reede, 3. detsember 2010

Üks äpardunud äriprojekt


Vähemalt niisugune mõte mulle pähe turgatas, kui vaatasin enne reisile minekut ringi Tartu vana kaubahalli all olevas Hiina portselani müügisaalis. Poes polnud peale minu kedagi ja kui eksiski sisse mõni mööduja, siis keegi ei ostnud midagi. Hiina portselanist vaasid, serviisid ja kujukesed on minu meelest üle maailma hinnatud klassika. Miks siis meil keegi neid osta ei taha? Ilmselt olid noored hiinlased, kes selle kauba kaugelt kodumaalt siia kohale olid vedanud, arvanud, et avastasid turunishi. Ehk olid kuulnud, et meie siin oleme üks arenev turg ja sellist kraami leidub meil vaid antikvariaadis. Paraku tundub nii, et tegu oli valearvestusega. Eestimaalased ei tormanud ostma. Miks?

Matsirahvas, kes ei oska väärtuslikku kaupa hinnata? Või pole see taskukohane? Küllap nii üht kui teist, sest hinnad olid neil ilusatel asjakestel päris kõrged, kuigi juba siis oli alanud allahindlus. Aga peamine põhjus on ilmselt see, et meie kodud on nii praktiliselt sisustatud ja tihti ka kitsukesed. Sellised aristokraatlikud iluasjakesed ei sobi ega mahu sinna. Käisin ringi, imetlesin väljapandud esemeid ja lahkusin samuti tühjade kätega.

Uuesti sattusin sinna eile, kui allahindlusprotsendiks oli välja reklaamitud juba 80%. Tegelikult tahtsin huvi pärast veenduda, kas on tegu tavalise reklaamitrikiga, et poes leidub tõesti üks asjake, mis on nii palju alla hinnatud, aga enamus kaubast on kas vähem alla hinnatud või pole üldse odavam. Selgus, et asi oli aus. Kõik asjad maksid ainult 20% esialgsest hinnast.

Ei tea, kas praeguste hindade tõttu ärkas minus ahnus (jumalamuidu saadud kraam!) või oli lihtsalt kahju neist võõramaalastest, kes peavad kogu selle õrna laadungi uuesti kaugele maale tagasi vedama, aga ma otsustasin seekord midagi osta. Nüüd käis poes ringi juba rohkem rahvast ja umbes iga poole tunni tagant tehti ka üks ost. Ostsin minagi ühe vaasi. Küllap ma kusagile ikka talle koha leian. Ja peagi on tulemas jõulud...

Sellega asi ei piirdunud. Kodus arutasime ja leidsime, et tegelikult võiks meil üks suurem põrandavaas ka olla. Läksin uuesti poodi. Põrandavaas jäi ostmata, sest ei suutnud veel otsustada. Üks kandidaat on kõrvaloleval pildil. Selle asemel tuli minuga kaasa üks väiksem vaas. Meenus, et kohe üks sünnipäev tulemas, kuhu hea see kingiks viia.




Eks ma lähen sinna poodi veelgi ja ilmselt ostan veel mõne vaasi. Näiteks sellise:
Koht, kuhu ta panna, on ka välja mõeldud. Vaasid on ju minu kiiks, kui te mäletate...

Tahtsingi soovitada ka teistele, minge ja vaadake. Võib-olla leiate kena jõulukingi. See müük pidi kestma kuni jaanuarini. Tegelikult on seal ka palju niisuguseid, mis ei ole väga kirjud või rahvuslikus laadis. Lihtsalt ilusad unikaalsed vaasid 100-350 krooniga.

Aga hiinlased ise ei paistnud sugugi õnnetud olevat äpardunud äri üle. Võib-olla polnudki see kahjudega kauplemine, võib-olla olid need jäägid kusagil mujal Euroopas toimunud müügist ja kasum oli nagunii juba saadud. Või maksis mingi Eesti-Hiina kaubandussidemete elavdamise organisatsioon need kulud kinni. Olgu kuidas on, praeguse hinnaga on ka ostja (mina) õnnelik. Kas tõesti on alati küsimus vaid hinnas?

Lisatud hiljem:

Läksin õhtul veelkord tagasi ja ostsin valitud vaasi ära. Olin vist nende ostudega saavutanud kuldkliendi staatuse, nii sain lisaks veel kingituse ja kataloogi :) Sellelt leidsin ka firmat tutvustava kodulehekülje aadressi.

Tegelikult oli kahju, et kohapeal ei olnud võimalik saada infot nende toodete kohta. Eesti keelt rääkiv müüja ei teadnud sisuliselt midagi ja hiinlaste inglise keel oli väga puudulik. Nüüd vähemalt saab internetist üht-teist juurde lugeda.

8 kommentaari:

w ütles ...

Ma taipasin seda lugedes, et mul ei ole ühtegi vaasi. Aga lihtsalt soodsa hinna pärast ostma ka ei hakka.

Rahumeelsed ärimehed, kelle äri minevat ei paista, võivad ju tegelikult hoopis muud äri ajada?! :P

arni.alandi ütles ...

Vat, sellised tõsised Hiina tarbekunsti asjatundjad väidavad kogu selle kraami nõmeda kitši olevat:) Et polegi nagu mõtet osta.

Tunnistan ausalt, et Hiina tarbekunsti puhul mina kitši & mittekitši vahel vahet teha'i oska:) Et ma niikuinii kitšilemb olen, siis pole väga vajagi.

Aga miks see väidetav kitš seisma on jäänud - no ju siis meeldib Eesti rahvale lihtsalt IIsugune kitš:)

Bianka ütles ...

Küllap see ongi kitsh. Meie rahakott tõelisi väärtusi osta nagunii ei kannataks. Aga see praegune hinnatase võib olla ka osav turundusnipp. 80% esialgsest hinnast- kas pole vedamine! Tegelikult võibki see olla nende asjade normaalne müügihind, sest kõik me teame, et Hiinas toodetu on odav. Isegi selline kitshimaiguline originaallooming. Ja tegelikult oligi arvestatud, et ostjad on imetlenud neid siiski kenasid ja meie oludes ebaharilikke, aga kalleid tooteid kuu aega ja seesama 80%-line allahindlus tekitab neis tunde, et nad on targad ja kavalad, kui ostavad alles nüüd...

Ma olen nende asjadega ikka veel rahul, mis ma ostsin. Ja lisaks tekkis mul soov Hiinasse minna. Neis asjades oli mingi tunnetuslik väärtus. Nüüd pole mul sealt enam vaja suveniire kaasa vedada :DDD

muusake ütles ...

Oh. Mulle meenus ka, et lapsepõlvemajas oli meil üks ARS-ist ostetud suur põrandavaas. No ilmselt soodsalt saadud, sest ema töötas seal. Aga mul on üldiselt endal ka selline vaasi ja portselani kiiks. Türgi kausikesi imetlen tänaseni. Oleks raha kus ostaks!;)

Karmen ütles ...

Vaatasin neid pilte ja saan üsnagi selgelt aru, miks rahvas sealt eriti midagi ostnud pole: väga keeruline on valida. Vaasid on pandud välja üksteise kõrvale, ette ja ülestikku, kõik on eriilmelised ning ülevaade segadust tekitav. Oleks need vaasid eksponeeritud kuidagi eraldi, saaks parema ülevaate ning ehk isegi hakkaks midagi meeldima.
Nende väärtus on ilmselt omaette teema, kuid mõni tundus õiges keskkonnas isegi "töötavat".

Bianka ütles ...

Kui nüüd võrdlesin poes pakutavat kataloogiga, siis hakkasin veidi juba aimu saama, mis on väärtuslikum kraam ja mis rohkem laiatarbekaup. Eks hinnavahe viitab ka sellele. Erineva tasemega asjad oleksid võinud paikneda eraldi gruppidena.

Aga väga veider on see, et mitte mingit selgitavat infot müüja käest ei saanud. Tundus, et neiu oskas hiina keelt, selletõttu oli ta neile tõlgiks. Ja imelik on ka see, et noored hiinlased tulevad võõrale maale kauplema, rääkides vaid minimaalselt inglise keelt. Müügile oleks kindlasti kasuks tulnud, kui nad oleksid osanud rääkida nii toodete kvaliteedierinevustest, kui materjalidest jne. Kui ma küsisin oma vaasi ostes, mis vahe on sellel ja ühel teisel umbes sama suurel, mis oli 3 korda kallim, siis ei saanud ma mingit selgust. Näidati vaid zestidega, et minu oma on käsitsi maalitud.

sjgelle ütles ...

Oled nüüd sisse elanud küll. Asu meemi täitma.
Kaunist advendiaega!

Bianka ütles ...

Aitäh, Helle! Vat kus üllatus, meemid jälle liikvele läinud! Annan oma parima.