaga kaasa kaks mittevajalikku. Kvaliteeti küll kontrolliti, aga seda tegid inimesed, mitte turg. Ja mis kõige olulisem, see raiskamine ja mõttetu töö maksti kinni vene maavaradega. Mis hakkasid selle ajastu lõpus juba kokku kuivama ja "ilus" elu ei oleks nagunii jätkuda saanud.

Noored kurdavad, et tol ajal oli pärast kõrgkooli lõpetamist suunamisega töökoht garanteeritud, nüüd ei pruugigi erialast tööd leida. Mis siin imestada, lugesin kusagilt, et kui tol ajal lõpetas kõrgkooli aastas umbes 7000 tudengit, siis nüüd on see arv 17000. Peale selle on kasvanud tublisti kõikvõimalike humanitaarsetel erialadel õppijate hulk. Muuseume ja teadusasutusi on ikka umbes samapalju, ja sealgi staazikas kaader ees istumas. Kus mujal ikka need humanitaarid endale erialast tööd leiaksid. Õpetajaks, eriti maale, ei taha noored endiselt minna.

Mina sain omal ajal erialase suunamise, mis võiks igati kadestamisväärne olla. Ei mingit sundkolkastumist, töökohtade valik kas Tartusse või Tallinna, sest minu erialal tookord mujal töötada polnudki võimalik. Kõik oleks nagu imetore, kuid elamispinda ei pakkunud ükski asutus. Mõni meie kursuselt, kel mingi vajalik tutvus oli või kes oli eriti kõrgetasemeline spetsialist (lisaks meesterahvas või perekonnata), sai parimal juhul ühikakoha. See oli küll elamiseks kehv variant, aga andis sissekirjutuse. Ja sind võeti korterijärjekorda, mis võis küll olla 15-aasta pikkune. Tol ajal oli linna sissekirjutus möödapääsmatu, et asutus sind tohiks tööle võtta. Sel juhul oli olemas võimalus leida elamiseks mingi üürituba, kui sa sissekirjutust ei vajanud. Kuna sissekirjutatud üürnikust ei olnud kuidagi võimalik hiljem lahti saada, siis keegi võõras polnud nõus sind oma majja ametlikult sisse kirjutama. Hea sõber või sugulane aga ei saanud seda teha, kui tal vaba üldpinda piisavalt polnud (vist 9 ruutmeetrit inimese kohta).

Nii oligi mul suunamisnimekirjast tulevase töökoha valimine täiesti suvaline. Kasvõi pane silmad kinni ja aseta näpp pimesi ühele neist. Palk oli kõigis sama, töö kah enam-vähem ühesugune. Ja lahtris "elamispind", seisis kõigil "ei kindlusta". Siiski andis üks asutus, kelle esindaja suunamisel kohal oli, ka mulle õrna lootust, et ehk saavad nad Tallinnas anda meile, kolmeliikmelisele perele, ühikatoa. Nii valisingi selle koha, kuigi seda lubadust nad suunamistingimustesse sisse ei pannud.

Suvi pärast lõpetamist möödus mul töökoha otsingutes. Panin oma sinise valge kraega kleidi selga ja käisin muudkui suuremate tehaste või instituutide direktorite jutul. Et kas neil pole minusugust spetsialisti vaja kas nüüd või tulevikus. Ja kui selgus, et oleks küll, siis jõudis jutt elamispinnani. Ja seal see ka lõppes. Elamispinnaga oli kitsas. Nagu te mäletate, sai korteri suhteliselt kiiresti vaid ehitaja või mõni kõrge kvalifikatsiooniga keevitaja või mõni muu hädavajalik töömees. Mitte minusugune intelligendihakatis.

Selleks ajaks, kui see suunamiskoht lõplikult pidi teada andma, kas nad on elamispinna mulle leidnud või mitte, oli mul alternatiivne töökoht juba varuks. Õpetajaks väikelinna, millega kaasnes elukoht vanas linnalähedases suletud koolimajas. Mugavusi seal just palju polnud, aga ikkagi katus pea kohal ja edaspidiseks lubadus päris korter saada.

Sõitsin siis kokkulepitud ajal Tallinna direktori jutule. Lõplikku "ei"-vastust kohe ei antudki, vaid paluti järgmisel päeval tagasi tulla. Olin juba väga lootusrikas. Paraku selgus, et ikkagi pole võimalik perele tuba pakkuda, üksik inimene oleks ehk voodikoha saanud. Anti siis mind nö. suunamisest vabaks ja võisin minna, kuhu tahes. Hakkasin kodupoole hääletama, pisarad kurgus.

Saatusel aga oli minu jaoks oma plaan. Mind võttis peale ühe Tartu-lähedase asutuse varustaja. Tal oli veoauto kabiin igasugu kila-kola täis ja kui ta oli kinni pidanud, siis vaatas mind pahura näoga, et kuhu ma su küll siia ära mahutan. Ma veel mõtlesin, et mis sa siis üldse peatusid, kui ei tahtnud endale tüli teha. Tegelikult selgus sõidu jooksul, et tegu oli väga lahke inimesega. Rääkisin oma käigust ja selle nurjumisest. Ja selle peale ütles tema, et vist oli nende asutuses just hiljuti vajatud mingit sellesarnast asjameest nagu mina. Aga sinna see jutt jäi, ma olin tühjadest lootustest väsinud.

Õhtul kodus rääkisin, kuidas mul reis läks ja läksin magama. Egas midagi, kui õpetajaks, siis õpetajaks. Eks mu oma õpetajadki olid arvanud, et see amet võiks mulle sobida. Hommikul ärkasin selle peale, et ema mind üles raputas. Miks ma nii vara tõusma pean? Ema ütles, et selleks, et bussi peale jõuda. Kuhu ma minema pean? Eks ikka seda Tartu-kohta uurima. Ajasin ennast alistunult üles, panin sinise kleidi selga ja läksin.

Ja selle koha ma saingi. See polnud küll päris erialane töö, aga ikkagi samas valdkonnas ja tulevikuks lubati arenguperspektiivi. Korterit poleks üksi minule antud, aga kui mees samasse asutusse tööle tuleks, siis lubati see eraldada poole aasta jooksul. Seniks anti üks ühikatoa pugerik, kuhu last tuua ei võinud. Ja lasteaiakoht lubati samuti poole aasta pärast. Vanemad olid nõus last selle aja veel enda juures hoidma ja nii lõimegi nädala pärast käed.

Nagu selgus, polnud sellel tööl mu erialaste teadmistega midagi pihta hakata. Ja kuna korteri ja lasteaiakoha pärast olime sunnismaised, polnud mul ka uue töökoha otsimine võimalik. Arvasin, et ma ei saagi kunagi teha seda, mida õppisin ja mis mulle meeldis. Siiski läks nii, et pärast nelja-viie aasta möödumist avanes mul võimalus ülemuse puhkuse asendjana sama süsteemi suuremas asutuses käies ennast kõigepealt tuttavaks teha ja siis ka töökohta kauplema asuda. Saingi võimaluse ühe lapsepuhkusel olija asendajaks tulla. See tähendas lõpuks ometi päris erialast tööd, millest olin unistanud. Nüüd oli vaja vanas kohas lahkumisavaldus anda. Konks oli selles,et korter oli nö. ametikorter, ja lahkumise korral pidid välja kolima. Kuigi mees jäi sinna tööle, siis minu lahkumisel võis ikkagi norida, sest see korter oli antud meile tingimusel, et mõlemad seal töötame. Lasteaiakoht oli eraldatud minu töökoha fondist ja see oleks võidud ära võtta. Siiski söandasin selle sammu astuda, sest laps pidi järgmisel aastal nagunii kooli minema. Mul õnnestus lõpuks isegi töölt "lahkuda sõpradena", nii et mind ei hakatud äramineku pärast kiusama. Suutsin juhatajat veenda, et see on mu erialane edasiminek ja imekombel ta aktsepteeris seda.

Rääkisin selle loo võrdluseks tänapäeva noorte probleemidega. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii oli siis, ja on ka nüüd. Töökoha leidmine pole tõesti praegu lihtne ja korteri saamiseks peavad nad panga silmis armu leidma, et neile laenu antaks. Ja seda siis pool elu maksma. Üürimine pole üldse probleem. Erinevaid võimalusi on siiski tänapäeval palju rohkem. On võimalik saavutada palju suuremat eneseteostust ja ka teenida rohkem raha, mille eest endale lubada asju, millest tol ajal unistadagi polnud mõtet. Kasvõi reisida. Suurenenud on vaid vahed, mis eristavad ettevõtlikku ja õpihimulist inimest ja seda, kes eriti vaeva ei viitsi näha. Ja ärge tulge mulle rääkima, et tänapäeval kusagil raha või võimalusi lollidele ja laiskadele niisama jagatakse. Kui mõni ongi kas kogemata või sahkerdamise teel rikkaks saanud, siis ei pea õnn see tal kaua vastu.

kolmapäev, 27. oktoober 2010

Kinos

Käisime sõbrannaga kinos. Minu huvi oligi eelkõige kino(maja) vaadata, filmi valik tuli selle järel. Ma polnud pärast Titanicu vaatamist kordagi kinos käinud, ja millal see küll oli? Ammu. Selle ajaga on nii mõndagi muutunud.

Peab ütlema, et täitsa tore oli. Cinamonis olid pehmed mugavad istmed, saali põrand tõusis piisavalt, nii et eesistuja vaadet ei varjanud. Ja keegi ei ajanud juttu ega seganud, nagu kartsin. Viimatise (ikka seesama Titanic) külastuse ajal küsis minu taga istuv laps emalt kogu aeg selge ja kõva häälega, et mis nad seal teevad? Näiteks selle koha peal, kui noored autos nagistasid, nii et aknad higiseks läksid...

Popcorni ja cocat me saali kaasa ei ostnud. Kõigepealt polnudki aega vaadata, mida pakutakse. Ja teiseks, me ei teadnud, kas meie lemmikut õlut oleks tohtinud saali tuua? Ega vist mitte.

Ah et mis filmi me siis vaatasime? Ikka seda kõigi naiste lemmikut "Söö, palveta, armasta". Film ei petnud mu ootusi, oli sisult just nii pealiskaudne ameerika unelm nagu arvasin. Aga vaadata kõlbas see kui kauneid kaugeid maid tutvustav reisikiri. Olen ise nii Itaalias, Indias kui Balil käinud, seega pakkus film mõnusat äratundmisrõõmu. Itaalia oli minu arust kõige nõrgemini esindatud, algul ei saanud aru, mis linnas tegevus üldse toimub. Kas Roomas, Firenzes või hoopis näidatakse Veneetsia kitsaid tänavaid. Ehtsa ameeriklasena piirdus peategelane Rooma ja Naapoliga, sõites korraks vaid külla sisemaale (Toscanasse?), mis minu meelest kehastab Itaalia tõelist ilu. Ja söömine koosnes põhiliselt pitsa, pasta ja spagettide nautimisest. Võrreldes mäkdoonaldsiga on see muidugi kulinaaria tipp. Aga noh, maitseasi. Mulle endale need klassikalised itaalia toidud ei meeldi, aga seal on ka tõeliselt hõrgutavaid roogasid. Mina oleks söömise osa läbi viinud kas Prantsusmaal või Tais, kus minu jaoks on olnud parimad toidud.

Palvetamine ehk Jumala leidmine toimus loomulikult Indias. Ilmselt arvatakse, et see on selleks kõige õigem paik. Vaesus, lihtsad olud, kuumus, moskiitod ja muud ebamugavused peaksid inimese viima võimalikult lähedale taevasele tunnetusele. Lisaks hoopis teistsugune religioon ja kombed, mille alustest sa tuhkagi ei jaga. Mida müstilisem, seda võimsam usk... Nii halearmas oli vaadata, kuidas maailmarändur Liz lehitses lauluraamatut, millest polnud lootustki aru saada. Kui ta Itaalias õppis keelt ja suutis lõpuks restoranis selles keeles tellimuse esitada, siis Indias ta ei üritanudki. Kogu see usu leidmine tundus mulle täieliku butafooriana. Naine vaatas, mis teised ees teevad ja katsus sedasama järele teha. Kuulas, mida talle ütles kibestunud vanem mees või kohalik noor tüdruk ja lootis niimoodi eneseleidmiseni jõuda. Raamatus ehk suudeti seda kõike veenvamalt esitada, et temas toimus tõesti mingi kirgastumine. Filmis aga ohkas Liz kergendatult, kui talle anti ülesanne uusi turiste naeratusega vastu võtta. See oli asi, millest ta aru sai. Ja lahkudes võttis kaasa teadmise, et 20 min. päevas tuleb mediteerida. Kas see peale ühel kohal istumise veel midagi muud peaks tähendama, ei olnud päris selge.

Seejärel rändas Liz taas Bali saarele, kus ta endale mehe pidi leidma, nagu ma ette teadsin. Kogu lugu algaski Bali külastamisega, kus kohalik tark talle ennustas, et ta tuleb sinna tagasi. Kui siis Liz aasta hiljem sama nõia juurde tagasi tuli, ei mäletanud see teda. Nii oleks see võinud ju jäädagi. Aga kui tütarlaps näitas talle joonistust, mis tark talle oli andnud, siis meenus sellele, kellega tegu. Andke andeks, aga märksa loogilisem oleks olnud, kui see Kutut (või mis ta nimi oli) oleks tunnistanud, et sama juttu räägib ta kõigile valgetele turistidele ja see pilt koos tähendamissõnadega on samuti tema tavaline show osa. Pildil oli nelja jalaga kuju, kelle silmad olid joonistatud südame kohale. Jutt juurde käis nii, et püsi kahe jala asemel nelja jalaga maa küljes ja vaata maailma mitte mõistusega, vaid südamega. Väga sügavmõtteline, onju. Nagu ka tema ennustused, ma võiks ka samamoodi mullikesi puhuda. "Sa oled rännumees" - selge see, et kui valge inimene kauget Balit külastab, siis huvitab teda rändamine. Kui ta reisib üksi, siis on tegu ilmselt varasema lahkuminekuga ja südamevaluga. Seega pakkuda kaks abielu - tundub igati loogiline. Üks on läbi, ja teiseks lootus anda on kena zest. Rahaga on ikka nii, et kord teda on ja kord jääd sellest ilma. Vaata kliendile otsa, ja paku, kummas järjekorras asi võiks toimuda...

See naine ootaski kogu aeg, et keegi teine talle ütleks, mismoodi ta peaks mõtlema, tundma ja mida oma eluga pihta hakata. Eks neid tarkuseterakesi pillati filmi jooksul üsna mitmeid erinevate tegelaste suust. Ega need ütlemised valed polnudki, aga mingit terviklikku ja tasakaalus maailmapilti ma sealt küll kokku ei osanud panna. Elizabeth vist kah mitte, kuigi idee poolest pidi ta selle ajaga kõvasti muutuma ja ennast leidma. Igatahes otsingute lõpp oli ehtaameerikalik, ühe naise jaoks on pärast lahkuminekut ja murtud südant ikka parim lahendus ja ravim uus mees. Sellele arusaamisele suunas Lizi kindlasti ka kohaliku naise kindel veendumus: "igal naisel peab mees olema!" Ja ei ole minu asi kahelda, et kas sellestki suhtest midagi paremat tuleb, kui eelmisest. Ausalt öeldes mina aru ei saanudki, mis ta eelmisel mehel ja armukesel viga oli, et minema pidi jooksma. Mees tahtis minna õppima selle asemel, et naisega Arubale sõita ja armuke - oli vist liiga noor ega tahtnud veel tõsist suhet. Aga nüüd uue mehega ootas naist ees kaugsuhe kahe maa vahel tõmmeldes. Ekstaole, algul muidugi väga eksootiline, aga hiljem? No aga see pole minu ega teiste vaatajate mure, mis neist saab. Filmi lõppkokkuvõte oli klassikaline, armastus võidab kõik. Kuigi minu arust ei mänginud osatäitjad seda välja nii, et nende suhetes oleks tunda olnud suurt armastust või ehedat kirge. Kena lisaboonus muidugi, et mees oli jõukas teemandikaupmees :P Täpselt nagu see tark talle ennustaski, et saad uuesti rikkaks.

Arutasime sõbrannaga, et kes oleks võinud Julia Robertsi asemel Elizabethi mängida. Meie arust ta sellesse osasse ei sobinud. Ta on nagu liiga pikk ja kõhn, et mõjuda veenvalt nii naiselikus rollis. Näitlejaoskustest on ta leivanumbrid kaks näoilmet, kas suu kõrvuni naeratus või siis needsamad (botoxist?) pundunud huuled võbisemas sisemisest valust. Oi kui palju kordi ja paljudes filmides ma neid tema ühesuguseid ilmeid juba näinud olen! Seekord pigistati ka mõned üle põse veerevad pisarad välja. Aru ma ei saa, miks teda heaks näitlejaks peetakse ja talle miljoneid makstakse. Hea näitleja annab rolli edasi ikka palju enamaga, kui kahe näoilmega. Arvan, et mõni teine osatäitja oleks suutnud selle tegelase siiski palju sisukamaks mängida. Miks mitte Rachel Criffiths, kes on osalenud seriaalides "Mulla all" ja "Vennad ja õed". Tema tegelased on olnud mõnusalt naiselikult vastolulised ja segaduses, aga samas usutavad.

Ei saa öelda, et ma sellest filmist mingit tarkust kõrva taha ei pannud. Näiteks see, et kui ei seksi, siis muutuvad liigesed kuivaks. Ja meil räägitakse, et see viga kaasneb naistel vanusega... Või siis see, et kui pole kaua aega seksinud ja seejärel kaks nädalat järjest sellega aktiivselt tegeleda, võib põiepõletik tulla :DDD Eks hügieeniga on Balil lood natuke kehvad ka...

Nii et film vaadatud ja keel teritatud. Kartsin et 140 minutit on liiga pikk, aga möödus see aeg päris ludinal. Tagumik valusaks ei jäänud, see on minu jaoks näitaja, et film kõlbab vaadata. Kahetseda seda käiku pole küll põhjust. Heast seltskonnast rääkimata.

neljapäev, 21. oktoober 2010

Kohvile!

Ilm on nukker, külm ja vihmane. Tahaks kusagil nina soojendada ja ennast veidi turgutada. Lähme siis kohvikusse! Miks mitte Wilde kohvikusse. Tartus on kohvikuid teisigi, aga lisaks kohvile ja kookidele võib sealt ka elamuse saada. Kui tõstad oma kohvitassi kohalt pilgu kõrgemale ja märkad seintele riputatud maale, mille autoriks on Katrin Moora. Siis tõused ehk laua tagant püstigi, et neid lähemalt uudistada.

Katrin Moora pildid on õrnad, naiselikud, tundlike värvitoonidega maalitud. Arvasite ilmselt ära, et Katrin on samuti Konrad Mägi ateljee vilistlane. Kust mujalt sellise hea värvigammaga maalijad tulevad. Eks annet peab muidugi ka olema.

Vaadake neid pilte ja kui soovi on, saab neid ka osta ja endale koju viia. Omavahel öeldes, paremas valguses on need veelgi ilusamad. Kohvikus on veidi hämaravõitu. Kui hakkasite autori ja tema loomingu vastu suuremat huvi tundma, siis on veel üks võimalus. Pärast kohvijoomist tuleks teha väike jalutuskäik mööda Tähe tänavat kuni majani 39, kus asub Mikkeli galerii. Seal on samuti Katrini maalid välja pandud.

Kui Wilde kohvikus oli esindatud veidi varasema perioodi looming, siis Mikkeli galeriis on värske kraam, selle suve meenutused. "Aed" on väljapaneku nimi ja ongi nii, et pildid on maalitud Katrini enda aiast ja ümbritsevast loodusest. Pildid tunduvad esmapilgul üsna saranased, aga kui rohkem süveneda, siis saad aru, et siiski on igaüks isemoodi. Ja sealt lahkute kindlasti suvises meeleolus ega pane sombust ilma enam tähelegi.

reede, 1. oktoober 2010

Raha või vabadus?

Milles küsimus, vabadus loomulikult, on tavaliselt esmane reaktsioon. Mis inimene see on, kes eelistab raha? Tõusik, materialist, rikkur jne. Küllap tuleb lugejatel pähe "heale lapsele" rohkemgi häid nimesid.

Eks olen minagi pidanud vabadust "ülimaks kõigist tõdedest...", nagu kunagi laulis Peeter Tooma. Olen rabelenud rahateenimise ahelais ja kurtnud, et aega pole. Ilusateks ja headeks asjadeks. Nüüd, kus mul jupike aega rahaorjusest ennast lahti haakis, ei olegi päris nii, et süda hõiskaks rõõmust. Esimene mõte oli ikka, et kuidas ma ilma selle rahanutsukeseta nüüd läbi saan...

Küll ma kuidagi ikka saan, sest päris ilma sissetulekuta ma ei jäänud. Aga usun, et ma pole ainus, kes mõtetes ja sõnades ülistab vabadust, aga tegelikult orjab ikka truult mammonat. Ohverdades sellele oma kallihinnalisest ajast rohkem kui talle meeldiks. Jah, raha on vaja. Ka selleks, et vabadust täiel rinnal nautida saaks. Igapäeva hädavajadustest rääkimata.

Mina igatahes vaatan nüüd, kust kokku hoida, mitte ei otsi uut orjust kaotatud ahelate asemele. Kui see õnnestub, siis pean saatust tänama, et mind vabastas. Kui aga sellest midagi välja ei tule, siis lõpetan vabaduse idealiseerimise...