Teisipäev, 9. november 2021

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

 Tiina polnud küll enam esimeses nooruses, pigem kuldses keskeas naine. Ja ometi  tõdes ta järele mõeldes, et ta läheb praegu tegelikult elu esimesele päris kohtingule. Ei, mitte sellepärast, et ta oleks mingi krimpsus vanatüdruk. Pigem vastupidi, meestelugusid oli tal elus piisavalt olnud. Aga need tutvused kulgesid teisiti, kui kohtamas käies.

Ülikooli ajal ühikas elades olid kavalerid kas oma kursuselt või oldi muidu ühikas tuttavaks saadud. Mis kohtingust sai juttu olla, peod  ja semmimised leidsid aset sealsamas. Või isegi, kui juhtus ette mingi mujalt pärit noormees, siis tuli ta ikka meie ühikasse, kus koos aega veedeti. Ja kui mindigi kuhugi tantsima või jalutama, siis algas teekond ikka sealtsamast ühikast. Nii kohtas ta ka oma tulevast abikaasat ja pärast abiellumist ei tulnud kohtingutel käimine enam päevakorda. Noh, mõned "romaanid töökohal" ju elu jooksul olid, aga ka see romantika leidis aset sealsamas tööl, kas mingite firmapidude käigus või mindi koos pärast tööd samas majas asuvas kohvikusse.

Seekord aga oli täiesti uus olukord. Pärast lahutust põdes Tiina ligi aasta, et teda maha jäeti ja arvas, et ülejäänud elu kulgebki üksinduses. Siiski hakkas eluvaim naisesse tagasi tulema ja tasahilju vaatas ta internetis ringi, et mis variandid temavanusel kaaslast leida oleks. Ühes jututoas sai ta mõnusa jutu peale mehega, kes ennast Tulnukaks nimetas. Läks veel paar kuud, ja kuna jutt klappis, otsustati lõpuks ka reaalselt kohtuda. Oma suhtestaatuse kohta ütles mees, tal on küll elukaaslane olemas, aga ta saab üsna pika keti otsas ringi liikuda. Ja kui vaja, saab ketist ka lahti tõmmata.

Igatahes otsustas Tiina selle mehe üle vaadata, saagu mis saab. Kaotada pole nagunii midagi. Pimekohting oli juba iseenesest erutav väljakutse. Kuidas nad teineteist ära tunnevad? Ja nagu naisterahvaste igavene mure, kas ta meeldib sellele mehele. Kasvõi niigipalju, et ta kohe minema ei kõnniks, vaid vähemalt istuks viisaka aja kohvikus  ega näitaks oma pettumust ilmselgelt välja.

Nagu teada, mehed armastavad silmadega. Seega tuleb välimust igati lihvida, et esmamulje võimalikult hea oleks. Kõigepealt juuksur ja siis ka kosmeetiku külastus. Soeng sai täitsa kena aga seejärel tuli valida, mida kohtingule selga panna. Kuigi tavaliselt armastas Tiina kanda teksaseid ja dzempreid, siis seekord tuli välja näha võimalikult naiselik. Naine proovis selga ühte ja teist komplekti, ja see oli väga meeldivalt veedetud aeg. Lõpuks langes liisk hiljuti ostetud lillelises kleidi kasuks, mida katab ilus boolerojakk. Siis jäi üle valida veel juurdekuuluvaid aksessuaarid, nagu punased kingad ja kott, kaela filigraanist hõbedane kaelakee. 

Õhtul enne tähtsat päeva proovis Tiina  veel korra valitud komplekti selga. Naine jäi oma väljanägemisega täiesti rahule ja oli kindel, et suudab mehele muljet avaldada.

Hommikul ärgates selgus aga, et miski ei lähe plaanikohaselt. Kuigi oli südasuvi, oli ilm vihmane, külm ja tuuline. Tiina proovis igaks juhuks veel selga oma suvekleiti.  Nii kurb, kui see ka polnud, pidi ta tõdema, et siidikleidi ja õhukese tallaga peokingadega vihma kätte minna oleks olnud narrus, ja sobivat suvemantlit polnud tal ka, mida peale võtta. Naise tuju langes nullilähedaseks ja kadus igasugune elevus eesootavast kokkusaamisest. Aga Tiina ei sallinud selliseid inimesi, kes viimasel minutil kokkulepitud kohtumised tühistasid. Seega tuli  nüüd kiiresti välja mõelda, mis oleks sobivam riietus.

Lõpuks valis naine oma tavapärase komplekti, mustad retuusid, pikema musta-valge mustriga särkpluusi ja selle peale lühikese pannalde ja lukkudega musta jaki. Ta oli lugenud küll, et mehed ei salli, kui naised retuuse kannavad, ja eriti naiselik polnud see komplekt samuti. Aga mis seal ikka, mõtles Tiina, selline ma tegelikult olen, ja kui mehele ei meeldi, siis ongi parem, kui lugu kaugemale ei lähe.

Ah et mis sellest välja tuli? Istuti, vesteldi mõnusalt oma tunnike, aga siis vaatas mees kella ja ütles, et ta peab nüüd minema. Ujulasse.

Punast lillelist kleiti ei pannud Tiina enam kunagi selga.

6 kommentaari:

kertu ütles ...

Ma saan aru, et elust enesest?

Bianka ütles ...

Eks mõningad detailid on laenatud elust enesest jah, aga päris sellisena siiski lugu ei kulgenud.

TT ütles ...

Ma kaldun arvama, et naised tähtsustavad riietuse osa kõvasti üle. Kui tegu pole karjuva äärmusega siis enamus mehi vaatab naist (mis riide all peidus) ja tolle olemist. Sihuke kohtamine on nagu töövestlus: kui ise hoolid oled närvis ja koba, kui suurt ei tähenda tuleb loomulik sarm niikuinii välja😉

Bianka ütles ...

TT, sul on 100% õigus. Ma arvan, et kui ms küsiksin oma elus kohatud meeste käest, kas nad mäletavad, mis mul oli seljas esmakohtumisel, siis nad jäävad vastuse võlgu. Aga neil on meeles emotsioon, nis neid valdas, kui nad minuga kohtusid.

Ja siin mängibki naise jaoks rolli see, kuidas ta ennast oma riietuses tunneb. Kas võrratu ja võluvana, või argisena. Selle sõnumi saadab ta ka oma kaaslasele.

kertu ütles ...

Ma hakkasin mõtlema, et ma küll mäletan, mis meestel seljas oli esmakohtumisel. Isegi siis, kui mingis etapis nn pimekohtingutel käisin. Mitte nüüd päris nii, et kollase ja sinisega t-särk, aga üldplaanis küll, et kas dressid, teksad või ülikond. Triiksärk või T-särk.
Muidugi ma ei tea, kas see suures pildis midagi muudab, aga lihtsalt, et mäletan.

Tea, kas see on meeste ja naiste erinevus.

Bianka ütles ...

Mina jälle ei mäleta, mis täpselt meestel seljas oli. Kui just midagi ebatavalist polnud, nagu ühel mehel 2.korda kohtudes olid seljas tööriided. Ma sain aru küll, et ta tuli otse maja remontimast, aga no oleks võinud ikkagi veidi rohkem pingutada. Mulle tundus selline liiga mugavalt kohtumisse suhtumine natuke solvav.