Teisipäev, 18. märts 2014

Uus luud pühib hoolega

Uus noorte meeste juhitud valitsus hakkab juba piirjooni võtma. Välja käidud lubadused maksude alandamisest ja lastetoetuste suurendamisest on muidugi rahvale meeltmööda. Kummaline vaikus valitseb aga katteallikate osas. Ligi senine söakus eelarve tasakaalu eest võitlemisel on asendunud vaoshoitusega. Siiani välja pakutud lisaraha leidmise allikad tunduvad nõrgavõitu. Efektiivsem finantsjuhtimine peaks tähendama kulude kokkuhoidu riigiaparaadi ülalpidamiselt. Teisest küljest kavatsetaks kaheks jagada nii majandus- kui sotsiaalministeerium. See ettevõtmine pigem suurendab kulusid.

Teine lisaraha saamise plaan, tubaka-ja alkoholiaktsiisi tõstmine kõlab muidugi esmapilgul hästi. Maksustame pahesid! Kas selle tegevuse eesmärk oleks, et rahvas jooks ja suitsetaks vähem? Kussa sellega, armas rahvas, ärge mitte mõtelgegi seda teha. Kust me vaene riigieelarve muidu lisatulusid saaks :D

Nipet-näpet pidi veel olema, aga kui mingit majanduskasvu imet ei juhtu, siis pole muud võimalust eelarve tasakaalustamiseks kui kauavälditud laenuvõtmine. Reformierakonna uueks poliitiliseks kreedoks saaks "esli propodatj, tak s muzõkoi", ja tunnuslauluks "ah, kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni, ah kui juba unustus, siis olgu täiesti" ;)

Ega ma uue võimuliidu ettevõtmisi üksnes kritiseerida ei taha. Positiivseks sammuks pean, et ära kaotati täiesti mõttetu regionaalministri portfell. Iseenesest regionaalarengu teema on vajalik küll, aga majandusest, kultuurist, haridussüsteemist, sotsiaalhoolekandest jm. eraldiseisvana pole regionaalpoliitilisi otsuseid sellel ministeeriumil nagunii võimalik vastu võtta. Sellealased reformid nõuavad kogu valitsuse ühist plaanide väljatöötamist ja koos tegutsemist. Seevastu kaks väga mahukat ja keerulist ministriportfelli on kaheks jagatud. Nendes mõlemas valdkonnas langes ühele ministrile ülearu suur vastutus ja töökoorem. Majandusministri asemel hakkavad tegutsema väliskaubandus- ja ettevõtlusminister ning majandus- ja taristuminister. Senine sotsiaalministeerium jaguneb sotsiaalhoolekande- ning tervise- ja tööministeeriumiks. Mulle tunduvad uued ametinimed kohmakad, ega siis kõiki ministri tööülesandeid pea nimetuses üles lugema. Aga noh, eks me harjume või siis leiab kõnekeel iseenesest mingid lühivormid.

Karta on, et seniste ministeeriumide jagamisel nende töö ümberkorraldamine on üpris keeruline ja küllap ka kulukas ettevõtmine. Kas sellise muudatuse läbiviimise jaoks praegune nn. "ajutise valitsuse" aeg on kõige õigem valik? Aga teisest küljest, nõnda saab parasjagu uute valimiste ja "pärisvalitsuse" töö alustamise ajaks kasvuraskused läbitud. Huvitav on see, et lahkulöödud ministeeriumidest kumbki portfell antakse erinevale koalitsioonipartnerile. Kas nad seda paarisrakendit järsku erinevates suundades vedama ei hakka :P

Samas võiks valitsuskulude vähendamiseks ka mõned ministeeriumid kokku panna. Miks mitte liita põllumajandus- ja keskkonnaministeerium. Mina pole siiani aru saanud, mis asju ajab põllumajandusminister. Meil on ju suur ja lai PRIA organisatsioon, mis jagab toetusi ja jälgib maakasutust ja tootmiskvoote. Mida otsustab ja jagab põllumajandusministeerium? Või siis võiks liita harididuse- ja kultuuriministeeriumi. Kas need kaks teemat pole mitte tihedalt omavahel seotud?

Kolmapäev, 12. märts 2014

Taavi Rõivas peaministriks

Tõsiselt mõtlete või?

Kui täna hommikul Siim Kallas teatas, et loobub peaministriks pürgimaks, siis tulistati uute peaministrikandidaatide nimesid nagu püstolkuulipildujast, nagu ütles Reinsalu. Kas peaministriametil polegi enam sellist kaalu, et kandidaadi valikul peaks erakond pikemalt aru pidama, sobivaid isikuid tiba kauem vaagima või isegi üldkogu kokku kutsuma? Või peaks hoopis Ansip jätkama, kui Kallas kui erakonna uus esimees loobus? Miks sellega üldse nii pagana kiire on?

Seekord pean tõesti Savisaarega nõustuma, et Reformierakond tegi vea, kui otsustas vahetada koalitsioonipartnerit. Ma üldse ei imesta, et kättemaksuks sellise reetmise eest üritas kõrvalejäetud partner kõigi vahenditega uue peaministrikandidaadi mainet alla kiskuda. Mart Laari ametikoht võimaldas komprat Eesti Panga arhiividest ka hankida ;) Imestan selle üle, et Kallas kui kogenud poliitik seda ette ei näinud, et tema isik saab selle vangerduse tõttu poriloopimise objektiks. Ega see pole enam oluline, kui suur süüdlane ta nendes vanades intsidentides oli, rahvale paistab, et üks kahtlane varjamine ja mälukaotus jätkub, mis Reformierakonda viimasel ajal on iseloomustanud. Praeguses seisus oli Kallase loobumisotsus küll ainuõige samm. Ma loodan ikkagi, et vaatamata neile väljakaevatud skandaalikestele saab temast meie järgmine president. Aga võib-olla mängis ta selle shansi just maha...

Rõivas peaministriks? Kas paanikaosakonnas läks tema kandidaat üksnes sellepärast loosi, et ta on noor mees ja pole luukeresid kappi koguda jõudnud :D Aga no Reformierakonna mainepäästjana ja langeva toetuse peatajana ma teda küll ette ei kujuta.

Kas keegi kusagil üldse on põhjendanud, miks Reformierakond IRL järsku kõrvale tahtis heita ja uut partnerit otsima hakkas? Minu talupojamõistuse jaoks peaks selleks ikka väga tõsine põhjus olema. Kui mõni minister ongi olnud allumatu või tema otsused riigile kahjulikud, siis uus peaminister saaks ju mõningaid portfellimuudatusi teha. Aga miks visata prügikasti kogu koalitsioonileping? Minu arust lõhnab siin tõesti erakorraliste valimiste järgi. Ja selliste järjestikuste valeotsuste järel ei ole Reformil oodatavate valimistulemuste põhjal lootust isegi mitte uude valitsusse pääsemiseks, rääkimata selle moodustamisest :)