Neljapäev, 23. detsember 2010

Mina olen jõuludeks valmis!

Niimoodi ütleks mu jõulukaktus, kui ta rääkida oskaks. Nii suure uhke õitesülemiga pole ta varem kunagi täpselt jõuluajaks maha saanud. Kui küsite, et kuidas ma ta nii osavalt ajatasin, siis vaikin salapäraselt. Tegelikult pole mul õrna aimugi.

Mina ise olen kah täitsa valmis, isegi natuke äraõitsenud või üleküpsenud ;) Siiski suudab elu mind ikka veel uute ja ennenägematute elamustega üllatada. Kujutate pilti, mulle tuleb elus esimest korda päris jõuluvana! Parem hilja kui mitte kunagi :D Ei aita siin küpsus ega miski, hirm on nahas, kas salmilugemine ikka korralikult välja tuleb. Nöpsiku ees ei või häbisse jääda, temal on lausa mitu salmi peas. Nii eesti- kui rootsikeelseid. Aga eks ta on juba mõne korra saanud jõuluvana ees esinemist harjutada ka...

Kingituste ostmisega oleme pisut liiga hoogu sattunud. Kui hakkasime jõuluvana kotti ette valmistama, siis selgus, et vist ei tahagi kõik ära mahtuda :D Kott on muidu väga uhke, koduekstrast leidsin.

Tööl saime üllatuse osaliseks. Kui mu sõbranna küsis,et kas teil ka jõulupreemiat makstakse, siis vastasin veidi õelalt, et ega me riigiasutus pole. Täna selgus, et ka eraettevõtjad pole üksnes ahned vereimejad. Kuigi nemad maksavad seda preemiat OMA taskust, mitte mingist "kokkuhoitud reservist", on jõuluhärdus ka nende südamesse pesa teinud. Tegelikult on meil jõulupreemia ära jäänud kogu firma ajaloo jooksul vaid eelmisel aastal. Ja vana dokumendi põhjale uut käskkirja vormistades märkasin, et summad olid isegi suuremad kui 2008.aastal. Masu pole küll veel läbi, aga selgroog sai tal sel aastal murtud.

Olen nii küps ja kogenud kui olen, aga ikka ei suuda kõiki vigu vältida. Kuna eile jäi kuusk ajapuudusel toomata, siis mõtlesin täna töölt tulles selle "möödaminnes" Lõunakeskuse juurest kaasa haarata. Oo, püha lihtsameelsust! Selle kavatsetud "ilusa kuuse" valimisest polnud juttugi, sest kuuski oli väga vähe, ja parkla silmini täis. Sealt väljasõidu ummikust ma parem ei räägi. See, et minusuguseid naiivseid inimesi palju on, ei lohutanud... Aga nüüd olen kodus, kuusk on ikkagi olemas ja jõulud võivad tulla!


Häid jõule kõigile!

Kolmapäev, 15. detsember 2010

Mehhiko.Chitzen Itza

Miks ma üldse Mehhikosse läksin? Kõigepealt tahtsin ma päikest ja puhkust. Seda oleks saanud ka veidi ligemalt, olgu Egiptusest või Kanaaridelt. Aga nendes maades olen ma juba käinud. Lisaks lõõgastumisele tahaks reisilt midagi veel. Näha teistsugust elu ja kultuuri. Läheduses asuvad Miami ja Kuuba ei ahvatlenud. Minu arust pole Miami kandis peale Hemingway kassi (majamuuseumi) midagi vaatamisväärset ja Kuuba hotellide ligadi-logadi sisustus ja vilets teenindus on pärit nagu meie endi mineviku sovetjuunioni aegadest. Liiga vähe aega on möödas, et seda nostalgiaga meenutada. Sotsialism tekitab minus siiani allergiat. Samal põhjusel pole ma tahtnud Hiinat külastada. Siiski asusin seda viimast seisukohta revideerima, tänu Hiina portselanile.

Mehhiko märksõnaks on muidugi maiad. Peab tunnistama, et ma sellest kultuurist enne reisi suurt midagi ei teadnud. Nüüd olen küll pisut targemaks saanud, aga segane on lugu ikkagi. Selle üle üle vaieldakse vist ka laiemalt, sest giid pakkus meile välja mitmeid teooriad, kust maiad pärit on. Näiteks Aasiast või Egiptusest. Egiptusega on sarnased on nii püramiidid kui hieroglüüfid ja seinajoonistused. Samuti püramiidide paiknemine astronoomililiste tähtkujude järgi. Maiade sakraalehitised on siiski pärit hilisemast ajast kui Egiptuse püramiidid, 600-1200a. pärast Kristust. Infot nende kohta võib leida mitmelt poolt netist, aga räägin seda, mis meie giidid jutustasid. Aga nagu Peep Laja oma videos mainib, räägib iga giid pisut isemoodi juttu.

Riputan siia üles Peep Laja video Chitzen Itzast, mille netiavarustest leidsin. Kuna ei leidnud kohta, kus luba küsida selle eksponeerimiseks, siis loodan, et autor ei pahanda. Väga hea oli seda ajaloolist paika veelkord üle vaadata ja kuulata ka tema asjalikke kommentaare.

Chitzen Itza from Peep Laja on Vimeo.


Käisime kahel ekskursioonil mööda Yukatani poolsaart maiade templeid vaatamas. Esimesena külastasime Chitzen Itzat, kõige kuulsamat ja ilmselt ka kõige paremini säilinud kompleksi. Selle ekskursiooni võtsime ühest kohalikust reisibüroost, mis (teadagi) oli odavam kui inglaste oma. Üllatuseks oli see, et ülejäänud reisiseltskonnast enamuse moodustas hispaaniakeelne rahvas. Sama lugu oli ka meie hotelli külastajatega. Ma olin ekslikult eeldanud, et turist Mehhikos tähendab nö."valget inimest". Kui bussis tutvustati, kes kust pärit on, siis selgus, et rahvast oli nii Brasiiliast, Venetsueelast, Peruust, Argentiinast, Guatemaalast jne. Ilmselt pidi Hispaania omal ajal ikka väga võimas mereriik olema, kuna ta vallutas palju rohkem maid kui Inglismaa.Kõik need riigid on hispaaniakeelsed, kuigi üsna valge nahaga oli see seltskond sellegipoolest :D Kõrvaloleval pildil on noormees Venetsueelast. Nime ma kahjuks ei mäleta, aga pidime reisil oma naabrid meelde jätma, et oleks selge, kas kõik alati bussi tagasi on jõudnud. Seltskond oli kokku korjatud erinevatest hotellidest ja üksteist ei tuntud. Aga õnneks ei läinud keegi tuuri jooksul kaotsi.

Niisugune segaseltskond tingis seda, et giid rääkis kogu aeg vaheldumisi nii hispaania kui inglise keeles. Kuna ta aktsent oli üsna tugev, siis oli raske aru saada, millal üks keel teiseks üle läks. Nii ei saanud ma päris kogu jutule pihta. Aga teise Tulum-Coba reisi võtsime juba inglise reisibüroo kaudu ja kuigi ka selle giid oli kohalik, siis vähemasti käis jutt ühes keeles. Nii et kahe reisi peale sai kokku mingi pildi maiade elust. Lisaks ostsin veel ühe CD, mille abil püüan targemaks saada.
Giid rõhutas, et maiad ei olnud mingid rahumeelsed kütid või maaharijad, nad olid sõdalased. Vaenlasteks olid teised hõimud, sest maiadel ei kujunenudki mingit ühtset riiki. Linnriigid aga sõdisid vahetpidamata. Nii oli ka kaljudesse raiutud piltidel palju kujutatud sõda ja vaenlastega arvete õiendamist. Neid ohverdati hiljem oma jumalatele. Maiade usk oli üsna verejanuline.

Ohverdamise riitus käis nii, et ohver pandi põlvili ja painutati ta keha vibuna tahapoole. Selles asendis ongi alumisel pildil templi tipus kahe samba vahel olev figuur. Seejärel lõikas preester ta rinna terava kivikirvega lõhki, süda rebiti rinnust ja põletati ohvriannina jumalale. Lisaks ohverdati ka oma inimesi ja loomi. Väga julm tava oli nende kuulsa pallimänguga. Seal ohverdati võitja, mitte kaotaja, nii kummaline kui see ka pole. Sest see pidi auasi olema ja nii sai surma mineja otseteed jumala juurde. Huvitav, et vaenlastele sama au osaks sai...

Maiad olid oma templid mingil ajal maha jätnud ja katnud nad prahiga. Miks, selle kohta on samuti mitmeid spekulatsioone. Kas põgeneti vaenlase eest või ammendati ära templi territooriumi õhuke huumusekiht ja enam ei jätkunud toitu. Igatahes toimus see enne hispaanlaste vallutusi. Nagu Coba templivaremetes näha oli, hakkasid varemete peal huumusekihis mõne aja möödudes puud kasvama. Need on seal praegugi, pärast varemete väljakaevamist.

Maiade omaaegne kõrgkultuur viib vägisi mõttele, et nii nende suured astronoomia-alased teadmised kui ka uhked jumalate auks püstitatud templid on seotud tulnukatega. Kes seal maandusid ja elutsesid hiljem kõrgel püramiidide tipus. Nemad olidki maiade jumalad. Miks ei võiks see nii olla? Sest hiljem hääbus see kultuur täiesti ja viimased tänapäeval dzunglisügavustes puhtal kujul säilinud maiade hõimud pidid elama väga primitiivset loodusrahvaste elu. Kui kadus väline tarkuse allikas, kadus ka kultuur. Huvitav, kas jumalatele ohverdamise idee tuli tulnukatelt-jumalatelt, või mõtlesid verejanulised maiad selle ise välja? Oli, kuidas oli, tänapäeva Mehhikos on maiad segunenud hispaanlastega.Kuigi mõned kohatud inimesed tundusid olevat üsna ehtsad maiade järeltulijad. Nad olid lühikest kasvu ja erinesid väljanägemiselt hispaanlastest. Nagu näiteks minu sõber baarmen, kelle nimi on Asterio. Mitte mingi Jose ega Manuel. Aga temast räägin edaspidi.

Kui hispaanlased vallutasid 1524.a.Mehhiko, siis algas ristiusu maaletoomine. Vägisi, nagu see toimus ka meie maal. Maiade vanad ürikud enamasti hävitati, nii pole tänapäeval enam võimalik selle kohta audentset infot saada. Maiadel olid kasutuses nii hieroglüüfid kui ka tähed. Nende kalender erines meie Gregoriuse kalendrist. Selle järgi oli aasta lühem kui meie oma ja iga 52 aasta järel saabub hetk, kui mõlemad kalendrid jõuavad korraks sünkrooni. Kui ma õieti aru sain, siis see olevat juhtunud 1910.a. ja järelikult järgmist kokkusattumist on oodata 2014.a. See hetk pidi olema tähendusrikas ka astroloogiliselt, sest siis asuvad meie 4 lähimat planeeti Päikesega ühel joonel ja mõjutavad üksteist. Mida siis pakuti ka nagu maailmalõpu tärminiks. Samas on kusagil öeldud, et maiade kalender lõpeb 21.detsembril 2012.a ja hoopis siis tuleb maailmalõpp. Elame-näeme...

Hispaanlased lammutasid maiade templeid ja kasutasid kive oma kirikute ehitamiseks. Nüüd on need jälle tagasi toodud ja uuesti üles laotud näiteks kõrval pildil oleva Chitzen Itza palliväljaku seintes. Sellepärast olid kivid seal nummerdatud.

Chitsen Itza on eriline oma akustika poolest. Kõik turistide grupid hõikusid ja plaksutasid seal ja kuulasid siis kaja. Mis oli nagu linnu hõik või langeva vihmapiisa hääl. Milleks see nii oli omal ajal ehitatud, ei tea.

Mis mulje mulle iidsete maiade maailmast jäi? Ei oskagi seda endale täpselt seletada. Egiptuse püramiidid, hauakambrid ja Luxori väljakaevatud kujud jätsid mulle sügavama mulje. Maiade sõjakus ja jumalale inimeste ohverdamine tundusid barbaarsed. Kuigi neil olid suured teadmised matemaatikast, astronoomiast, siiski ei tundnud nad ei rauda ega ratast. Kui turistidele mõeldud etendustel vanu maiade tantse tantsiti, siis elasin nagu sisse sellesse iidsesse maailma. Mida hirmuäratavam sa välja näed (suled, pealuu kujud ja värvilised kehamaalingud), seda võimsam oled. Mida kõvemat lärmi teeb su sõjatants, seda rohkem peaksid vaenlased sind kartma.

Kui ma üksi tegin viimast tiiru õhtuvaikuses mööda Chitzen Itzat, siis jõudis mingi kadunud aegade hingus mulle pärale küll. Aga imetlust mul ei tekkinud, pigem võõristus. Kuidagi müstiline segu kõrgkultuurist ja loodusrahvaste kommetest.

Esmaspäev, 13. detsember 2010

Eneseõigustuseks

Mida öelda eneseõigustuseks, kui oled millegi peale vihastades käitunud valesti. Andnud hinnanguid ja öelnud asju, mida pärast kahetsed? Kui hiljem rahulikult olukorda analüüsid, saad ka ise aru, et sa tegelikult päris nii ei mõtlegi. Ega midagi mõistlikku polegi selgituseks öelda. Vihastamine pole ju mingi vabandus, kõike peaks suutma rahulikult võtta. Eriti, kui kogu lugu meid isiklikult ei puudutagi. Aga ometi me mõnikord ärritume olukordade peale, mis ei tohiks meile korda minna. Miks see ikkagi nii juhtub?

Võib-olla selletõttu, et järk-järgult on kuhjunud mingid negatiivsed pinged ja siis osutub plahvatuse käivitavaks sädemeks suhteliselt kõrvaline juhtum või inimene. Või on olukorras, milles iseenesest midagi eriti vihastamisväärset polegi, peidus mingi sügavam ärritaja. Miski, mille kordumine lõpuks viib su endast välja. Kes teab? Fakt on see, et aeg-ajalt juhtub, et inimesed ärrituvad ja käituvad ebamõistlikult. Ja ei saa ise ka hiljem aru, mis see oli, mis neile niimoodi mõjus.

Vaatasin paar päeva tagasi telekast järjekordset osa "Klass. Elu pärast. Trööst". Kuigi ma varasemaid "pärast"-sarja seeriad polnud näinud, tundus see osa nagu rääkivat omaette lugu. Ja miskipärast käis see mulle närvidele, tundus ebaloogiline ja võltsi pisarakiskumist täis. Olles esmase emotsiooni ka välja öelnud, sattusin kriitikatule alla. Kuidas ma üldse võin niimoodi mõelda? Analüüsisin ka ise hiljem, et miks ma sellesse nii negatiivselt suhtusin. Kas see oli halvasti tehtud film? Ei saa öelda, sel juhul oleksin haigutanud ja kogu loo unustanud. Oli tegelaste käitumine ebausutav? Pean tunnistama, et, ma isegi kujutan ette, et inimesed võivad just niimoodi reageerida traagilistele sündmustele. Vist oleks kõige parem määratlus see, et mulle ei meeldinud need tegelased. See aga on hoopis teine asi. Järelikult mõjusid nad eluliselt, kui mul nendesse isiklik suhtumine tekkis. Minu vihastamise põhjus võib peituda selles, et olen elus sarnaseid lapsevanemaid kohanud. Nüüd samastasin väljamõeldud filmikangelasi nendega ja kannan tegelastele üle ka selliseid omadusi ja mõtteid, mida tegelikult selles loos polnud.

Suur ärritustegur kogu selle loo juures on see, et MA EI TAHA, et sellised asjad maailmas juhtuvad. Kõik see julmus, mis toimus "Klassi" tegelaste vahel. Et nii ei tohiks olla, et vanemad isegi ei tea, missugused koletised nende lastest on kasvanud. Niisugune oskamatus või soovimatus tegelikkust reaalselt näha on mind alati ärritanud. Või siis niisugune enesekesksus, mis tegeleb vaid omaenda maailmaga ja näeb vaid seda, mis sinna sobib, jättes märkamata muu. Antud juhul ei suuda ma andestada, et haritud inimesed on oma lapsed lasknud nii jõhkraks muutuda, ise seda teadmatagi. Jah, kuigi see on välja mõeldud lugu, aga paraku on ka pärsielus selliseid vanemaid, kes ei vaevu huvi tundma, mis elu nende lapsed elavad ja mida mõtlevad. Ja kui siis tegelikkus ennast valusalt tunda annab, siis ei suuda nad aru saada, kuidas see kõik juhtuda sai.

Aga mõistus, milleks siis see inimesele antud on? Kui Pauli vanemad oleksid olnud näiteks pikamaasõidu autojuht ja müüja, siis poleks see lugu mind sugugi nii palju ärritanud. Ma oleksin ilmselt neile ka kaasa tundnud ja mõistnud, et nad ei saanud pingelise töögraafiku tõttu piisavalt lapse elusse süveneda. Või et nad ei osanud taibata ohu märke. Aga haritud inimeste puhul on see andestamatu. Kaasa oleksin neile tunda saanud siis, kui nad oleksid endale teadvustanud, millal või kuidas asjad hakkasid valesti minema. Ja tunnistanud, et tegid kusagil vea. See kõik poleks olukorda nagunii muutnud, aga see oleks tegelased mulle inimlikumaks ja sümpaatsemaks teinud.

Kes on öelnud, et need pidid olema sümpaatsed tegelased...

Reede, 10. detsember 2010

Heida armu, Monika!

Muigasin, kui saabuvat lumetormi nimepidi kutsuti. Selgus, et Monika-nimeline tsüklon on tõesti kõva tegija. Möllab juba teist päeva ja ei näita veel raugemise märke. Lund tuleb nagu kotist.

Eilne töölt kojusõit kulges lumelopasel teel umbes 60 km tunnikiirusega. See polnud veel kõik. Kodus selgus, et maja juurde sisse ei saagi keerata, lumehang oli oma 30 cm paks. Aga mitte see ei ajanud mind vanduma. Hoopis asjaolu, et mehel oli vaba päev ja ta oli seda sihipäraselt kasutanud st. magamiseks. Ja lumelükkamist polnud tal pähegi tulnud. Jätsin auto ohutulede vilkudes tänavale seisma ja asusin lund kühveldama. Kas keegi minu autost mööda mahub, sellest ei saanud hoolida. Enne kui väravaesine puhas pole, ei olnud mul oma autot kuhugi mujale ka panna. Ega mul lumekühveldamise vastu midagi polnudki, aga mind tegi tigedaks, et mees polnud vaevunud üldse mõtlema, kuidas ma koju sisse saan sõita.

Pärast pooletunnist rassimist sain auto värava taha parkida ja ise tuppa minna. Võite arvata, missuguste sõnadega ma meest õnnistasin. Tema aga ütles eneseõigustuseks, et oli oodanud, kuni sadu lõpeb, et siis kühveldama hakata. Seda õnne annab päris kaua oodata... Täna pole veel märkigi, et tuisk ja lumesadu vaibuma hakkaksid. Kuigi lõpuks kühveldas ta õue kaks korda puhtaks ja meie tänavat käis traktor samuti kaks korda sahkamas. Siiski oli hommikul seis selline, et otsustasin oma auto garaazi jätta ja vahelduseks jalakäija-bussireisija elu proovida. Mul oli vaja kesklinna maalima minna, aga kartsin, et mu väike auto võib mõnes kohas sisse jääda. Mees läks oma neliveolisega tööle ja pidi mulle lõuna ajal linna järgi tulema.

Nagu selgus, polnud ka jalakäija elu parem ühtigi. Lumepihu vihises vastu nägu, jalad ja käed hakkasid külmetama ja hangedest läbi murdmine polnud lihtsam, kui neis autoga madistada. Esimene buss ei keeranudki sellesse peatusse sisse, kus mina ootasin. See lõpp-peatuse tagasikeeramise koht oli suurest teest eemal ja lumest puhtaks ajamata. Üritasin järgmisse peatusse minna, aga loobusin mõne aja pärast. Kõnnitee oli lume all vaid aimatav ja kitsal libedal sõiduteel kõndimine tundus samuti vale valik. Jäin sinnasamasse järgmist bussi ootama. See keeras küll peatusse, aga jäi lumme kinni, sest see oli liiga järsk pööre, mida hooga läbida ei saanud. Mõtlesin, et kas peaksin nüüd aitama bussi välja lükata? Siiski pusis buss lõpuks omal jõul sealt välja ja sõit kesklinna algas.

Nii palju, kui mina nägin, oli Tartu linn küll tublisti Monikale vastu astunud. Põhilised teed ja parklad olid puhtad. Raeplatsi ümbrusse olid tohutud lumemäed kokku veetud (vaata pilti). Nendest tehakse ilmselt lastele liumäed. Ka meie küla vahel ajas traktor lausa öösel lund ja hommikul oli isegi ajaleht postkastis. Head uudised aga sellega lõpevad. Kuulsin, et hommikul oli meie valla traktorist rongi ette sõitnud. Traktor puha puru ja mees ise haiglas. Arvati, et ta polnud lumetuisus raudteed märganud. Mis meist nüüd saab? Kes lund lükkama hakkab?

Lugesin, et Padaorus on tõeline kaos, tee on mõlemas suunas autodega blokeeritud ja inimesed on lumevangis eile õhtust saadik. Keegi ei saa edasi ega tagasi. Millal nad sealt pääsevad, ei ole veel selge, kui ilmaolud ei parane. Piisab ühest väikesest avariist, et liiklus ummistada. Kui meie kesklinnast tulles Tähtvere mäest üles sõitsime, siis oli seal üks buss keset mäge seisma jäänud. Leidis koha, kus katki minna :D Sellest piisas, et kitsas tänav ummistada. Keeruline on saada mööda nii suurest takistusest ja samas möödasõitu oodates mitte tagasi libiseda. Meil läks see õnneks, automaatkäigukast ja nelivedu aitasid välja. Aga kardan, et kui seda bussi sealt kiiremas korras ära ei viida, siis ei lase avariid ja ummik ennast kaua oodata.

Ei taha mõeldagi, kuidas selle lumeuputusega hakkama saadakse korrusmajade vahel. Kui lumesahk sinna jõuabki, siis on seal ikka mõni auto ees, mille tõttu korralikult lund ära lükata ei saa. Ja maakohtades, kus lagedatel väljadel tuisk hetkega tee läbimatuks muudab...

Ei oskagi muud, kui paluda, et Monika ometi halastaks vaese Eestimaa peale. Aga talv pole veel alanudki... Mis veel edasi saab, kui juba nüüd kõik kohad lund täis?

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Jõulukohustused

Jõulud muudkui lähenevad ja kohustused ootavad. Mida kõike peab tegema, et jõule õieti vastu võtta. Vahetame kogemusi, kuidas teised inimesed sellesse suhtuvad. Mina olen pigem kergelt skeptilisel seisukohal, aga eks me ikka võrdle ennast teistega. Näiteks niisuguse jõulumeemi abil, mille mulle viskas Sjgelle.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Kui jõulusid poleks, peaks selle asemel midagi muud välja mõtlema, et see pime aeg kuidagi üle elada. Pärast seda algab juba valguse võit ja kevadeootus.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Ikka oma pere keskel. Ja armsal Eestimaal. Lund peaks ka olema.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Eks jõulud olid mingil määral olemas ka hallil vene ajal, kuusk toodi tuppa, ise keedeti sülti ja verivorsti. Aga kas see toimus 24.detsembril või näiteks 26.kuupäeval, sel polnud minu jaoks küll mingit tähtsust. Minu esimene meeldejääv jõulumälestus on aastast 1988. Siis tähistati esmakordselt üldrahvalikult ja väga uhkelt jõule. Olin oma lapsepõlvemaa kirikus, kus oli imeilus kontsert, rahvast murdu ja ka kodus oli suurepärane jõulumeeleolu. Kõik oli veel hästi. See oli mu viimane kohtumine isaga...

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Mul ei käinud jõuluvana, kooli või ema asutuse nääripidudel olin juba piisavalt suur ja salmid hästi peas. Mis seal ikka karta...

5. Parim jõulumälestus?

Vt. punkti 3 vastust.

6. Lemmikjõulutoit?

Ikka klassika: seapraad koos hapukapsastega, verivorstid, pohlamoos, kõrvitsasalat, seened. Ja loomulikult lipsavad märkamatult suhu mandariinid, piparkoogid ja kommid. Kes need küll sinna lauale kiusatuseks pani?


7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Kodus, kuhu ootan külla oma tütre peret.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kokkan ja kaunistan kodu. Ehin kuuske ja põletan küünlaid. Kui vähegi võimalik, käin kirikus. Kallite kalmud on nii kaugel, et läbi lume ja tuisu sinna ei sõida. Delegeerin selle ülesande ja mõtlen neile oma kodus küünlaid süüdates. Vahepeal otsustasin ehtsast kuusest loobuda ja ostsin kena fiiberoptilise kuuselaadse asja. Nüüd aga, kui jälle väikesed lapsed majas, peab pöörduma tagasi eheda kuuse juurde. Lapsi ei või butafooriaga petta. Kui, siis ainult jõuluvanaga...

9. Sinu jõulukingisoov?

Mina arvan, et jõulukingitused on laste pärusmaa. Aga mis parata, tuleb ka ise kaasa mängida ja oma kaaskondsete elu mulle jõulukingi otsimise osas lihtsamaks teha. Ehk siis anda vihjeid, mis jõuluvana mulle tuua võiks. Aga siiani pole küll miskit mõistlikku pähe tulnud, igasuguse pudi-padi peale raha raisata ei tahaks. Kõik head ideed on oodatud :D

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Parimad kingid on ikka need, mida raha eest osta ei saa. Hingerahu, armastus, kallid inimesed su ümber. Eriti mu väikesed armsad Nöpsik ja Tipsik.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Ei mina tea, kes on sel aastal hea, kes halb olnud. Eks jõuluvana otsustab. Päris kurvaks ei peaks keegi jääma.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Lootust, et midagi paremat on ees ootamas. Häid mõtteid, hoolimist ja mõistmist üksteise suhtes. Naeru ja nalja.

Viskan jõulupalli edasi LendKonnale, Naisele ja Muusakesele

Ma mõistan, kui teil on muudki targemat teha. Mina olen igatahes reeglite järgi mänginud. Aga kui teie keti katkestate, siis ise teate, millega riskite...

Pühapäev, 5. detsember 2010

Reisist Mehhikosse. Sisse- ja väljajuhatus.

Kõigepealt veidi sellest, kuidas see reis üldse teoks sai ja mismoodi me sinna ja tagasi saime. Kogenud maailmaränduritele ei ole selles kõiges miskit keerulist, aga meie oleme siiamaani reisinud enamasti reisibüroo kaitsva tiiva all. Nüüd olime suhteliselt omaette.

Tegelikult oli ka selle reisi ettevalmistamise juures meile abiks üks reisikorraldaja. Vaatasime juba aasta tagasi nende pakkumisi, aga kuna tegu oli meie jaoks tundmatu väikefirmaga, siis ei usaldanud raha neile üle kanda ja jääda sinisilmselt reisi ootama. Oli ju masu aeg ja isegi suuremad firmad läksid muudkui pankrotti. Nüüd jäi silm uuesti nende reklaamide peale ja kuna hind oli poole odavam, kui teiste reisibüroode pakutu, siis tekkis taas huvi. Seda enam, et firma oli aasta edukalt üle elanud, nende kodulehekülg muutunud palju uhkemaks ja foorumitest lugesin nende kohta vaid kiidusõnu. Ja olles nüüd oma reisilt õnnelikult tagasi, ei ole ka meil öelda muud, kui vaid häid sõnu nende aadressil.

Seega julgen seda firmat soovitada teistelegi, kes kaugetesse paikadesse päris omapäi minna ei riski ja pisut abikätt vajavad. Firma Sinu Reisikorraldaja koduleheküljelt saate lugeda, missuguseid sihtkohti nad välja pakuvad. Inglise keel peab suus olema, aga muidu on sinu jaoks kõik ette-taha ära organiseeritud. Ja kordan veelkord, väga hea hinnaga. Meie saime (ilmselt viimase hetke pakkumisena) veelgi soodsama hinna, kui seal nimekirjas on.

Meie reis koosnes kahe ümberistumisega lennust: Tallinn-Helsingi, Helsingi-London ja London-Cancun. Võimalik oleks olnud ka kaheosaline lend, nii et Londonisse oleksime lennanud otse Tallinnast, aga sel juhul oleksime pidanud sõitma Stanstedi lennuväljalt Gatwicki ja see tähendas pärast Londoni saabumist 3 tundi bussisõitu. Seevastu Helsingist startiv lennuk maandus samal lennuväljal. Reeglina tähendab reis Mehhikosse hoopis rohkemate ümberistumiste arvu Euroopas.

Meil tuli ööbida Londonis. Selleks oli meile broneeritud hotell ja antud suurepärased juhendid, kuidas transfeerbuss meid õhtul sinna ja hommikul tagasi lennujaama toimetab. Sealjuures tasuta. Taksosõit oleks ilmselt üsna kalliks läinud. Me polnud varem Londonis käinud ja olime mures, kas suudame orienteeruda suures lennujaamas nii, et õigeks ajaks jõuda sinna, kuhu vaja. Kõik laabus siiski kenasti, sest tundub, et Lodonis on ühistransport väga sujuvalt korraldatud.

Edasi pidi reis Londonist kulgema ühe inglise reisbüroo ThomasCook tiiva all ja London-Cancun oli tšarterreis. Hommikul öeldi lennujaamas, et lendu lükatakse edasi. Ja meie pidime nii vara tõusma, et õigeks ajaks lennujaama jõuda... Nagu ikka, mingeid selgitusi ei antud, miks väljalend hilineb. Mõtlesime, et ehk on kusagil Kariibi merel mõni orkaan jälle möllamas, nagu üks selline äsja just Haiitit laastas. Siiski saime 3,5 tunnise ootamise järel liikuma ja maandusime õnnelikult Cancunis, kus meil olid vastas reisbüroo bussid. Lennuk oli hästi suur airbuss, kus oli igas reas 9 inimest, kokku vist 45 rida. Lennuki istmete vahel oli piisavalt ruumi, nii et kitsikust tundma ei pidanud. Ka tualette oli lennuki keskel alumisel korrusel lausa mingi 5-6 tükki, nii et sellest 10-tunnisest lennust lennust mingeid ebameeldivaid üleelamisi ei saanud. Tagasilennul õnnestus isegi magada, nii et seekordne pikk lend mul kaugete maade külastamise isu ära ei võtnudki. Indiast tulles küll mõtlesin, et miks ma vabatahtlikult endale sellise piinamisviisi olen valinud :D

Tagasilennu graafikus oli üks nõrk koht. Taipasin juba enne reisi, et sealt võib tõrge tulla. Aega Londonis kahe lennu vahel oli vaid 2,5 tundi, lisaks veel tuli arvestada pagasi kättesaamiseks kuluva ajaga. Kuna me lennujaama ei tunne, siis võtab ka edasilennu check-in otsimine aega. Ja kui väljumine Cancunist peaks hilinema, siis ei jõua me Helsingi lennukile. Reiskorraldajad noormehed rahustasid mind, et siis ööbite Londonis ja kindlustus katab kulud. Lisaks aitavad nemad meil seda kõike korraldada.

Tagasilendu alustades tundus, et nii juhtubki. Kõigepealt lükati väljalendu edasi tund aega... Õnneks rohkem mitte, aga Londonis läks nüüd juba ülikiireks. Lisaks selgus täiesti ootamatult, et Helsingi lennuk ei välju mitte samast South terminalist, nagu meile oli öeldud, vaid North terminalist. Selle teadasaamise hetkel oli väljalennuni alla 1 tunni jäänud... Nüüd, kus oli juba üsna reaalne variant lennukist maha jääda ja hakata Londonis ööbimiskohta ja uusi pileteid hankima, ei tundunud see enam sugugi nii lihtne olevat, kui arvasime.

Siiski saime teada, kust väljub rong teise terminali, ja saime ka üsna kähku sinna kohale. Siis veel kiirkapak mööda lennujaama, et leida check-in. Ohkasime pärast seda juba kergendatult, aga see rõõm oli ennatlik. Sest värav nr.105 asus ei-tea-mitme kilomeetri kaugusel lennujaama äärealadel. Odavlend Easy-Jet, teadagi. Nüüd olime eriti kehvas seisus, kohvrid lähevad minema Helsingisse, aga meie jääme võib-olla maha. Ja siis ei saa me ka otse Tallinna lendu valida, sest kohvrid vaja Helsingist kätte saada. See spurt mööda lennujaama vääriks juba medalit. Lisaks ajas mu veel rohkem närvi mehe märkus kusagil poole peal, et näe, tablool on juba kiri "gate closed". Aga peale me jõudsime ja saime ka mingid kohad, küll mitte kõrvuti, sest sellel lennul kohti piletil pole märgitud. Mees mul inglise keelt ei räägi ja nii ma tõlki mängida ei saanud. Aga tühja kah, elame üle, pea-asi et peale jõudsime!

Segadused sellega veel läbi polnud. Mingil hetkel ütleb stjuuardess, et kes on mister X(minu abikaasa). Mis nüüd lahti, kas kiirustades tekkis mingi segadus pagasi või mingite muude dokumentidega? Küsisin, et milles asi. Kas mu mees pole midagi ära kaotanud? Kust mina tean, küsida ka ei saa, sest mees istus tükk maad eemal. Lõpuks lahenes ka see intsident hästi. Mehel oli kaelakott, kus tal oli nii telefon, dokumendid kui ka päris palju sularaha sees. Tualetis käies võttis ta selle käsi pestes kaelast ära ja unustas. Eks sellest jooksumaratonist polnud mahti toibuda olnud ja mõistus veel veidi hajevil. Selgus, et keegi leidis selle koti ja andis ausalt personali kätte. Raha oli kõik alles.

Edasi kulges kõik rahulikult ja plaanipäraselt. Kuigi Helsingis võttis meid vastu lumetorm ja nagu tütar telefonis ütles, ootas Tallinas veelgi suurem tuisk. Aga lennukid maandusid ja väljusid graafikukohaselt. Lund polnud sadanud veel liiga palju ja pärast väljakaevamist käivitus ka meie auto kenasti.

Oodatud sombuse novembri asemel võttis kodus meid vastu imeline talveilm. Selle aasta sügimasendus jääbki vist tänu sellele vahele :D

Mõtlesin, et küll meil ikkagi vedas. Oleksime oma reisi planeerinud nädal hilisemaks, oleks Gatwicki lennuväli olnud parasjagu lumeuputuse tõttu suletud ja Finnairis streik käimas. Tallinna tohututest lumevallidest rääkimata. Jumal ise teab, kuidas ja millal me koju oleksime pääsenud.

Reede, 3. detsember 2010

Üks äpardunud äriprojekt


Vähemalt niisugune mõte mulle pähe turgatas, kui vaatasin enne reisile minekut ringi Tartu vana kaubahalli all olevas Hiina portselani müügisaalis. Poes polnud peale minu kedagi ja kui eksiski sisse mõni mööduja, siis keegi ei ostnud midagi. Hiina portselanist vaasid, serviisid ja kujukesed on minu meelest üle maailma hinnatud klassika. Miks siis meil keegi neid osta ei taha? Ilmselt olid noored hiinlased, kes selle kauba kaugelt kodumaalt siia kohale olid vedanud, arvanud, et avastasid turunishi. Ehk olid kuulnud, et meie siin oleme üks arenev turg ja sellist kraami leidub meil vaid antikvariaadis. Paraku tundub nii, et tegu oli valearvestusega. Eestimaalased ei tormanud ostma. Miks?

Matsirahvas, kes ei oska väärtuslikku kaupa hinnata? Või pole see taskukohane? Küllap nii üht kui teist, sest hinnad olid neil ilusatel asjakestel päris kõrged, kuigi juba siis oli alanud allahindlus. Aga peamine põhjus on ilmselt see, et meie kodud on nii praktiliselt sisustatud ja tihti ka kitsukesed. Sellised aristokraatlikud iluasjakesed ei sobi ega mahu sinna. Käisin ringi, imetlesin väljapandud esemeid ja lahkusin samuti tühjade kätega.

Uuesti sattusin sinna eile, kui allahindlusprotsendiks oli välja reklaamitud juba 80%. Tegelikult tahtsin huvi pärast veenduda, kas on tegu tavalise reklaamitrikiga, et poes leidub tõesti üks asjake, mis on nii palju alla hinnatud, aga enamus kaubast on kas vähem alla hinnatud või pole üldse odavam. Selgus, et asi oli aus. Kõik asjad maksid ainult 20% esialgsest hinnast.

Ei tea, kas praeguste hindade tõttu ärkas minus ahnus (jumalamuidu saadud kraam!) või oli lihtsalt kahju neist võõramaalastest, kes peavad kogu selle õrna laadungi uuesti kaugele maale tagasi vedama, aga ma otsustasin seekord midagi osta. Nüüd käis poes ringi juba rohkem rahvast ja umbes iga poole tunni tagant tehti ka üks ost. Ostsin minagi ühe vaasi. Küllap ma kusagile ikka talle koha leian. Ja peagi on tulemas jõulud...

Sellega asi ei piirdunud. Kodus arutasime ja leidsime, et tegelikult võiks meil üks suurem põrandavaas ka olla. Läksin uuesti poodi. Põrandavaas jäi ostmata, sest ei suutnud veel otsustada. Üks kandidaat on kõrvaloleval pildil. Selle asemel tuli minuga kaasa üks väiksem vaas. Meenus, et kohe üks sünnipäev tulemas, kuhu hea see kingiks viia.




Eks ma lähen sinna poodi veelgi ja ilmselt ostan veel mõne vaasi. Näiteks sellise:
Koht, kuhu ta panna, on ka välja mõeldud. Vaasid on ju minu kiiks, kui te mäletate...

Tahtsingi soovitada ka teistele, minge ja vaadake. Võib-olla leiate kena jõulukingi. See müük pidi kestma kuni jaanuarini. Tegelikult on seal ka palju niisuguseid, mis ei ole väga kirjud või rahvuslikus laadis. Lihtsalt ilusad unikaalsed vaasid 100-350 krooniga.

Aga hiinlased ise ei paistnud sugugi õnnetud olevat äpardunud äri üle. Võib-olla polnudki see kahjudega kauplemine, võib-olla olid need jäägid kusagil mujal Euroopas toimunud müügist ja kasum oli nagunii juba saadud. Või maksis mingi Eesti-Hiina kaubandussidemete elavdamise organisatsioon need kulud kinni. Olgu kuidas on, praeguse hinnaga on ka ostja (mina) õnnelik. Kas tõesti on alati küsimus vaid hinnas?

Lisatud hiljem:

Läksin õhtul veelkord tagasi ja ostsin valitud vaasi ära. Olin vist nende ostudega saavutanud kuldkliendi staatuse, nii sain lisaks veel kingituse ja kataloogi :) Sellelt leidsin ka firmat tutvustava kodulehekülje aadressi.

Tegelikult oli kahju, et kohapeal ei olnud võimalik saada infot nende toodete kohta. Eesti keelt rääkiv müüja ei teadnud sisuliselt midagi ja hiinlaste inglise keel oli väga puudulik. Nüüd vähemalt saab internetist üht-teist juurde lugeda.

Neljapäev, 25. november 2010

Taas kodus


Küll on hea jälle kodus olla!

Aga miks siis üldse peab kodunt ära minema?

Selleks, et saaks aru, kui hea on kodus olla...

Pühapäev, 31. oktoober 2010

Oh, seda kellakeeramist!

Mina üldiselt ei virise selle üle. Kuigi minu arust võiksime jäädagi suveaja peale ehk nö. vene ajale, nagu vanasti. Õhtul oleks kauem valge ja mõne aja pärast nagunii vahet pole. Kogu aeg on pime. Aga mis parata, pärast ENSV lõppu tuli uue ajavöötmega harjuda. See oli üks vähestest asjadest, mida ma sellest ajast taga igatsen...

Ma oleks kellakeeramise pärast täna pea-aegu häbisse sattunud. Tõusin nagu puhkepäeval tavaliselt, kusagil 9 paiku. Kuna eelmisel päeval olime garaazi koristanud, siis oli täna vaja ära viia taara ja igasugused sorteeritud plastmasstotsikud. Otsustasin, et teen selle kohe hommikul ära, ühtlasi käin ka poes, sest piim oli eile otsa saanud. Kui aus olla, siis õlu ka. Selle viimase ostmisega seoses vaatasin, et kell oleks ikka üle kümne, muidu ju ei müüda.

Aga... ma ei arvestanud kella keeramisega. Õnneks läks nibin-nabin nii, et kell oli üle 11 ehk uuema versiooni järgi üle 10, kui ma kassa ette jõudsin. Mul tuli alles kodus pähe, et kui piinlik oleks olnud, kui mulle oleks öeldud, et kas sa siis ei jõua oma õllejanuga oodata õige kellajani. No vedas mul seekord.

Reede, 29. oktoober 2010

Enne ja nüüd

Olen minagi sellest põlvkonnast, kellel on õnn (või õnnetus) olnud kahe erineva riigikorra all elada. Sotsialismis ja kapitalismis. Millal oli elu parem? Või lihtsam?

See küsimus jäi mind kummitama, vaadates seriaali ENSV. Kas meenutan seda aega nostalgiaga või äratas see hoopis ebameeldivaid mälestusi? Mina valiksin viimase variandi. Kuigi nooruses sai raskustest kuidagi üle ja meeldivat on meenutada sellestki ajast palju. Nagu Mihhail Lotman ütles, möödunud ajastule hinnangut andes ei maksa segi ajada oma noorusaega ja totalitaarset reziimi. Kuigi noorus on ilus aeg, pole see sugugi vaid lust ja lillepidu. Sel ajal tuleb osata napi elukogemuse baasil teha väga olulisi otsuseid, mis tihtipeale mõjutavad pöördumatult su ülejäänud elu. Tuleb õppida ja raha teenida, pidutseda ja armastada. Tuleb leida oma koht siin päikse all ja õige kaaslane eluteele, sünnitada ja üles kasvatada lapsed. Mis ime, kui nii paljude ülesannete hulgast mitte kõike ei õnnestu täiuslikult teostada. Aga neid vigu, mida ise oleks saanud vältida, ei maksa ajastu kaela ajada. Ei siis ega nüüd.

Üks suur müüt nõukaajast rääkides on see, et kõigil oli tööd. See aga ei tähendanud sageli suurema osa ajast mitte töö tegemist, vaid tööl käimist. Vahet polnud, kas rabelesid või mitte, kätte said oma sada rubla +/- niivõinii. Ja milleks siis nii kangesti pingutada? Kui inimestel tol ajal oleks olnud stiimul rohkem teenida või midagi saavutada, oleks ka siis üks inimene vabalt võinud kahe või enama töö ära teha, ja tööpuudus olekski käes olnud.

Tol ajal polnud pankrotte, töökohad ei kadunud ootamatult. Polnud oluline, kas valmistatavat toodangut keegi vajab või mitte, kõik käis plaanikomitee otsuste järgi. Ja nagu mäletate, sageli anti jaotuskavades või Breznevi pakikeses ühe vajaliku asjaga kaasa kaks mittevajalikku. Kvaliteeti küll kontrolliti, aga seda tegid inimesed, mitte turg. Ja mis kõige olulisem, see raiskamine ja mõttetu töö maksti kinni vene maavaradega. Mis hakkasid selle ajastu lõpus juba kokku kuivama ja "ilus" elu ei oleks nagunii jätkuda saanud.

Noored kurdavad, et tol ajal oli pärast kõrgkooli lõpetamist suunamisega töökoht garanteeritud, nüüd ei pruugigi erialast tööd leida. Mis siin imestada, lugesin kusagilt, et kui tol ajal lõpetas kõrgkooli aastas umbes 7000 tudengit, siis nüüd on see arv 17000. Peale selle on kasvanud tublisti kõikvõimalike humanitaarsetel erialadel õppijate hulk. Muuseume ja teadusasutusi on ikka umbes samapalju, ja sealgi staazikas kaader ees istumas. Kus mujal ikka need humanitaarid endale erialast tööd leiaksid. Õpetajaks, eriti maale, ei taha noored endiselt minna.

Mina sain omal ajal erialase suunamise, mis võiks igati kadestamisväärne olla. Ei mingit sundkolkastumist, töökohtade valik kas Tartusse või Tallinna, sest minu erialal tookord mujal töötada polnudki võimalik. Kõik oleks nagu imetore, kuid elamispinda ei pakkunud ükski asutus. Mõni meie kursuselt, kel mingi vajalik tutvus oli või kes oli eriti kõrgetasemeline spetsialist (lisaks meesterahvas või perekonnata), sai parimal juhul ühikakoha. See oli küll elamiseks kehv variant, aga andis sissekirjutuse. Ja sind võeti korterijärjekorda, mis võis küll olla 15-aasta pikkune. Tol ajal oli linna sissekirjutus möödapääsmatu, et asutus sind tohiks tööle võtta. Sel juhul oli olemas võimalus leida elamiseks mingi üürituba, kui sa sissekirjutust ei vajanud. Kuna sissekirjutatud üürnikust ei olnud kuidagi võimalik hiljem lahti saada, siis keegi võõras polnud nõus sind oma majja ametlikult sisse kirjutama. Hea sõber või sugulane aga ei saanud seda teha, kui tal vaba üldpinda piisavalt polnud (vist 9 ruutmeetrit inimese kohta).

Nii oligi mul suunamisnimekirjast tulevase töökoha valimine täiesti suvaline. Kasvõi pane silmad kinni ja aseta näpp pimesi ühele neist. Palk oli kõigis sama, töö kah enam-vähem ühesugune. Ja lahtris "elamispind", seisis kõigil "ei kindlusta". Siiski andis üks asutus, kelle esindaja suunamisel kohal oli, ka mulle õrna lootust, et ehk saavad nad Tallinnas anda meile, kolmeliikmelisele perele, ühikatoa. Nii valisingi selle koha, kuigi seda lubadust nad suunamistingimustesse sisse ei pannud.

Suvi pärast lõpetamist möödus mul töökoha otsingutes. Panin oma sinise valge kraega kleidi selga ja käisin muudkui suuremate tehaste või instituutide direktorite jutul. Et kas neil pole minusugust spetsialisti vaja kas nüüd või tulevikus. Ja kui selgus, et oleks küll, siis jõudis jutt elamispinnani. Ja seal see ka lõppes. Elamispinnaga oli kitsas. Nagu te mäletate, sai korteri suhteliselt kiiresti vaid ehitaja või mõni kõrge kvalifikatsiooniga keevitaja või mõni muu hädavajalik töömees. Mitte minusugune intelligendihakatis.

Selleks ajaks, kui see suunamiskoht lõplikult pidi teada andma, kas nad on elamispinna mulle leidnud või mitte, oli mul alternatiivne töökoht juba varuks. Õpetajaks väikelinna, millega kaasnes elukoht vanas linnalähedases suletud koolimajas. Mugavusi seal just palju polnud, aga ikkagi katus pea kohal ja edaspidiseks lubadus päris korter saada.

Sõitsin siis kokkulepitud ajal Tallinna direktori jutule. Lõplikku "ei"-vastust kohe ei antudki, vaid paluti järgmisel päeval tagasi tulla. Olin juba väga lootusrikas. Paraku selgus, et ikkagi pole võimalik perele tuba pakkuda, üksik inimene oleks ehk voodikoha saanud. Anti siis mind nö. suunamisest vabaks ja võisin minna, kuhu tahes. Hakkasin kodupoole hääletama, pisarad kurgus.

Saatusel aga oli minu jaoks oma plaan. Mind võttis peale ühe Tartu-lähedase asutuse varustaja. Tal oli veoauto kabiin igasugu kila-kola täis ja kui ta oli kinni pidanud, siis vaatas mind pahura näoga, et kuhu ma su küll siia ära mahutan. Ma veel mõtlesin, et mis sa siis üldse peatusid, kui ei tahtnud endale tüli teha. Tegelikult selgus sõidu jooksul, et tegu oli väga lahke inimesega. Rääkisin oma käigust ja selle nurjumisest. Ja selle peale ütles tema, et vist oli nende asutuses just hiljuti vajatud mingit sellesarnast asjameest nagu mina. Aga sinna see jutt jäi, ma olin tühjadest lootustest väsinud.

Õhtul kodus rääkisin, kuidas mul reis läks ja läksin magama. Egas midagi, kui õpetajaks, siis õpetajaks. Eks mu oma õpetajadki olid arvanud, et see amet võiks mulle sobida. Hommikul ärkasin selle peale, et ema mind üles raputas. Miks ma nii vara tõusma pean? Ema ütles, et selleks, et bussi peale jõuda. Kuhu ma minema pean? Eks ikka seda Tartu-kohta uurima. Ajasin ennast alistunult üles, panin sinise kleidi selga ja läksin.

Ja selle koha ma saingi. See polnud küll päris erialane töö, aga ikkagi samas valdkonnas ja tulevikuks lubati arenguperspektiivi. Korterit poleks üksi minule antud, aga kui mees samasse asutusse tööle tuleks, siis lubati see eraldada poole aasta jooksul. Seniks anti üks ühikatoa pugerik, kuhu last tuua ei võinud. Ja lasteaiakoht lubati samuti poole aasta pärast. Vanemad olid nõus last selle aja veel enda juures hoidma ja nii lõimegi nädala pärast käed.

Nagu selgus, polnud sellel tööl mu erialaste teadmistega midagi pihta hakata. Ja kuna korteri ja lasteaiakoha pärast olime sunnismaised, polnud mul ka uue töökoha otsimine võimalik. Arvasin, et ma ei saagi kunagi teha seda, mida õppisin ja mis mulle meeldis. Siiski läks nii, et pärast nelja-viie aasta möödumist avanes mul võimalus ülemuse puhkuse asendjana sama süsteemi suuremas asutuses käies ennast kõigepealt tuttavaks teha ja siis ka töökohta kauplema asuda. Saingi võimaluse ühe lapsepuhkusel olija asendajaks tulla. See tähendas lõpuks ometi päris erialast tööd, millest olin unistanud. Nüüd oli vaja vanas kohas lahkumisavaldus anda. Konks oli selles,et korter oli nö. ametikorter, ja lahkumise korral pidid välja kolima. Kuigi mees jäi sinna tööle, siis minu lahkumisel võis ikkagi norida, sest see korter oli antud meile tingimusel, et mõlemad seal töötame. Lasteaiakoht oli eraldatud minu töökoha fondist ja see oleks võidud ära võtta. Siiski söandasin selle sammu astuda, sest laps pidi järgmisel aastal nagunii kooli minema. Mul õnnestus lõpuks isegi töölt "lahkuda sõpradena", nii et mind ei hakatud äramineku pärast kiusama. Suutsin juhatajat veenda, et see on mu erialane edasiminek ja imekombel ta aktsepteeris seda.

Rääkisin selle loo võrdluseks tänapäeva noorte probleemidega. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii oli siis, ja on ka nüüd. Töökoha leidmine pole tõesti praegu lihtne ja korteri saamiseks peavad nad panga silmis armu leidma, et neile laenu antaks. Ja seda siis pool elu maksma. Üürimine pole üldse probleem. Erinevaid võimalusi on siiski tänapäeval palju rohkem. On võimalik saavutada palju suuremat eneseteostust ja ka teenida rohkem raha, mille eest endale lubada asju, millest tol ajal unistadagi polnud mõtet. Kasvõi reisida. Suurenenud on vaid vahed, mis eristavad ettevõtlikku ja õpihimulist inimest ja seda, kes eriti vaeva ei viitsi näha. Ja ärge tulge mulle rääkima, et tänapäeval kusagil raha või võimalusi lollidele ja laiskadele niisama jagatakse. Kui mõni ongi kas kogemata või sahkerdamise teel rikkaks saanud, siis ei pea õnn see tal kaua vastu.

Kolmapäev, 27. oktoober 2010

Kinos

Käisime sõbrannaga kinos. Minu huvi oligi eelkõige kino(maja) vaadata, filmi valik tuli selle järel. Ma polnud pärast Titanicu vaatamist kordagi kinos käinud, ja millal see küll oli? Ammu. Selle ajaga on nii mõndagi muutunud.

Peab ütlema, et täitsa tore oli. Cinamonis olid pehmed mugavad istmed, saali põrand tõusis piisavalt, nii et eesistuja vaadet ei varjanud. Ja keegi ei ajanud juttu ega seganud, nagu kartsin. Viimatise (ikka seesama Titanic) külastuse ajal küsis minu taga istuv laps emalt kogu aeg selge ja kõva häälega, et mis nad seal teevad? Näiteks selle koha peal, kui noored autos nagistasid, nii et aknad higiseks läksid...

Popcorni ja cocat me saali kaasa ei ostnud. Kõigepealt polnudki aega vaadata, mida pakutakse. Ja teiseks, me ei teadnud, kas meie lemmikut õlut oleks tohtinud saali tuua? Ega vist mitte.

Ah et mis filmi me siis vaatasime? Ikka seda kõigi naiste lemmikut "Söö, palveta, armasta". Film ei petnud mu ootusi, oli sisult just nii pealiskaudne ameerika unelm nagu arvasin. Aga vaadata kõlbas see kui kauneid kaugeid maid tutvustav reisikiri. Olen ise nii Itaalias, Indias kui Balil käinud, seega pakkus film mõnusat äratundmisrõõmu. Itaalia oli minu arust kõige nõrgemini esindatud, algul ei saanud aru, mis linnas tegevus üldse toimub. Kas Roomas, Firenzes või hoopis näidatakse Veneetsia kitsaid tänavaid. Ehtsa ameeriklasena piirdus peategelane Rooma ja Naapoliga, sõites korraks vaid külla sisemaale (Toscanasse?), mis minu meelest kehastab Itaalia tõelist ilu. Ja söömine koosnes põhiliselt pitsa, pasta ja spagettide nautimisest. Võrreldes mäkdoonaldsiga on see muidugi kulinaaria tipp. Aga noh, maitseasi. Mulle endale need klassikalised itaalia toidud ei meeldi, aga seal on ka tõeliselt hõrgutavaid roogasid. Mina oleks söömise osa läbi viinud kas Prantsusmaal või Tais, kus minu jaoks on olnud parimad toidud.

Palvetamine ehk Jumala leidmine toimus loomulikult Indias. Ilmselt arvatakse, et see on selleks kõige õigem paik. Vaesus, lihtsad olud, kuumus, moskiitod ja muud ebamugavused peaksid inimese viima võimalikult lähedale taevasele tunnetusele. Lisaks hoopis teistsugune religioon ja kombed, mille alustest sa tuhkagi ei jaga. Mida müstilisem, seda võimsam usk... Nii halearmas oli vaadata, kuidas maailmarändur Liz lehitses lauluraamatut, millest polnud lootustki aru saada. Kui ta Itaalias õppis keelt ja suutis lõpuks restoranis selles keeles tellimuse esitada, siis Indias ta ei üritanudki. Kogu see usu leidmine tundus mulle täieliku butafooriana. Naine vaatas, mis teised ees teevad ja katsus sedasama järele teha. Kuulas, mida talle ütles kibestunud vanem mees või kohalik noor tüdruk ja lootis niimoodi eneseleidmiseni jõuda. Raamatus ehk suudeti seda kõike veenvamalt esitada, et temas toimus tõesti mingi kirgastumine. Filmis aga ohkas Liz kergendatult, kui talle anti ülesanne uusi turiste naeratusega vastu võtta. See oli asi, millest ta aru sai. Ja lahkudes võttis kaasa teadmise, et 20 min. päevas tuleb mediteerida. Kas see peale ühel kohal istumise veel midagi muud peaks tähendama, ei olnud päris selge.

Seejärel rändas Liz taas Bali saarele, kus ta endale mehe pidi leidma, nagu ma ette teadsin. Kogu lugu algaski Bali külastamisega, kus kohalik tark talle ennustas, et ta tuleb sinna tagasi. Kui siis Liz aasta hiljem sama nõia juurde tagasi tuli, ei mäletanud see teda. Nii oleks see võinud ju jäädagi. Aga kui tütarlaps näitas talle joonistust, mis tark talle oli andnud, siis meenus sellele, kellega tegu. Andke andeks, aga märksa loogilisem oleks olnud, kui see Kutut (või mis ta nimi oli) oleks tunnistanud, et sama juttu räägib ta kõigile valgetele turistidele ja see pilt koos tähendamissõnadega on samuti tema tavaline show osa. Pildil oli nelja jalaga kuju, kelle silmad olid joonistatud südame kohale. Jutt juurde käis nii, et püsi kahe jala asemel nelja jalaga maa küljes ja vaata maailma mitte mõistusega, vaid südamega. Väga sügavmõtteline, onju. Nagu ka tema ennustused, ma võiks ka samamoodi mullikesi puhuda. "Sa oled rännumees" - selge see, et kui valge inimene kauget Balit külastab, siis huvitab teda rändamine. Kui ta reisib üksi, siis on tegu ilmselt varasema lahkuminekuga ja südamevaluga. Seega pakkuda kaks abielu - tundub igati loogiline. Üks on läbi, ja teiseks lootus anda on kena zest. Rahaga on ikka nii, et kord teda on ja kord jääd sellest ilma. Vaata kliendile otsa, ja paku, kummas järjekorras asi võiks toimuda...

See naine ootaski kogu aeg, et keegi teine talle ütleks, mismoodi ta peaks mõtlema, tundma ja mida oma eluga pihta hakata. Eks neid tarkuseterakesi pillati filmi jooksul üsna mitmeid erinevate tegelaste suust. Ega need ütlemised valed polnudki, aga mingit terviklikku ja tasakaalus maailmapilti ma sealt küll kokku ei osanud panna. Elizabeth vist kah mitte, kuigi idee poolest pidi ta selle ajaga kõvasti muutuma ja ennast leidma. Igatahes otsingute lõpp oli ehtaameerikalik, ühe naise jaoks on pärast lahkuminekut ja murtud südant ikka parim lahendus ja ravim uus mees. Sellele arusaamisele suunas Lizi kindlasti ka kohaliku naise kindel veendumus: "igal naisel peab mees olema!" Ja ei ole minu asi kahelda, et kas sellestki suhtest midagi paremat tuleb, kui eelmisest. Ausalt öeldes mina aru ei saanudki, mis ta eelmisel mehel ja armukesel viga oli, et minema pidi jooksma. Mees tahtis minna õppima selle asemel, et naisega Arubale sõita ja armuke - oli vist liiga noor ega tahtnud veel tõsist suhet. Aga nüüd uue mehega ootas naist ees kaugsuhe kahe maa vahel tõmmeldes. Ekstaole, algul muidugi väga eksootiline, aga hiljem? No aga see pole minu ega teiste vaatajate mure, mis neist saab. Filmi lõppkokkuvõte oli klassikaline, armastus võidab kõik. Kuigi minu arust ei mänginud osatäitjad seda välja nii, et nende suhetes oleks tunda olnud suurt armastust või ehedat kirge. Kena lisaboonus muidugi, et mees oli jõukas teemandikaupmees :P Täpselt nagu see tark talle ennustaski, et saad uuesti rikkaks.

Arutasime sõbrannaga, et kes oleks võinud Julia Robertsi asemel Elizabethi mängida. Meie arust ta sellesse osasse ei sobinud. Ta on nagu liiga pikk ja kõhn, et mõjuda veenvalt nii naiselikus rollis. Näitlejaoskustest on ta leivanumbrid kaks näoilmet, kas suu kõrvuni naeratus või siis needsamad (botoxist?) pundunud huuled võbisemas sisemisest valust. Oi kui palju kordi ja paljudes filmides ma neid tema ühesuguseid ilmeid juba näinud olen! Seekord pigistati ka mõned üle põse veerevad pisarad välja. Aru ma ei saa, miks teda heaks näitlejaks peetakse ja talle miljoneid makstakse. Hea näitleja annab rolli edasi ikka palju enamaga, kui kahe näoilmega. Arvan, et mõni teine osatäitja oleks suutnud selle tegelase siiski palju sisukamaks mängida. Miks mitte Rachel Criffiths, kes on osalenud seriaalides "Mulla all" ja "Vennad ja õed". Tema tegelased on olnud mõnusalt naiselikult vastolulised ja segaduses, aga samas usutavad.

Ei saa öelda, et ma sellest filmist mingit tarkust kõrva taha ei pannud. Näiteks see, et kui ei seksi, siis muutuvad liigesed kuivaks. Ja meil räägitakse, et see viga kaasneb naistel vanusega... Või siis see, et kui pole kaua aega seksinud ja seejärel kaks nädalat järjest sellega aktiivselt tegeleda, võib põiepõletik tulla :DDD Eks hügieeniga on Balil lood natuke kehvad ka...

Nii et film vaadatud ja keel teritatud. Kartsin et 140 minutit on liiga pikk, aga möödus see aeg päris ludinal. Tagumik valusaks ei jäänud, see on minu jaoks näitaja, et film kõlbab vaadata. Kahetseda seda käiku pole küll põhjust. Heast seltskonnast rääkimata.

Neljapäev, 21. oktoober 2010

Kohvile!

Ilm on nukker, külm ja vihmane. Tahaks kusagil nina soojendada ja ennast veidi turgutada. Lähme siis kohvikusse! Miks mitte Wilde kohvikusse. Tartus on kohvikuid teisigi, aga lisaks kohvile ja kookidele võib sealt ka elamuse saada. Kui tõstad oma kohvitassi kohalt pilgu kõrgemale ja märkad seintele riputatud maale, mille autoriks on Katrin Moora. Siis tõused ehk laua tagant püstigi, et neid lähemalt uudistada.

Katrin Moora pildid on õrnad, naiselikud, tundlike värvitoonidega maalitud. Arvasite ilmselt ära, et Katrin on samuti Konrad Mägi ateljee vilistlane. Kust mujalt sellise hea värvigammaga maalijad tulevad. Eks annet peab muidugi ka olema.

Vaadake neid pilte ja kui soovi on, saab neid ka osta ja endale koju viia. Omavahel öeldes, paremas valguses on need veelgi ilusamad. Kohvikus on veidi hämaravõitu. Kui hakkasite autori ja tema loomingu vastu suuremat huvi tundma, siis on veel üks võimalus. Pärast kohvijoomist tuleks teha väike jalutuskäik mööda Tähe tänavat kuni majani 39, kus asub Mikkeli galerii. Seal on samuti Katrini maalid välja pandud.

Kui Wilde kohvikus oli esindatud veidi varasema perioodi looming, siis Mikkeli galeriis on värske kraam, selle suve meenutused. "Aed" on väljapaneku nimi ja ongi nii, et pildid on maalitud Katrini enda aiast ja ümbritsevast loodusest. Pildid tunduvad esmapilgul üsna saranased, aga kui rohkem süveneda, siis saad aru, et siiski on igaüks isemoodi. Ja sealt lahkute kindlasti suvises meeleolus ega pane sombust ilma enam tähelegi.

Reede, 1. oktoober 2010

Raha või vabadus?

Milles küsimus, vabadus loomulikult, on tavaliselt esmane reaktsioon. Mis inimene see on, kes eelistab raha? Tõusik, materialist, rikkur jne. Küllap tuleb lugejatel pähe "heale lapsele" rohkemgi häid nimesid.

Eks olen minagi pidanud vabadust "ülimaks kõigist tõdedest...", nagu kunagi laulis Peeter Tooma. Olen rabelenud rahateenimise ahelais ja kurtnud, et aega pole. Ilusateks ja headeks asjadeks. Nüüd, kus mul jupike aega rahaorjusest ennast lahti haakis, ei olegi päris nii, et süda hõiskaks rõõmust. Esimene mõte oli ikka, et kuidas ma ilma selle rahanutsukeseta nüüd läbi saan...

Küll ma kuidagi ikka saan, sest päris ilma sissetulekuta ma ei jäänud. Aga usun, et ma pole ainus, kes mõtetes ja sõnades ülistab vabadust, aga tegelikult orjab ikka truult mammonat. Ohverdades sellele oma kallihinnalisest ajast rohkem kui talle meeldiks. Jah, raha on vaja. Ka selleks, et vabadust täiel rinnal nautida saaks. Igapäeva hädavajadustest rääkimata.

Mina igatahes vaatan nüüd, kust kokku hoida, mitte ei otsi uut orjust kaotatud ahelate asemele. Kui see õnnestub, siis pean saatust tänama, et mind vabastas. Kui aga sellest midagi välja ei tule, siis lõpetan vabaduse idealiseerimise...

Pühapäev, 12. september 2010

Miks?

Ninataga küsis oma blogis miks inimesed joovad? Eriti huvitas teda, miks naised joovad. Ja lõppes see arutelu pahameelega, et keegi õiget vastust ei andnud. Et MIKS kommenteerijad küll õieti arutleda ei oska? Kuna nimeliselt oli minu vale küsimusele lähenemine tema poolt korduvalt ära mainitud, siis sinna blogisse ma rohkem selgitama ei kippunud. Oma blogis aga võin arutleda just nii, nagu heaks arvan.

Kuna mind ärritas Ninataga suhtumine, siis küsisin endalt samuti, et MIKS? Miks see mind närvi ajas? Eelkõige liiga kitsarinnalise vaatenurga tõttu. Ninataga pakub omakorda alati niisugusele küsimusele vastuseks, et tema kirjutised on peegel ja keda peegelpilt ärritab, sellel just sealt king pigistab. Enda arvates mul alkoholiprobleemi pole, kuigi Ninataga kriteeriumide järgi on mul "viinaviga". Mina joon küll põhiliselt õlut, aga ümberarvestatuna on seda kindlasti rohkem kui tema arvates normaalne on. Tean hästi, mida alkoholism endast kujutab. See probleem on valusalt puudutanud ka mu lähedaste elu. Siiski ei meeldi mulle, et Ninataga lajatab kõigile alkoholitarvitajatele ühe mõõduga. Kõik te olete tulevased alkohoolikud...

Olen sel teemal varemgi arutlenud oma blogis ja arvan, et nii must-valgelt ei saa seda keerulist valdkonda lahata. Inimesed ei jagune kaheks, nagu Ninataga näib arvavat. Ühel pool need, kes tarvitavad alkoholi väga vähe või üldse mitte ja kõik ülejäänud oleksid need, kes juba on alkohoolikud või teel sinnapoole. Tegelikult moodustab minu arvates rõhuva enamuse selline seltskond, kes jääb nende kahe äärmuse vahele. Kes joovad mõõdukalt või ka mõnikord liialdavad, aga siiski alkohoolikuks ei saa. Kes suudavad oma joomise hoida piirides, mis muud elu ei sega. Kõik vajalikud asjad tehakse ära, alkoholi abil aga kas peetakse lõbusat pidu, lõõgastutakse niisama pärast väsitavat perioodi, maandatakse stressi või mõnikord uputatakse ka muret või pahameelt. Kas selline alkoholi tarvitamine on õige ja hea? Võib-olla ei olegi, aga kui palju on meie hulgas täiuslikke inimesi, kes teevad kõike õieti?

Erinevad reeglid alkoholi suhtumises oleksid noorte puhul, kelle organism välja kujunemata ja kelle elutarkus ja kogemus veel napp. Mõned inimesed on geneetiliselt või psüühiliste omaduste poolest viinakuradile kergem saak. Hoiatus alkoholi hukutavast mõjust oleks õigel kohal vaid nende puhul, kes tõesti on riskigrupp. Arvan, et siin blogiringkonnas selliseid just palju pole ja küpsete inimeste valikud alkoholi osas on midagi muud. Aga nendeni, kelle kohta see hoiatus kehtib, see sõnum nagunii ei jõua, sest nemad ei satu seda lugema. Või kui loevadki, siis ei võta nad kuulda nii koolmeisterlikku näpuviibutamist. Need hoiatused ei kalluta allakäigutrepilt kõrvale kedagi. Nii palju kui mina elus olen näinud, teevad alkohoolikud elus kannapöörde vaid siis, kui on omadega põhja jõudnud. Kui käest hakkab libisema nii töökoht, raha, tervis ja kõik muu. Kui lähedased talle käega löövad ja ta lõpuks aru saab, et muud varianti pole jäänud, kui joomise lõpetamine. Õpitakse ikka oma vigadest ja vaid lähedaste OSKUSLIK abi võib anda tulemusi. Kuidas joodiku kaaskondsed teda mõjutada võiksid, seda arutelus paraku ei puudutata. See, kui joodikule korrata, et ole sama tubli nagu mina, ei ole kunagi toiminud.

Ninataga küsimus, miks inimesed (eriti naised) joovad, tundub esmapilgu üsna asjalik. Kui katsuda need põhjused olematuks muuta või siis teha selgeks, et joomine neid muresid ei paranda, siis olekski nagu lahendus käeulatuses. Nagu näitas aga tema arutelu liivajooksmine, ei ole küsimuse vaid sellele aspektile taandamine väljapääs. Aga miks naised otsivad lohutust alkoholist? Sest see on kõige käepärasem ja kiirem tujuparandaja ja auru välja laskja. Ma tean paljusid naisi, kes koos sõbrannadega joovad ära pudeli veini või likööri nina peale, räägivad oma muredest, kurdavad kurba elu, sõimavad mehi ja ülemusi. Mõnikord maandavad nad stressi ka üksi, kui seltskonda pole. Nii on kestnud see aastaid, ilma et neist suuremad joodikud saaksid. Nad pole oma eluga rahul, aga midagi muuta nad ei suuda. Paremat elu ei olegi selliste naiste jaoks kusagilt tulemas, sellesama väikese palga ja viletsa mehega (või üksi) peab lapsed üles kasvatama. Raha reisideks või muudeks suuremateks meelelahutusteks nagunii ei jagu.

Mis oleks alternatiiv? Kas naised peaks unistama sellest, kuidas oma välimust saledamaks ja ilusamaks muuta, et seejärel leida uus hea mees? Või minna kuhugi kooli, õppida uus tasuv amet ja nii muuta oma elu? Kui paljud seda suudavad või kui paljude jaoks see reaalne on? Nii jäävadki vaid lihtsad odavad (ja ajutised) tujutõstmise vahendid. Peale alkoholi on veel teisigi kahjulikke harjumusi, millest lohutust otsitakse. Kes suitsetab nagu korsten, kes vahib telekast andunult seepe, kes ajab näost head ja paremat sisse, nii et kaal muudkui kasvab. Kuigi neid patte peetakse vähem ohtlikuks kui alkoholi, ei ole needki tervisele ja peresuhetele palju paremad. Saun, vann või mõni muu lõõgastusviis on küll kehale hea, aga püsivat tujuparandamise efekti pole sellelgi. Aga kuidas kaotada ära see kurbus ja lootusetus naiste (või ka meeste) elust, mis neid lohutust otsima sunnib, vat see on miljoniküsimus...

Teema iseenesest on muidugi oluline ja vajalik. Võiks arutleda, mida riigi alkohoholipoliitikas võiks teisiti olla, et joomisele noorte seas piiri panna. Kuidas perekonnas peaks suunama lapsi nii, et nad oskaksid edaspidises elus mõistlikult alkoholiga ringi käia. Kuidas muuta suhtumisi laiemalt, et liigjoomist ja sellega kaasnevat vägivalda, perekondade lagunemist, liiklushuligaansust jne. hukka mõistetaks ega tolereeritaks. Sellest on varemgi räägitud mitmel pool ja arutatakse ka edaspidi. Lihtsaid ja kiireid lahendusi pole olemas. Alkohol oli, on ja jääb. Selle ärakeelamised on alati andnud vastupidiseid tagajärgi. Minu arvates satuvad alkoholi mõju alla tihtipeale just nendest peredest pärit lapsed, kus vanematel on alkoholi suhtes väga range keelupoliitika. Vanemate silma alt pääsnuna asuvad nad nagunii katsetama ja kuna mingit eelnevat kogemust pole, siis võib kergesti üle piiri minna.

Tõsi on muidugi ka see, et joomine ühtki probleemi ei lahenda. Aga ta aitab korraks masendavast reaalsusest põgeneda, muudab meeleolu kasvõi mõneks ajaks rõõmsamaks ja siis on jaksu uuesti halli argipäevaga silmitsi seista. Inimesed on erinevad. Mõni võib endale seda väikest rõõmu lubada, aga teise jaoks muutub see kiiresti sõltuvuseks ja probleemiks. Kui ilmnevad esimesed märgid, et alkohol hakkab elu segama, tuleb endale hakata piiranguid seadma. Kui ei suudeta enam korralikult tööl käia, kui raha muu jaoks ei jätku, kui lapsed või kodu hooletusse jäetakse. Aga niikaua, kui inimese elu on kontrolli all, ei näe mina küll näpuviibutamisel või pahakspanemisel mõtet. Igaüks elab nii, nagu oskab. Tahaks tsiteerida laulusõnu, et me elu koosnebki enamasti katsetest "kuidas tulla sellest jamast puhtalt välja iga päev..."

Esmaspäev, 30. august 2010

Aastaring aias

Aeg möödub kiirelt ja sellega kaasnevaid muutusi alati ei märkagi. Me teame küll, et oli kevad, siis saabus suvi ja kohe algab sügis. Aga kuidas muutus loodus ja mu aed sealjuures, on väga huvitav fotode abil taaselustada.Aiavaasis on praegu viies lillevahetus.

Esimesed kevadised rõõmustajad kestsid lühikest aega. Seejärel tulid võõrasemad, mida pildil pole.



Suvised petuuniad pidasid vastu kõige kauem. Kui nad liiga pikaks olid veninud, tuli krüsanteemi aeg.





Samad sinised petuuniad leidsid endale uue koha rippamplis koledaks muutunud puispetuunia Calibrachoa asemel. Taaskasutus ruulib!
Iiriste ja varajase päevaliilia õitepuhang järgnes suurel peenral tulpidele-nartsissidele.
Juuli algus on aeg, kui kevadlilled on lõpetanud, aga suvelilled veel eriti ei õitse. Sel aastal oli mul 10.juulil sugulastega aiapidu. Õnneks nägi aed päris hea välja. Olukorra päästsid moonid ja kollased pärdikulilled vaheldumisi siniste aiakannikestega. Õitsesid ka aiakarikakrad ja lõvilõuad, kohe olid lahti minemas liiliad. Kasvuhoone ees olevad elulõngad õitsesid samuti esmakordselt. Kartsin juba, et neist ei saagi asja.23.juulil tehtud pildil on suvelillede täismäng.Augustis saabus lõpuks jahedam ilm ja vihmasajud. Ja üsna varsti oli vihma juba liiga palju. Tundus, et kõik ilu on selleks korraks läbi ja aiaga pole mõtet enam vaeva näha. Kui aga saabus kuivem ja ilusam ilm, sai aiasõber minus laiskvorstist ja käegalööjast jagu. Rookisin umbrohu välja, viskasin ära koledad rootsikud ja istutasin mõned uued lilled asemele. Vara veel aeda maha kanda. Nüüd naudime sügilillede lopsakust. Moosese põõsal hakkavad õitest ilusad lillad marjad kujunema. Väga dekoratiivsed, aga selle lille asukoht on vale. Sinine raudrohu moodi taim elab tal lausa seljas. Järgmiseks aastaks on moosese põõsale mõeldud uus koht.
Sel aastal istutasin ma grilliplatsi ümbruse lilli täis. Sellega seoses tuleb ilmselt koht ümber nimetada. Suitsuahi juba sai sealt minema viidud, sest kuumus mõjus lilledele halvasti. Grilliahju ei toodudki enam sinna. Hoopis rannatool päikese võtmiseks leidis seal oma koha.

Kui õrnad, arglikud ja väikesed olid kõik taimed kevadel.Ja kui lootusrikas tundus eesootav suvi. Siis aga saabus palavus, mis nii mõnelegi taimele sai saatuslikuks. Daaliad, mis alati on olnud suve sümboliks oma õiterikkusega, suutsid kuivuse tõttu vaid mõned pisikesed nässakad õied punnitada. Need närtsisid enne täelikku puhkemist. Floksid olid samuti nirud ega näidanud õiget ilu, kuigi kastsin neid hoolega.Nüüd on aias olukord muutunud. Vihmasajud leotasid lilled näotuks ja paistis, et selleks aastaks tuleb iluga hüvasti jätta. Daaliad aga said uue võimaluse ennast teostada. Vaid päevalilled nautisid selle suve palavust ja särasid täiega. Kuigi ka neist umbes pooled taimed kuivasid ära. Need aga, mis jäid, olid uhked.Niiet sama lugu, nagu elus alati, millegagi võidad, millegagi kaotad. Maranid suutsid sel suvel teha vaid imeväikesed kahvatud õied. Neid ei päästa vist ka vihm enam. Gladioolid aga on väga lopsakad. Eelmisel suvel nende õied mädanesid ära enne, kui suutsid üleüldse lahtigi minna. Luksuslikult õitses ka üks potilill, mis meenutab gerberat. Istutasin ta aeda maha, sest potis kippus ta alailma ära kuivama. Talle selle aasta palavus sobis imehästi.
Roosipõõsad sel aastal oodatud rõõmu ei pakkunud. Palju istikuid oli talvel välja läinud ja uued ei suutnud kuivuse tõttu korralikult suureks kasvada. Kevadel polnud tulpide lopsakuse vahelt roosipõõsaid nähagi.Juulis õitsesid roosid palavuse tõttu väga kiiresti ära ja nende õied pudenesid juba järgmisel päeval. Ka jäid nende varred väga madalaks, nii uutel kui ka vanadel istikutel.
Nüüd vihmadega on tulnud uus hingamine. Varred kasvasid hoogsalt pikemaks ja tekkisid uued õiepungad. Võib-olla kingib teine õitsemisring selle lopsaka ilu, mis suvel olemat jäi. Kuigi jahedus kipub juba õisi rikkuma.
Pelargoonid on ühed tänuväärsed lilled. Need õitsevad suvi läbi igasuguse ilmaga. Nii peenral kui potis.
Aianurgas kasvav leinapihlakas hakkas suvel kuiva tõttu oma lehti kolletama ja langetama. Päästsin teda kastmisega ja nüüd on tal ilusad punased kobarad küljes. Ta ajab varre küljest ka ausa sirge pihlaka võrset. Ei tea, kas see maha lõigata või jätta.Sel aastal täitsid mu vaase mitmeid kordi võrratud suursugused gladioolid.Ja armsad soojad päevalilled.