Hüvasti, suvi!

 Kuigi ma olen selle suve kuumuse ja põua üle üksjagu virisenud, aga reedel ütlesin endale: selle nädalavahetuse kuuma ilma üle ole õnnelik ja rahul. Sest see on selle suve viimane troopika.

Ega see väga lihtne polnud, see õnnelik olemine. Laupäeval oli plaanis kolmas laar õunamoosi keeta, aga enne seda tuli ju need õunad ära lõikuda. Ja kuigi selle suve valge klaari õunasaak oli tohutu, siis olid need viljad väikesed ja ussitanud. Niiet puhastamise tulemus oli 1/3 moosimaterjali ja 2/3 jäätmeid. Reedel suutsin toota 1,5 kg puhast materjali. Siis lõikasin sõrme ja andsin endale aru, et kui see juhtub (jälle!), siis oled sa surmani tüdinenud sellest tööst, muutunud hooletuks ja on aeg lõpetada.

Laupäeva hommikul mõtlesin kohe varakult jätkata, aga kuidagi läks nii, et see jäi venima. Ja kui ma vaatasin, millal on elekter soodne, ehk kell 15-16, siis polnud mul selleks ajaks õunad lõigutud. Mis parata, jäin jälle kallima elektri piirkonda oma moosikeetmisega. Aga no võin endale tunnustavalt õlale patsutada, õunamoosi on keedetud kokku üle 10 liitri. Ja see moos on mu  tütre pere lemmik. Eelmisel aastal oli õunu vähe, niiet sel aastal tuli anda endast maksimum.

Pühapäeval oli meie alevikus kohvikute päev. Ärgitasin tütre peret ka sellest osa saama. "Ei viitsi või pole aega", tuli vastuseks. Mu elukaaslane ei saanud tervisemurede tõttu samuti tulla, siis jäin üsna kurvaks. Akna alt vooris mööda  hulgim õnnelikke peresid lastega, kes kohvikutes mõnusalt aega kavatsesid veeta. Mina aga olin NII ÜKSI...

Siis saatsin tütre perele sõnumi: "Istuge rataste peale ja sõitke kohale. Tähistame selle suve viimast sooja päeva! Mul on Cooler ja õlu juba külmas ootamas"

Ja siis nad tulidki. Kõigepealt väiksem lapselaps oma sõbrannaga, ja varsti ka tütar mehega ja suurem lapselaps. Võeti oma sööki kaasa ja minul olid värskelt soolatud kurgid ja keedetud aedoad juurde pakkuda. Istusime mõnusalt varjus, niiet kuumus liiga ei teinud. Kohvikust, mis minu tänaval lahkelt oma teeneid pakkus, käisin küpsetisi ostmas küll mina üksi, sest teistel polnud isu. Aga no minu jaoks oli see vapustav, kuidas noorte naiste seltskond pakkus nii suurt valikut häid küpsetisi, mida ei poest ega kohvikust naljalt ei leia. Seda imestasin juba eelmisel aastal, kuidas nad ometi jaksavad. Ostsin 2 soolast ja kaks magusat asja, kokku 4 eurot. No see oli ilmselt sulgemiseelne hind, aga ikkagi super. Ja maitsvad olid need asjad ka.

No ja nii saimegi selle suve viimase sooja päeva mõnusalt ära veedetud. Edasi läheb väidetavalt temperatuur juba langustrendi ja hakkame soojust isegi taga nutma. Aga ehk tuleb ka veel vananaistesuve.

Raatsisin vaasi võtta ka ühe oma lemmiku- päevalille. Kuigi põua tõttu on nad viletsamad kui muidu, aga emotsiooni sain kätte.

Hüvasti suvi! Kohtumiseni järgmisel aastal...

Ah et miks

 ... mina jahedal õhtul terrassil istudes külma jooki limpsin. Alkohoolset, nagu arvata võisite, sest vee või mahla joomine eriti aega ei võta. Lendav Konn ütles, et tema joob naudingu pärast. No eks minagi, sest kui ei pakuks mõnu, siis ju ei jooks.

Aga küsimus on ikkagi selles, mis selle soovi käivitab. Mõnikord on ennast vaja lohutada, kui miskit päeva jooksul kehvasti on läinud. Või siis maha rahuneda, kui miski on ärritanud, või siis premeerimiseks, kui olen tubli olnud ja midagi ära teinud. Näiteks elamist koristanud, umbrohuga võidelnud või muru niitnud. Samas võib põhjuseks olla ka igavus või üksindus.

Aga missugusel põhjusel ma eile ekstra poodi läksin, et endale Mojitot ja Coolerit tuua, ei oska päris täpselt määratleda. Nimelt olin ma ühest küljest väga nördinud iseenda hajameelsuse peale. Kaotasin oma koduvõtmed ära, kusjuures mäletasin täpselt, et panin nad toidukoti välimisse taskusse, kui tütre perele süüa viima sõitsin. Koju jõudes aga võtmeid seal polnud. Otsisin igalt poolt, autost, maja ümbert, küsisin tütre käest, ega ma seal kuhugi laua peale neid ei poetanud. Ei olnud ma unustanud neid ukse ette ega pannud käest näiteks prügikasti peale. Haihtunud. Ütlesin siis tütrele, et ega muud üle ei jää, kui võtan tema käest võtme.

Hakkasingi uuesti nende poole sõitma, kui otsustasin kontrollida veel viimast võimalust, mis muidugi tundus lootusetu. Nimelt oli mul autos söögikoti kõrval ka teine kott, kus olid puhtad pakendid, mida ma viisin kogumiskonteinerisse. Et mis siis, kui hajameelsusest pistsin võtmed söögikoti asemel pakendikotti, mis sai koduteel tühjendatud. Avasin konteineri kaane, kuhu olin kallanud oma koti sisu. Ja uss-ku-matu, seal need võtmed tõesti olidki. Pakendite peal, mitte kukkunud konteineri põhja. 

No see oli muidugi suur rõõm, aga samas ka suur ehmatus. Kuidas ma ometi võin nii hajameelne olla? Ei, ma pole veel täheldanud dementsuse ilminguid, aga võtmete kaotamine pole mitte esmakordne. Ükskord otsisin autovõtmeid. Neid polnud samuti mitte kusagil, ei tavalises kohas, kus neid hoian, ei käekotis, ei jopede taskus ega laua peal. Otsisin läbi  muru ja auto ümbruse, vaatasin ka prügikasti, panipaika, kuhu ma asju paigutades mõnikord võtme riiuli peale poetan.  Ei olnud kusagil. Ometi olid ju võtmed olemas, kui koju  sõitsin ja auto lukku panin. Lõpuks leidsin nad üles. Hakkasin meenutama kõiki oma liikumisi, ka öösel, kui uni ära oli läinud. Ja siis meenus, et tegin endale võileiva kusagil kella 6 paiku, et uuesti magama jääda. Ja kuna tavaliselt on meil sel ajal ka ajaleht postkastis, läksin tõin selle ära. Aga kuna olin öösärgis, siis võtsin peale pikema talvise poolmantli. Ja midagi oli mul ka autost vaja võtta, niiet olin võtmed pannud selle jope taskusse. Suvel ma seda paksu mantlit muidu ei kasuta.

On juhtunud ka seda, et olen autovõtmed ööseks jätnud süütelukku või uksevõtmed väljapoole lukusüdamikku. Siiani on õnneks läinud, pole kodu tühjaks varastatud ega autot ärandatud.

No mis siit järeldada? Võta ennast kokku, eideke! Võtmed, telefon, rahakott ja pangakaardid kontrolli alati üle ja pane nad ainult kindlasse kohta. Võtmed soovitas tütar lausa paelaga kaela panna, kui ilma käekotita kusagil käin. Telefon mul juba on kotikesega kaelas, tuleb siis ka võtmed sama paela otsa riputada.

Ei tea, kas see aitab, aga püüan ennast parandada.

Kokkuhoid

 Praegused elektrihinnad ajavad närvi mustaks. Mul on Eesti Energia börsipakett ja kui sealseid tunnihindu vaatasin, hakkasin paaniliselt kokkuhoiu võimalusi otsima. Ei raatsinud enam konditsioneeri sisse lülitada, proovisin vähem sööki vaaritada, eriti ahjus midagi teha. Tõmbasin igaks juhuks seinast välja  kõik ootereziimis olevad kodumasinad, nagu  raadiod, telekad, isegi digiboksi. Räägiti, et need võtavad ka elektrit. Aga karta on, et sellest palju tolku polnud.

Ühe abinõuna otsustasin väliköögi sisse seada. Nn. kriisipaketi raames sai ostetud gaasipliit. Ühendasime selle gaasigrilli ballooniga ja tegin esimese katsetuse ära. Päris kiiresti läks vesi keema. Riis kippus küll kergemini põhja kõrbema, kui keraamilise pliidi peal. Ja kartuleid praadides tahtis pann pliidi pealt maha libiseda.

Aga noh, vähemalt oli lõbus. Muidugi ei arva ma, et see on lahendus, sest gaas on samamoodi kallis. Mõtlesin seni vastu pidada, kui see "isamaaline" elektripakett tuleb. Aga sinna on veel terve kuu aega ja kes teab, mismoodi seegi olema saab.

Hakkasin siis vaatama, mis hinnaga fikseeritud elektripaketid on. Kui kevadel oma üürikorteris hinna fikseerisin, sain 3-ks aastaks päev 16, ja öö 13 senti (km-ta) kwh eest. Kavatsesin kodus elektrihinna fikseerida suvel, et siis on ehk odavam pakkumine. Võta näpust, hinnad rallisid hoopis üles ja tundus, et midagi polegi teha, kui ära kannatada. 60-kuu pikkuseks perioodiks pakuti küll paremat hinda, aga ikkagi oli see kõrgem kui mu kevadine pakett. Ja ennetähtaegse katkestamise eest olid suured trahvid. Selle peale ma minna ei tahtnud.

Küsisin pakkumist ka Alexelalt, nii elektri kui gaasi jaoks. Elektri osas oli Eesti Energia hind parem, aga gaas tundus isegi veidi soodsam olevat, kui mu senise gaasifirma, Energate oma. Mõtlen veel ja võrdlen ka eelmiste perioodide hindu.

Aga kuna ma ei suuda elektri praeguseid 50 või 60-sendiseid kwh hindu septembri jooksul ära kannatada, valisin Eesti Energia 3-aastase paketi "Kindel", mis hakkab kehtima 1.septembrist. Seda saab 1 kuu etteteatamisega lõpetada ehk siis üle minna elektri universaalteenuse peale, mis nüüd valitsuses ära otsustati. Minu paketis on kwh hind käibemaksuga 32,8 2 senti (ehk 27,35 km-ta) ja sellega võin ühe kuu elada küll. Eks siis oktoobris vaatan, palju see riiklik elekter odavam on. Igatahes väideti, et kes tuleb ära leppetrahviga paketi pealt, see samuti trahvi maksma ei pea. Tore uudis, aga oma praegust paketti enam ümber tegema ei hakka. 

Kõrbekuumus

 Mitmes kuumalaine meil sel suvel on? Kolmas või isegi neljas?  Meie kandis on juuli-augusti jooksul sadanud vist kokku 3 korda ja viimane neist oli väga väike sadu. Nüüdseks  on põud ja kõrbekuumus kestnud juba ligi kaks nädalat. Jah, ma kastan oma taimekesi, üle kahe päeva voolikust ja korralikult, teistel päevadel kastekannuga kõige janusematele. Aga täna on mu aed eriti longus ja kõrbenud. 

Hortensial, mis on juba vana põõsas ja kasvab varjus, pole kunagi nii viletsad õied olnud.

Tavaliselt augustis olid ta õied juba kenasti roosaks värvunud. Sel aastal aga  lähevad pruuniks ja kuivavad ehk üldse ära.

Mida siis selliste ilmadega üldse on võimalik ette võtta? Jätsin täna ööseks vargaid kartmata alumise korruse aknad lahti ja hommikul oli temperatuur köögis veel talutav. Olin tütrele öelnud, et võimalik,et ma süüa neile ei tee, sest palavus ja ülikõrge elektri hind. Aga hommiku ootsustasin siiski ära teha selle suvikõrvitsavormi, mida olin neile ammu lubanud. Nojah, see söök vajas ahjus küpsetamist, kahe panni peal komponentide valmistamist ja lõpuks veel potiga juustukastme tegemist. Kui selle kõigega valmis sain, oli köök tulipalav, ja ma ise nõretasin higist. Käisin dushi all ja panin ujumisriided selga, et tütre juurest kohe järve äärde sõita.

Ujuda oli mõnus ja märja trikooga kannatas isegi veidi päikest võtta. No peab ju D-vitamiini tootma. Aga ülejäänud päevaga ei oska ma küll midagi ette võtta. Ei toas ega õues ole võimalik midagi teha. Oleks vaja koristada,  õunamoosi keeta, triikida, aga ei jaksa. Seega tegin südame kõvaks, ei vaatanud elektribörsi hinda, vaid lülitasin magamistoas konditsioneeri sisse ja vaatasin telekat. Kui see ära tüütas, tulin arvutisse, et oma ving ja hala kirja panna. Edasi hakkan õhtut ootama, et taimekesi kasta ja siis veidi jahedamas õhus midagi toimetada. Või siis hoopis külma õlut juua. Paraku praegu, kell 18 ajal on endiselt kuum, õues üle 30, toas veidi jahedam. Tuleb püsida toas ja akent mitte lahti teha.

Kuidas teie  seda kuumust talute?

Viimati andis ilmateade lootust, et pühapäeval tuleb vihma ja temperatuur langeb. Lootus sureb viimasena. Aga missugused taimed mu aias enne seda surevad, saab näha järgmisel kevadel.

Minu ülevaatus

 No eelkõige on jutt ajendatud mu auto ülevaatusest.

Mul on enda arust täiesti tutikas auto, alles ma ta ostsin, aastal 2016. Ja meie armas Kevin ehk koer-pereliige saabus samal aastal.

No muidugi annan ma endale aru, et tibake aega on edasi läinud, Kevin pole enam kutsikas ja minu autol on ka vaja ülevaatust teha. Esimene kord oli see aastal 2020 ja selle tegi koos hooldusega vastava margi hooldufirma. Seega mul endal sellest erilisi mälestusi pole. Ise hooldasid-kontrollisid ja ise ka kinnitasid, et kõik on OK.

Jah, ma teadsin, et millalgi tuleb nüüd juba varem kui 4 aasta pärast uuesti ülevaatusele minna. Aga noh, uus auto ikkagi ja nagu kuulda oli, Maanteeamet saadab teate, kui see aeg käes on. Teadet polnud tulnud ja arvasin, et sel aastal pole veel probleemi.

Sel nädalavahetusel oli plaan minna oma sõbrantsidega iga-aastasele üksteise ülevaatusele. Kui ma hakkasin ennast selle  suurürituse jaoks üles lööma, ehk valisin ehteid, mida endale  külge riputada, siis vaatasin ka samas karbis olevat auto registreerimistunnistust. Ja "missa-kostad-kussa-pistad", auto ülevaatus oleks pidanud aset leidma juba kevadel. Kallil laupäevasel päeval polnud teha enam muud, kui loota, et mind ei kontrollita ka seekordse sõidu ajal, nagu viimase 5 kuu jooksul ja ma ei saa trahvi.  Nii ka läks.

Aga täna panin enda autokesele kohe ülevaatuse aja kirja. Vaatasin huviga, mis nad mu autoga seal kõik tegid. Kuigi mul on "uus ja vähesõitnud" auto, olin ikkagi mures. Sest see oli mu iseseisva autoomaniku esimene ülevaatus. Varem oli sellega tegelenud mu mees.

Ülevaatus lõppes õnnelikult ja mulle öeldi, et kõik on korras.

Korras oli ka mu isikliku ülevaatusega sõbrannade poolt. Ma nagu ei tahtnudki minna, sest olen juurde võtnud jms. Aga selgus, polnud nemadki paremini ajaproovile vastu pannud. Leppisime kokku, et ei hakka mõõtma-kaaluma, kes kõige paksem on.  Esiplaanil olev tütarlaps paistab ikkka kõige suurem :)

Aga muidu, täitsa kobedad mutid, kas pole?