kolmapäev, 29. detsember 2021

Aastalõpp

 Siiamaani olin ma ilma ja lumerohkusega rahul. Ilus nagu jõulumuinasjutus, kuigi nii 23. kui 24.detsembril sadas palju ja kühveldamist oli omajagu. Õnneks tuli T. mulle appi ja teise päeva töö tegi põhiliselt tema. Mina puhastasin autot ja näitasin, kuhu lumi teisaldada. Muidu oleks mu seljale liiga saanud.

Eile poes käies oli sõidutee üsna lumine, niiet isegi minu auto laiadel kummidel oli tegu sellest sopast läbi murdmisega. Õhtul käis sahk kõnniteed puhastamas ja öösel tehti ka sõidutee puhtaks. Minu majaesine oli niigi  puhas, sest pärast jõulu polnud uut lund oluliselt lisandunud.

Paraku hommikul aknast vaadates polnud seis sugugi roosiline. Sõidutee sahk oli sõitnud nii ligidalt meie värava eest läbi, et nii kõnnitee kui väravast välja viiv tee olid paksult lund täis. Ohkasin ja võtsin lumelabida, et seegi lumi hunnikusse kühveldada. Kahjuks see ei õnnestunud, sest kogu  sodi oli kamakatena tee külge kinni külmunud. Ohkasin veelkord ja tõin metallkühvli, millega seda lahti murdma hakkasin. Väravaesise väikese platsi puhastamine võttis mul üle tunni ja oli tunduvalt raskem kui tavaline lumelükkamine.  Aga no mis ma ikka hädaldan, hea et üldse sahad käivad.


Jõulud möödusid klassikaliselt tütre juures. Tema katab laua, keedab kartulid ja küpsetab verivorstid, mina teen liha ja kastme. Seekord oli teistmoodi see, et T. oli juba perekondliku õhtusöögi ajaks minu juurde jõudnud, sest ema juures käis ta eelmisel õhtul. Tavaliselt on kumbki meist kõigepealt oma pere jõululauas ja pärast istume kahekesi. Kuna mu eksmees võtab mu koos söökidega oma auto peale tütre juurde sõiduks ja pärast toob ka koju tagasi, siis tekkis küsimus, kas ta ootab mind autos või tuleb sisse. No et kuidas nad T-ga koos ühes ruumis ennast tunnevad. Küsisin mõlema käest, kas see on OK, ja nii ta siis tuligi. Soovisid teineteisele häid jõule ja jõid tassi kohvi, kuni mina oma asju kokku pakkisin. Nii kaugele meie kärgpere mudel veel pole arenenud, et nii mina T-ga kui eks oma elukaaslasega ühiselt tütre jõululauas istuks.

Aga ega need klassikalised perejõulud vist kaua enam ei kestagi. Juba seekord olid lapsed tõrksad ega nõustunud ilusaid riideid selga panema. Kingituste ootus nad ikka jõuluüritusele meelitas, aga varsti võib juhtuda, et sellest ei piisa ja kumbki eelistab oma arvuti taga olla, mitte "vanadega" traditsioone elus hoida. Jõulutoitudest on neil nagunii vaid teatud asjad, mida süüakse.

Jõuluvana meil enam ei käi, aga päkapikurolli võtsid tüdrukud rõõmuga enda peale. Mina tundsin, et ükski salm mulle nagunii kiiruga pähe ei jää, seega otsustasin laulda. Klassikalistest jõululauludest on juba villand, nii valisin Toomapoegade laulu"Pilv puistab lund", mis suurepäraselt sobitub aastalõpu ilmaga.


Et mul viisipidamine paremini õnnestuks ja ka sõnad korralikult meeles oleks, võtsin kaasa oma "saateansambli" ehk kõlari, mille telefoniga ühendasin. Lapsed suhtusid mu karaokesse täiesti heatahtlikult. Pärast mind laulsid ka kõik teised oma laule ja kõik teenisid tugeva aplausi.

Kui koju jõudsin, tuli taas laud katta ja koos T-ga veelkord jõulusööke süüa. Ei ole kerge see kärgpere elu... Uuel aastal tuleb nagunii dieedi peale mõtlema hakata.


Täna postkastist lehti tuues ootas mind üllatus. Ilusti hõbepaberisse pakitud pilt. Esimese hooga vaatasin, et see on mingi ilutulestiku reklaam. Aga siis oleks ikka pidanud olema kusagil firma või e-poe andmed. Sellel paberil polnud rohkem mingit kirja ega viidet. See oli kuidagi väga koduselt pakitud ja kleepsuga kinni pandud, niiet reklaampostitusega küll tegu polnud. Aga kes selle minu postkasti pani? Mu paarismaja naaber oli ära sõitnud, tema see olla ei saanud. Ületee naabritest üks pere paistis olevat samuti ära sõitnud ja teised olid äsja siia kolinud ja nad isegi ei tereta mind. Jääb siis üle parempoolne naabermaja, kus elab umbes minuvanune abielupaar, aga ei kujuta ette neid niisugust üllatust tegemas. Kuidas küll teada saada, kes mulle head soovis?


laupäev, 11. detsember 2021

Pilk tagasivaatepeeglisse

 Emmeliina taaspostitas oma 2014.a. kirjutise suhetest. Olin selle all ka ise sõna võtnud ja väga huvitav oli lugeda, mida ma tookord arvasin. Kuna seal kommenteerimine oli raskendatud, pidin oma blogis seda arutama.

Nii seda: 

"Mulle tundub, et meie vanuses on enamuse kaua koos olnud paaride jaoks kirgede aeg seljataga ja omavahel teravamad nurgad maha lihvitud. Aeg-ajalt tuleb küll ette mõni positiivne või ka mõni negatiivne hetk, kus omavahelised suhted igapäevarutiini tasemest üle tõusevad, aga harva. Üldiselt katsud mitte igast tühjast tüli tõsta. No mis seal ikka, et mees oma mustad sokid põrandale vedelema jätab ja mina nad kokku pean korjama. Nii on see alati olnud ja nüüd pole ka enam mõtet mehe kasvatamise peale oma energiat raisata. Parem võtan need sokid lihtsalt üles ja viin mustapesukorvi :P


Olen mõelnud küll mõnikord, et kuidas oleks üksi elada.Mugavam oleks kahtlemata, ei pea teisega arvestama ega tema pärast näiteks süüa tegema, aga kas parem? Tegelikult ma pole kunagi saanud üksi elada ja nii pole mul võrdlusmaterjali.

Üks mis kindel, kahekesi on vanaduses kergem toime tulla, kui sissetulekud vähenevad. Üksikul inimesel kulub kommunaalmaksude peale suurem osa pensionist, rääkimata sellest, et kui haigeks jääd, siis oleks keegi, kes ulatab klaasi vett või toob apteegist rohtu :D Siiski kahtlen, kas õnnestub kellelgi üksnes nendel kaalutlustel vanemas eas kooselu alustada. Mina ilmselt eelistaks "võõra vanamehe" veidrustega harjumise asemel üksinda elada."


Kui seda:

"Kui ma üldse kujutan ette vanast peast koos elama hakkamist, siis olekski see nii, nagu Viimases tangos, kunagise kallimaga. Ka siis tuleb kindlasti ette probleeme, nii erinevalt kulgenud elutee, harjumuste ning tõekspidamiste pinnalt, kummagi oma perede teemal kui ka rahaasjade üle, nagu filmiski, aga ikkagi aitab seda kõike koos hoida ja probleeme lahendada armastus. See kunagi ammu tekkinud ja vanaduses taasleitud tunne.

Ja muidugi polnud mul toona aimugi, mis ootab mind elutee käänaku taga aastal 2015. Kogu mu varasem elu kukkus kokku ja pidin alustama uue ehitamist. See oli tõeline katsumus, aga ka õppetund. 

Täna pakkus FB mulle meenutuse tollest ajast. Mäletan, kuidas ma seda kõike tookord uskusin, mida mulle Väekeskuse horoskoop lubas. Ja praegu, 6 aastat hiljem, on see kõik täide läinud, mul on hoopis parem elu, kui oli see, mis purunes. Mu praegune kaaslane hindab mind sellisena, nagu ma olen, ja ma saan temaga olla mina ise, mitte ei pea pingutama, et tema nõudmistele vastata, nagu oli eelmises elus. Poleks uskunudki, et see nö."võõras vanamees" nii omaseks ja südamelähedaseks saab.

Noorkuu 11.12.2015 Amburis kell 12:29
Tänane Noorkuu on selle aasta viimane. Hea üle vaadata kõik, mis sel aastal loodud ja teha plaanid juba uueks aastaks, mida kõike veel luua soovid.
See aasta on meid sõidutanud läbi Elu karuselli. Raputanud lahti erinevad emotsioonid, mis olid kõvasti kinni Sinu sees. Nii palju on tekkinud uut ja huvitavat ning lahti laskmist vanast.
Kui Sul on jätkuvalt jäänud lahedaid mõtteid või tegemata tegusid õhku rippuma, mis võiks särama lüüa sind seesmiselt ja välispidiselt, siis Ambur aitab sul sütitada sisemist kirge, et võiksid astuda esimesed sammud nende teostamise suunas.
See aasta on meid nii valusalt, kui magusalt, ette valmistanud uueks aastaks, et me ei veaks kaasa seda rasket pagasid, mis ei lase meil lendu tõusta.
Aeg sirutada oma tiivad ja kujutleda kuidas liblika kergusega lendad läbi selle ja järgmise aasta.
Ambur on vabadust armastav ja ta annab jõudu tegutsemiseks. Kõik, mis tundub sulle võimatu, saab võimalikuks, kui sa lubad sellel juhtuda.
Praegused energiad ei soosi elamist teiste arvamuste järgi, et ise jääda seest tühjaks. Oma südame mitte järgimine toob raskusi ja kannatusi.
Ja Amburi jaoks ei ole probleemi, oma kurssi muuta teekonnal, mis korraks võssa läks. Pikalt mõtlemata ja mitte haletsedes, võtab vastu kiirelt uusi otsuseid. Amburil on kalduvus olla kärsitu nende suhtes, kes pikalt mõtlevad ja venitavad või kipuvad isegi maha jääma.
Praegusel perioodil on parim aeg endale ja teistele andestada kõik mööda laskmised. Pole ruumi kahtlusel ega kahetsusel. Minna lasta kõigel, mis südamel raske.
Terve aasta on suunanud nii, et meist saaks need, kes me tõeliselt oleme ja teeks seda, mida mis meid õnnelikuks teeb.
Amburi tuli sütitab meis tarkuse leegi, annab jõudu ja päästab valla armastuse sinu südames. Luba end avada lõputule potentsiaalile iseendas.
Pööra oma tähelepanu ja too enda keskmesse soovid ning unistused, mis sind toetavad ja suurendavad sinu vaimsust, teadmisi, armastust, mõistmist ja silmaringi. Isegi need, mis tunduvad sulle võimatud ja liiga head, et tõsi olla.
Amburile meeldivad suured unistused ja väljakutsed.
Ütle JAH elule.


teisipäev, 7. detsember 2021

Ilus ja valus

 Praegu on ilm  lihtsalt hingematvalt ilus. Pehmed lumemütsid puude ja põõsaste peal, päike paistab ja lumi sätendab. Eriti ilus on õhtuti, kui jõulutuled süttivad. Tõeline talve võlumaa. Ma päris loodusesse pilte tegema ei viitsi minna, aga kui vaatan teiste tehtuid, siis ammu pole nii võrratuid vaateid näha olnud.



Külmakraade on kahekümne kandis, mis on küll täitsa talutav, aga siiski ka valus. Eriti arvestades praegusi iga päev kerkivaid gaasi- ja elektrihindu. Mu kodu on gaasiküttel ja kui sain novembri gaasiarve, siis ei uskunud ma oma silmi. No gaasi hind pidi kahekordistuma, aga paraku vaatas arvelt vastu tükk maad suurem hinnatõus. Oktoobri arve oli 69,85 ja novembri oma 174,60. Eks novembris kulus gaasi rohkem, aga külma ju veel eriti polnud. Kahtlustasin, et ehk mu katel pärast viimast remonti on kuidagi ülearu gaasi raisanud, sest tegu oli ju gaasilekkega. Seega otsisin üles eelmise aasta novembri arve, et kulu võrrelda. Kulu oli praktiliselt sama, aga arve selle eest oli 64,19.  Nojah, hinnatõus on olnud ikka väga suur ja see jätkub jaanuaris veel 10%. Detsember aga on siiani väga külm olnud. Suurendasin oma otsekorralduse limiiti 200 euroni kuus, aga karta on, et detsembri arve maksmiseks tuleb seda veelgi tõsta. Olen reguleerinud kütte võimalikult madalaks, toas on 18 kraadi. Villased sokid ja kampsun seljas, aga ikka on jahe. Toppisin rõduukse prao, kust külma sisse tuli, porolooni täis. Ega toas soojemaks küll ei läinud.

Ja elektriarvet pole veel saanud, aga ega sealtki midagi head oodata pole. Näis, kas 100-eurosest kuulimiidist jätkub, või peab sedagi tõstma.

Ja kui juba vingumiseks läks, siis pean ära rääkima, kuidas mu nina veriseks sai. Nimelt hakkasin gaasikatla väljalasketoru küljest jääpurikat harjavarrega alla peksma. Ja sain selle suure ja terava jääkamakaga vastu nina. Hea, et mitte vastu silma...


kolmapäev, 1. detsember 2021

November üle elatud

 November on minu jaoks aasta masendavaim kuu. Pime, sombune, vihmane. Õhtu venib nagu tatt, aina vaatad kella, kas saab juba magama minna. Mitte et mul liiga varasel kellaajal kohe uni tuleks, aga kui kogemata nii juhtub, siis ärkan keskööl üles ja vat siis küll enam magama ei jää.

Detsember läheb veidi lobedamalt. Tänu taevale, lumi on maas ja jõulutuled üleval. Nüüd tundub täitsa mõnus veidi küünlaid põletada ja õhtu läheb nagu  kiiremini. No ja varsti on jõulud, ja siis hakkavad päevad taas pikemaks minema.

Kuidas seda pikka ja pimedat õhtut meeldivamalt mööda saata? Ega variante palju pole, kas suu kaudu manustatavad rõõmud või siis televiisorist saadavad elamused. Esimese valikuga liialdamise puhul on oht kehakaaluga pahuksisse minna. Televiisorist tuleb erinevaid võimalusi rohkem kui kunagi varem, Netflix, Jupiter.ee, Telia videolaenutus ja mitukümmend kanalit.  Klõpsi mis sa klõpsid, paraku on vähe seda, mis kaasa haaraks. Need mõned inglise filmid nagu Granchester või Ülestunnistus said kiiresti alla neelatud, ikka mitu osa päevas. Ja jälle tühjus, heal juhul vaatan mõne seeria vanu "Õnne 13" osasid. Praegu olen aastas 2000 ja lahe meenutada, mismoodi siis elati ja mis mu enda elus samal ajal toimus.

Mõni aeg tagasi sai voogedastusplatvormilt HBO häid filme vaadatud. Aga siis midagi uut ja huvitavat enam juurde ei tulnud, ja kokkuhoiutuhinas vahetasin telekanalite paketi kõige odavama vastu ja nii jäin ilma ka HBO platvormist. Mõtlesin, et nagunii seal enam midagi vaadata pole. Aga just nüüd tulid "Succession" uue hooaja seeriad välja. Mis seal ikka, otsustasin neid tütre juures vaadata. Ja kui siis ühel päeval see võimalik polnud, ei kannatanud oodata ja hakkasin oma teleka menüüst uurima, et mis selle filmi tellimine eraldi maksta võiks. Selgus, et HBO vaatamisõiguse saab tellida juurde 7 euri eest kuus. No seda ma küll maksta ei tahaks, aga  selgus, et pakuti 1 kuu tasuta proovimist. No selle ma muidugi võtsin. Kui see aeg läbi saab, on mul terve hooaeg nagunii ära vaadatud ja lõpetan lepingu ära.

 Telia sundis teistki uuendust tegema. Ütles, et Motorola digiboksiga enam pärast 6.detsembrit pilti ei näe, tuleb uus tellida. Mis mul üle jäi. Hea asi on see, et renti hakatakse küsima alles 6 kuu pärast, seni on tasuta. Muretsesin, kas uus digiboks ikka tööle hakkab, ehk kas ma selle ühendada oskan. See oli õnneks lihtne ja pilit on tõesti parem kui enne.

Hammastega on kah veidi positiivseid uudiseid. Kui sai selgeks, et eelmise hambaarsti plaan mu hammas välja tõmmata ja inplantaat paigutada, osutus täiesti valeks, otsustasin hambaarsti (ja kogu firmat) vahetada. Uus proteesiarst ütles, et tema küll ei näe röntgenipildi järgi, et seda silla tugihammast päästa pole võimalik. Nii lõikas ta mu silla katki ja suunas teise arsti juurde, kes lubaski teha juureravi, niiet sellele hambale saaks uuesti silla toetada. See on suurepärane, sest mulle see implantaadi lõualuusse kruvimise mõte absoluutselt ei meeldi, rääkimata sellest, et see kallis on. Ja kuna mul silla alt on veel 2 hammast puudu, siis tuleks neid lausa 3 tükki paigaldada. See oleks kokku juba väga suur summa. Niiet kuigi protsess on alles poole peal, aga vähemalt paistab tulevik helgem. Arsti ja arsti vahel on ikka suur vahe. Uus proteesiarst ei suutnud hästi uskudagi, et kuidas eelmine hambaarst mulle nii valet nõu võis anda. Rääkimata veel sellest, et erinevalt esimesest firmast, oli uues kohas ka Haigekassa leping olemas, mis võimaldab hambaravihüvitist saada.

Ja nüüd on mu digiloos olemas nii vana hambakaart (vana hea Tartu arst laadis selle üles), kui ka kirjas, missuguseid hambaid ja kuidas uued arstid on ravinud. See on juba digiriigi moodi!

neljapäev, 18. november 2021

Vana aja sõnad

 Lapselaps sai koolis ülesande küsida vanematelt või vanavanematelt sõnu, mis tänapäeval enam kasutuses pole. Hakkasime siis meenutama. Mulle tuli esimesena meelde "autoostuluba". Ja-jah, ametiühing jagas neid tublimatele töötajatele. Lisaks oli neid "ostulube" teisigi, diivanid, sektsioonkapid ja samuti välisreiside ja sanatooriumide tuusikud. Ja muidugi jagati kortereid, sellega seondus sõna "korterijärjekord".

Siis olid ju sellised asjad nagu "töölesuunamine"  pärast kõrgkooli või tehnikumi lõpetamist, reeglina kolmeks aastaks.

Nõukaajast pärinesid sellised sõnad nagu oktoobrilaps, pioneerimalev, komsomol. 

Eks neid nõukaspetsiifilisi sõnu oli rohkemgi, nagu kolhoos või sovhoos, aga kes neid kõiki enam mäletab või meenutada tahabki.

Tehnika vallast on tänaseks unustusehõlma vajunud nii lindi- kui kassettmagnetofon, ja kassetid. Tänapäeva noored ilmselt ei tea ka seda, misasi on perfolint või -kaart ja milleks seda kasutati. Suure arvutiga suhtlemiseks ja andmevahetuseks muidugi. Sellega seonduv sõna on "raal", mis tähendas suurt arvutit. Tuli see nimetus ilmselt esimesest arvutitüübist URAL-1 ja URAL 4. Kui 1971.a. valmis Toomemäel Tartu Riiklikule Ülikoolile Arvutikeskuse (TRÜ AK) jaoks 2-korruseline hoone (nüüdseks kohati juba 5–6 korrust!)siis sinna paigutati NLiidu teise põlvkonna superarvuti Minsk-32. Kui mina Tartu Riiklikku Ülikooli astusin,  oli  TRÜ AK majas juba kaks  kolmanda põlvkonna suurarvutit EC-1022. Jah, mul oli meeles, et seda arvutit nimetati "ee-ss"-ks, mille peal tegin oma esimesed programmid. Kui asusin tööle programmeerijana, oli kasutuses juba kaasaegsem arvuti CM-4, millega sai suhelda  kuvari abil.

 Oma mälu värskendamiseks leidsin huvitava lugemise "Arvutitehnika arengust Eestis ja Tiigrihüppest"

Mis sõnu teil meelde tuleb?

teisipäev, 9. november 2021

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

 Tiina polnud küll enam esimeses nooruses, pigem kuldses keskeas naine. Ja ometi  tõdes ta järele mõeldes, et ta läheb praegu tegelikult elu esimesele päris kohtingule. Ei, mitte sellepärast, et ta oleks mingi krimpsus vanatüdruk. Pigem vastupidi, meestelugusid oli tal elus piisavalt olnud. Aga need tutvused kulgesid teisiti, kui kohtamas käies.

Ülikooli ajal ühikas elades olid kavalerid kas oma kursuselt või oldi muidu ühikas tuttavaks saadud. Mis kohtingust sai juttu olla, peod  ja semmimised leidsid aset sealsamas. Või isegi, kui juhtus ette mingi mujalt pärit noormees, siis tuli ta ikka meie ühikasse, kus koos aega veedeti. Ja kui mindigi kuhugi tantsima või jalutama, siis algas teekond ikka sealtsamast ühikast. Nii kohtas ta ka oma tulevast abikaasat ja pärast abiellumist ei tulnud kohtingutel käimine enam päevakorda. Noh, mõned "romaanid töökohal" ju elu jooksul olid, aga ka see romantika leidis aset sealsamas tööl, kas mingite firmapidude käigus või mindi koos pärast tööd samas majas asuvas kohvikusse.

Seekord aga oli täiesti uus olukord. Pärast lahutust põdes Tiina ligi aasta, et teda maha jäeti ja arvas, et ülejäänud elu kulgebki üksinduses. Siiski hakkas eluvaim naisesse tagasi tulema ja tasahilju vaatas ta internetis ringi, et mis variandid temavanusel kaaslast leida oleks. Ühes jututoas sai ta mõnusa jutu peale mehega, kes ennast Tulnukaks nimetas. Läks veel paar kuud, ja kuna jutt klappis, otsustati lõpuks ka reaalselt kohtuda. Oma suhtestaatuse kohta ütles mees, tal on küll elukaaslane olemas, aga ta saab üsna pika keti otsas ringi liikuda. Ja kui vaja, saab ketist ka lahti tõmmata.

Igatahes otsustas Tiina selle mehe üle vaadata, saagu mis saab. Kaotada pole nagunii midagi. Pimekohting oli juba iseenesest erutav väljakutse. Kuidas nad teineteist ära tunnevad? Ja nagu naisterahvaste igavene mure, kas ta meeldib sellele mehele. Kasvõi niigipalju, et ta kohe minema ei kõnniks, vaid vähemalt istuks viisaka aja kohvikus  ega näitaks oma pettumust ilmselgelt välja.

Nagu teada, mehed armastavad silmadega. Seega tuleb välimust igati lihvida, et esmamulje võimalikult hea oleks. Kõigepealt juuksur ja siis ka kosmeetiku külastus. Soeng sai täitsa kena aga seejärel tuli valida, mida kohtingule selga panna. Kuigi tavaliselt armastas Tiina kanda teksaseid ja dzempreid, siis seekord tuli välja näha võimalikult naiselik. Naine proovis selga ühte ja teist komplekti, ja see oli väga meeldivalt veedetud aeg. Lõpuks langes liisk hiljuti ostetud lillelises kleidi kasuks, mida katab ilus boolerojakk. Siis jäi üle valida veel juurdekuuluvaid aksessuaarid, nagu punased kingad ja kott, kaela filigraanist hõbedane kaelakee. 

Õhtul enne tähtsat päeva proovis Tiina  veel korra valitud komplekti selga. Naine jäi oma väljanägemisega täiesti rahule ja oli kindel, et suudab mehele muljet avaldada.

Hommikul ärgates selgus aga, et miski ei lähe plaanikohaselt. Kuigi oli südasuvi, oli ilm vihmane, külm ja tuuline. Tiina proovis igaks juhuks veel selga oma suvekleiti.  Nii kurb, kui see ka polnud, pidi ta tõdema, et siidikleidi ja õhukese tallaga peokingadega vihma kätte minna oleks olnud narrus, ja sobivat suvemantlit polnud tal ka, mida peale võtta. Naise tuju langes nullilähedaseks ja kadus igasugune elevus eesootavast kokkusaamisest. Aga Tiina ei sallinud selliseid inimesi, kes viimasel minutil kokkulepitud kohtumised tühistasid. Seega tuli  nüüd kiiresti välja mõelda, mis oleks sobivam riietus.

Lõpuks valis naine oma tavapärase komplekti, mustad retuusid, pikema musta-valge mustriga särkpluusi ja selle peale lühikese pannalde ja lukkudega musta jaki. Ta oli lugenud küll, et mehed ei salli, kui naised retuuse kannavad, ja eriti naiselik polnud see komplekt samuti. Aga mis seal ikka, mõtles Tiina, selline ma tegelikult olen, ja kui mehele ei meeldi, siis ongi parem, kui lugu kaugemale ei lähe.

Ah et mis sellest välja tuli? Istuti, vesteldi mõnusalt oma tunnike, aga siis vaatas mees kella ja ütles, et ta peab nüüd minema. Ujulasse.

Punast lillelist kleiti ei pannud Tiina enam kunagi selga.

esmaspäev, 8. november 2021

Vaktsiinisõjas

Jah, vaktsiinisõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma, nagu laul ütleb. 

Keegi tuttav postitas mõni aeg üleskutse sotsiaalmeediasse, et tema kodus on kõik sõbrad ühtviisi  oodatud, nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata. Mina seda posti ei laikinud, sest mul olid selles suhtes oma kahtlused. Ja kui päris täpne olla, siis minu lähemad sõbrad-sugulased on nagunii  vaktsineeritud ja mõtlevad selles küsimuses minuga ühtemoodi. Mõni üksik siiski kahtleb, et kas tema terviseseisund lubab vaktsineerida, ja ka sellega pole mul probleemi. Igaüks ise teab, mis talle õige on. Seda enam, et need, kes ei vaktsineeri, väidavad, et nad nagunii eriti kusagil ei käi. Nii ei tule nad ka mulle külla ega lähe minagi neile külla.

Siiski olen viimasel ajal ikkagi sattunud nö. vaktsiinisõjas piike ristama. Mul oli kunagi FB grupp, kust leidsin sõpru ja toredat seltskonda, kellega pidu pidada. Viimased aastad seal enam midagi ei toimunud, aga paar päeva tagasi siiski vaatasin sinna ja avastasin, et mõned liikmed olid postitanud Varro Vooglaiu ja muude vaktsiinivastaste või EKRE-kate videosid. Kustutasin need ära, blokeerisin sellised liikmed ja panin administraatorina üles hoiatuse, et sellist propagandat ma siin grupis ei tolereeri-  Ossa, kus läks andmiseks. Mõned ütlesid, et kus on sõnavabadus ja teised palusid ennast sellisest grupist eemaldada. Sõnavabaduse kohta ütlesin, et rakendage seda oma FB seinal ja lahkujad saatsin rõõmuga minema. Puhastasin veel veidi nimekirja, kavatsedes alles jätta vaid need, keda isiklikult tunnen. Aga ei viitsinud hakata ligi 200 liiget välja viskama. las olla, kui sõna võtavad, siis viskan nad välja.

Aga see polnud veel kõik. Järgmisel päeval helistas mulle üks grupikaaslane, kellega olime sõbraks saanud ja koos reisinudki. Ütles, et ma pean vist ka oma vaadete tõttu grupist välja astuma. Katsusin teda veenda, et vaatamata meie erinevatele arusaamadele vaktsineerimise ja poliitikute eelistamise osas, saame ikkagi sõbrad olla. Püüdsin juttu mujale viia, et kuidas tal muidu läheb ja rääkida seda, mis sõbrad ikka omavahel räägivad. Aga vaktsineerimisvastased inimesed nii lihtsalt alla ei anna. Esimesel võimalusel pöördus ta armsakssaanud teema juurde tagasi, et vaktsineerimisest pole kasu või et see on lausa ohtlik. Muudkui seletas, et näe, ühe mu tuttavaga juhtus nii ja teine oli küll vaktsineeritud, aga sattus ikkagi haiglasse. Lõpuks õnnestus mul kõne lõpetada, enam-vähem sõbralikult. Aga no külla ma teda küll ei kavatse kutsuda mingil juhul. Vähemalt mitte enne, kui see koroona ja vaktsineerimiseteema õhus on ja kirgi kütab.

Teine juhus oli mul suhteliselt lähedase sugulasega. Ta käib samuti neil Vabaduse väljaku üritustel, keeldub vaktsineerimast ja maski kandmast. Nüüd aga oli olukord, kui ta vajas ajutiselt minu juures peatuspaika. Ise küsis, et kas ma tohin remondi ajal sinu juures olla. Lubasingi ja ostsin juba kiirtesti valmis. Kui arutasime, millal ta tuleb, selgus, et sel päeval on tal tihe suhtlemine enne. Vaja juuksuris käia ja õhtul veel ühe tuttavaga kokku saada. Ütlesin talle, et ma ei taha temalt nakkust saada ja olgu enne minu juurde tulekut vähemalt 3 päeva kodus ja ärgu saagu kellegagi kokku. Lükaku nii juuksur kui kohtumine sõbraga edaspidiseks. Ja kui mu tingimised talle ei sobi, otsigu teine peatuspaik. Olin talle ka varem püüdnud selgeks teha, et vaktsineerimine on tähtis. Muidu ei leia ta töökohta ega saa kusagil käia. See jutt oli muidugi kurtidele kõrvadele. Aga nüüd olin sunnitud talle uuesti enesekaitseks tuletama meelde, et oht koroonasse nakatuda on praegu väga kõrge.

Ja vastuseks sain ma sellise kirja (kusjuures ta ei ole läbi põdenud, ainult arvab, et ehk on). Vaktsiinipassi tal pole ja rääkimata sellest, et kõik, nii vaktsineeritud, kui vaktsineerimata inimesed võivad nakkust teisele edasi anda. Selleks ongi vajalik oma kontaktid miinimumini viia. Aga just sellisest loogikast, nagu see noor inimene, lähtuvad  enamus antivaxxereid. Nemad ei haigestu ega nakata kedagi. Ei, minu juurde ei ole nad oodatud.

Sina ei käsuta mind. 🙂 Ega hirmuta. Ega kamanda. ma ei ole laps. Mina ei nakata kedagi, mul on antikehad olemas. 🙂 Ja mulle õeldi et vaktsineeritud inimesed nakatavad teisi, terviseametist öeldi et tänu neile kes vaktsineerivad ongi nii palju nakatunuid. Sest nemad ei ole seda viirust ka läbi põdenud. Niiet hoia oma ajupesuga eemale. Mind juba vihastab see. Keegi teine sellist juttu mulle ei räägi. Head päeva.
Seen by Merilyn Aavik at 11:41

kolmapäev, 20. oktoober 2021

Hambakaart

 Kes meist pole näinud filme, kus kadunuke (isegi luukere kujul) tuvastatakse nn. hambakaardi järgi. Olete te mõelnud, kas meie e-riigis see ka toimib? Muidugi mitte, iga hambaravi teostav firma on omaette üksus ega jaga oma andmeid riigi  üldiste terviseportaalidega.

Ah et miks ma sellest räägin? Mina, kes ma kolisin 6 aastat tagasi ühest linnast teise, pidin varem või hiljem endale hankima ka uue hambaarsti. No muidugi oli see keeruline, sest sinnamaani oli mul über-hambaarst ehk Hambaarstide koja esinaine. Aga no milles küsimus, teised on ikka ka õppinud spetsialistid. ja nii ma käisingi 2016.a. ühe peene firma hambaarsti vastuvõtul, sest valus oli. Ta täitiski augu plommiga, ja mõne aja pärast valu kadus.

Kuni selle aastani. Muidugi ma ei mäletanud, kas valutab sama hammas või tema naaber, aga asi muutus järjest problemaatilisemaks. Niiet ma lõpuks helistasin samasse firmasse ja küsisin, kes oli see hambaarst, kelle juures ma eelmine kord käisin. Selgus,  et ta ei tööta enam seal. Ma  olingi valinud tookord nn."keskealise"- hambaarsti, kes on näinud ka minu "veneaegseid" hambaravivõtteid. Kuna teda enam polnud, pidin võtma kedagi teist. Pakuti venelannat Olgat, kellel pidi ka olema suur kogemustepagas. Kui olid uurinud teiste taustu, siis sain aru, et valikut pole, teised olid veel nooremad.

Niisiis, täna läksin tema vastuvõtule, jättes kõrvale eelarvamused rahvuslikul pinnal. Seda enam, et mu lapselapsed pidid käima sama arsti juures ja olema väga rahul.

Nohh-jah, kõik oligi enam-vähem Oki-Doki. Hammas, mis mind arsti poole pöörduma ajendas, oligi liiga sügavalt kahjustatud (oleks ma varem pöördunud), Ja ainus variant, mis pärast mingi spetsialistiga kommenteerimist välja käidi, oli hamba väljatõmbamine ja selle asendamine implantaadiga ehk lõualuusse kruvitud hamba laadse asendustootega. See variant tekitas minus külmavärinaid ja hakkasin kahtlema. Et kas see niinimetet hammas ikka on krooniga kaetud ja muid ravivariante pole. Võtsin ühendust vana hambaarstiga ja sain teada, et see hammas ei ole krooniga kaetud, vaid silda toetav parempoolne hammas. See on väga suur vahe. Kui mul ülehomme oleks hakatud välja kangutama hammast, mida justkui oleks pidanud katma kroon, aga tegelikult oleks see olnud silla parempoolne tugihammas, siis sellest oleks tulnud suur jama 4 hamba jaoks.

Õnneks ma kahtlesin ja küsisin infot vanast hambaravi firmast. Mida oleksin pidanud tegema ammu. Et saada oma hambakaart reaalselt kehtivaks.

Doverjai, no proverjai!

teisipäev, 19. oktoober 2021

Valimised

 Kõikvõimalikud erakonnad nimetavad ennast nende KOV valimiste võitjaks, aga minu arust läks kõik just nii, nagu pidi. EKRE ei saanud nii suurt toetust, nagu näitasid eelnevad reitinguagentuuride prognoosid. Niiet lootus jääb, et meie rahval on niipalju tervet mõistust ka järgmiste Riigikogu valimiste ajal, et see populistlik kamp riigis võimu ei võta. Keskerakond võitis Tallinnas, nagu arvata oligi, aga kaotas Narvas, mis oli üllatav. Katri Raik on osanud ka selles venemeelses linnas ennast kehtestada, vaatamata sellele, et ta enne valimisi linnapea ametist tagandati. Tallinnas ei saanud Keskerakond enam ainuvõimu, ja see on suurepärane. Nüüd peab nende otsuste ja linnavalitsuste ametnike toimetamine muutuma läbinähtavamaks ja see vähendab korruptsiooni võimalusi. Linnapeana on  Mihhail Kõlvart minu arust hästi hakkama saanud, aga Savisaare omaaegse toiduahela lõhkumiseks on värsket verd vaja. Andsin selle tulemuse heaks ka oma panuse, kui veensin oma elukaaslast hääletama minema. Nagu ta ütles, pole ta seda ammu teinud. Ütlesin, et ärgu valigu EKREt, sest... ja samuti ärgu hääletagu Keskerakonna poolt, mis sest et tema valimisringkonnas kandideeriv Mustamäe linnaosa vanem on ilmselt head tööd teinud. Valigu mõnda muud erakonda, et Keskerakond enam ainuvõimu ei saaks. Nii ta ka oma sõnul tegi. Kusjuures nagu ta ütles, Lauri Laats nägi kõvasti vaeva häälte püüdmisel. Oli hommikust õhtuni tänavatel selgitamas ja agiteerimas, käis lausa ukse taga kella andmas.

Minu koduvalla tulemusega olen ka väga rahul. Valimised võitis sama erakond, kes ennegi võimul oli. Minu arust on nad oma tööd hästi teinud ja minu hääle nad ka said. Ainus mure oli, et keda konkreetselt valida, sest ma ei tunne neist kandidaatidest kedagi ega tea, mis ametit keegi peab või missuguseid valdkondi oluliseks peab. Õnneks tuli enne valimisi mu postkasti buklett kõigi kandidaatide enesetutvustustega.  Nii jäi sõelale kaks kandidaati. Esiteks, kes elasid vallas minu läheduses, ja teiseks, kes pidasid oluliseks mulle tähtsaid valdkondi, nagu arstiabi kättesaadavuse suurendamine, prügiveo parem korraldamine ja ühistranspordi parandamine.

kolmapäev, 29. september 2021

Lõpuks ometi! osa 2

 Jah, tõsi mis tõsi, veeavariist põhjustatud korteriremont on nüüd tõesti valmis.  Üle 5 kuu läks aega, aga tulemus oli korralik. Lisaks on mul telefonis samas majas elava tubli remondimehe kontakt, kui midagi vaja peaks olema. Muidugi mitte selle aasta numbri sees, sest tal tööjärg uue aastani juba olemas. Nagu ta ütles, inimesed on hakanud palju rohkem oma kodusid remontima. Teadagi, koroona ajal jäi reisiraha alles ja kodus pidi rohkem aega veetma. Nii tekkiski huvi ja vajadus remont ette võtta.

Teine "lõpuks ometi"- lugu oli mu väärtpaberiportfelli likvideerimisega. Ütlen kohe ära, et tulu pole ma sealt kunagi saanud, ikka olen kahjudega kaubelnud. Rohkem ei taha ma iialgi sinna valdkonda oma nina toppida ja nii need aktsiad kõik maha olengi müünud. Välja arvatud üks. Kunagi üsna ammu,kui Venemaa majandus tänu tõusvale gaasihinnale oli oma sõiduvees, sai ostetud mingeid Vene fondi osakuid. Üsna varsti tuli aga kriis ja selle aktsia hind langes nii madalale, et müümine tundus mõttetu. Vahepeal ma enam ei vaadanudki selle hinda. Siiski,oktoobris 2019 oleksin saanud selle aktsia realiseerida kahjumiga -215 eurot. Liiga suur kaotus ja jätsin müügitehingu tegemata. Ja 14.02.2020.a. oli seis veelgi parem. Tõusujoones kulgenud aktsia oleks saanud müüa -49 eurose kahjumiga. Paraku läksin sel hetkel reisile ja aktsiamüük jäi tegemata. Tagasi tulles oli aktsia miskipärast jälle kivina kukkunud ja matsin müügiplaani järjekordselt maha.

Aga sel reedel tuli mõte, et vaatan õige, mis seis on. Ei uskunud oma silmi, aktsiamüük oleks lausa väikese kasumiga toimunud. No muidugi kõhklesin veidi, et äkki ootan ja saan veel rohkem tulu. Aga ei, mõistus tuli koju ja vormistasin müügi ära. Venemaa fond on üks ebastabiilne asi. Kas praegu oli hinda tõstnud energiakriis või Venemaa presidendivalimised, ei oska arvata. Tänu taevale, saan sellest lõpuks lahti ja täna oligi mu arvele laekunud üle 1300 euro. Nagu maast leitud raha, ei tea kohe, mis sellega pihta hakata. Ilmselt lähen ja külastan hambaarsti. Seda on nii emotsionaalsetel kui finantsilistel põhjustel juba liiga kaua edasi lükatud.

teisipäev, 7. september 2021

Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

 Kaamos algatas ja mina ei suutnud ka oma näppe klaviatuurist eemale hoida.

Malle oli pensionär ja  elas üksi, sestsaadik kui abikaasa suri. Seltsielu oli sellest alates samuti langustrendis ja külalisi tal eriti ei käinud. Vana sõbranna ikka astus vahel läbi ja arutati ilma ja inimeste üle, aga see oli selline argine istumine. Oma sünnipäeva ei armastanud naine samuti tähistada, mis selles aasta vanemaks saamises ikka toredat on. Seda enam, et tütar oma perega elas kaugel Inglismaal ega saanud tihti kodus käia. Ka õde oli omal ajal Soome tööle läinud, lõpuks endale mehe leidnud ja päriselt seal elu sisse seadnud. Seega polnud nagunii eriti kedagi külla oodata.

Sel aastal aga oli asi teisiti. Tütar hakkas aegsasti rääkima, et tahaks ikka ema ümmargust tähtpäeva tähistada ja koju käima tulla. Koroonakriisi algusest saadik polnud nad mehe ja lastega enam Eestimaale sõita saanud ja igatsus suur. Malle lasi lõpuks ennast sellest plaanist kaasa kiskuda ja otsustas, et teebki väikese peo. Kutsuks siis juba ka  Soome-proua oma perega  sünnipäevale. Kevadel hakkasid koroona-arvud langema ja piirangud lõdvenema. Üks kena pidu kuluks selle pika kodusistumise peale ära küll. Seda enam, et Malle ise ja ka teised kutsutud olid selleks ajaks vaktsiinisüstid kätte saanud.

Mõeldud-tehtud. Pidu oleks mõistlik kodus korraldada, tuleb ikkagi odavam, ega pensionäril rahadega priisata pole. Tütar lubas küll toetada, aga Malle tahtis oma rahadega välja tulla. Ruumi oli samuti piisavalt. Kui elutoa laud lahti tõmmata, mahub selle ümber 12 inimest lahedalt ära. Söögid saab tellida moodsa nimega cateringi firmalt ja endal pole vaja midagi teha. Isegi lauanõud tuuakse kohale, kaetakse laud ja pärast viiakse mustad nõud minema.

Peo-eelsel päeval oli ärevus suur. Kas toidud saabuvad õigel ajal, ega tema  tellimust pole ära unustatud või midagi sassi aetud? Jummel küll, kui sööke ei tooda, mida  külalistele pakkuda? Eks peab siis kuhugi välja sööma minema. Firma tundus küll usaldusväärne ja kaua tegutsenud, aga mine sa tea. Kui telefon helises, oli Malle kindel, et sealt tulebki mingi selline teade, et kokk on koroonasse haigestunud ega saa sööke teha. Õnneks siiski oli helistajaks õde. Aga jutt, mis räägiti, polnud meeldiv. Selgus,  et Soomes on piirangud ikka veel ranged, kui vahepeal Eestis käia, siis peab isolatsiooni jääma ega tohi kohe tööle minna. Mehel aga on tööl väga kiired ajad, objekti lõpetamise tähtaeg läheneb ja ta ei saa endale töölt puudumist lubada. Õepoeg töötas samas firmas ja temale oleks see külaskäik samuti liiga kalliks maksma läinud. Õde üksi ei taha tulema hakata ja ärgu Malle nendega arvestagu. Eks tulevad kodumaale käima siis, kui asi lihtsamaks läheb. Muidugi oli Malle pettunud, aga midagi polnud parata. Peab vaatama, keda kutsuda asenduskülaliseks, et söök raisku ei läheks. Kas naabreid või endisi töökaaslasi, aga kes nii lühikese etteteatamisega tulla saab?

Vähemalt tütre pere peaks juba täna õhtuks kohale jõudma, sest lennukisse istudes olid nad saatnud sõnumi,. Õhtul helistaski tütar, aga kahjuks ei öelnud ta, et on juba Eestimaa pinnale astunud. Hoopis kurtis, et  nad on ikka veel Helsingis ja  laev, millega nad tulla kavatsesid, ei välju, kuna reisijaid on liiga vähe. Praegu lähevad nad hotelli ja homme  selgub, kas saavad mõni teise laevaga Eestisse sõita. Kui see ei õnnestu, siis peavad vaatama, kas lennupileteid on saada. Aga see oleks küllaltki kallis lõbu.

Malle püüdis oma tuju kuidagi üleval hoida ja kordas vähemalt kümme korda nagu mantrat " jõuavad kohale järgmisel päeval", ära muretse, küll nad jõuavad kohale järgmisel päeval... Aga kui ei jõua? Mida selle mõttetu söögilaadungiga küll pihta hakata? Olgu see viimane kord oma sünnipäeva tähistada.



kolmapäev, 18. august 2021

Hajameelselt Lõuna-Eestis

 Nädalavahetusel käisime juubelil Värska kandis. Ega ma eriti ei tahtnud nii pikka sõitu ette võtta, aga kuna mu mehe jaoks oli see väga olulise inimese sünnipäev, siis tuli ennast kokku võtta ja see käik ära teha.

Tegime vahepeatuse Tartus, kus ma ammu polnud käinud. Kõik oli teistmoodi, ja olin lausa ära unustanud, kuidas oleks kõige parem üle Emajõe Räpina maanteele saada. See kõige uuem sild oli  tegelikult mu vana kodu lähedal ja mäletasin, et käisin seal nii kõndimas kui rattaga sõitmas. Aga missugusest tänavast sinna sõita, olin unustanud. Küsisin siis tuttava käest järele, kuidas täpselt  sinna saab. Juba selle intsidendi järgi sain aru, et mu mälu võib mind alt vedada.

Edasi põhjustas hajameelsus uusi sekeldusi. Olime 5 aastat tagasi sama inimese juubelil käinud ja mäletasin, et ostsime lilled tee pealt, et nad pika sõiduga ära ei närtsiks. Kui me siis Värskasse jõudsime ja tõdesime, et väikeses toidupoes lilli ei müüdagi, nagu igal pool Tallinnas, siis hakkasin oma mälusopis tuhnima, et kust me need lilled eelmine kord hankisime. Lõpuks tuli meelde,  et ilmselt olime tookord Põlva kaudu sõitnud ja sealsest kaubanduskeskusest ka lilled ostnud. Nüüd polnud teha midagi, ja mees oli üsna pahane, et miks me ometi Tartust lilli ära ei ostnud. Tema oleks võinud mäletada palju paremini kui mina, kui väike koht Värska on ja et sealt pole lootustki lillekimpu saada. Ütlesin, et sünnipäevalapsel pole tegelikult sooja ega külma, kas sina talle lilli tõid või mitte. Üldiselt ei mäleta selles õnnitlemiste rodus nagunii keegi, kes missugused lilled kinkis.

Aga see polnud veel kõik. Kui hakkasime SPA hotellitoas ümber riietuma, siis selgus kurb tõsiasi, et mu pidukostüüm on poolik. Mul oli seelik ja jakk, aga puudu oli top, mis jaki alla käis. 

Kuna jakk oli avara lõikega, siis ilma topita ei olnud seda võimalik kanda. Proovisin topi asemele ujumistrikood selga, aga sellega oli mu dekoltee liiga sügav ja nii ei kõlvanud minna. Mis nüüd saab? Esimene mõte oli, et ma ei lähegi pidusse, mingu mees üksi. Siis aga otsustasin, et lähen nende riietega, mida ma sõidu ajal kandsin, kollaste põlvpükste ja triibulise särgiga. Lõppude lõpuks, kelle asi see on, mis mul seljas. Jaki panin peale, see isegi sobis pükste ja särgi värviga. Aga no piduriietus polnud see kohe kindlasti. Mu mees oli täielikult tujust ära. Kalli sõbra juubelil pole lilli kaasas ja naine on riides nagu vaene kaltsakas. Mul endal oli samuti kahju, sest nii harva, kui ma kusagil peol käin, ja nüüd ei saagi ennast kenade riietega hästi tunda.

Seda ma ei tea, kas keegi imestas mu riidevaliku üle või mitte. Peale sünnipäevalapse me nagunii kedagi ei tundnud. Tegin ülbe näo pähe, et just nii ma tahtsingi välja näha ega lasknud tujul langeda. Tegelikult peeti pidu vanas aidas, ja miks mitte just sellise riietusega sinna minna.

Ruum oli pisike ja laua tagant ei paistnudki välja, mis mul seljas oli. Tantsimiseks nagunii ruumi polnud, aga selle asemel laulsime, sest õhtujuht oli ka pillimees (tegelikult -naine). Kokkuvõttes oli täiesti tore, hoolimata hajameelsusest põhjustatud äpardustest.



Ka järgmine hommik pakkus hajameelsuse hetki. Sedapuhku oli unustajaks mu mees. Käisime hommikul SPA-s ujumas. Paraku erinevalt eelmisel korral külastatud Pärnu SPA-st, ei olnud lahti saunad ega mullitanud vesi Värska veega täidetud mullivannides. Nõme kokkuhoid, millega vist taheti kliente enne kella 12 minema kiirustada. Kuna nagunii midagi teha pole. Oleks teadnud, poleks ujuma läinudki, ja oleks alles olnud mehe ujumispüksid, mis ta riidehoidu unustas.

Hajameelsuse tipphetked saabusid aga koju jõudes. Hakkasin otsima, et miks ma ometi selle kostüümi osa maha unustasin. Et kas oli mees ümberriietumisel oma riided minu topi peale pannud, või olin selle koos musta pesu kasti minevate asjadega sinna visanud. Ei olnud ei siin ega seal, ei vannitoas ega triikimistoas. Ja kust ma selle lõpuks leidsin? Reisil kaasas olnud koti põhjast, kui olin muud asjad välja tõstnud. Kuidas ma ometi seda hotellitoas ei märganud? Eks ta jäi teiste asjade alla ja oli koti põhjaga ühte värvi. Aga no kuhu me niiimoodi jõuame, kui kadunud asjad polegi kadunud, vaid ise oled loll ega leia neid üles...



reede, 30. juuli 2021

Mina, kirjanik

 Tegelikult on see lugu sellest, kuidas minust kirjanikku ei saanud.

Meenutades 11 aasta taguseid blogisuhteid, tuli mulle meelde üks huvitav mälestus. Tol ajal avaldas isand Konn oma blogis aeg-ajalt Armandi lugusid, mis nüüdseks koostöös Kaamosega on raamatuks saanud . Tookord aga palus Konn mind kaasautorina sulge proovima ja Aaza-Lea osa kirjutama. Võtsin  väljakutse vastu ja kirjutasin Konna jutukesele  järjeks Aaza-Lea vaatenurga juhtunule. Siin see minu esimene katsetus kirjanikuks hakata on.

Nagu te juba teate, asja sest kirjanduslikust koostööst ei saanud ja kuigi mõtlesin pikkadel pimedatel talveõhtutel ise proovida mingit raamatut kirjutada, siis pole ma tegudeni jõudnud. Ilmselt ei jõuagi. 


Aaza-Lea haaras toolilt oma riided ja kadus vannituppa. Sealt väljudes olid ta huuled kõvasti kokku surutud ja näol otsustav ilme. Armandile ainsatki pilku heitmata võttis ta oma koti riietega, surus pitsilise öösärgi vihaselt sinna sisse ja suundus esiku poole. „Kuhu sa lähed, oota nüüd. Ma teen kohe kohvi ja...“ jõudis Armand veel pomiseda, kui uksepaugatus ta juttu pooleks lõikas.

Aaza-Lea kihutas ühe soojaga rongipeatusse, pilku kellale heitmata. Kas rongi üldse lähemal ajal väljumas on, sellele mõtles ta alles kohale jõudes. Õnneks polnud isegi poolt tundi vaja oodata. Naine istus pingile, süütas sigareti ja hakkas meenutama, et mis teda siis nii vihastas. Mehed... Kunagi arvas ta, et miski ei suuda teda enam üllatada. Aga see oli üsna ammu, kui ta meeste veidratesse soovidesse või seksimängudesse üleoleva muigega suhtus. Nüüd aga... Armandi-sugusest mehest poleks ta küll niisugust labasust oodanud. Samasugune nagu nad kõik, nentis Aaza-Lea ja kustutas suitsu.

Samal hetkel helises telefon. No muidugi, Armand! Ma ei kavatsegi temaga rääkida, mõtles Aaza-Lea ja lülitas telefoni üldse välja. Korraks käis peast läbi, et mida siis teha, kui mees talle siia järele tuleb? Kas peita ennast ära või kuulata ära, mis tal öelda on? See küsimus langes iseenesest ära, Armand ei tulnud. Argpüks niisugune, leidis naine veel ühe põhjuse mehe peale vihane olla.

Koju jõudnud, nägi Aaza-Lea esikus meesterahva kingi. No mis see veel olgu! Nagu selja pöörad, nii tütrel kohe kavalerid majas. Ise veel keskkoolitüdruk! Meie ajal poleks niisugune asi kõne allagi tulnud! Siiski ohkas naine alistunult, sest eks ta aimas seda nagunii. Siiani polnud noormees neile siiski ööbima jäänud. Nii palju neil ikka veel häbitunnet oli. Nüüd aga, kui ta ise ootamatult vara koju jõudis... Mis siin imestada, eks noored tahtsid ema äraolekut kasutada. Siiski otsustas ta tütrega mitte kohe pahandama minna. Eks hiljem, kui poiss läinud, võtab ta selle teema jutuks. Praegu on muustki mõelda.

Aaza-Lea ohkas veel kord ja talle tulid hommikused sündmused uuesti ärritavalt meelde. Kas maailm on hulluks läinud? Mis sellele Armandile küll sisse läks? Nüüd lendasid kenad nädalavahetuse plaanid kõik vastu taevast. Aaza–Lea suutis isegi muiata, et tütre plaanid samamoodi... Armand oli siiani nii kena ja sümpaantne mees olnud, lausa dzentelmen. Aaza-Lea hakkas juba mõtlema, et siit võib isegi midagi püsivamat kujuneda. Ja nüüd selline pauk.

Mida küll ootamatu vabadusega pihta hakata? Naine võttis kotist telefoni ja lülitas selle sisse. Mis siis, kui kui Armand nüüd helistab? Aaza -Lea kaalus korraks võimalust, et võib-olla on tal oma käitumise kohta mingi normaalne seletus. Siis võiks ehk isegi andestada. Ja nad jõuaksid ikkagi veel minna randa, nagu plaanitud.

Vahepeal kuulis ta, kuidas tütar oma kavaleriga toast välja tulid. Kahjurõõmsalt mõtles Aaza-Lea, et imestage jah nüüd, miks ema kodus on. Kuulis sosistamist ja siis ukse paugatust. Nüüd lähen ja teen tütrel kõrvad tuliseks, mõtles naine ja tuhises kööki. Tühjus. Noored olid koos minema läinud.

Selle peale vajus Aaza-Lea pahameel sossti kokku ja tal hakkas nii endast kui tütrest kahju. Lausa nutt tuli peale. Kõik see on Armandi süü! Kas poleks neil kõigil kena nädalavahetus võinud olla, kui see narr oma lollustega välja poleks tulnud. Mehed kohe peavad kõik ilusa ära rikkuma! Kui Armand peaks nüüd helistama, siis kavatses Aaza Lea talle kõik välja laduda, mis ta mehe käitumisest arvab.

Armand ei helistanud. Pärast tunniajalist ootamist otsustas Aaza-Lea sellise idioodi oma peast täiesti välja visata. Mis ta õige endast mõtleb! Nagu mehi ilmas vähe oleks... Ja veel palju nooremaid ja ilusamaidki.

Mida küll ette võtta või kuhu minna? Kellele võiks helistada? Ühtki meest küll praegu näha ei tahaks. Noh ega neid just väga valida ka polnud. Eriti selliseid, kellele keset kallist nädalavahetust saaks helistada. Kõik ju peredega koos... Omal ajal oli Aazaleal palju kavalere. Eks ta oli kena naine noorena. Olen praegugi, lõi naine pea selga ja valis Merle numbri. Selle sõbrannaga koos oli palju lahedaid pidusid peetud ja kihvte mehi kohatud! Temaga juba igav ei hakka ja küll nad koos välja mõtlevad, mis selle tühja päeva ja õhtuga ette võtta.

Telefon kutsus pikalt. Just siis, kui Aaza-Lea tahtis loobuda, Merle vastas. „Oo, kes helistab!“, ütles naerune hääl telefonitorust. „Kuhu sa oled kadunud, pole sust ammu midagi kuulnud?“ Aaza-Lea pidi just õhinaga sõbrannale hakkama pajatama, kuidas ta mõni aeg tagasi kohtus ühe sümpaatse mehega ja... siis tuli kõik jälle meelde. Seda nime ei võta ta enam suu sissegi. Selle asemel ütles hoopis, et tööd on palju olnud ja pole saanud mahti sõbrannaga ühendust võtta. Aga täna võiks küll midagi vahvat ette võtta ja rääkida teineisele uudiseid. „Oi, täna ma küll ei saa, olen linnast ära sõitnud ja naudin hoopis maaelu!“, sädistas Merle. „Kus ja kellega sa oled?“, muutus Aaza-Lea uudishimulikuks. „Kuule, räägime sellest mõni teine kord pikemalt, eks! Mul on hetkel jube kiire“, ütles sõbranna ja lõpetas kõne.

Nüüd oli Aaza-Lea tuju lõplikult rikutud. Sõbranna on ta kah maha jätnud. Nagunii mingi mehe pärast. Niisugused need naised on! Nojah, eks ta ise tegi ju sedasama. Siis, kui Armandiga kõik veel hästi oli, ei tundnud ta sõbranna järele puudust. Aga nüüd...
Mis siis ikkagi täna hommikul juhtus? Naine mäletas, kuidas unesegusena oli mees teda hellitama hakanud. Ja siis algas mingi pirin? Mis see oli, millega Armand teda puudutas? See oli vist vibraator. Miks mees temaga ometi niimoodi veidralt käitus? Ega ta ometi pole kuulnud midagi naise kirjust minevikust? Võib-olla kujutas ette, et naine on lausa nagu mõni pornofilmi tegelane. Aaza-Lea on selliseid filme näinud küll ja teab, mis trikke seal tehakse. Aga et Armand ka millegi niisugusega tegeleda võiks, ei mahtunud naisele pähe. Kas tõesti lõid nüüd välja mehe perverssed kalduvused? Seda poleks temast küll arvanud.

Aga kui oli asi hoopis selles, et... Aaza-Leal lõid lausa põsed lõkendama, kui ta niisuguse võimaluse peale mõtles. Et mis siis, kui mehest eriti asja pole ja ta tahtis naisele hoopis selle vibraatori abil rõõmu teha. Huvitav, kui vana Armand on? Räägitakse ju, et teatud eas meestel on sellega probleeme. Aaza-Lea polnud varem kunagi mitut ööd järjest mehega koos veetnud. Võib-olla ta tõesti üle ühe korra ei suudagi?

Nüüd paistis lugu naisele hoopis uues valguses. Einoh, kui nii, siis tahab ta mehele öelda, et egas temagi enam mingi seksihull ole. Nad oleks võinud teisel ööl kenasti niisama kaisus olla. Poleks vaja olnud sellist asendusriista hankima hakata. Aaza-Lea leebus täiesti ja hakkas mõtlema, kuidas olukorda nüüd lahendada. Kui mees talle uuesti helistab, siis võib talle ju uue võimaluse anda. Või hoopis helistaks ise. Mehel on kindlasti piinlik seda teemat üles võtta. Aga küll Aaza-Lea juba oskab teda aidata...

Telefon hakkas laulma. Aaza-Lea kogus ennast hetke, enne kui vastas üsna rangel toonil "jah, ma kuulen".

Seejärel pisut pettunult "ah see oled sina, tütreke".
...
"Mis keda, see pole sinu asi. Räägi parem, kelle kingad need koridoris täna hommikul olid? "
...
"No kuule, ära mind ikka nii lubjakaks ka pea. Tean küll neid öiseid õppimisi"
...
"Hea küll, tule nüüd koju ja siis räägime. Eks mina olen ka noor olnud, aga nii vara ei maksa veel kodu mängima hakata. Küll jõuad elus veel küll ja küll nende meestega jahmerdada. Praegu on kõige tähtsam asi õppimine!"
...
"Tule siis ruttu koju, teen meile õhtuks midagi head süüa! Siis istume rahulikult maha ja arutame neid asju. Viimasel ajal polegi nagu mahti olnud omavahel rääkida."
...
„Kalli-kalli sulle kah!“

Ilm oli ikka jube palav ja veel hullemaks tõotas päeva peale minna. Armandi juures oleks konditsioneeriga mõnus jahe olnud... Aga mis parata, on nagu on. Naine käis korra värskenduseks dushi alt läbi ja hakkas mõtlema, mida süüa teha. Koju polnud midagi head varutud, sest... Jälle läksid mõtted Armandile ja rikutud nädalavahetusele. Aaza-Lea otsustas, et aitab neist "oleksitest". Nüüd läheb ta turule. Polegi ammu saanud seal mõnuga ringi vaadata ja valida. Turuletid oma kesksuvise küllusega teevad alati tuju heaks. Just seda tal oligi praegu vaja. Eks hommik on õhtust targem, ütles juba vanasõna. Täna küll Armandile helistama ei hakka. Las praeb veidi. Küllap ta lõpuks helistab ise ja siis saame selle loo kenasti ära klaarida. Aaza-Lea ümises omaette juba üsna heatujulisena "mööda teed, mis on kividega kaetud..."

teisipäev, 27. juuli 2021

Konnaregatt

 Kaamos oli see, kes meie laupäevase ürituse kohta sellise tabava nimetuse välja mõtles. No muidugi oli isand Konn see, kes kutsus kokku selle kamba. Võib-olla oli algselt mõeldud Blogkok2 midagi muud, kui see mis välja kukkus. Teadagi, inimene mõtleb ja peab plaani, aga jumalad naeravad samal ajal.

Minu ettekujutus nostalgilisest korduskohtumisest 11 aastat tagasi toimunud Blogkok seltskonnaga oli ka tiba teistsugune. Kui selgus, et kohale ei tule ükski mu põhilistest saurus-blogisõbrannadest, siis mõtlesin ka ise, et ah, mis ma sinna ikka lähen. Aga kuna ma ise olen olnud läbi elu igasuguste klassi-, kursuse- ja muudegi seltskondade kokkusaamiste korraldaja, siis teadsin väga hästi, et see, kui inimesed, kes lubasid tulla, jäävad tulemata, on pettumus korraldajale. Ja kuigi isand Konn on selles asjas palju paksema nahaga, ehk teda ei tundunud loksutavat see, kes kutsututest tuleb või tulemata jaäb, siis minu jaoks polnud varianti mitte kohale ilmuda.

Ja no olgem ausad, sellist glamuurset üritust, nagu purjekasõitu privaatseltskonnaga, ei pakuta mitte iga päev. Ilm oli ka igati super, ei liiga kuum ega külm ega tuuline. Just täpselt nii mis tellitud.

Ma olen suur pabistaja, kui tuleb sõita kuhugi, kus ma varem käinud pole. Kas ma õige koha üles leian, kuidas ja kuhu saab parkida, ja missugused on teeolud, kas on remonte ja  ega ma seetõttu hiljaks ei jää. Kodunt väljasõit oli paraku tund aega hiljem, kui kavandasin.

Laias laastus teadsin ma enam-vähem blogi-aliaste taha peitunud "pärisinimeste" kohta ühte ja teist. Aga ikkagi olid nad teistsugused, kui ma ette kujutasin. Need, kelle kohta arvasin, et nad ehk ei haaku seltskonnaga, olid väga seltskondlikud, aga need, kes blogi kaudu tundusid emotsionaalsed ja head suhtlejad, olid hoopis vaiksed.

Mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli see, et ettearvamatu seltskond nii hästi kokku klappis. Nii paadisõidu kui hilisema õhtusöögi ajal. Minu arust polnud igavat ega tühja vaikust, nagu võõraste inimeste esmakohtumisel tihti juhtuda võib. Mina rääkisin paraku liiga palju ja liiga valjusti, nagu mul päriselus kombeks. Esimese Blogkoki ajal ütlesid kõik, et mina olin just täpselt selline, nagu nad ette olid kujutanud. Pilte sai ka veidi tehtud, need, kellele ma ise saatnud pole,  küsige isand Konna käest. Sest mul nende kontaktandmed puuduvad.

Mul on väga hea meel, et olin kutsutute hulgas ja kohale tulin. Sellist lahedat seltskonda mu igapäevasuhtluses pole. On, mida sellest suvest mäletada.


neljapäev, 15. juuli 2021

Lõpuks ometi

 Olen pikalt hoogu võtnud, et see ära öelda: lõpuks ometi sai mu aianurka kauaoodatud tara püsti pandud. Tegelikult juhtus see juba enne jaanipäeva, aga kirja panemiseni läks veel terve kuu. Aga olen ülimalt rahul tekkinud privaatse nurgakesega.


Neid "lõpuks ometi" ütlemisi on sel kuumal ja põuasel suvel veel mitu korda ette tulnud, kui kauaoodatud vihmasadu pärale jõudis. Nagu ma ennustasin, nii oligi, juunis sadas kahel päeval, mu tütre sünnipäeval ja jaanipäeval. Tegelikult olid need vihmad väga hästi ajastatud, tütre sünnipäeval sai grill enne ära tehtud, kui vihm tuli ja jaanipäeval sadas lõunast kuni kella kuueni. Jaanitule ajaks oli rohigi kuivanud ja õhk värske.

Juuni lõpus sõitis tütre pere puhkusele ja mulle jäi koera jalutamine ja kahe aia kastmine. Kuna mu põlv ja puus on palju kehvemas seisus, kui varem, kui üle aasta tagasi viimati koera jalutasin, siis oli see tõeline katsumus. Päevas kogunes mul üle 15000 sammu, mis tervete jalgadega inimesele oleks paras koormus, aga mina suutsin sellega läbi häda ja valu toime tulla päevas 2 diclofenaci abil. Terve nädal oli kuum ja kuiv ja "lõpuks ometi vihm" ei saanud öelda enne, kui puhkajad tagasi jõudsid,  6.juulil. 

Sealt edasi jätkus nii põud kui ka aina suurem kuumus. Ennustus, et järgmine vihm tuleb mu elukaaslase sünnipäeval, ei läinud kahjuks täide. Nüüd ei lubata seda "lõpuks ometi" vihma ja jahenemist mitte enne järgmist nädalat. Kui siiski. Oma aeda kastan ülepäeva, ja taimed püsivad veel elus, aga ei taha mõeldagi, mis põllumeestel saakidega juhtub, kui see põud kaua kestab.

"Lõpuks ometi" ei saa ka öelda korteri veeavariist tingitud remondi valmimise kohta. Sellega on nüüd juba ligi 3 kuud aega läinud ja eile saatsin ühistu haldurile vihase kirja, et milles asi,et see ikka tegemata on. Vastust pole saanud. Kas ma tõesti pean alustama otsast peale oma kindlustusega, kui ühistu kindlustusega asjaajamine veel kauaks venima jääb. Looda veel, et keegi teine sinu eest su probleemid ära lahendab...


neljapäev, 20. mai 2021

Kevad aias

Halapostitusest ja toetavatest-lohutavatest kommentaaridest oli tõesti abi. Tuju muutus palju paremaks, ja kuna päeval oli ilm veidi selgem, sain muru ära niidetud. Umbrohuga võitlema täna ei jõudnud, enne hakkas uuesti sadama. Aga ükskord peab see vihm kah läbi saama.

Vaatasin oma aeda ja leidsin, et see on ikkagi mulle suur rõõmuallikas. Külmal kevadel on ka oma hea külg. Tulbid püsivad palju kauem ilusad.





Mulle meeldib, et on erinevaid värve tulpe. Sel talvel jäid kõik sibulad ellu, mõnel peenral ilmusid välja isegi ammu kadunud sordid, nagu see karvase äärega kollane ja flamingoõieline oranz tulp.



Sügisel tellisin oma lemmiktulbid "Purple Prince", mis olid mul välja läinud. Ainult mõned olidki alles, need 2 kõige vasakpoolsemat. Enamuses kohtades oli see sort otsas, aga lõpuks leidsin mingi firma, oli vist Aiamaailm, kus nad olid olemas. Tellisin siis kohe 25 tk. Ja mis kevadel selgus, tellitud tulbid polnud üldsegi need, mida ootasin ja mille pilt paki peal oli. Selle asemel olid mingid roosad tulbid, pildil ülevalt teised, oranzide ees. Pettumus missugune, eks sügisel pean hakkama uuesti otsima. Aga sellest kohast ma küll enam midagi ei telli, kus vale kaupa pakutakse.


Mai algul oli nädal aega öösel miinuskraadid. Katsin igal ööl pikaks sirgunud püvilille ja murtudsüdant, muidu poleks nende õisi praegu imetleda saanud.



Õnneks olid siis öökülmad läbi, kui murelid, kirsid ja ploomid õites olid. Nüüd on lootust heale saagile.


Mu roosa toomingas on õites olnud vähemalt nädala ja ehk peab teise nädala veel vastu.


Bergeenia ei õitsenud mul mitu aastat, siis istutasin mujale ja see koht talle meeldis. Mina aru ei saa, mis seal vahet, aga ju siis on, kas niiskus või valgus teistmoodi.


Tuhkurenelas "Grefsheim" ei olnud mul varem õigesti koolduvate vartega. Kaalusin juba ta välja juurimist, aga enne lõikusin palju püstiseid ja hargnenud oksi ära. Ja lõpuks sel aastal oli põõsas selline
nagu peab

Palju õisi on veel puhkemas, aga praegu on aed ikkagi ilus, hoolimata kurvast ilmast.