reede, 26. aprill 2024

Söömata-joomata... ja magamata

 Nõnda läksin ma 23.aprillil operatsioonile. Kaks esimest nõuet oli kirjas infolehes, kolmas kaasnes juba mu tavalisest kehvast unest ja närveerimisest. Mingi 5 tundi ikka õnnestus magada, aga ärkasin juba enne õiget aega. Ja tore oli, sest aknast välja vaadates selgus, et talv on täies hiilguses tagasi, lund oli umbes 10-15 cm ja mingitest sahkadest polnud hommikul kell 6 märkigi. Haiglas pidin olema kell 7.30.Väimees ütles, et tema oma suverehvidega ei saa väiksemastki kallakust üles ega saa mind haiglasse viia. Buss oli ka just 5 minutit tagasi ära läinud. Proovisin siis Bolti tellida. Ja mul vedas, leidsingi ühe ukrainlasest juhi, kellel olid veel talverehvid all. Kuna ta elas meie kandis, oli ta 2 minutiga kohal. Mul olid küll asjad enam-vähem koos, aga ikka läks rabistamiseks. Midagi jäi maha ja kartsin, et ega ma tulesid põlema ei jätnud või kas uks ikka sai lukku.

Sain niimoodi enne õiget aega haiglasse ja mind ei lastud uksest sissegi. Lõpuks pidin tunde ootama, enne kui asjaks läks. Olin mures oma enesetunde pärast. Kuna juua ei tohtinud, ei saanud ma ka oma hommikusi rohtusid võtta. Tavaliselt valutab mul hommikul magu, kui omeprazoli ära võtan ja võileiva söön, läheb kõik korda. Nüüd seda võimalust polnud. Oma 3-tunnise ooteaja jooksul püüdsin tahtejõuga iiveldust maha suruda ja see isegi õnnestus. Mõtlesin pingsalt, kuidas ma hakkan uuesti õnnelikuks ja mida kõike ma selleks tegema pean. Hakkama jälle inimestega suhtlema, maalima, väljas käima jne. Kellega, see jäi esialgu küll lahtiseks, sest Toomast enam pole, aga mõni sõbranna mul ikka on. Kõik oli kena sinnamaani, kui mulle anti mingid 3 tabletti enne opituppa viimist. See pani mu tühja mao nii valutama, et kasvõi nuta. Palusin tuua palatist mu käekoti, kus purk omeprazoli olemas, et saaksin selle sisse võtta, aga õde ütles, et nüüd vahetult enne narkoosi pole see enam võimalik. Et hommikul oleksin võinud oma rohud poole klaasi veega ikka ära võtta. Sellest tagantjärgi tarkusest polnud mingit kasu.

Mida mulle sinna veeeni veel tilgutati, kas kaaaliumi, igatahes kokku kestis see tilgutamine ligi tunni. Ma ütlesin, et ma ei jäägi magama. Arst lohutas, et ära muretse, kõik jäävad. Ja et nad panid minu maovalu vastu ka mingit rohtu sinna hulka.

Lõpuks, kui ärkasin, olin küll uimane, aga valu polnud. Arst tuli minuga rääkima protseduurist ja selle järgsetest reeglitest. Ütles, et tema kogemusele tuginedes mul vähki pole, aga biopsia näitab täpsemalt paari nädala pärast. Tukkusin veel tunnikese ja siis tundsin ennast piisavalt tugevana, et koju minna.

Ülejärgmisel päeval oli mu enesetunne nii hea, et asusin lausa toimetama. Viisin jäätmejaama ära oksad, mis olin enne oppi lõikunud. Nad käisid mulle närvidele, ja konteinerit oli just kolmapäeval tühjendatud. Alailma saab see nii ruttu täis, et ei saa oma prahist lahti. Need polnud küll eriti rasked, aga ikka vist poleks pidanud punnitama neid tõsta.  Siis käisin veel linnas korteri juures, sest üüriline oli oma arvuti kummuti sahtlisse unustanud.

Ilmselt pingutasin ikkagi veidi üle, sest täna oli nõrk ja paha olla ja hakkas ka uuesti veritsema. Aga usun, et üldiselt läks kõik hästi ja sel nädalavahetusel ei torma ma mingeid aiatöid ega toakoristamist tegema.

Õnnelik olemine esialgu veel välja ei kuku. Hea meel, kui keegi helistab ja kaastundlikkust üles näitab. Kusjuures mu tütre pere väga ei muretse mu pärast, op läks ju hästi. Aga kui üksildane ja kurb ma olen, nad ei küsi. Või mis nad ikka teha saaks, neil ju oma elu.

Homme tuleb siiski lapselaps mulle külla, teeme oma traditsioonilist salatit ja ajame juttu. Tema kallistas mind küll kõvasti-kõvasti ja ütles, kui väga ta mind oli igatsenud. Tal oli gümnaasiumi astumise vestlus täitsa hästi läinud. 9 punkti kümnest. Loodame, et teeb ka eksamid heade hinnete peale ära ja saab gümnaasiumi sisse. Ja suudab seal ka õppida. Vahepeal hakkas see lootus kaduma ja mõtlesime, et mis temast küll saab. Kui temal läheb hästi, siis hakkab ka minul hästi minema.


pühapäev, 21. aprill 2024

Tahan sind

Arvestades mu viimase aja saatuselõõke ja teisipäeval eesootavat operatsiooni, saatsin ma oma viimasele raamatupidamise aastaasruande koostamise kliendile kirja, et otsigu uus raamatupidja,  mina ilmselt pole piisavalt vormis, et seda ära teha. Ma ei maininud talle, et mul juba on üks regulaarne käibemaksukohulasest maksja ja tema igakuine makse, mis on  stabiilne bisness, erinevalt tema susser-vusseritega, pole seda raha väärt.

Esialgu vastas ta emeili teel, et kahju küll- Aga siis helistas nädal hiljem ja ütles , et tahab ikka  mind. Ükskõik, millal ma jälle töövõimeline olen. No  missugune naine suudab vastu panna täitsa sümpaatsele mehele, kas tahab vaid teda. Olgu või raamatupidajana.

Aga ma pean talle ära ütlema, et ärgu toogu mulle enam ampel-lilli, ma ei viitsi neid enam poputada-

kolmapäev, 17. aprill 2024

Sõbrakutse

 FB saadab mulle ülepäeva mingeid sõbrakutseid, eriti väljamaa meeste nimedega. Need kustutan kõhkluseta otsekohe. Eile aga tuli sõbrakutse ühelt sümpaatse olekuga  eesti mehelt, kellega mul oli ka üks ühine sõber. Lisaks tema postitusi sirvides tundus, et võiks ju kutse vastu võtta. Näiteks oli ta maalimisest huvitatud, tal olid head maalid, lisaks oli tal põnevaid pilte loodusest ja oma kodust. Ärge nüüd arvake, et ma kohe hakkan uut meest otsima, kaugel sellest. Ma ei usu, et ma enam üldse mingi suhte loon, ammugi nüüd ja kohe. Aga kuidagi kahju oli seda kutset kustutada. FB sõber, kellega vahest kurval hetkel vestelda, oleks meeldiv ega kohusta ju millekski. Kusjuures üks teine nn. FB-peika, kellega aeg-ajalt vestlen, mul juba on. Teda ma tundsin enne Toomasega tutvumist ja meil jutt klappis väga hästi.

No ma siis küsisin selle uue sõbrakutse saatja kohta meie ühiselt tuttavalt. Ega ta mulle palju infot ei andnud, aga ütles, et mees on pärit Lõuna-Eestist ja neil on palju toredaid ühiseid sõpru. Nõnda siis otsustasin, et sõbrakutset ma praegu vastu ikkagi ei võta. Mu tuttavad kukuks pikali, et otsin uut meest nii kiiresti, et vana pole veel jahtudagi jõudnud. Tegelikult olen ma ikka veel nii suures leinas, et vaevu saan omaendagagi hakkama. Ammugi siis veel kellegagi kohtuda. Siiski otsustasin kirjutada sõnumi sellele mehele, et ma esialgu ta kutset vastu ei võta, sest võõraste kutseid ma ei aktsepteeri. Aga võime sõnumeerida ja õppida teineteist paremini tundma. Eks siis paistab. Ükskord pean ma ju eluga edasi minema ja keegi, kellega koos maalida, oleks väga hea variant.

Oma leinast ei öelnud ma midagi, sellest edaspidi. Eks paista, kas ja mida ta vastab. Ja siis küsin, miks ta mulle selle kutse saatis. Kas meil on veel ühiseid maalivaldkonna  või siis Lõuna-Eesti ühiseid tuttavaid. Või on ta lihtsalt selline, kes saadabki igaks juhuks õngitsuskutseid.

esmaspäev, 8. aprill 2024

Erimeelsused

 Ma poleks arvanud, kui palju erimeelsusi tuleb välja ühte meile köigile armasa inimest mahamatmisel.

Kuna ta viimasel hüvastijätul nägi hea välja, siis ei näinud ma avatud kirstuga hüvastijätus mingit probleemi. Aga ema ütles, et tema ei suuda oma poja laiba kõrval rohkem seista. See, et ülejäänud matuselised oleks tahtnud lahkunuga hüvasti jätta, polnud oluline. Andsin alla perekonna soovile, külmkambrist läheb Toomas otse tuhastamise ja ära ssaadame tema urni pildga. Kes olen mina, et vastu vaielda.lähisugukaste soovile, Aga kui hakkasime peielaua asju ajama, siis läksid meie suusad ikka täitsa risti. Nemad tahtsid peiesid pidada argobaaar,ee ,kus eelroaks on hartso supp ja lisaks täidetud baklazaanid. jne.

JAs siis ma  ütlesigi, et see ei lähe mitte. Meil on Eesti matus, mitte Gruusia oma-.Ja asusin uut kohta otsima .

Selle ma ka leidsin, aga poeg oli väga kriitiline. Täna käisiame koos vaatama seal ära ja olime mölemad rahul-..Jumal kui keeruline see kõik olema peab. Aga no ma ei saanud nõustuda mingite Gruusia toitudega  matustega ja saime head Eesti matused. Pukha rahus,Toomas! Sinu eest on hoolt kantud psrimal viisil