kolmapäev, 29. september 2021

Lõpuks ometi! osa 2

 Jah, tõsi mis tõsi, veeavariist põhjustatud korteriremont on nüüd tõesti valmis.  Üle 5 kuu läks aega, aga tulemus oli korralik. Lisaks on mul telefonis samas majas elava tubli remondimehe kontakt, kui midagi vaja peaks olema. Muidugi mitte selle aasta numbri sees, sest tal tööjärg uue aastani juba olemas. Nagu ta ütles, inimesed on hakanud palju rohkem oma kodusid remontima. Teadagi, koroona ajal jäi reisiraha alles ja kodus pidi rohkem aega veetma. Nii tekkiski huvi ja vajadus remont ette võtta.

Teine "lõpuks ometi"- lugu oli mu väärtpaberiportfelli likvideerimisega. Ütlen kohe ära, et tulu pole ma sealt kunagi saanud, ikka olen kahjudega kaubelnud. Rohkem ei taha ma iialgi sinna valdkonda oma nina toppida ja nii need aktsiad kõik maha olengi müünud. Välja arvatud üks. Kunagi üsna ammu,kui Venemaa majandus tänu tõusvale gaasihinnale oli oma sõiduvees, sai ostetud mingeid Vene fondi osakuid. Üsna varsti tuli aga kriis ja selle aktsia hind langes nii madalale, et müümine tundus mõttetu. Vahepeal ma enam ei vaadanudki selle hinda. Siiski,oktoobris 2019 oleksin saanud selle aktsia realiseerida kahjumiga -215 eurot. Liiga suur kaotus ja jätsin müügitehingu tegemata. Ja 14.02.2020.a. oli seis veelgi parem. Tõusujoones kulgenud aktsia oleks saanud müüa -49 eurose kahjumiga. Paraku läksin sel hetkel reisile ja aktsiamüük jäi tegemata. Tagasi tulles oli aktsia miskipärast jälle kivina kukkunud ja matsin müügiplaani järjekordselt maha.

Aga sel reedel tuli mõte, et vaatan õige, mis seis on. Ei uskunud oma silmi, aktsiamüük oleks lausa väikese kasumiga toimunud. No muidugi kõhklesin veidi, et äkki ootan ja saan veel rohkem tulu. Aga ei, mõistus tuli koju ja vormistasin müügi ära. Venemaa fond on üks ebastabiilne asi. Kas praegu oli hinda tõstnud energiakriis või Venemaa presidendivalimised, ei oska arvata. Tänu taevale, saan sellest lõpuks lahti ja täna oligi mu arvele laekunud üle 1300 euro. Nagu maast leitud raha, ei tea kohe, mis sellega pihta hakata. Ilmselt lähen ja külastan hambaarsti. Seda on nii emotsionaalsetel kui finantsilistel põhjustel juba liiga kaua edasi lükatud.

teisipäev, 7. september 2021

Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

 Kaamos algatas ja mina ei suutnud ka oma näppe klaviatuurist eemale hoida.

Malle oli pensionär ja  elas üksi, sestsaadik kui abikaasa suri. Seltsielu oli sellest alates samuti langustrendis ja külalisi tal eriti ei käinud. Vana sõbranna ikka astus vahel läbi ja arutati ilma ja inimeste üle, aga see oli selline argine istumine. Oma sünnipäeva ei armastanud naine samuti tähistada, mis selles aasta vanemaks saamises ikka toredat on. Seda enam, et tütar oma perega elas kaugel Inglismaal ega saanud tihti kodus käia. Ka õde oli omal ajal Soome tööle läinud, lõpuks endale mehe leidnud ja päriselt seal elu sisse seadnud. Seega polnud nagunii eriti kedagi külla oodata.

Sel aastal aga oli asi teisiti. Tütar hakkas aegsasti rääkima, et tahaks ikka ema ümmargust tähtpäeva tähistada ja koju käima tulla. Koroonakriisi algusest saadik polnud nad mehe ja lastega enam Eestimaale sõita saanud ja igatsus suur. Malle lasi lõpuks ennast sellest plaanist kaasa kiskuda ja otsustas, et teebki väikese peo. Kutsuks siis juba ka  Soome-proua oma perega  sünnipäevale. Kevadel hakkasid koroona-arvud langema ja piirangud lõdvenema. Üks kena pidu kuluks selle pika kodusistumise peale ära küll. Seda enam, et Malle ise ja ka teised kutsutud olid selleks ajaks vaktsiinisüstid kätte saanud.

Mõeldud-tehtud. Pidu oleks mõistlik kodus korraldada, tuleb ikkagi odavam, ega pensionäril rahadega priisata pole. Tütar lubas küll toetada, aga Malle tahtis oma rahadega välja tulla. Ruumi oli samuti piisavalt. Kui elutoa laud lahti tõmmata, mahub selle ümber 12 inimest lahedalt ära. Söögid saab tellida moodsa nimega cateringi firmalt ja endal pole vaja midagi teha. Isegi lauanõud tuuakse kohale, kaetakse laud ja pärast viiakse mustad nõud minema.

Peo-eelsel päeval oli ärevus suur. Kas toidud saabuvad õigel ajal, ega tema  tellimust pole ära unustatud või midagi sassi aetud? Jummel küll, kui sööke ei tooda, mida  külalistele pakkuda? Eks peab siis kuhugi välja sööma minema. Firma tundus küll usaldusväärne ja kaua tegutsenud, aga mine sa tea. Kui telefon helises, oli Malle kindel, et sealt tulebki mingi selline teade, et kokk on koroonasse haigestunud ega saa sööke teha. Õnneks siiski oli helistajaks õde. Aga jutt, mis räägiti, polnud meeldiv. Selgus,  et Soomes on piirangud ikka veel ranged, kui vahepeal Eestis käia, siis peab isolatsiooni jääma ega tohi kohe tööle minna. Mehel aga on tööl väga kiired ajad, objekti lõpetamise tähtaeg läheneb ja ta ei saa endale töölt puudumist lubada. Õepoeg töötas samas firmas ja temale oleks see külaskäik samuti liiga kalliks maksma läinud. Õde üksi ei taha tulema hakata ja ärgu Malle nendega arvestagu. Eks tulevad kodumaale käima siis, kui asi lihtsamaks läheb. Muidugi oli Malle pettunud, aga midagi polnud parata. Peab vaatama, keda kutsuda asenduskülaliseks, et söök raisku ei läheks. Kas naabreid või endisi töökaaslasi, aga kes nii lühikese etteteatamisega tulla saab?

Vähemalt tütre pere peaks juba täna õhtuks kohale jõudma, sest lennukisse istudes olid nad saatnud sõnumi,. Õhtul helistaski tütar, aga kahjuks ei öelnud ta, et on juba Eestimaa pinnale astunud. Hoopis kurtis, et  nad on ikka veel Helsingis ja  laev, millega nad tulla kavatsesid, ei välju, kuna reisijaid on liiga vähe. Praegu lähevad nad hotelli ja homme  selgub, kas saavad mõni teise laevaga Eestisse sõita. Kui see ei õnnestu, siis peavad vaatama, kas lennupileteid on saada. Aga see oleks küllaltki kallis lõbu.

Malle püüdis oma tuju kuidagi üleval hoida ja kordas vähemalt kümme korda nagu mantrat " jõuavad kohale järgmisel päeval", ära muretse, küll nad jõuavad kohale järgmisel päeval... Aga kui ei jõua? Mida selle mõttetu söögilaadungiga küll pihta hakata? Olgu see viimane kord oma sünnipäeva tähistada.



kolmapäev, 18. august 2021

Hajameelselt Lõuna-Eestis

 Nädalavahetusel käisime juubelil Värska kandis. Ega ma eriti ei tahtnud nii pikka sõitu ette võtta, aga kuna mu mehe jaoks oli see väga olulise inimese sünnipäev, siis tuli ennast kokku võtta ja see käik ära teha.

Tegime vahepeatuse Tartus, kus ma ammu polnud käinud. Kõik oli teistmoodi, ja olin lausa ära unustanud, kuidas oleks kõige parem üle Emajõe Räpina maanteele saada. See kõige uuem sild oli  tegelikult mu vana kodu lähedal ja mäletasin, et käisin seal nii kõndimas kui rattaga sõitmas. Aga missugusest tänavast sinna sõita, olin unustanud. Küsisin siis tuttava käest järele, kuidas täpselt  sinna saab. Juba selle intsidendi järgi sain aru, et mu mälu võib mind alt vedada.

Edasi põhjustas hajameelsus uusi sekeldusi. Olime 5 aastat tagasi sama inimese juubelil käinud ja mäletasin, et ostsime lilled tee pealt, et nad pika sõiduga ära ei närtsiks. Kui me siis Värskasse jõudsime ja tõdesime, et väikeses toidupoes lilli ei müüdagi, nagu igal pool Tallinnas, siis hakkasin oma mälusopis tuhnima, et kust me need lilled eelmine kord hankisime. Lõpuks tuli meelde,  et ilmselt olime tookord Põlva kaudu sõitnud ja sealsest kaubanduskeskusest ka lilled ostnud. Nüüd polnud teha midagi, ja mees oli üsna pahane, et miks me ometi Tartust lilli ära ei ostnud. Tema oleks võinud mäletada palju paremini kui mina, kui väike koht Värska on ja et sealt pole lootustki lillekimpu saada. Ütlesin, et sünnipäevalapsel pole tegelikult sooja ega külma, kas sina talle lilli tõid või mitte. Üldiselt ei mäleta selles õnnitlemiste rodus nagunii keegi, kes missugused lilled kinkis.

Aga see polnud veel kõik. Kui hakkasime SPA hotellitoas ümber riietuma, siis selgus kurb tõsiasi, et mu pidukostüüm on poolik. Mul oli seelik ja jakk, aga puudu oli top, mis jaki alla käis. 

Kuna jakk oli avara lõikega, siis ilma topita ei olnud seda võimalik kanda. Proovisin topi asemele ujumistrikood selga, aga sellega oli mu dekoltee liiga sügav ja nii ei kõlvanud minna. Mis nüüd saab? Esimene mõte oli, et ma ei lähegi pidusse, mingu mees üksi. Siis aga otsustasin, et lähen nende riietega, mida ma sõidu ajal kandsin, kollaste põlvpükste ja triibulise särgiga. Lõppude lõpuks, kelle asi see on, mis mul seljas. Jaki panin peale, see isegi sobis pükste ja särgi värviga. Aga no piduriietus polnud see kohe kindlasti. Mu mees oli täielikult tujust ära. Kalli sõbra juubelil pole lilli kaasas ja naine on riides nagu vaene kaltsakas. Mul endal oli samuti kahju, sest nii harva, kui ma kusagil peol käin, ja nüüd ei saagi ennast kenade riietega hästi tunda.

Seda ma ei tea, kas keegi imestas mu riidevaliku üle või mitte. Peale sünnipäevalapse me nagunii kedagi ei tundnud. Tegin ülbe näo pähe, et just nii ma tahtsingi välja näha ega lasknud tujul langeda. Tegelikult peeti pidu vanas aidas, ja miks mitte just sellise riietusega sinna minna.

Ruum oli pisike ja laua tagant ei paistnudki välja, mis mul seljas oli. Tantsimiseks nagunii ruumi polnud, aga selle asemel laulsime, sest õhtujuht oli ka pillimees (tegelikult -naine). Kokkuvõttes oli täiesti tore, hoolimata hajameelsusest põhjustatud äpardustest.



Ka järgmine hommik pakkus hajameelsuse hetki. Sedapuhku oli unustajaks mu mees. Käisime hommikul SPA-s ujumas. Paraku erinevalt eelmisel korral külastatud Pärnu SPA-st, ei olnud lahti saunad ega mullitanud vesi Värska veega täidetud mullivannides. Nõme kokkuhoid, millega vist taheti kliente enne kella 12 minema kiirustada. Kuna nagunii midagi teha pole. Oleks teadnud, poleks ujuma läinudki, ja oleks alles olnud mehe ujumispüksid, mis ta riidehoidu unustas.

Hajameelsuse tipphetked saabusid aga koju jõudes. Hakkasin otsima, et miks ma ometi selle kostüümi osa maha unustasin. Et kas oli mees ümberriietumisel oma riided minu topi peale pannud, või olin selle koos musta pesu kasti minevate asjadega sinna visanud. Ei olnud ei siin ega seal, ei vannitoas ega triikimistoas. Ja kust ma selle lõpuks leidsin? Reisil kaasas olnud koti põhjast, kui olin muud asjad välja tõstnud. Kuidas ma ometi seda hotellitoas ei märganud? Eks ta jäi teiste asjade alla ja oli koti põhjaga ühte värvi. Aga no kuhu me niiimoodi jõuame, kui kadunud asjad polegi kadunud, vaid ise oled loll ega leia neid üles...



reede, 30. juuli 2021

Mina, kirjanik

 Tegelikult on see lugu sellest, kuidas minust kirjanikku ei saanud.

Meenutades 11 aasta taguseid blogisuhteid, tuli mulle meelde üks huvitav mälestus. Tol ajal avaldas isand Konn oma blogis aeg-ajalt Armandi lugusid, mis nüüdseks koostöös Kaamosega on raamatuks saanud . Tookord aga palus Konn mind kaasautorina sulge proovima ja Aaza-Lea osa kirjutama. Võtsin  väljakutse vastu ja kirjutasin Konna jutukesele  järjeks Aaza-Lea vaatenurga juhtunule. Siin see minu esimene katsetus kirjanikuks hakata on.

Nagu te juba teate, asja sest kirjanduslikust koostööst ei saanud ja kuigi mõtlesin pikkadel pimedatel talveõhtutel ise proovida mingit raamatut kirjutada, siis pole ma tegudeni jõudnud. Ilmselt ei jõuagi. 


Aaza-Lea haaras toolilt oma riided ja kadus vannituppa. Sealt väljudes olid ta huuled kõvasti kokku surutud ja näol otsustav ilme. Armandile ainsatki pilku heitmata võttis ta oma koti riietega, surus pitsilise öösärgi vihaselt sinna sisse ja suundus esiku poole. „Kuhu sa lähed, oota nüüd. Ma teen kohe kohvi ja...“ jõudis Armand veel pomiseda, kui uksepaugatus ta juttu pooleks lõikas.

Aaza-Lea kihutas ühe soojaga rongipeatusse, pilku kellale heitmata. Kas rongi üldse lähemal ajal väljumas on, sellele mõtles ta alles kohale jõudes. Õnneks polnud isegi poolt tundi vaja oodata. Naine istus pingile, süütas sigareti ja hakkas meenutama, et mis teda siis nii vihastas. Mehed... Kunagi arvas ta, et miski ei suuda teda enam üllatada. Aga see oli üsna ammu, kui ta meeste veidratesse soovidesse või seksimängudesse üleoleva muigega suhtus. Nüüd aga... Armandi-sugusest mehest poleks ta küll niisugust labasust oodanud. Samasugune nagu nad kõik, nentis Aaza-Lea ja kustutas suitsu.

Samal hetkel helises telefon. No muidugi, Armand! Ma ei kavatsegi temaga rääkida, mõtles Aaza-Lea ja lülitas telefoni üldse välja. Korraks käis peast läbi, et mida siis teha, kui mees talle siia järele tuleb? Kas peita ennast ära või kuulata ära, mis tal öelda on? See küsimus langes iseenesest ära, Armand ei tulnud. Argpüks niisugune, leidis naine veel ühe põhjuse mehe peale vihane olla.

Koju jõudnud, nägi Aaza-Lea esikus meesterahva kingi. No mis see veel olgu! Nagu selja pöörad, nii tütrel kohe kavalerid majas. Ise veel keskkoolitüdruk! Meie ajal poleks niisugune asi kõne allagi tulnud! Siiski ohkas naine alistunult, sest eks ta aimas seda nagunii. Siiani polnud noormees neile siiski ööbima jäänud. Nii palju neil ikka veel häbitunnet oli. Nüüd aga, kui ta ise ootamatult vara koju jõudis... Mis siin imestada, eks noored tahtsid ema äraolekut kasutada. Siiski otsustas ta tütrega mitte kohe pahandama minna. Eks hiljem, kui poiss läinud, võtab ta selle teema jutuks. Praegu on muustki mõelda.

Aaza-Lea ohkas veel kord ja talle tulid hommikused sündmused uuesti ärritavalt meelde. Kas maailm on hulluks läinud? Mis sellele Armandile küll sisse läks? Nüüd lendasid kenad nädalavahetuse plaanid kõik vastu taevast. Aaza–Lea suutis isegi muiata, et tütre plaanid samamoodi... Armand oli siiani nii kena ja sümpaantne mees olnud, lausa dzentelmen. Aaza-Lea hakkas juba mõtlema, et siit võib isegi midagi püsivamat kujuneda. Ja nüüd selline pauk.

Mida küll ootamatu vabadusega pihta hakata? Naine võttis kotist telefoni ja lülitas selle sisse. Mis siis, kui kui Armand nüüd helistab? Aaza -Lea kaalus korraks võimalust, et võib-olla on tal oma käitumise kohta mingi normaalne seletus. Siis võiks ehk isegi andestada. Ja nad jõuaksid ikkagi veel minna randa, nagu plaanitud.

Vahepeal kuulis ta, kuidas tütar oma kavaleriga toast välja tulid. Kahjurõõmsalt mõtles Aaza-Lea, et imestage jah nüüd, miks ema kodus on. Kuulis sosistamist ja siis ukse paugatust. Nüüd lähen ja teen tütrel kõrvad tuliseks, mõtles naine ja tuhises kööki. Tühjus. Noored olid koos minema läinud.

Selle peale vajus Aaza-Lea pahameel sossti kokku ja tal hakkas nii endast kui tütrest kahju. Lausa nutt tuli peale. Kõik see on Armandi süü! Kas poleks neil kõigil kena nädalavahetus võinud olla, kui see narr oma lollustega välja poleks tulnud. Mehed kohe peavad kõik ilusa ära rikkuma! Kui Armand peaks nüüd helistama, siis kavatses Aaza Lea talle kõik välja laduda, mis ta mehe käitumisest arvab.

Armand ei helistanud. Pärast tunniajalist ootamist otsustas Aaza-Lea sellise idioodi oma peast täiesti välja visata. Mis ta õige endast mõtleb! Nagu mehi ilmas vähe oleks... Ja veel palju nooremaid ja ilusamaidki.

Mida küll ette võtta või kuhu minna? Kellele võiks helistada? Ühtki meest küll praegu näha ei tahaks. Noh ega neid just väga valida ka polnud. Eriti selliseid, kellele keset kallist nädalavahetust saaks helistada. Kõik ju peredega koos... Omal ajal oli Aazaleal palju kavalere. Eks ta oli kena naine noorena. Olen praegugi, lõi naine pea selga ja valis Merle numbri. Selle sõbrannaga koos oli palju lahedaid pidusid peetud ja kihvte mehi kohatud! Temaga juba igav ei hakka ja küll nad koos välja mõtlevad, mis selle tühja päeva ja õhtuga ette võtta.

Telefon kutsus pikalt. Just siis, kui Aaza-Lea tahtis loobuda, Merle vastas. „Oo, kes helistab!“, ütles naerune hääl telefonitorust. „Kuhu sa oled kadunud, pole sust ammu midagi kuulnud?“ Aaza-Lea pidi just õhinaga sõbrannale hakkama pajatama, kuidas ta mõni aeg tagasi kohtus ühe sümpaatse mehega ja... siis tuli kõik jälle meelde. Seda nime ei võta ta enam suu sissegi. Selle asemel ütles hoopis, et tööd on palju olnud ja pole saanud mahti sõbrannaga ühendust võtta. Aga täna võiks küll midagi vahvat ette võtta ja rääkida teineisele uudiseid. „Oi, täna ma küll ei saa, olen linnast ära sõitnud ja naudin hoopis maaelu!“, sädistas Merle. „Kus ja kellega sa oled?“, muutus Aaza-Lea uudishimulikuks. „Kuule, räägime sellest mõni teine kord pikemalt, eks! Mul on hetkel jube kiire“, ütles sõbranna ja lõpetas kõne.

Nüüd oli Aaza-Lea tuju lõplikult rikutud. Sõbranna on ta kah maha jätnud. Nagunii mingi mehe pärast. Niisugused need naised on! Nojah, eks ta ise tegi ju sedasama. Siis, kui Armandiga kõik veel hästi oli, ei tundnud ta sõbranna järele puudust. Aga nüüd...
Mis siis ikkagi täna hommikul juhtus? Naine mäletas, kuidas unesegusena oli mees teda hellitama hakanud. Ja siis algas mingi pirin? Mis see oli, millega Armand teda puudutas? See oli vist vibraator. Miks mees temaga ometi niimoodi veidralt käitus? Ega ta ometi pole kuulnud midagi naise kirjust minevikust? Võib-olla kujutas ette, et naine on lausa nagu mõni pornofilmi tegelane. Aaza-Lea on selliseid filme näinud küll ja teab, mis trikke seal tehakse. Aga et Armand ka millegi niisugusega tegeleda võiks, ei mahtunud naisele pähe. Kas tõesti lõid nüüd välja mehe perverssed kalduvused? Seda poleks temast küll arvanud.

Aga kui oli asi hoopis selles, et... Aaza-Leal lõid lausa põsed lõkendama, kui ta niisuguse võimaluse peale mõtles. Et mis siis, kui mehest eriti asja pole ja ta tahtis naisele hoopis selle vibraatori abil rõõmu teha. Huvitav, kui vana Armand on? Räägitakse ju, et teatud eas meestel on sellega probleeme. Aaza-Lea polnud varem kunagi mitut ööd järjest mehega koos veetnud. Võib-olla ta tõesti üle ühe korra ei suudagi?

Nüüd paistis lugu naisele hoopis uues valguses. Einoh, kui nii, siis tahab ta mehele öelda, et egas temagi enam mingi seksihull ole. Nad oleks võinud teisel ööl kenasti niisama kaisus olla. Poleks vaja olnud sellist asendusriista hankima hakata. Aaza-Lea leebus täiesti ja hakkas mõtlema, kuidas olukorda nüüd lahendada. Kui mees talle uuesti helistab, siis võib talle ju uue võimaluse anda. Või hoopis helistaks ise. Mehel on kindlasti piinlik seda teemat üles võtta. Aga küll Aaza-Lea juba oskab teda aidata...

Telefon hakkas laulma. Aaza-Lea kogus ennast hetke, enne kui vastas üsna rangel toonil "jah, ma kuulen".

Seejärel pisut pettunult "ah see oled sina, tütreke".
...
"Mis keda, see pole sinu asi. Räägi parem, kelle kingad need koridoris täna hommikul olid? "
...
"No kuule, ära mind ikka nii lubjakaks ka pea. Tean küll neid öiseid õppimisi"
...
"Hea küll, tule nüüd koju ja siis räägime. Eks mina olen ka noor olnud, aga nii vara ei maksa veel kodu mängima hakata. Küll jõuad elus veel küll ja küll nende meestega jahmerdada. Praegu on kõige tähtsam asi õppimine!"
...
"Tule siis ruttu koju, teen meile õhtuks midagi head süüa! Siis istume rahulikult maha ja arutame neid asju. Viimasel ajal polegi nagu mahti olnud omavahel rääkida."
...
„Kalli-kalli sulle kah!“

Ilm oli ikka jube palav ja veel hullemaks tõotas päeva peale minna. Armandi juures oleks konditsioneeriga mõnus jahe olnud... Aga mis parata, on nagu on. Naine käis korra värskenduseks dushi alt läbi ja hakkas mõtlema, mida süüa teha. Koju polnud midagi head varutud, sest... Jälle läksid mõtted Armandile ja rikutud nädalavahetusele. Aaza-Lea otsustas, et aitab neist "oleksitest". Nüüd läheb ta turule. Polegi ammu saanud seal mõnuga ringi vaadata ja valida. Turuletid oma kesksuvise küllusega teevad alati tuju heaks. Just seda tal oligi praegu vaja. Eks hommik on õhtust targem, ütles juba vanasõna. Täna küll Armandile helistama ei hakka. Las praeb veidi. Küllap ta lõpuks helistab ise ja siis saame selle loo kenasti ära klaarida. Aaza-Lea ümises omaette juba üsna heatujulisena "mööda teed, mis on kividega kaetud..."

teisipäev, 27. juuli 2021

Konnaregatt

 Kaamos oli see, kes meie laupäevase ürituse kohta sellise tabava nimetuse välja mõtles. No muidugi oli isand Konn see, kes kutsus kokku selle kamba. Võib-olla oli algselt mõeldud Blogkok2 midagi muud, kui see mis välja kukkus. Teadagi, inimene mõtleb ja peab plaani, aga jumalad naeravad samal ajal.

Minu ettekujutus nostalgilisest korduskohtumisest 11 aastat tagasi toimunud Blogkok seltskonnaga oli ka tiba teistsugune. Kui selgus, et kohale ei tule ükski mu põhilistest saurus-blogisõbrannadest, siis mõtlesin ka ise, et ah, mis ma sinna ikka lähen. Aga kuna ma ise olen olnud läbi elu igasuguste klassi-, kursuse- ja muudegi seltskondade kokkusaamiste korraldaja, siis teadsin väga hästi, et see, kui inimesed, kes lubasid tulla, jäävad tulemata, on pettumus korraldajale. Ja kuigi isand Konn on selles asjas palju paksema nahaga, ehk teda ei tundunud loksutavat see, kes kutsututest tuleb või tulemata jaäb, siis minu jaoks polnud varianti mitte kohale ilmuda.

Ja no olgem ausad, sellist glamuurset üritust, nagu purjekasõitu privaatseltskonnaga, ei pakuta mitte iga päev. Ilm oli ka igati super, ei liiga kuum ega külm ega tuuline. Just täpselt nii mis tellitud.

Ma olen suur pabistaja, kui tuleb sõita kuhugi, kus ma varem käinud pole. Kas ma õige koha üles leian, kuidas ja kuhu saab parkida, ja missugused on teeolud, kas on remonte ja  ega ma seetõttu hiljaks ei jää. Kodunt väljasõit oli paraku tund aega hiljem, kui kavandasin.

Laias laastus teadsin ma enam-vähem blogi-aliaste taha peitunud "pärisinimeste" kohta ühte ja teist. Aga ikkagi olid nad teistsugused, kui ma ette kujutasin. Need, kelle kohta arvasin, et nad ehk ei haaku seltskonnaga, olid väga seltskondlikud, aga need, kes blogi kaudu tundusid emotsionaalsed ja head suhtlejad, olid hoopis vaiksed.

Mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli see, et ettearvamatu seltskond nii hästi kokku klappis. Nii paadisõidu kui hilisema õhtusöögi ajal. Minu arust polnud igavat ega tühja vaikust, nagu võõraste inimeste esmakohtumisel tihti juhtuda võib. Mina rääkisin paraku liiga palju ja liiga valjusti, nagu mul päriselus kombeks. Esimese Blogkoki ajal ütlesid kõik, et mina olin just täpselt selline, nagu nad ette olid kujutanud. Pilte sai ka veidi tehtud, need, kellele ma ise saatnud pole,  küsige isand Konna käest. Sest mul nende kontaktandmed puuduvad.

Mul on väga hea meel, et olin kutsutute hulgas ja kohale tulin. Sellist lahedat seltskonda mu igapäevasuhtluses pole. On, mida sellest suvest mäletada.


neljapäev, 15. juuli 2021

Lõpuks ometi

 Olen pikalt hoogu võtnud, et see ära öelda: lõpuks ometi sai mu aianurka kauaoodatud tara püsti pandud. Tegelikult juhtus see juba enne jaanipäeva, aga kirja panemiseni läks veel terve kuu. Aga olen ülimalt rahul tekkinud privaatse nurgakesega.


Neid "lõpuks ometi" ütlemisi on sel kuumal ja põuasel suvel veel mitu korda ette tulnud, kui kauaoodatud vihmasadu pärale jõudis. Nagu ma ennustasin, nii oligi, juunis sadas kahel päeval, mu tütre sünnipäeval ja jaanipäeval. Tegelikult olid need vihmad väga hästi ajastatud, tütre sünnipäeval sai grill enne ära tehtud, kui vihm tuli ja jaanipäeval sadas lõunast kuni kella kuueni. Jaanitule ajaks oli rohigi kuivanud ja õhk värske.

Juuni lõpus sõitis tütre pere puhkusele ja mulle jäi koera jalutamine ja kahe aia kastmine. Kuna mu põlv ja puus on palju kehvemas seisus, kui varem, kui üle aasta tagasi viimati koera jalutasin, siis oli see tõeline katsumus. Päevas kogunes mul üle 15000 sammu, mis tervete jalgadega inimesele oleks paras koormus, aga mina suutsin sellega läbi häda ja valu toime tulla päevas 2 diclofenaci abil. Terve nädal oli kuum ja kuiv ja "lõpuks ometi vihm" ei saanud öelda enne, kui puhkajad tagasi jõudsid,  6.juulil. 

Sealt edasi jätkus nii põud kui ka aina suurem kuumus. Ennustus, et järgmine vihm tuleb mu elukaaslase sünnipäeval, ei läinud kahjuks täide. Nüüd ei lubata seda "lõpuks ometi" vihma ja jahenemist mitte enne järgmist nädalat. Kui siiski. Oma aeda kastan ülepäeva, ja taimed püsivad veel elus, aga ei taha mõeldagi, mis põllumeestel saakidega juhtub, kui see põud kaua kestab.

"Lõpuks ometi" ei saa ka öelda korteri veeavariist tingitud remondi valmimise kohta. Sellega on nüüd juba ligi 3 kuud aega läinud ja eile saatsin ühistu haldurile vihase kirja, et milles asi,et see ikka tegemata on. Vastust pole saanud. Kas ma tõesti pean alustama otsast peale oma kindlustusega, kui ühistu kindlustusega asjaajamine veel kauaks venima jääb. Looda veel, et keegi teine sinu eest su probleemid ära lahendab...


neljapäev, 20. mai 2021

Kevad aias

Halapostitusest ja toetavatest-lohutavatest kommentaaridest oli tõesti abi. Tuju muutus palju paremaks, ja kuna päeval oli ilm veidi selgem, sain muru ära niidetud. Umbrohuga võitlema täna ei jõudnud, enne hakkas uuesti sadama. Aga ükskord peab see vihm kah läbi saama.

Vaatasin oma aeda ja leidsin, et see on ikkagi mulle suur rõõmuallikas. Külmal kevadel on ka oma hea külg. Tulbid püsivad palju kauem ilusad.





Mulle meeldib, et on erinevaid värve tulpe. Sel talvel jäid kõik sibulad ellu, mõnel peenral ilmusid välja isegi ammu kadunud sordid, nagu see karvase äärega kollane ja flamingoõieline oranz tulp.



Sügisel tellisin oma lemmiktulbid "Purple Prince", mis olid mul välja läinud. Ainult mõned olidki alles, need 2 kõige vasakpoolsemat. Enamuses kohtades oli see sort otsas, aga lõpuks leidsin mingi firma, oli vist Aiamaailm, kus nad olid olemas. Tellisin siis kohe 25 tk. Ja mis kevadel selgus, tellitud tulbid polnud üldsegi need, mida ootasin ja mille pilt paki peal oli. Selle asemel olid mingid roosad tulbid, pildil ülevalt teised, oranzide ees. Pettumus missugune, eks sügisel pean hakkama uuesti otsima. Aga sellest kohast ma küll enam midagi ei telli, kus vale kaupa pakutakse.


Mai algul oli nädal aega öösel miinuskraadid. Katsin igal ööl pikaks sirgunud püvilille ja murtudsüdant, muidu poleks nende õisi praegu imetleda saanud.



Õnneks olid siis öökülmad läbi, kui murelid, kirsid ja ploomid õites olid. Nüüd on lootust heale saagile.


Mu roosa toomingas on õites olnud vähemalt nädala ja ehk peab teise nädala veel vastu.


Bergeenia ei õitsenud mul mitu aastat, siis istutasin mujale ja see koht talle meeldis. Mina aru ei saa, mis seal vahet, aga ju siis on, kas niiskus või valgus teistmoodi.


Tuhkurenelas "Grefsheim" ei olnud mul varem õigesti koolduvate vartega. Kaalusin juba ta välja juurimist, aga enne lõikusin palju püstiseid ja hargnenud oksi ära. Ja lõpuks sel aastal oli põõsas selline
nagu peab

Palju õisi on veel puhkemas, aga praegu on aed ikkagi ilus, hoolimata kurvast ilmast.


kolmapäev, 19. mai 2021

Halapostitus

Seda postitust olen juba mitu nädalat turjal kandnud või kivina kaelas kaasa tirinud. Pole tahtnud seda kirja panna, lootes, et ehk läheb üle ja tulevad paremad päevad. Aga see lootus ei ole täitunud. Kõik on endiselt halvasti ja nii ma siis andsin alla. Kirjutan nüüd oma jõuetuse ja masenduse ametlikult endast välja. Vanasti see ju aitas, aga praegu pole kindel.

Alustame siis ilmast, selline sügis kaunil kevadekuul suudab mind suurepäraselt masendusse ajada. Ja lisaks mitte miski ei saa korda, mida ma olen ette võtnud, või mis on mulle kaela kukkunud.  Korteri veeavarii kindlustus ja remont pole kuhugi jõudnud, dushisegisti katkiläinud vidin, mille tellimus pidi paari nädalaga saabuma, pole ikka veel pärale jõudnud. Varsti saab kuu täis.

 Oma aias tahtsin teha ümberkorraldusi, panna üles aiaplangu, mis ammu oma tundi ootas. Et oleks rohkem privaatsust naabritest, kui ka nemad õues askeldavad. Hekk, mis selle koha peal varem oli, polnud piisavalt tihe ega kõrge.



Helistasin töömehele, kes ennegi minu juures üht-teist kõpitsenud. Tuli järgmisel päeval kohale, ja lubas umbes nädala pärast asja ära teha. Ütles, et tal on praegu kusagil üks saunaehitus pooleli, aga ta lubas selle väikese töö jaoks ikkagi aja leida. Mina võtsin vahepeal heki maha, et see plangu paigutamist ei segaks. Kui 2 nädalat lubatud ajast mööda läks, helistasin ise. Keegi ei võtnud toru ega helistanud ka tagasi. Kordasin sama umbes nädala jooksul, siis saatsin veel sõnumi, selgitades üle, et kes ma olen ja mis töö asjus helistasin ja küsisin, millal tööjärg minuni võiks jõuda. Ka see pöördumine jäi vastuseta.

Otsisin siis uut tegijat. Ühega sain jutule, ja ta ütles, et neil kah 8 nädalat tööde järjekord, aga kui ma saadan pildid, missuguse aiaplangu paigaldamisega tegu, siis vaatavad, kas seda saab kuhugi vahele võtta. Ka sellest on oma nädal möödas, ja ei mingit vastust. Olen leppinud juba, et sel suvel elan ma nagu akvaariumis, naabritega kõik vaated avatud. Või siis ei istugi terrassil ega grilli. Praeguse ilmaga pole see probleem, aga ehk läheb ükskord ka soojemaks.


Tegelikult pole see tegemata tööde asi sugugi põhiline, miks ma masenduses olen. On veel kaks palju olulisemat muret. Esimene, et ma olen iseendas pettunud. Nii täiesti läbikukkunud dieedi ja endiselt masendava väljanägemise pärast, kui ka tahtejõu ja üldse energia puudumise pärast. Hädavajalikud asjad saan kuidagi ära tehtud, aga mida edasi kannatab lükata, see jääb paremaid päevi ootama. Nagu näiteks koristamine või aknapesu. Ma ei diagnoosiks seda kui depressiooni, aga sügav madalseis on küll. Lisaks on mu niigi kehv uni muutunud veelgi viletsamaks. Hommikul ärgates olen uimane, sest pole korralikult maganud, päev venib nagu tatt, aga õhtul und ei tule, kuigi olen väsinud. Lähen voodisse kella kümne paiku, aga nagu mu aktiivsusmonitor mulle ütleb, uinunud olen kusagi 2 ajal. Sellesse vahemikku mahub nii unetablett kui vein, aga miskipärast ei ole kummastki abi, kuigi varemalt on kas üks või teine ikka une toonud.

Aiman, mis mu une ja energiareziimi tuksi on keeranud. See on mure ühe lähedase inimese psüühikaprobleemide pärast. Ma ei oska ega saa midagi tema heaks teha, aga meditsiini abile lootmine praeguses olukorras on... üpris lootusetu.

Vähemalt on mul hea meel, et see uus Pro Bono klient, kes tahtis mulle raamatupidamise tööd anda, on kah kaotsi läinud. Ega ma jaksakski seda teha.

neljapäev, 6. mai 2021

Pro Bono

Olen USA filmidest saanud arusaama, et Pro Bono tähendab tasuta teenust mingis valdkonnas.

Novot, mind kõnetas mu kodukoha FB grupis noor naine, kes palus abi, et kas ma oskan öelda, missugune peaks olema tema töökohast lahkumise hüvitis ehk lõpparve. Üldiselt võttes pole midagi keerulist, ehk saadaolevate puhkusepäevade arv korrutada 6 kuu keskmise päevatasuga. Mõtlesin siis, et ega see mul tükki küljest ei võta, kui teen selle jagamis-korrutamistehte tema jaoks ära. Kuna tundus tema jutu järgi, et tema tööandja ei armasta väga reegleid ega töötajate õigusi  järgida, siis oli mul temast kahju.

No lõppes see asi sellega, et uurisin 2 päeva seadusi, millega mul viimasel 5 aastal raamatupidajana enam pole olnud vajadust kursis olla. Esiteks, minu hallatavatel firmadel pole töötajaid, ammugi selliseid, kellel on väikesed lapsed, mille eest saab lisapuhkuse päevi. Kui me olime Messingeris üksjagu sõnumeid vahetanud, ja ma lõpuks pakkusin noorele naisele välja, missugune tema puhkusehüvitis võiks netopalgast lähtudes olla, siis mõtlesin endamisi, miks ma seda ometi teen. Jummala võõras naine küsib minult kui raamatupidajalt nõu, ja kuigi ta küsis, mis ta mulle võlgneb, ei osanud ma midagi pakkuda. Sain aru sellest, kui haavatavad on töövõtjad tööandjate ees, kes ei taha ausalt tasu maksta. Mul oli temast kahju ja nii ma raiskasin üksjagu aega, seadusi uurides. Kui küsisin, kes mind kui raamatupidajat soovitas, vastas ta, et meie asula kodugruopis kunagi tuli mu nimi ette ja ta jättis selle meelde. Nojah, samamoodi kirjutan mina ka igaks juhuks üles seal soovitatud elektrike või muude remondimeeste kontakte...

Olin juba asja unustanud, kui mu Messingeri saabus sõnum mingilt meesterahvalt, et ta firma aastaaruanne vajab tegemist. Et ma helistagu. Kusjuures, ma eriti enam uusi kliente ei otsigi. Aga viisakusest kirjutasin vastu. Selgus, et huviline oli sama noore naise isa, kelle firmale oli juba Äriregistrist tulnud hoiatus, et aastaasruanne esitamata. No see tähendab, et vähemalt 2019 kui 2020 aruanne vajab tegemist. Nagu ta ütles, tema eelmine raamatupidaja ei vasta miskipäras telefonile.

Muidugi ma ei tea, kas firmas on mingi jama, miks raamatupidaja enam seda tööd teha ei taha, aga vähemalt esialgse vestluse järgi tundus mõistlik mees olevat ja firma tegevus lihtsalt kajastatav. Järgmisel nädalal kohtume ja vaatame dokumente.

Tuleb järjekordselt nentida, et pole olemas tasuta asju, isegi mitte välja antavas situatsioonis. Kusagilt tuleb ikka tasu ka, kasvõi hea karma näol.



reede, 23. aprill 2021

Endast väljas -praegu

 Ma tahtsin seda Doris Kareva luuletust tsiteerida selleks, et anda tunda, mida tähendab "endast väljas" olemine. Tookord, kui ma olin noor. Nüüd on see teema hoopis teises võtmes.

Kuna kogu see alustatud luuletsitaat jätkus mulle sobimatus kirjaformaadis, mida muuta ei õnnestunud, siis polnud muud valikut, kui  pidin alustama uue postitusega, "endast väljas" teemal.

Täna, kenal reedesel õhtul, valmistusin meeldivaks lõõgastunud õhtuks kallimaga, kuna homme pole mingeid kohustusi.

Aga nagu öeldakse, jumalad naeravad, kui inimesed plaane teevad.

Kella kuue  paiku õhtul  tuli telefonikõne mu korteri üürnikult, et on üks probleem. Nimelt toanurgas nirgub vett laest. Selge see, ülemine naaber uputab.Suunasin ta naabrilt selgistust küsima. Keegi ust lahti ei teinud...

Kogu oma korterites elamise ajal polnud mul kunagi varem sellist situatsiooni olnud. Sõitsin kohale ja seal me siis, kaks õnnetut naisterahvast, vahtisime vett tilkuvat lage. Mida nüüd küll ette võtta?

Olin täiega endast väljas ja kaugeltki mitte Kareva luuletuses mainitud teemal. Kas mitte meie mured ajaga ei muutu?

Nooremana olid need  armastuse ja mõistmise puuduse teemad, mis meid endast välja viisid, aga vanemana  on need pigem olme ja igapäevapäevamured. Ja lahendused on ikka ka hoopis erinevad...


Endast väljas

Kui endast välja põgened sa öhe,

teab tema, kas sa jõuad pärale.
Kui endast välja põgened sa öhe,
teab tema, kuhu jõuad pärale.

Ta teab su harjumusi, lemmiklilli,
su ilmete ja naeru tagamaid.
Ta teab neid taevaid. Tühje musti pilvi
ja kriiskavvalgeid tummi kajakaid.

Ta teab su aastaid; iga sünnimärki
ja hingetõmmet; nädalaid ja kuid.
Ta teab sust kõike. Kogu kaadervärki,
mis hoiab üleval su hoiakuid.

laupäev, 10. aprill 2021

Vabadus

 Siin on paraku vahe, kas sinu, minu või meie vabadus. Minu vabadus laieneb sinnamaani, kuni see ei ohusta kellegi teise ehk sinu vabadust. Meie vabadus tähendaks seda, et kogu ühiskonnal oleks kokkulepe, kui palju anname ära minu vabadusest, et saavutada maksimaalne meie vabadus.

See kamp, kes Riigikogu ees või Raekoja platsil väidab, et nad esinevad "Meie vabaduse" kaitseks, on ikka sügavalt "emotsionaalselt ülesköetud" seltskond, kes ei mind ega enamust rahvast ei esinda. Aga erinevalt sellestsamast vaikivast enamusest, nemad justkui tegutsevad ehk protestivad meie vabaduse tagasisaamsie nimel. Paraku see ei vasta tõele. Nemad oma käitumise ja nõudmistega lükkavad "meie kõigi vabaduse" saabumist lihtsalt veel kaugemale tulevikku. Sellega, et  nõutakse, et ei peaks kandma maske, ei peaks vaktsineerima ega jumala eest, ei peaks seaduse järgi korrale kutsuma neid, kes nakatumise vältimiseks kehtestatud reegleid ei järgi.

Minu vabadus tähendab seda, et ma saaks minna igasse poodi, restorani, näitusele, muuseumi, teatrisse, kontserdile, kohtuda inimestega, reisida jne. Ja kuigi olen  tüdinenud kõigist kehtestatud piirangutest, saan aru, et ikka veel pole see võimalik. Ja aeg-ajalt vihastan, kui näen, kuidas piirangud ei ole õiglased, No nagu siis, kui tahtsin väimehele sünnipäevaks lilli osta, Selveris polnud selist valikut, mida soovisin, ja seadsin sammud lillepoodi, mis samas Selveri hoones asus. Lillepood oli kinni (no muidugi, vastavalt reeglitele), aga võtmevalmistamise või juuksuri putka samas hoones olid avatud. Et siis mis vahet neil on (viiruse levimitase seisukohalt)? Või siis imestasin, kuidas pandi kinni DEPO toidupood, mis polnud sugugi avatud koroonaajal, vaid algusest peale. Mis alusel? Ka Ülemiste keskuse Rimi ei hõlma kogu kaubanduspinnast suuremat osa kui seesama Depo toiduosakond kogu tööstuskaubanduse pinnast. Nojah, saan aru teiste ehituspoodide kadedusest, aga ikkagi, juba tellitud toiduained või lilled lähevad sulgemise tõttu raisku. Jah, DEPO tegi zesti ja annetas toiduained Toidupangale. Aga ikkagi,  kus on täpne reeglite järgimine, või kus on lihtsalt reeglid reeglite pärast, mitte nakkuse vältimiseks.

Aga põhiline mõte on ikka selles, et kuidas panna piir jätkuva nakatumise ja haiglate koormuse tõusule? Peab ju seadust kohandama, et tõsiste rikkujatega saaks midagi ette võtta. Nendega, kes vaatamata sellele, et peres on haige, või lausa ise on saanud positiivse koroonaproovi vastuse, käivad ikka ringi ja nakatavad teisi. Minnes tööle, külla, saates lapsi lasteaeda, käies toidupoes, ühistranspordis, kohtudes teiste inimestega liftis jne. 

Ma olen lausa oma heade tuttavatega konflikti läinud, kes leiavad, et vastav seadusemuudatus, mille vastu protestivad paarsada igavlevat noort või ka veidi vanemat, või muidu tähelepanu ihkajat, on ohtlik tendents nende vabaduse piiramisel. Aga kuidas on lugu minu vabadusega, mida piiravad jätkuvalt koroonapiirangute eirajad sealsamal üritusel, kes ei kanna maske ja on lähikontaktis, lähevad pärast seda koju ja ohustavad oma vanemaid perelikmeid? Mina protestin nende vastu.



teisipäev, 6. aprill 2021

Test

 Lapselapsed värvisid suure innuga pühadeks mune. Mina ei värvinud, vaim ei tulnud peale. Olin juba pilte näinud, kui kenasti see asi neil välja kukkus.


Täna käisin lastel külas ja otsustasin testida, kas nad ikka oma vanaema piisavalt armastavad. Sõnades on seda korduvalt kinnitatud, aga üks tegu maksab rohkem kui sada sõna. Niisiis küsisin jõhkralt, et kas te vanaemale ka mõne muna kingite. Mõningase kõhkluse järel otsustas suurem tüdruk kaks tükki loovutada. Munad olid ju nii ilusad ja ta oleks ehk hiljem neid mulle anda kavatsenud. Aga armastus võitis . Egas mulle neid värvilisi mune rohkem vaja polekski, aga tarvis oli ka teise lapse armastus ära testida. Läksin tema tuppa sama küsimusega. Ja ennäe, saingi veel 2 muna! See test läks küll hästi, lastele sai osaks andmisrõõm, mulle armastus.


Ühe muna olen praeguseks juba ära söönud koos krevetisalatiga. Mulle kohe ei meeldi, kui toit raisku läheb, olgu kasvõi ilu nimel.

Testimisest tuleb juttu veel. Nimelt saadeti mulle Teliast sõnum, et mu mobiil-ID aegub 10.aprillil. Et enne tuleks mul tellida uus SIM-kaart, kui tahan teenust edasi kasutada. No vägagi tahan, mu ID- kaardiga pankadesse ja mujale sisselogimine on raskendatud, sest mul on põhiarvutis Windows7 ja sellega ID-tarkvara enam ei töötavat. Viimases hädas saaksin kasutada seda arvutit, millega ma telekast vaatan Jupiteri ja Netflixi, aga see on väga ebamugav.

Hakkasin siis oma digivõimekust testima. Kõigepealt selle uue SIM-kaardi tellimisega e-poest. No mitte kuidagi ei tahtnud tellimus läbi minna, jõudsin juba klienditoelegi helistada. Nemad ei osanud  midagi tarka soovitada, sest mingit veateadet mulle ka ei öeldud, miks tellimust kinnitada ei saa. Küll proovisin, et saadetaks mu postkasti maksikirjaga, nagu soovitati või siis siis hoopis pakiautomaati. Nägin, et tellimusel oli küll mu firma nimi, aga puudus firma reg.nr ja kontaktisiku nimi, sisestada neid ka polnud võimalik. Lõpuks pärast 3 korda üritamist läks asi õnneks. Süsteem ise käis neid puuduvaid andmeid ilmselt kusagilt andmebaasidest otsimas (pikalt) ja ennäe, lõpuks leidiski. Normaalne programm oleks hoiatanud, et "oodake, teie andmeid täiendatakse" vms. Mina olin lihtsalt  segaduses. Aga tore,m et sain oma tellimuse lõpetatud. Mu mured sellega veel ei lõppenud.

Oma telefoni ostes mäletasin seda, et kaas enam lahti ei käinud ja SIM-kaart käis kuidagi külje pealt sisse. Uurisin, aga sobivat avaust ei leidnud. Olin juba valmis, et SIM-kaardi vahetuseks tuleb esindusse minna. Aga kas see üldse lahti on?

Lõpuks otsustasin juhendit lugeda. Tuustin igalpool ringi, et kus see telefoni karp küll on. Siis tuli meelde, et tänapäeval trükitud juhendeid ei antagi, neid tuleb netist vaadata. Leidsingi juhendi, mis oli 208 (!!!) lk. pikk. Sisukord muidugi oli, aga seda kohta ma ei leidnudki, et kuidas SIM-kaardilt kontaktid telefoni mälusse kopeerida, et nad kaotsi ei läheks. Soovitati igasuguseid Samsung Cloud või muu konto kaudu andmeid varundada. Andsin alla, kui ongi mingid kontaktid vaid SIM kaardi peal, juu siis elu näitab, kuidas nad kunagi kätte saan. Pika otsimise peale leidsin ka pildi, kus see sahtel asub, kuhu SIM kaart käib. Aga see ei avane lihtsalt niisama, vaid mingi "väljutustihvti" abil. Ja-jaa, meenus, et oli jah mingi selline krõnks, aga kuhu ma selle panin?



Lõpuks leidsin telefoni karbi üles ja seal see pisike  2-cm pikkune traadist silmus sees oligi. Hea, et ma polnud seda muidu tühja karpi ära visanud ja seda pisikest asjakest kuhugi "kindlasse kohta" ära pannud. Siis poleks ma seda eluski leidnud. Nüüd seisab ees tõehetk, kui tellitud SIM-kaart kohale saabub.

Minu vanasse pähe ei mahu, miks peab üks telefon ja kõik teised seadmed kogu aeg aina keerulisemaks muutuma? Kas tõesti leidub inimesi, kes kasutavad kõiki neid võimalusi ja seadistusi, mis seal 208-leheküljelisel juhendil on välja pakutud? Mina jään selles digiseadmete kasutajate osavuse testis küll kuhugi D või F hinnangu vääriliseks. Te ju ikka teate neid tänapäeva koolis pandavaid hindeid, et A on 5 ja B on 5- või 4+ jne....

laupäev, 3. aprill 2021

Kõrvalnähud

 Endiselt pole A-Z süsti järel mingeid kõrvalnähte tuvastanud, vähemalt mitte neid, mille eest hoiatatud on. Aga laiskus on küll suurenenud, ja millest muust see ikka tulla saab. Nagu tänagi, lubasin endale, et koristan elamise ära ja/või teen osa oma raamatupidamise tööd kaelast ära. Aga siin ma nüüd olen, arvuti taha suutsin enda sundida, aga töötegemiseni täna ilmselt ei jõua. No kell ka jube palju... 19.30. Hea kui blogipostituse valmis saan. Ikka parem kui mittemidagi.

No ja homme ka päev, nagu alati. Kui päike paistab, siis võiks muru riisuda. Või eelistaks koristamist? Raske valik.

Ja siis on vaja igasuguseid hooldusi teha, või noh, tellida. Aega ja energiat nõuavad needki. Tegelikult olin täna tubli, suutsin rehvivahetuse aja ära broneerida. Selle eest võiks ennast ühe kommiga premeerida. Edasi tuleks autohooldus kokku leppida, siis muruniiduki  ja gaasikatla hooldus. Tegevust jätkub kohe mitmesse nädalasse. Ahjaa, jalgratas oleks ka vaja hooldusse viia.

Ennast tuleb ka hooldada. Juuksuris sain reedel käidud. Klappis jube hästi, sest nemad ju töötavad ka vähendatud ajaga, üks juuksur korraga. Kui helistasin, oli minu juuksur tööl ja üks töö just läbi saamas. Lisaks viisakamale väljanägemisele sain ka linnauudiseid kuulda. Kuidas teistel klientidel koroona või vaktsineerimisega läinud on. Juuksur ise on kusagil pealt 40, aga vaktsiinisüsti oli temagi kätte saaanud. Ja siis ise sattunud pärast seda oma kosmeetiku juurde minema just päev enne seda, kui see koroonasse jäi. Mis tähendas  talle 10 päeva karantiinis olekut. Õnneks haigeks ta ise ei jäänud ja nüüd oli taas tööl. Vaktsineerimise kohta teadis ta rääkida, keegi oli testinud. ja et antikehad ei tekkinud enne, kui süstist 3 nädalat möödas. Aga siis oli näidu üles visanud. 

Lubasin eelmisel nädalal oma elukaaslasel ka külla tulla, kui ta sundpuhkusele saadeti. Mis ta seal korteris üksi kurvastab, võtan riski. Ja kohe järgmisel päeval tundus, et nüüd ongi see käes. Tal algas nii kohutav nohu, pea paks ja väike palavik ka. Egas muud kui testi tegema. Arvasin, et testimispunkte on iga nurga peal, sealhulgas koduses PERH-s. Aga võta näpust, ainus variant oli Lauluväljakul. Ohjummal küll, kuhu see koroona mind kõik sõitma sunnib. Tegin tõsist eeltööd Google Maps abil, aga ikka sain petta. Vaatasin tänavaate abil, et Turba tänavalt tuleb Narva maanteele vasakpööre teha ilma valgusfoorita. Tänan, ei, see on minu jaoks liig. Seega sõitsin ringiga kesklinna kaudu, endal põlv värisemas. Ja kohale jõudes selgus, et sellel ristmikul oli valgusfoor täitsa olemas, ilmselt paigaldatud pärast selle Street View filmimist. Jõudsime õnnelikult kohale, lasime mehele testi ära teha. Mina mõtlesin, et kuna mul veel mingeid sümptomeid pole, ootan tema testi vastuse ära, enne kui ennast testida lasen. Järgmisel hommikul oli vastus käes- negatiivne. Nojah, vanasti oli inimestel niisama nohu ka, aga nüüd on iga haigus koroona....

Homme hooldan ennast ehk lähen massaazi. Tema on koroona läbi põdenud, nõnda on seegi käik ohutu.

Väimehel tuleb järgmisel nädalal sünnipäev, või tegelikult ikka lausa esimene juubel. Pidu saab vaid pereringis teha, aga kingitusega on jama. Mõtlesime tütrega, et soliidses eas härrasmehele võiks kinkida uue ülikonna, aga seda tuleks ikka selga proovida. Aga millal poed lahti tehakse, ei tea. Ei ole ikka nii, et kõike saab e-poest osta.


esmaspäev, 15. märts 2021

Positiivne

 See sõna on tänu koroonauudistele saanud uue sisu: et kui positiivne (testivastus), siis on halvasti. Aga mina tahan päriselt positiivset sõnumit jagada.

Käisin eile ITK-s vaktsiinisüsti saamas. Ja kõik sellega kaasnev oli positiivne kogemus. Nii vaktsineerimise korraldus, juurdekuuluv info kui ka süstimine ise. Probleeme ei tekitanud ka parkimine, sest tütar oli seal haiglas varem käinud ja teadis, kuidas asi käib. Ka vaktsineerimiskompleksi leidsime ilma vaevata üles, ja ekslemise puhuks varutud aega jäi tublisti üle. Seisime siis 15 minutit ühe teise hoone katusealuses, sest liiga vara ei soovitatud kohale tulla, et vältida liigset rahvakogunemist. Uue vaktsineerimise aeg anti kohe, 9.mail. Ka see on pühapäev ja siis julgen ma juba ise autoga sinna minna, sest parklates on rohkem ruumi ja tean nüüd täpselt, kuidas sinna sõita.

Meedia armastab jagada negatiivseid kogemusi, need müüvad. Ja siis ongi tulemuseks, et inimesed kardavad vaktsineerida, eriti Astra-Zeneca vaktsiiniga. Et näe, siin ja seal on esinenud kõrvalnähte või lausa mõni on ära surnud. Millest päriselt surm või terviserike põhjustatud olid, seda ajakirjandus enamasti ei lahka, või õigemini, ei teagi. Oluline info on, et see juhtus "pärast vaktsineerimist".

Mina sain eile Astra-Zeneca vaktsiini, nagu ka kõik need ligi 6000 inimest, keda sel nädalavahetusel vaktsineeriti. Muidugi ei tea ma, kuidas kõigil teistel tervis praegu on, aga minul on kõik parimas korras. Nagu ka neil minu tuttavatel, kes sel nädalavahetusel süsti said. Kui väga hoolega otsida, siis õhtul oli pea veidi uimane ja öösel ärkasin jalgade lihasevalu peale üles. Aga seda esineb mul ka muidu, niiet oleks ilmne liialdus seda vaktsiini kõrvaltoimeks pidada. Pigem on mul mure, et kuna mingeid vastureaktsioone pole, siis äkki mu organism ei hakanudki viirusega võitlema ja antikehi tootma. Olgu, see niisama naljaga öeldud, sest kes meist siin ikka immunoloogia-alane ekspert on. 

Igatahes oli mul koju jõudes väga hea tunne, et paneks lausa lipu lehvima. Seda oleks võinudki teha, sest eile oli ju ka emakeelepäev. Aga lipp oli mu naabrimehe käes ja teda polnud kodus. Seega rõõmustasin lihtsalt niisama tütrega kohvitassi taga. Ka temal on süda kergem, sest nii mina kui ta isa said vaktsineeritud. Kahe nädala pärast julgeme kõik koos lapselapse sünnipäeva tähistada.

neljapäev, 11. märts 2021

Suur loterii

 Kogu see koroonavärk on üks suur loterii.


Heakene küll, sa saad oma käitumise ja teistest eemalehoidmisega riski vähendada, aga siiski mitte täielikult.

Ja meie, ehk nö. suht eakad, aga mitte veel riskigrupid, ootame oma vaktsineerismikutset. Mida ei tule, sest elu on suur loterii. Nagu üks mu tuttav ütles, palju sõltub perearstist. Kas ta nõuab aktiivselt oma nimekirjale vaktsiine või lihtsalt ootab, kui need saabuvad. Ja siis ka sellest, kui palju on tal vanureid, kes peaks eelisjärjekorras süsti saama. Või kui hästi tal üldse infovahetus oma patsientidega on korraldatud. Ehk siis, kui keegi ei taha vaktsineerida, siis tema asemel saaks doosi see, kes tahab.


Muidugi ma andsin oma perearstile teada, et kutsugu mind varahommikul või hilisõhtal, kui süst on vaba, siis ma lendan kohale vähem kui tunniga. No muidugi, "ei mittä".


Aga kuni tänaseni. See polnud mitte perearst, kes mind oleks teavitanud. Need olid mu sõbrannad, kes jumal-teab-mis-allikatest olid kuulnud, et 60+ patsiendid saavad ennast kirja panna selle nädalavahetuse pilootprojektis, registreerides ennast patsiendiportaalis digilugu.ee.


Lendasin kohe peale, ja veetsin seal 2 unustamatut tundi. Aga lõpuks sain ma endale vaktsineerimise aja pühapäevaks, 14. märtsiks.


Et miks see nii palju aega võttis? Sest süsteem viskas mind registreerimise erinevatelt etappidelt kogu aeg välja. Iga kord uuesti alustades jõudsin üha kaugemale. Eeviimasel katsel oli mul arst ja aeg olemas, aga kinnitamine ei läinud läbi. Kordasin seda 5 korda, aga "ei mittä". Alustasin siis otsast peale.


Ja lõpuks sain kinntuse, et mul on pühapäeval, 14.03 olemas aeg vaktsineerimiseks ITK haiglas. Muidugi oleks ma tahtnud hoopis PERH-s vaktsineerida ja korraks isegi kõhklesin, kas see variant võtta. No tule taevas appi, me pole kommipoes, et tahan seda kommi ja mitte toda. Uurisin välja, kus see haigla asub ja olen igatahes kohal, kui mu kellaaeg saabub.


Pärast seda, kui mul see "suur loterii" õnneks läks, andsin sellest võimalusest teada nii FB-s kui lähematele telefonitsi. Paraku selgus, et selle nädalavahetuse ajad on täis. Aga ärge jätke lootust, vaadake ikka digilugu.ee, seal ootab ilmselt ka teid teie õnneloos ehk variant saada vaktsineeritud.

esmaspäev, 1. märts 2021

Miks?

 Enda arust saan ma arvutitega päris hästi läbi ja suudan sättida-seadistada asjad mõistusepäraseks. Aga täna olen oma gmaili poolt kaks korda täiesti haneks tõmmatud.

Kõigepealt, hommikul näitas mulle telefoni meiliboks, et ühel heal tuttaval on sünnipäev. Õnnitlesin ta FB-s kenasti ära. Aga kui avasin arvuti meilboksi, ilmus (lugemata) teade, et hoopis kahel tuttaval on esmaspäeval, 2.märtsil sünnipäev. Asjaolus, et täna pole 2.märts, vaid on 1.märts, ei tulnud mulle pähe kahelda. Ikka sellepärast, et 1.sünnipäevalast õnnitlesid ka teised peale minu. No õnnitlesin kibekiiresti selle teise ka ära. Ise veel imestasin, et miks teisi õnnitlejaid pole. Igaks juhuks vaatasin üle sünnipäevalaste nimistu ja seal oli kirjas, et 1. nimetatul oli 1.märtsil sünnipäev, aga sellel teisel on hoopis homme, 2.märtsil sünnipäev. Kustutasin siis tema õnnesoovi ära. Ja läksin vaatama mind eksitanud e-maili. Seda lähemalt uurides selgus, et see oli 2020.a uudis, et esmaspäeval, 2.märtsil... jne. Miks seal oli 1.märtsi sünnipäevalaps kokku pandud 2.märtsi omaga, tagantjärele enam välja selgitada ei saanud. Põhiline probleem aga oli selles, miks see vana e-mail mu nimekirja etteotsa  nüüd äkki ilmus?


Teine jama oli sellega, et ootasin oma raamatukogult teadannet, et laenutustähtaeg läbi. Oleksin siis pikendust palunud ja tavaliselt see ka antakse, kui just mõni raamat kellegi tellitud pole. Seda meili ei tulnud, kuigi mäletamist mööda pidi see aeg kusagil veebruari lõpus kätte jõudma. Hakkasin siis otsima eelmist meili jaanuari meeldetuletuse kohta, et sealt edasi ise arvestada. Ja mis selgus? Otsinguajaloos oli ka veebruari meeldetuletus täitsa olemas, aga ometi polnud seda näha mu tavalises INBOX vaates.


Hakkasin siis igatsugu asju katsetama, näiteks panin sellele meilile "Starred" tähekese ette. Siis korraks näitas seda järjekorras, aga pärast meilboksi uuesti avades oli jälle nähtamatuks muutunud. Kui ma Replay abil pikendust palusin ja sellele kirjale vastati, siis ilmus see meil jälle korralikult INBOX nimekirja.


Miks ometi niisugused asjad juhtuvad? Kas tõesti ei saa enam meili teel tulevaid meeldetuletusi uskuda, vaid peab käsitsi üle kontrollima? Heakene küll FB sünnipäeva segadus või raamatukogu laenutähtaeg pole veel väga suur probleem. Aga kui mõni muu oluline e-mail ennast samamoodi peidab või ilmutab allles aasta hiljem? Siis on küll jama majas.


Kas olen mina loll või on gmail.com rikki läinud? Praegu näitab mulle kah, et mul on 1 lugemata e-mail, aga nimekirja sirvides seda ei näita. Ka mitte otsinguga "unread". Kas keegi mingit nõu oskab anda, mis viga võiks olla?

pühapäev, 28. veebruar 2021

Koroonapiirangud

 Alates 1.märtsist kehtestati uued piirangud, sest nakatumised löövad  rekordeid, üleeile oli ööpäevas testitutest Covid19-positiivseid üle1500 ja kardan, et see pole veel tipp. Arusaadav, et midagi peab tegema, et kontakte ja nakatumist vähendada.


Paraku on mul tunne, et piirangute joon tõmmatakse mõnikord sinna, kus tegelikku ohtu eriti pole. No näiteks muuseumid ja kunstisaalid peavad sulgema uksed 3. märtsist. Ja see tähendab, et rahvas katsub veel viimastel päevadel ära vaadata need näitused, mis muidu jäävadki nägemata. Ja tänu sellele on näiteks KUMUs tohutu saba ja nii suur inimeste kontsentratsioon, mida tavaliselt poleks. Täiesti arusaadav, sest muidu jääbki huvitav Egiptuse-teemaline näitus vaatamata. Niipalju kui mina näitustel ja muuseumides käinud olen, on seal rahvast hõredalt ja seda annaks ju veelgi reguleerida, selle asemel et need asutused päris kinni panna. Sama lugu teatritega, seal piisaks 50% täitumise nõudest, niiet üle 1 istme võiks sildiga kinni katta. Ja kuigi valitsus seda ei ütle, miks kaubanduskeskused lahti jäetakse, aga muuseumid ja teatrid kinni pannakse, siis pakun välja oma põhjenduse. Teatris ja muuseumis töötavad inimesed saavad nagunii palka riigieelarvest, sinna ei pea enam kompensatsiooni juurde maksma, erinevalt kaubanduskeskustest. Kinod on samuti eraettevõtted, aga nende kinnipanek on minu arvates põhjendatud. Kinopublik on suuresti noorem rahvas, kes piirangutele vilistab ja istub ikka sinna kuhu tahab. 


Ja siis on veel selline seltskond, kes ütleb, et piiranguid on liiga vähe, paneme KÕIK 2-nädalaks kinni, siis saame viirusest lahti. Huvitav, mismoodi see "kõik kinni" siis olema peaks? Maardusse ja Lasnamäele viivate teede peale paneme relvastatud valve, et keegi sisse ega välja ei saaks ega "meid" ei nakataks. Sest venelased ei kuula valitsuse manitsusi, ei kanna maske ega lase teiste vaktsiinidega ennast vaktsineerida kui vene Sputnikuga. Ühistransport tuleks ka seisma panna, sest seal on inimesed tihedalt koos, eriti tipptunnil. Kel autot pole, käigu tööle jala, eksole. Või veel parem, ärgu mingugi tööle. Ja veel tuleks kehtestada komandanditund, et keegi ei tohiks tänavatel põhjuseta liikuda ja muidugi tuleks riigipiirid sulgeda. Aga mida teha noortega, kes sel juhul peavad oma pidu kellegi juures kodus, kus keegi kontrollida ei saa? Ja toovad sealt rõõmsalt viiruse koju oma vanematele või teistele pereliikmetele...


Heakene küll, pole mõtet ironiseerida, nii kinni ei saa me elu keerata, et viirus 2 nädalaga kaoks. Olen nõus arvamusega, et piirangutega ei maksa liialdada.  Pigem katsuksime kõik olemasolevate piirangute raames  suhelda nii vähe kui võimalik, et vähendada nakatumisriski. Isegi need võiks seda teha, kes ei usu, et maskid aitavad ja jagavad Venemaa "teadlaste uurimistulemusi", et Covid ei levi viirusena, vaid on esile kutsutud 5G võrgu poolt. Nonii igaks juhuks...


Mina käisin täna ujulas, mis õnneks ei kvalifitseeru SPA-na ja võib lahti olla. Mu liigesed on hetkel nii valusad ja kinni, et kõndida ma ei saa. Seega on ujumine ainus füüsiline harjutus, mis võiks aidata. Ja teie rahustuseks ütlen, et mingit koroonaohtu see käik endast ei kujutanud. Kuigi rajal on lubatud korraga olla 3 inimesel, siis tegelikkuses olime algul kolmekesi kogu ujulas ehk 4-l real, siis tuli üks inimene juurde ja igaüks oli eraldi rajal. Aga lõpus olin ma ujulas täiesti üksi, seda ka saunas. Saun läheb küll homsest kinni, aga õnneks ujula töötab edasi. Ja oma valutava selja ja puusa ravimiseks saan ka massaazis käia,sest mu massöör põdes koroona juba jaanuaris läbi.


Andsin perearstile teada, et kui keegi vaktsineerimisele kutsutu jääb tulemata, siis helistagu mulle, olen 1 tunniga kohal. Sellest hoolimata, et üks mu tuttav, keda  juba vaktsineeriti,, oli küll 24 tundi pärast seda väga haige, aga igatahes on see parem kui päriselt haigeks jääda.



reede, 15. jaanuar 2021

Lootus

Alustan seegi kord oma postitust olukorrast riigis  hiinlaste iidse tarkusega. Hiina vanasõna väidab, et kui sul jätkub kannatust piisavalt kaua jõe ääres oodata, siis näed ühel hetkel, kuidas vetevool sinu vaenlase laiba mööda kannab. Ja ennäe, jõudsimegi ära oodata, kuidas ajajõgi kandis allavoolu  EKRE poliitilise laiba. Juhtus see siis, kui olime juba kaotanud lootuse, et EKRE populism, labasused, teiste riikide ja ka oma inimeste solvamised, kunagi lõpevad.

13. jaanuari hommikul ootas meid kõiki pommuudis: Jüri Ratas astub tagasi. Meil on taas lootust.

Selleks hetkeks oli koalitsiooni poolt pealesurutud abielureferendumi eelnõu jõudmas hääletuseni Riigikogus.  See oli absurdne teema, millega tegeleda keset koroonakriisi, ja mis tegelikult rahvale oluliselt korda ei lähe.  EKRE pressis seda peale ja oli valmis iga hinnaga selle läbi suruma. Aga läks hoopis teisiti.

Eelmisel päeval esitati  korruptsioonikahtlustus Keskerakonnale ja rahandusministri nõunikule Kersti Krachtile. Jüri Ratas astus formaalselt tagasi just korruptsiooniteema tõttu, kuid paljud arvavad, et tal sai lõplikult kõrini EKRE pealesunnitud absurdsetest nõudmistest ja solvavatest avaldustest. Nagu peaminister ka ise tunnistas, oli ta tagasiastumist kaalunud juba varem, aga erakonnakaaslased ei nõustunud sellega. Nüüd aga oli sobiv põhjus ja ta sai näidata oma riigimehelikku vastutuse võtmist. Nagu paljud ajakirjanikud märkisid, selle otsusega astus ta küll sammu tagasi, aga samas valmistas ette tulevikus kaks sammu edasi minekuks. 

Senine olukord, kus Kaja Kallas ja Jüri Ratas ühte valitsusse ära ei mahtunud, tundus põlistavat  Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooni. Sest muid valitsuse moodustamise kombinatsioone ei paistnud kusagilt. Lootsin, et ehk Reformierakond valib Kaja Kallase asemele uue juhi, kellega Ratas on nõus kootööd tegema. Aga see, et Ratas laseb ise r(t)oolist lahti, ei tulnud kellelgi pähe. Ja siiski see juhtus. Kusjuures Ratas tundus ise selle valiku järel kergendust tundvat, mitte ei olnud masenduses. Imesid juhtub!

Mõtlesin, et  Kaja Kallasel uue peaministrina pole valitsuse moodustamine  lihtne ülesanne. Nii nagu see ei õnnestunud tal pärast valimisi, nii võib juhtuda ka nüüd. Käisid jutud, et peaminister küll vahetub, aga koalitsiooni koosseis jääb samaks. Lõuna ajal tegi aga Mailis Reps Keskerakonna nimel avalduse, et vana koalitsioon ei jätka. Selle väljaütlemise järel tekkis lootus, et meie poliitmaastik muutub normaalsemaks ja tsiviliseeritumaks. Lõpuks ometi.

Igatahes mina tundsin suurt vabanemistunnet ja mu lugupidamine Jüri Ratase vastu tõusis. Kuigi ta kogu senise koalitsiooni  ajal pidi kogu aeg vabandama EKRE järjekordse skandaalse väljaütlemise pärast, aga lõppu ta sellele matslikkusele ja solvavale labasusele ka ei teinud. Ka oma ametist lahkumise kõnes ütles peaminister, et koostöö koalitsioonipartneritega oli olnud hea. Nojah, ta ei saanud EKRE kohta halvasti öelda, sest mine tea, millal  nendega koostööd  jälle vaja võib minna. Mailis Reps ütles siiski otse välja, et EKRe lõpututest skandaalidest ja süvariigi hävitamise plaanidest sai neil kõrini juba ammu.

Nüüd kostab uue sündiva koalitsiooni kohta palju kriitikat. Kes ei taha korruptiivse mainega Keskerakonda, kellele ei meeldi Reformierakonna tagasitulek võimule. Mina ei talu EKRE retoorikat, aga me kõik peame tunnistama, et on olemas rahvagrupid, kes kõiki neid erakondi on valinud. Just selline on läbilõige meie inimeste poliitilistest eelistustest ja nendest erakondadest peab ka valitsuse kokku panema. Ei saa me valitsemisteenust kusagilt paremast riigist sisse osta :P Kuna Kesk+Refi valitsus esindab enamust rahvast, ja see kombinatsioon on igatahes parem kui eelmine. Vähemalt on võtta kompetentseid inimesi ministrikohtadele.  Selliseid erakondi, kellel pole minevikus skandaale või jamasid, leidub ainult nende parteide hulgas, kes võimule pole pääsenud. Ja nagu EKRE näitel saab väita,  kui piruka juurde pääseti, siis tekkis ikka kiusatus kas omadele jopedele riigi raha jagada, olulistesse ametitesse oma esindajaid suruda või muid hüvesid parteilise kuuluvuse järgi jaotada. Keegi ei usu, et rahandusministri nõunik Kersti Kracht oleks ilma Martin Helme heaksiiduta või surveta hakanud Hillar Tederi käest meelehead nõudma soodsa Kredexi laenu saamise eest. Ma ei taha meenutada seda kõike, kuidas  EKRE on püüdnud vaba ajakirjandust lämmatada, erakondade rahastamise uurimise komisjoni sulgeda jms. Või missugused naljanumbrid EKRE pidevalt vahetuvad ministrid olid. Loodetavasti on sellega nüüd lõpp.

Reformierakond ja Keskerakond tõid välja põhimõtted, millest nad koalitsioonikõneluste alustamisel lähtuvad.  Mulle meeldis, et esimese asjana lepiti kokku  kõiki ühiskonnagruppe auväärselt kohtleva poliitilise kultuuri ning lugupidava riigivalitsemise põhimõtetes, mis toetub meie põhiseaduse vaimule. 

Lisaks pandi kirja veel mõned uue valitsuse  kavatsused, mis küll peaks olema iseenesestmõistetavad, aga millest eelmise koalitsiooni poliitika hakkas kaugenema, nii et see ei vastanud enam euroopalikele väärtustele ja  õõnestas alla meie suhteid nii naabrite kui liitlastega.

• Eesti on tubli väikeriik, mis toetab kõiki inimesi ning nende soovi ennast teostada ja panustada Eesti arengusse.

• Lähtume Eesti riigi ja rahva ühisest parimast huvist ning õigluse ja õiguse põhimõtetest. Eesti on õigusriik, kus kõik ühiskondlikud otsustusprotsessid on võimalikult läbipaistvad.

• Peame oluliseks sotsiaalse, majandusliku ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamist ning iga inimese tervise ja heaolu edendamist.

• Seisame kõigi Eestimaa inimeste, kaasa arvatud vähemuste, õiguste eest ning austame eraelu puutumatust.

• Eesti välis- ja julgeolekupoliitika keskmeks on Euroopa Liidu, NATO ja ÜRO liikmelisus ning aktiivne Eesti huvide esindamine nii rahvusvahelistes organisatsioonides kui ka kahepoolses suhtluses.

• Jätkame aktiivset rolli Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmisel ning töötame selle nimel, et erinevaid ELi rahastuid kasutada võimalikult kiire rohe- ja digipöörde läbiviimiseks, mis ei jäta endast maha ühtegi Eestimaa inimest ega piirkonda.