Reede, 26. oktoober 2012

Lumeroosid

Tänahommikune ilm oskas üllatada. Kuigi juba eelmisel õhtul hakkas lörtsi sadama, tundus siiski, et see sulab kohe ära. Aga näe, mis välja tuli, talv mis talv! Lund oli öösel tublisti juurde sadanud ja see oli hommikuks ära külmunud, tee libe ja roosiõied lumevangis. Ei õnnestunudki neilt seda küljest ära soputada. Mu vaesed lumeroosid :D
Üles tuleb tähendada ka väga oluline asjaolu, et just eile said mu autole tuttuued talvekummid alla. Mees pani rehvivahetuse aja mulle kinni, kuigi torisesin, et aega ju küll selle kiire asjaga. Et ma ei taha nende lärmakate talvekummidega veel nii vara sõitma hakata ;)Aga tänahommikuse ilma puhul ei jäänud muud üle kui mehe ettenägelikkust kiita. Mida ma ka tegin, lausa korduvalt. Kõigepealt hommikul aknast välja vaadates ja teist korda tööle sõitma hakates. Vanad siledad suvekummid oleks mu selliste teeoludega küll jalakäijaks sundinud.

See viimane pilt sai tehtud esmaspäeva hommikul, kui tõsine hall daaliate õitsemisele lõpu tegi. Pärast seda läks ilm taas soojemaks ja tundus, et nende väljakaevamisega on aega. Õnneks tegin selle töö siiski kohe ära (tubli-tubli!), sest tänaseks oleks mugulad juba külmavõetud olnud.






Kolmapäev, 3. oktoober 2012

Sügisnukrus

Sügis on käes, ei mingit kahtlust enam. Kuigi eelmise nädala üllatav reedeöine äike tundus lausa suvine, on siiski aastaring aias lõpule jõudmas. Mõni päikseline ja soe päev ei suuda seda enam muuta. Välisukse kõrval potis vahetasin koledaks läinud petuuniad uhke suure eerikapõõsa vastu.
Leinapihlakas aianurgas on juba ammu punaseid marju täis.
Hiina laternad on kuni viimase varretipuni ilusaks oranziks värvunud ja ootavad tuppa kuivatamisele viimist. Ei raatsi nagu veel.
Sügiskrookused (ma ei teagi, mis nende pärisnimi on) õitsevad sel aastal eriti uhkelt, vaatamata sellele, et nad said ümberistutamiste käigus suvel kõvasti loksutada ja nende pealsed varakult maha võetud. Arvasin, et seetõttu ma sügisel palju õisi ei näe, aga sain hoopis vastupidise tulemuse. Ju siis neile see meeldibki. Järgmise suve ümbertõstmise plaani tehes ei pea ma nende pärast muretsema ja tigusid ka edaspidi nende lopsakate pealsetega pikalt ei toida :D
Daaliad, mis kevadel väga nirult edasi läksid, said lõpuks hoo sisse ja nii ei kanna ma neid ka järgmise aasta aiaplaanist maha, nagu kavatsesin.
Roosid on alustanud oma sügisest õitsemisringi. Australian Gold kui kõige varajasem, hakkab juba läbi saama, Nostalgie on jõudnud just praeguseks väga ilusad õied moodustada, mõnel teisel (nagu Brandyl) on küll palju nuppe, aga lahti neid teha kuidagi ei jaksa.
Kukehari laiutab hullusti, järgmisel kevadel tuleb seda taas piirata.
Aga kui nunnu kera ta kevadepoole oli :D
Kevadest saadik on nii mõni teinegi taim kõvasti kosunud. Äädikapuu üks haru oli talvega välja läinud.
Nüüd sügiseks on ta uued võimsad kasvud kasvatanud ja näeb uhke välja.
Kevadel olid kõik taimed nii tillukesed ja tundus, et vahekaugus nende vahel on täiesti piisav.
Aga suvel selgus, et mu aiast kujunes tõeline läbipääsmatu dzungel :D Olen nüüd taas kõvasti harvendustööd teinud, eriti tänu sellele, et sain taimepojukesi tütre rajatavasse aeda sokutada. Mul on ülearuseid taimi kuidagi kahju ära visata, aga lõputult pole neid tutvusringkonnas enam kellelegi anda :D
Vaatamata vihmasele suvele, õitsesid suveliiliad päris ilusti. Ostsin neid juurdegi. Järgmise suve salaplaan on teha eraldi suveliiliate peenar, kohtki juba valmis vaadatud. Eks näis, kas tegudeni jõuan ;)
Esmakordselt hakkas õitsema puishortensia, mis oli kidunud vist ligi 5 aastat. Arvasin, et see taim tuleks ära visata, ju ei sobi meie kliima sellisele sordile. Kevadel siiski andsin talle veel ühe võimaluse ja istutasin päikselisema koha peale. Ja tulidki lõpuks ilusad õied, mis olid väärt pikka ootamist.
Tegin teoks ka ühe projekti, mida tükk aega olin haudunud. Kuna kõigil on aias üks kõverpeenar, siis pean ka mina endale sellise saama ;) Varem asusid need kolm päevaliiliat üksikuna keset muru, nüüd ühendasin nad peenraga.
Selle tegevuse käigus tekkinud murumättad aga kasutasin uue hostapeenra täitmiseks, kuhu tahtsin paigutada teiselt hostapeenralt liiga suureks paisunud põõsad. Nii polnud vaja uut mulda tuua, et see äärekividega tasa oleks. Geotekstiili panek ja peenra killustikuga katmine jääb kevadeks, kui kõik korralikult vajunud on.

Piltidelt vaadates pole tegu just suurte peenardega, kuigi nurgapeenra raadius oli ikkagi 2 meetrit. Kaevamistööd tundusid paari õhtu teema olevat. Aga kus sa sellega, palju rohkem aega ja higivalamist kulus, enne kui need tööd lõpuks valmis said. Olen vist vanaks jäänud...

Sügis on kaunis oma värvikirevuses, aga nukrus poeb paratamatult hinge. Linnuparvi pole veel kogunemas näinud, ehk tuleb ilus soe sügis. Ees ootab varsti ikkagi pikk pime aeg, enne kui uus kevad uue lootuse toob. Selleks, kevadootusel ka konkreetne sisu oleks, tuleb maha panna uusi sibullilli. Mida ma ka nädalavahetusel tegin, kui kõverpeenar lõpuks valmis sai. Vasakult paremale lillede vahele tühjadele kohtadele said maha pandud uued tulbisibulad: kollane narmasäärtega "Hamilton",oranz-kirju narmastatud (Tulipa Fringed) "Crispa", valge "Pays Bas", roosa (Darwin Hybrid) "Pink Impression" (uus lootus lõpuks saada sellist tõelist ROOSAT TULPI, nagu ammu olen otsinud) ja vana punane (Tulip Triumph) "Sprung".