Väljakutse

 Ööl vastu tänast oli mu uni viletsam kui eelmisel ööl. Ärkasin pärast 6-tunnist und kell 7 ega jäänud enam magama. Kuna ma ei osanud selle varahommikuse ajaga midagi mõistlikku pihta hakata, siis võtsin ühe lisa tabletipooliku, sõin hommikust ja läbi häda õnnestus pärast lõpuks ka 1,5 lisatundi magada. Teise hommikusöögi sõin kell 12. Seega oli mu päev kehva une reziimis. Lõunat sõin kell 15 ja andsin endale aru, et õhtusöögiga pean ootama. Et mitte ülearu süüa.

Midagi head ega tegusat mul eile teha ei õnnestunud. Ei koristanud ega keetnud "näljasuppi", nagu mul plaanis oli. Vaatasin telekat, et õhtust süüa mitte varem kui kell kuus. Ja pärast seda saada oma päevagraafik normi. Minna õigel ajal magama ja mitte süüa liiga hilja.

Kell 18 hakkasin just soojendama oma poest ostetud kotletti ja mulgipurtu, kui telefon helises. Väga meeldiv meeshääl küsis, kas sul on täna õhtuks plaane. Muidugi mul olid plaanid, aga ma ei teinud midagi nende elluviimiseks. Nimelt tahtsin minna KUKU klubisse Sass Nixoni Elvis Presley teemalist discot kuulama. Aga ma ei helistanud kellelegi, et see plaan teoks teha.

Seega vastasin ma helistajale, et mul ei ole mingeid plaaane. Te muidugi ei tea, kes helistas, aga mina teadsin. Ja mõtlesin, et oumaigaad, mida ta tahab. Ta on meeldiv mees, aga meil pole minged isiklikke suhteid. 

Hää-küll, valgustan teid helistaja isiku osas. See oli mu (kena) naabrimees, kes ütles, et ega ma teatrisse minna ei taha. Tal on 2 piletit, aga ta kaaslane ütles, et ei saa tulla. Kuidas nii võib, et ta kell 18 küsib, et kas me saaks kell 19 algavale etendusele minna. Ma esmalt ütlesin, et kui ta oleks varem helistanud, oleksin tahtnud minna. Aga nii kiiresti ma ikka ei jõua. Ta ütles, et küsis oma teiste tuttavate käest, aga keegi ei saanud erinevatel põhjustel tulla. Ja siis helistas mulle. Lõpuks me leppisime kokku, et kui ma kell 18.30 olen Ülemiste Keskuse parklas, siis ta võtab mu sealt peale. Sest ma otsustasin, et miks ka mitte.

See et 15 minutiga saaks koduriietes eidekesest teatrikõlbulik naine, on minu jaoks suur väljakutse. Tavaliselt kuluks mul selliseks asjaks 2 tundi. Aga ma võtsin väljakutse vastu. Aega läks küll rohkem kui ma arvasin, esiteks enda sättimiseks ja teiseks, Ülemistes parklakoha leidmiseks. Sest töölt tuleku kuldaeg ja must reede. Lõpuks leidsin koha kõnnitee ääres, kuhu külgboksi tagurdamine pole just minu kõige parem oskus. Startisime sealt kesklinna suunas kell 18.40. Oli selge, et hilineme.

Aga... hilinemine andis meile isegi lisaboonuse. Oodati ära, kuni kogu publik riidehoiust saali jõudis. Ja siis pakkus kohanäitaja meile, et reas 4 on 2 vaba kohta, kuhu prominendid olid määratud, aga nad kohale ei tulnud. Super! Meie endi kohad oleksid olnud reas 13.

Ah, et mis etendus?  Ma ise poleks sellele ilmaski pileteid ostnud, aga pean tunnistama, et kuigi nalja oli nabani (ja isegi sellest allpoole), siis ma naersin päris palju. Kui mu kaaslane küsis, kas mulle  meeldis, siis vastasin ausalt, et kuigi oli labaseid nalju, aga need ajasid naerma. Ma ei naera viimasel ajal just tihti. Niiet tore oli.

Minu päevakaja

 Mõtlesin, et minu päevad on nii igavad, et pole neid mõtet teistega jagada. Aga mis sa ära teed, loed teiste jutte ja vägisi kipuvad näpud klaviatuuri kallale, et teada anda, et aga minul on nii. No ja kaua ma ikka teiste kommentaariumi risustan, teen siis juba oma postituse.

Minu päev sõltub suuresti sellest,kuidas ma maganud olen. Täna ütles mu aktiivsusmonitor, et oli rahuldav öö. No eriti hea ta mulle ei tundunud, lõpuosas oli palju segaseid unenägusid. Aga eks see kaasnebki  kerge une faasiga. Mu eelmine unemonitor jagas une kolmeks sordiks, sügav, kerge ja REM-uni. Uus neil kahel viimasel vahet ei tee, aga kas ongi vaja. Oluline on, et sügavat und oleks, see annab väljapuhkamise tunde. Seekord oli sügavat und ligi tund, mõnikord pole üldse, aga mõnikord on isegi ligi kaks tundi. See on juba suursaavutus. Täna tahtsin oma unepilti ka teiega jagada, sudisin telefonis ja juhendites ikka oma tund aega, et saaksin ekraanipildi salvestada. Vaadates neid Youtube videosid, kus screenshoti tegemiseks pidi kahele nupule samaaegsel vajutama, ei andnud see varasematel katsetustel mingit tulemust. Uurisin siis täna edasi oma konkreetse Androidi mudeli hingeelu, ja sain  hakkama. Mitte nuppude vajutamisega, vaid üle ekraani viipamisega. Niiet võib öelda, et päeva tegu on tehtud.

Kogu ekraanipilt ära ei mahtunud, pidin valima, kas ära jääb ülemine või alumine osa. lõpuks jäi mõlemast jupp puudu. Ülevalt hinnang, et uni oli rahuldav (enamasti on mul kehv) ja alt see, et ärkamisi oli 2, üks kell 02.49 kuni 02.58 (siis võtsin oma teise pooliku unetableti) ja teine kell 04.04- 04.21. Uinusin kell 01.11, ärkasin kell 08.59. Nii see ka oli, ilmselt oli väga lühikesi ärkamisi veel paar korda, aga kuna jäin kohe uuesti magama, siis seda ei fikseeritud. 

Seega, kuna uni oli päris hea, lootsin tegusale päevale. Siiani pole muud ette näidata, kui õues küüslauguküünte istutamine, mis oli siiani tegemata. Aga kuna omakasvatatud küüslauk on ikka parem, kui poest ostetud, siis tegin nüüd selle töö ära. Ühtlasi kaevasin üles vanad maasikapõõsad, et neile ruumi teha. Jätsin küll vahele ruumi, et saaksin uued põõsad istutada, aga otsustasin ümber. Vahele külvan tilli ja istutan talisibulat. Siis mõtisklesin veel, et kuhu kevadel maasikad istutada. Leidsin ka sellele lahenduse, tuleb uue tulbipeenra äärde veel murust jupp üles kaevata, aga seda juba kevadel.

Tulin tuppa ja kõht oli tühjaks läinud. Valida oli kaks varianti, kas poest ostetud valmistoit või ära küpsetad lõhe, mille olin paar päeva tagasi ostnud. Valmistoit oli eile Coopist ostetud kotletid ja mulgipuder, mis neil on ülihää. Aga kuna nälg polnud veel silmipimestav, otsustasin kala ära teha. Muidu läheb maitse ja lõhn kahtlaseks. Tavaliselt teen lõhet ahjus fooliumis 20 minutit küpsetades, juurde riis, valge külm kaste ja toorsalat. Aga kuna Masterchefi saatest oli ka mul tekkinud isu teistsuguste valmistusviiside järgi, siis tegin seekord teisiti. Lõhe küpsetasin ahjus lahtiselt, ja panin sinna peale muna, majoneesi ja juustusegu. Pannile panin alla võid, ja kuna kala ei täitnud kogu panni ära, lisasin kõrvale üleeile keedetud kartulid. Need pruunistusid ahjus kenasti ära ja kattesegu jagus neilegi. Juurde keetsin külmutatud aedvilju, millele tegin kastme FB-s nähtud retsepti järgi. Pannile või, küüslauk, porru, külmutatud rohelist, pisut jahu ja sisse aedviljade keetmiseks kasutatud puljongivedelikku. Kokkuvõttes sai nii hüva roog, et sõin seda ülearugi. Oleksin pidanud pildistama seda siis, kui see pannilt tuli, aga siis oli söömisega juba kiire. Järgi jäi niipalju, üks tükk kala ja pisut kartuleid. Aedvilju jäi ka alles, aga need on teises nõus.

Plaan oli täna veel ka koristada, aga kas ma selleni jõuan, ei tea. Blogimine võtab ka oma aja ära. Nii need lühikesed päevad kaovad, pimedas ei taha suurt midagi enam teha. Ega hästi ei näe ka, näiteks õmmelda või midagi muud näputööd teha. Või on see lihtsalt vabandus, miks ma neid asju ei tee.

Eile oli teistsugune päev. Käisin massaazis ja kahes poes. Coopis sellepärast, et valmistoitu osta, sest seal on see palju soodsam kui Selveris ja maitsvam ka. Selveris aga käisin sellepärast, et kasutada Kuldse kolmapäeva 10%-list soodustust seenioridele. Arve tuli üsna suur, sest see sisaldas ka alkoholi. Seekord oli 5-tärnine Ararat väga hea hinnaga, võtsin siis kohe mitu. Lisaks ostsin materjale lapsega Ceasari salati tegemiseks: kõva juustu (mitte küll parmesani, aga käivad teised soodsamad variandid ka), oliive, väikesi tomateid ja suitsetatud kana rinnafileed. See oli ka ülisoodne- 9.99 kilo. Võtsin sedagi mitu. Lisaks priiskasin ja ostsin eelküpsetud Pardi confiti, 12,99. Kuna sel oli tähtaeg sügavas detsembris, siis aega on selle küpsetamisega. Nii see arve mul 80 euro kanti tuligi. Muidu oleks olnud 90 eurot, aga see kuldne soodustus.

Meie kandis on veel kolmaski pood- RIMI. Seal käin ma põhiliselt kala ostmas. Seal on seenioridele sooduspäev esmaspäev. Kui eelmine kord käisin esmaspäeval, siis tsekil ma soodustust ei näinud. Küsisin teenindaja käest, miks ei ole. Selgus, et sissepääsu juures on mingi infokassa, kus tuleb kupong võtta ja siis alles kehtib soodustus. Seekord  mässasin ennastunustavalt  kupongi otsimisega ja lõpuks teenindaja abiga sain selle aktiveeritud. No miks peab asi nii keeruliseks aetud olema. Ilmselt ikka sellepärast, et siis kõik ei saa sellele pihta. Ostsin sealt ühte 1-liirtist pakiveini, mis maksis 4.69. Varem oli Selveris sama hind, aga umbes kuu aega tagasi muutus see nipsust 5.99-ks. Samas selgus kassatsekilt, et RIMI-s alkoholile 10% soodustus ei laiene, erinevalt Selverist. Võta või jäta.

Nii see pensionäri päevake möödub, poes käies, erinevaid soodustusi jahtides, söögi ja une üle muretsedes. Ja õhtud mööduvad muidugi telekat vaadates.

Enamuse ajast vaatan seriaale. Mulle lihtsalt meeldivad need aeglaselt kulgevad lood. Netflixis on valikut üksjagu. Viimati vaatasin "Man in Full", üsnagi lahe seriaal, kus polnud päris üheselt paika pandud, kas edukas ärimees, keda ähvardab pankrot, on hea või paha. Või kumba sorti on mees, kes teda vihkas, aga samas ka imetles, ja tema pankrotti tagant tõukas. Polnud päris klassikaliselt välja joonistatud ka endise naise ja uue noore naise karakterid. Kokku oli seda 6 osa, ei jõudnud tüütuks minna.

Pikemate seriaalidega on see häda, et nad ammendavad end. Vaatasin tükk aega "Blacklisti", aga kui ühel hetkel said vanad saladused lahendatud ja endised vaenlased olid surnud, tulid mängu uued ja senitundmatud teemad. Mul sai villand, seda enam, et kena meespeategelae ära tapeti. Hakkasin siis vaatama haiglaseriaali "New Amsterdam", kus sama näitleja Ryan Eggold peaosas oli. Ilusaid noori mehi on ikka kena vaadata. Nagu Manuel Carcia-Rulfo sarjas "The Lincoln Lawer". 

Eesti televisioonist vaatan Pealtnägijat, Aktuaalset kaamerat, siis vahel ka Masterchefi. Seriaalidest on lemmikud inglise seriaalid nagu "Vera", Shetland", praegu vaatan sarja "Ridley" uut hooaega, mis on sama hea kui eelnimetatud sarjad. "Isa Brown" on ka lahe, hiljuti tulid uued osad. Jupiteri abil vaatan vanu "Õnne 13" osasid, mis olid ja on praegugi mõnusad ajastu kroonikad. Olen järjega aastas 2006, kus Kaljo Kiisk on veel elus, nagu  kõik teisedki, kes praeguseks manalamehed. Andra Teede kirjutatud  stsenaarium on minu jaoks liiga veider ja punnitatud. Neid uusi osasid ma ei vaata. Mäletan, kui Helgi Sallo ükskord ütles, et  praeguste osade dialoogid on ebausutavad, inimesed niimoodi ei räägi. 

Poliitikasaateid ei vaata, mõnikord satun mõne meelelahtutussaate peale. Siiski järjepidevalt neid ei jälgi. Kui just mõnest etteastest ajakirjanduses räägitakse, kas kiitvalt või laitvalt, siis vaatan, kuidas mulle tundub. Enamuse ajast vaatan ETV, aga mõnikord satun ka teiste kanalite saateid vaatama. Viimati aavaldas mulle muljet Laser, kus Marii Karell lahkas ennast ausaks meheks nimetava endise kelmi Tomas Legranti segaseid ja läbipaistmatuid ärisid. Legrant tundis ennast solvatuna ja kaebas pressinõukogusse saate tegija ja telekanali TV3 peale. Paraku ta sealt õigust ei saanud. See skandaalne paat Mallukas ja tema tulevane mees Tomas tegelevad usinalt kaebamiste ja skandaalidega. See toob ilmselt hästi raha sisse. Viimati olevat Marii Karell Yana Toomi vihale ajanud oma küsimustega.

Mõnel õhtul suhtlen ma inimestega ka. Vähemalt ühe pika kõne nädalas pean oma nn."tegevsõbrannaga". Siis  räägin veel  tütrega või mõne teise sõbrannaga. Messingeris vestlen ajaviiteks nendega, kellega mul suurt ühisosa pole. Päriselt kokku saan üldse vähestega. Detsembris lähme "Vitamiini" kontserdile Tiinaga, kes varem oli Toomase sõbranna. Ilmselt temaga katsume ka kuhugi aastavahetust tähistama minna. Vana aasta plaanidesse tahaks võtta Kaja Kärneri maalide näituse külastamise, aga pole veel otsustanud, kellega minna. See võiks olla selline inimene, kellega nähtu üle arutleda. Üks selline vana sõbranna mul ju on, aga ma ei ole suutnud talle helistada. Ta käib ise maalimas, aga tema stiil on mulle võõras. Nii kardan, et ka selle näituse muljed meil ei ühti. Võib-olla tuleb Tartust üks sõbranna siia kutsuda. Või lähengi päris üksi.

Vahepeal on jõudnud väljas pimedaks minna. Loen veel veidi raamatut, enne kui teleka ette maandun. Koristamisega on aega, homme ka päev.

Väikesed asjad

 Muidugi tunnen ma Toomasest tohutult puudust, eriti neil pimedatel ja üksildastel õhtutel. Meenutan, kuidas aasta tagasi olime päikesereisil Tenerifel ja pidasime plaani, et ehk hakkamegi selleks kõige masendavamaks ajaks kliimapagulasteks. Kuigi tookord otsustasime, et ikka ei taha oma kodust, tuttavatest asjadest ja armsatest inimestest nii kaua eemal olla, aga võib-olla oleks selle aasta novembris hakanud uuesti seda  plaani pidama. Sest raske on seda kõike taluda, et juba kell neli on pime ja pikk õhtu ees. Telekat vaadata ka niikaua ei jaksa. Paraku ei ole see enam võimalik, sest Toomast pole. Jõudsin küll enne lund ja külma ta hauaplatsi korda teha, aga oma aiatöödega jäin veidi jänni. Enamus sai tehtud, aga roosid veel üles muldamata ehk turbaga katmata. Täna, kui külmakraadid ei andnud ka päeval järgi, tegin sellegi töö ära.

Rääkidest väikestest asjadest, saan alailma aru, kui palju Toomas mind aitas. Nagu rehvivahetusega. Hoidsin oma rehve teise korruse rõdul, kuhu tema need üles tassis. Sest minu põlv enam ei kannata raskusi trepist üles vedada. Sel kevadel palusin naabrimehel talverehvid trepist üles tarida, aga sügisese rehvivahetuse ajal jätsin rehvid hoiule, kuigi  see teenus oli vastikult kalliks läinud. Ma ei saa ju naabrimeest ka kogu aeg tülitada oma muredega.

Teine väike asi, millega Toomas mind alati aitas, oli gaasigrilli ja -ballooni tassimine talveks panipaika hoiule. Nüüd otsustasin, et ei hakka oma naba paigast venitama, ostsin grillile ilmastikukindla katte ja jätsin selle talveks terrassile.

Kolmas mure oli jõulutulede üles panek. Sedagi tegi Toomas. Ma pole ise ka nii saamatu, et sellega hakkama ei saaks, aga kõige kõrgemasse punkti ma lihtsalt ei ulatu redelilt. Mul on ka pikem redel olemas, aga see on natuke ebakindel ja kardan kukkuda. Seega pidasin plaani naabrimeest appi paluda. Paraku tuleb ta õhtul nii hilja koju, et ei tundu viisakas teda  tülitada. Tal omalgi tegemist. Näiteks eile õhtul vahetas ta kandelambi valgel rehve. Ilmselt sõidab nädalavahetusel kuhugi ära. Mõtlesin, et kas ma üldse pean need jõulutuled üles panema. Või siis vaatab, millal naaber nädalavahetusel kodus on.

Siiski lahenes see mure ära. Mu võrratu remondimees kandis mulle hommikul ette, et mu üürikorteris on veekahjustuse remont valmis saanud. Küsisin, kuidas ja millal ma talle maksta saan. Kuna ma kindlustust ei kaasanud, ei võtnud ka firmale arvet, mis oleks lisanud töö hinnale käibemaksu. Seega leppisime kokku tasumise isiklikult arvelt sularahas. Ja kui ta pakkus, et võib ise minu juurest läbi tulla enne tööle minekut, küpses mul kaval plaan. Ta on pikk mees ja saab mu jõulutuled redelilt uksepiidale kinnitada. See ei võtaks tal aega rohkem kui 15 minutit. Kui ta saabus, küsisin, kas tal on nii palju aega. Oli ja asi sai tehtud! Nüüd ilmselt ma neid tulesid enam maha ei võtagi, nagu paljud teevad. Ega nad väga silma ei riiva, kui suveks sinna jäävad.

Nii ma siis peangi kuidagi ise hakkama saama. Näiteks lumelükkamisega. Mul tuli pähe suurepärane plaan, mida endale sünnipäevaks kinkida lasen. Lumepuhuri. Väimees, kellele ka selg muret teeb, kiidab seda. Eks sinnamaani pean kondiauruga hakkama saama. Või kutsun väimehe appi.

Täna tegin veel ära ühe väikese asja, mida olin edasi lükanud. Panin paika Toomase korterist saadud riiuli ja muusikakeskuse. Kuna mu oma muusikakeskuse CD-mängija enam ei töötanud, siis oli see mulle hädavajalik. Mul on ju nii palju plaate, mida tahan mõnikord mängida. Kirjutasin seda muusikat küll arvuti abil mälupulgale, et seda autos kuulata saaks, sest uuemal ajal pole ka autos enam CD-mängijat. Aga seal ei saa ise valida, mis plaat mängib. Kõik tuleb järjest. Samuti oleks asi mu teleka ja soundbariga. Seega kuulasin nüüd Toomase muusikamasinaga mõnuga ühe plaadi ära. Meel läks muidugi kurvaks, sest tuli meelde, kuidas me Toomasega koos muusikat kuulasime. Aga kavatsen edaspidi igal õhtul sellega aega veeta.

Väikestest asjadest rääkides, sain meeldiva üllatuse osaliseks raamatukogus. Viimasel ajal olen sealt ainult laste kohustuslikku kirjandust laenutanud. Mu lugemisharjumus on kuidagi maha käinud ja alailma sai laenutustähtaeg enne läbi, kui raamatu loetud sain. Nii otsustasin, et et loen oma riiulis olevad raamatud uuesti läbi. Nagunii ma nende sisu enam ei mäleta. Nii oligi, üsna mitu raamatut sai loetud nagu esimest korda. Kuni kusagilt, kas blogidest  või arvustustest jäi silma üks raamat. Kirjutasin autori ja pealkirja üles, aga kui raamatukogusse läksin, ei leidnud seda paberit üles. Küsisin mälu järgi, et kas teil on raamatut "Mu kallis mölakas". Seda muidugi andmebaasist ei olnud võimalik leida, sest pealkirjast oli õige ainult üks sõna- Mölakas. Ütlesin, et eks ma järgmiseks korraks otsin autori ja pealkirja üles. Suur oli mu üllatus, kui paar päeva hiljem tuli mulle meilboksi teade, et raamatukogus ootab mind mu tellitud raamat. Selleks oli Virginie Despentese "Kulla mölakas". Poleks uskunud, et ma raamatukoguhoidjale oma ebatäpse sooviga meelde jäin ja et ta vaevus selle raamatu üles otsima. Isegi kui tal mu nägu oli meelde jäänud, siis pani ta selle kokku nii mu nime kui meiliaadressiga. Kusjuures raamat tundub täitsa hea olevat sinnamaani, kuhu seda lugenud olen.

 Inimesed on ikka ilusad ja head!

Meie vanuses

 Käisin eile sõbranna juubelil. Ta sai 70 ja tähistas seda Viru Varietees. Kui ta seda ettevõtmist planeeris, siis ma hoiatasin teda, et Viru Varitee kas Merineitsi kohvikus või Hotell Tallinnas on kaks erinevat showd. Olen mõlemas käinud ja vahe oli tohutu. Kui Merineitsis oli täismäng, kaasaarvatud kankaan, siis Hotell Tallinnas uimerdasid umbes 3 tantsutüdrukut, ja kui nad riideid vahetasid, püüdis õhtujuht igasuguste naljade ja lauludega aega täita. No kehvasti kukkus see välja. Nii ma siis soovitasin sõbrannale kahest Viru Varieteest valida ikkagi Merineitsi kabaree. Mida ta ka tegi.

Me Toomasega käisime Viru Varietees aastavahetusel 2019/2020 ja olime vaimustuses nende kavast. Seekordne esitus ei tundunud enam nii äge. Esiteks, kankaani polnud. Kuidas võib!?

Teiseks, kogu programm oli mannetum. Võib-olla on asi selles, et teist korda kava vaadates pole enam seda ohhoo-ahhaa efekti.Kuigi kava oli erinev. Aga no tõesti, teine pool etendusest oli minu jaoks liiga modernne, keskenduti rohkem kostüümidele kui koreograafiale. Aga see on vaid minu arvamus, võimalik, et  teistele meeldis. Halb oli ka see, et mu klaas jäi täitmata enne teise poolaja etteaste algust. Jook oleks kindlasti aidanud parema elamuse saamisele kaasa.

Ja nagu vinguvale penskarile kohane, ei meeldinud mulle veel mitnmed asjad, kõigepealt ilm. No miks peab vanainimene oma soojast kodust vihma ja tuulega välja minema kahtlase väärtusega üritusele. Siis jäid mul veel lilled maha, mis ma sünnipäevalapsele viima pidin. Ja söök polnud ka kaugeltki nii hea, kui tookord aastavahetuse rootsi lauas.

No aga seltskond oli ju lahe. Kui palju ma üldse inimestega kohtun enam viimasel ajal... Kui leppisime sünnipäevalapsega kokku, et annan talle lilled üle järgmisel hommikul, kui ta teise sõbranna toob Ülemiste jaama, aga see jäi ära. Sest ta õel hakkas õhtul halb ja ta lahkus enne peo lõppu. Nüüd läks sünnipäevalaps vaatama, kuidas tal on ega saanud minu juurest läbi tulla.

Vaatan siis ise neid lilli ja pean plaani, kas või kuidas minu juubel olema hakkab. Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, meie vanuses ...

Isadepäev

 Minu isa suri ammu, aastal 1989. Niiet selles mõttes isadepäev mind ei sunni tegutsema. Seda enam, et mu isa haud asub 300 km. kaugusel. Sinna ma kihutama ei hakka.

Ometi ei läinud isadepäev minust päris mööda. Tütrega rääkides leppisime kokku, et pole mõtet tema isa Tallinna kohale tellida, seda enam, et sel nädalal tal uue naise sünna. Ja üleüldse, ta polnud just eriti hea isa, kuigi oli suurepärane vanaisa. Ja ikkagi, ei pääsenud ma isadepäeva emotsioonidest. Mu varalahkunud elukaaslasega polnud mul seoses isadepäevaga mingeid kohustusi. Siiski tahtsin ma teada, kas ta lapsed ja ema külastavad tema hauda sel päeval. Et võiksin nendega koos surnuaial käia ja hauaplatsi talveks korda teha.

See asi osutus keerulisemaks. Poeg ei vastanud mu messingeri sõnumile. Kui helistasin emale, siis sain teada, et poeg pole ei reisil ega pole temaga midagi halba juhtunud. Lihtsalt ta on ennast FB suhtlusest, sh. messingerist välja lülitanud. No selge, kuigi ma põhjust ei tea. Sealjuures ütles ema, et T. poeg oli olnud viimati temaga kohtudes halvas tujus. Ema küsimusele, et kas lähme isadepäeval T. hauale, vastas poeg küllaltki teravalt, et see on minu isa ja ma ise otsustan, kas või millal ma lähen.

Kui siis isadepäeval mulle saatis sõnumi T. tütar, et kas ma lähen surnuaiale, olin üsna segaduses. Mina ei lähe, sest, mul pole T. ja isadepäevaga mingit seost. Aga et poeg ei kutsunud kaasa T. tütart ehk oma poolõde, kui ta surnuaiale läks isadepäeval, tegi mind kurvaks.

Aga eks peresuhted, eriti  isasse puutuvad, ongi keerulised. Mina lähen surnuaiale sel nädalal, et koristada lehed ja oksad, ja panna T. matmiskohale kalmulaterna, et tähistada täpne koht, kus tema tuhk on maetud. Mida muud ma ikka teha saan.

Kaotatud ja leitud

 Mõni aeg tagasi kurtsin Kaamose juures oma hajameelsuse üle. Et kuidas mul on kaduma läinud telefoni ümbris, mida enam kuidagi leida ei õnnestu. Otsisin seda 3 päeva, käisin korduvalt läbi kõikvõimalikud kohad, kus ma telefoni olin viimati kasutanud. Vaatasin kõigi mööbliesemete alla, pika joonlauaga sai sealt tubli portsu tolmurulle välja kistud. Leidsin küll ühe soki, aga sellest polnudki ma puudust tundnud. Vaatasin läbi kõik salhtlid, kapid ja diivani aluse voodiriiete kasti. Et ehk kuidagi libises diivanilt kahe padja vahelt sinna. Olin sel ajal ka pesurestilt pesu kappi pannud ja täitsa võimalik, et sattus koos pesu hunnikuga sinna. Lõpuks tõmbasin kapi riiulid tühjaks ja ladusin kõik riided korralikult tagasi. See oli muidugi väga hea, sain suve- ja talveriided eraldi sorteeritud ja leidsin nii mõnegi riideeseme, mille olin unustatud. Ja muidugi sorisin nii prügikastis, vaatasin külmkappi ja panipaika. Mida ei leidnud, oli seesama telefonikate. Lõpuks andsin alla. Oletasin, et ehk õues lehti riisudes võtsin telefoni katte seest välja, jätsin terrassilaua peale ja ilmselt unustasin selle sinna, kust tuul ta minema viis. Kavatsesin just minna ja uue samasuguse asemele osta. See on nimelt laste pinal, mis on väga sobivas mõõdus mu telefoni jaoks ja kuhu ma lisasin paela, et seda saaks kaela riputada. Samas on see pehmendanud mu telefoni mahakukkumisi, niiet ekraan pole katki läinud.

Aga enne, kui ma seda teha jõudsin, leidsin kadunud asja üles. Küll mul oli hea meel! Mitte rahalise võidu üle, vaid sellepärast, et müstiline kadumine sai lahenduse. Ja et mu hajameelsusel on siiski piirid, ehk asi oli üsna loogilises kohas. Et siis kus või miks ma seda pingelise otsimise käigus varem ei leidnud? Kohe seletan.

Sel kolmandamal otsimise päeval istusin oma voodi peal ja panin käest ühe teise asja, mida ma veidi hiljem enam ei leidnud. Sain enda peale vihaseks, et kuidas ma niimoodi jälle asju käest panen ega leia enam. Kuna see oli juhtunud loetud minutid tagasi, siis oli selge, et see ei saa olla kadunud kuhugi kaugele. Tõmbasin voodi seinast eemale ja.... seal ta oli. Mitte see, mida ma otsisin, vaid telefoniümbris. Ta oli tihedalt vastu seina püstises asendis, niiet kui ma varem voodi alla vaatasin, siis sulas ta seinaga ühte ja ma ei näinud seda. Selle värskelt kadunud asja leidsin teki alt. Kuidas see sinna sai, täpselt ei tea, ilmselt kohendasin vahepeal tekki. Igatahes lõpp hea, kõik hea. Te ei kujuta ette, kuidas mind ärritas, et asjad saavad nii müstiliselt kaduda.

Lahendusi tuli teisigi. Eile sain oma covidivaktsiini kätte, õppisin parkimismaja teekonnad selgeks, et  teinekord see mind enam hulluks ei ajaks.

Lisaks sain kaelast ära ühe ürituse, kuhu ma minna ei tahtnud. Aga kuhu minemata jätta oleks ebaviisakas. Kui me eksiga lahutasime, siis jagunesid sõbrad üsna kenasti, mulle jäid mu sõbrannad ja talle tema sõbrad oma naistega. Kuigi olime varem perekonniti nendega mõlemad suhelnud, aga hiljem jäin mina sellest ringist välja. Üks peresõprade paar aga oli selline, et naine oli minu ülikooliaegne sõbranna ja mees mehe klassikaaslane ja hea sõber. Novot, ja nüüd oli tulemas nende mõlema ühine juubelipidu. Neil on sünnipäevad lähestikku ja nad on juubeleid alati koos pidanud. 10 aastat tagasi olime me eksiga seal koos. Nüüd aga, kui sõbranna mulle helistas ja sünnipäevast rääkis, oli ta veidi murelik. Et kuidas meid kutsuda, kas mahume ühte ruumi ära. Rahustasin teda, et me ju laste sünnipäevadel oleme varemgi koos olnud ja kui ta oma elukaaslast kaasa ei võta, siis pole probleemi. Ja vaevalt, et see naine tahab tulla seltskonda, kus ta kedagi ei tunne ja kus on minu ehk eksnaise minevikust pärit sõbrannad koos.

Hiljem hakkasin mõtlema, et ma ikka ei taha seda pidu koos eksiga. See on siiski midagi muud kui perepeod. Kõik need vanad mälestused kerkivad üles ja ma ei tunne ennast ei vabalt ega rõõmsalt. Nii minul kui ka teistel on pisu ebamugav meiega suhelda, eriti sünnipäevalastel. Otsustasin, et mina ei lähegi sinna peole, seda enam, et pikk sõit Tartusse ja võõras kohas ööbimine on mulle väga väsitavad. Ja eile sain eksiga telefonikõne käigus ka seda teemat puudutatud. Küsisin, et kas ta läheb peole üksi või elukaaslasega. Tema küsis vastu, et kas mina lähen. Et sel juhul, kui mina lähen, tema ei lähe. Väga hea! Sain rõõmsalt teatada, et mina ei lähe nagunii, niiet tema saab vabalt valida, kas üksi või kaksi minna. Seda enam, et mees on talle palju lähem sõber, kui naine minule. Pealegi mina saan nendega nagunii kokku 3 nädalat varem teise sõbranna juubelil. Selle peale teatas eks, et ta võtab ikka oma elukaaslase kaasa, kuna sõber oli seda ka tungivalt soovinud. Pean tunnistama, et see tegi mulle natuke haiget küll, aga teisest küljest andis mulle suurepärase põhjuse mitte minna. Eks siis teised sõbrannad vaadaku ise, kuidas nad selle paariga suhtlevad või ei suhtle. Ja mina saan nende käest täpselt teada, kuidas see uus suhe siis neile tundub.