reede, 10. detsember 2010

Heida armu, Monika!

Muigasin, kui saabuvat lumetormi nimepidi kutsuti. Selgus, et Monika-nimeline tsüklon on tõesti kõva tegija. Möllab juba teist päeva ja ei näita veel raugemise märke. Lund tuleb nagu kotist.

Eilne töölt kojusõit kulges lumelopasel teel umbes 60 km tunnikiirusega. See polnud veel kõik. Kodus selgus, et maja juurde sisse ei saagi keerata, lumehang oli oma 30 cm paks. Aga mitte see ei ajanud mind vanduma. Hoopis asjaolu, et mehel oli vaba päev ja ta oli seda sihipäraselt kasutanud st. magamiseks. Ja lumelükkamist polnud tal pähegi tulnud. Jätsin auto ohutulede vilkudes tänavale seisma ja asusin lund kühveldama. Kas keegi minu autost mööda mahub, sellest ei saanud hoolida. Enne kui väravaesine puhas pole, ei olnud mul oma autot kuhugi mujale ka panna. Ega mul lumekühveldamise vastu midagi polnudki, aga mind tegi tigedaks, et mees polnud vaevunud üldse mõtlema, kuidas ma koju sisse saan sõita.

Pärast pooletunnist rassimist sain auto värava taha parkida ja ise tuppa minna. Võite arvata, missuguste sõnadega ma meest õnnistasin. Tema aga ütles eneseõigustuseks, et oli oodanud, kuni sadu lõpeb, et siis kühveldama hakata. Seda õnne annab päris kaua oodata... Täna pole veel märkigi, et tuisk ja lumesadu vaibuma hakkaksid. Kuigi lõpuks kühveldas ta õue kaks korda puhtaks ja meie tänavat käis traktor samuti kaks korda sahkamas. Siiski oli hommikul seis selline, et otsustasin oma auto garaazi jätta ja vahelduseks jalakäija-bussireisija elu proovida. Mul oli vaja kesklinna maalima minna, aga kartsin, et mu väike auto võib mõnes kohas sisse jääda. Mees läks oma neliveolisega tööle ja pidi mulle lõuna ajal linna järgi tulema.

Nagu selgus, polnud ka jalakäija elu parem ühtigi. Lumepihu vihises vastu nägu, jalad ja käed hakkasid külmetama ja hangedest läbi murdmine polnud lihtsam, kui neis autoga madistada. Esimene buss ei keeranudki sellesse peatusse sisse, kus mina ootasin. See lõpp-peatuse tagasikeeramise koht oli suurest teest eemal ja lumest puhtaks ajamata. Üritasin järgmisse peatusse minna, aga loobusin mõne aja pärast. Kõnnitee oli lume all vaid aimatav ja kitsal libedal sõiduteel kõndimine tundus samuti vale valik. Jäin sinnasamasse järgmist bussi ootama. See keeras küll peatusse, aga jäi lumme kinni, sest see oli liiga järsk pööre, mida hooga läbida ei saanud. Mõtlesin, et kas peaksin nüüd aitama bussi välja lükata? Siiski pusis buss lõpuks omal jõul sealt välja ja sõit kesklinna algas.

Nii palju, kui mina nägin, oli Tartu linn küll tublisti Monikale vastu astunud. Põhilised teed ja parklad olid puhtad. Raeplatsi ümbrusse olid tohutud lumemäed kokku veetud (vaata pilti). Nendest tehakse ilmselt lastele liumäed. Ka meie küla vahel ajas traktor lausa öösel lund ja hommikul oli isegi ajaleht postkastis. Head uudised aga sellega lõpevad. Kuulsin, et hommikul oli meie valla traktorist rongi ette sõitnud. Traktor puha puru ja mees ise haiglas. Arvati, et ta polnud lumetuisus raudteed märganud. Mis meist nüüd saab? Kes lund lükkama hakkab?

Lugesin, et Padaorus on tõeline kaos, tee on mõlemas suunas autodega blokeeritud ja inimesed on lumevangis eile õhtust saadik. Keegi ei saa edasi ega tagasi. Millal nad sealt pääsevad, ei ole veel selge, kui ilmaolud ei parane. Piisab ühest väikesest avariist, et liiklus ummistada. Kui meie kesklinnast tulles Tähtvere mäest üles sõitsime, siis oli seal üks buss keset mäge seisma jäänud. Leidis koha, kus katki minna :D Sellest piisas, et kitsas tänav ummistada. Keeruline on saada mööda nii suurest takistusest ja samas möödasõitu oodates mitte tagasi libiseda. Meil läks see õnneks, automaatkäigukast ja nelivedu aitasid välja. Aga kardan, et kui seda bussi sealt kiiremas korras ära ei viida, siis ei lase avariid ja ummik ennast kaua oodata.

Ei taha mõeldagi, kuidas selle lumeuputusega hakkama saadakse korrusmajade vahel. Kui lumesahk sinna jõuabki, siis on seal ikka mõni auto ees, mille tõttu korralikult lund ära lükata ei saa. Ja maakohtades, kus lagedatel väljadel tuisk hetkega tee läbimatuks muudab...

Ei oskagi muud, kui paluda, et Monika ometi halastaks vaese Eestimaa peale. Aga talv pole veel alanudki... Mis veel edasi saab, kui juba nüüd kõik kohad lund täis?

7 kommentaari:

soodomakomorra ütles ...

ma ka just peale tänast pooleteist tunnist kühveldamist vaatsin ja imetlesin aknast õue oma tööd ja toda kuu aja saaki ja mõtlesin, kuhu see järgneva nelja kuu oma veel mahub.

neiud ärevil ütles ...

Minul ka hästi enam ei mahu.Pimedas salaja viskan juba naabriaeda.

Kaamos rules! ütles ...

Ega muud, kui tuleb hakata lund tuppa viima, ära sulatama ja kanalisatsiooni valama :D

Kaamos rules! ütles ...

Reportaaz hetkest on väga täpne ja värvikas!

Emmeliina ütles ...

oleksin nagu sinuga koos olnud :(
Tartu on osanud mu südamesse pugeda.

aga noh nagu ikka on meie pool jälle olud hullemad.

Bianka ütles ...

Seda lumesulatamise aktsiooni ma juba kogemata täna alustasin. Noh, lillede kastmisvee saamiseks. Nüüd tuleb asi vaid süstematiseerida...

thela ütles ...

Mul ka kõige suurem mure see, kuhu seda lund panna. Lükkab pisike murutrakats päris kenasti. Kui on, kuhu.