Usun, et vahepealse 5 aasta jooksul, mil siia blogisse pole midagi kirjutatud, on maailmas palju huvitavat juhtunud. Aga ilmselt pole see mind isiklikult nii palju puudutanud, et ma jälle klaviatuuri piinama hakkaks. See, mis toimub praegu meie oma kodumaa poliitikas, on tõesti... huvitav.
Tegelikult pidi see olema vana hiina needus oma vaenlasele: et sa elaksid huvitaval ajal. Kes meile selle needuse peale pani, ei tea, aga midagi sellist pole kogu meie iseseisvusaja jooksul olnud, isegi mitte "vana hea" Savisaare dirigendikepi all. Kui tema aeg poliitikas otsa sai, ja noorem generatsioon võimu üle võttis, oli minulgi hea meel. Tuleb ometi lõpp sellele "riik riigis" olukorrale ehk Tallinna vastandamisele kogu Eestiga. Korruptsioonist ja sellega seotud linnaasjade ajamisest lootsime samuti lõpuks ometi vabaneda.
Algus oligi paljutõotav, Jüri Ratas sai pärast Keskerakonnas võimu ülevõtmist vist endalegi ootamatult kohe ka peaministriks. Ega tal kerge polnud, ajada uutmoodi poliitikat, aga samas säilitada vanade valijate toetus. Siiski suutis ta üsna hästi hakkama saada. Kõik oletasid, et uutel valimistel saab Keskerakond hea häältesaagi ja moodustab uue valitsuse. Paraku nii ei läinud. Valimised võitis ülekaalukalt Reformierakond ja kõik arvasid, et saame esimese naispeaministri. Kõige tõenäolisem koalitsioon oleks olnud Keskerakonnaga ja sellest oleks võinud tulla päris hea valitsus, kus mõeldaks tasakaalukalt nii tööandjate kui töövõtjate huvidele.
Kahjuks peab nentima, et algaja poliitikuna tegi Kaja Kallas mitu viga. Veel enne valimisi ütles ta väga ülbelt, et ei näe oma valitsuses ministrina kohta Jüri Ratasele, sest sellel puuduvat vajalik kompetents. Ma üldse ei imesta, kui sealtmaalt kadus Ratasel soov Kallasega ühes valitsuses töötada. Kui valimistulemus oleks olnud Keskerakonna kasuks, siis oleks Ratas ehk peaministrina Kallase välja kannatanud, aga töötamine naise alluvuses, kes teda oli avalikult alandanud,käis ilmselt Ratase egole liiga valusalt pihta. Küllap lükkas see käima ka praeguse koalitsiooni mõtte, kus hoopis Reform jääks mängust välja. Kallas oli aga oma võidujoovastuses pime, ega taibanud, et võimu ei anta, vaid võetakse. Ja suur osa sellest valitsuse moodustamise mängust ja pakkumistest käib kulisside taga, mitte koalitsiooniläbirääkimistel. Lisaks ei suutnud ta selgelt ära otsustada, kellega üldse koalitsiooni tegema hakata. Arvestades seda, kuidas ta oli Ratast maha teinud enne valimisi, oleks pidanud võtma kindla ja selge kursi liidule Isamaa ja sotsidega. Seda oleks ehk saanud teha veel ka siis, kui kuuldused Ratase kavatsustest välja lekkisid. Isamaale oleks pidanud tegema nii hea pakkumise, et nad oleksid valinud koalitsiooni Reformierakonnaga, mitte heitnud ühte paaria EKREga. Aga nagu öeldud, selles mängus oli Kallas algaja.
Miks EKRE nõustus koalitsiooni minema, on samuti selge. Nende soov oli saada lõpuks võimu juurde ja meeleheitlikult peaministritoolist kinni hoidva Ratasele igasuguste tingimuste esitamine oli lapsemäng. Miks Isamaa aga valis selle tee, on mulle siiani mõistatus.
Siiski lootsin, et küll valitsemise tegelikkus paneb kõik osalised paika ja ehk ei kujunegi sellest valitsusest hullemat kombinatsiooni kui varasemad. Kas muutub EKRE tavaliseks riigipiruka juures kompromisse tegevaks erakonnaks ja unustab oma äärmuslikud loosungid. Esialgu nii tunduski minevat. Või siis saabub aeg, kui piisaval arvul kas Isamaa või ka Keskerakonna enda liikmetest saab EKRE sigadustest villand ja Riigikogus algatatakse umbusaldus Ratase valitsuse vastu, mis ka vajalikud hääled kokku saab. Võib-olla see päev veel saabub, aga hetkeseis on küll vähe lootust andev. Ratas sipleb enda seatud lõksus ja Helme klann naudib täiega oma puutumatust. Nad ei mõtlegi oma seisukohti viisakamaks kohandada, sest Ratas on neil munepidi peos. Mart Helme on määratud isegi peaministri asendajaks tema äraoleku ajal. Tundub, et taas võib kasutada vana nalja, et Ratas on peaminister Mart Helme valitsuses.
Millega EKRE nende väheste valitsuses oldud päevadega siis hakkama on saanud? Alustatud on ajakirjanduse suu sulgemisega, solvatud on presidenti, öigustatud ministrikandidaati, kelle lasuvad kahtlustused suhtevägivallas, halvustanud "mingeid lastekaitsjaid ja sotsiaaltöötajaid". Kas Mart Helmel korrakski pole tekkinud kahtlust, et see lugu pole mitte vandenõu EKRE vastu, vaid päriselt ka võivad selles peres olla asetleidnud õõvastavad juhtumid. Miks peaks sellist meest kõhkemata toetama erakond, mis väidab end kaitsvat traditsioonili pereväärtusi? Tundub, et "traditsiooniline" perekond tähendab nende jaoks üle-eelmise sajandi mudelit, kus naine oli sünnitamismasin ja mehe omand. Värske siseministrina on Mart Helme lubanud teha õigusorganites vastavaid muudatusi, et "kallutatud jõud" ei saaks enam nende mainet kahjustada. Ratas vaatab seda janti hapu näoga pealt, aeg-ajalt vabandab, aga midagi ette ei võta EKRE laiamise vastu.
Mis tuleb järgmiseks?