Tänavail tuisk hiilib

Nomuidugi ma olin ilmateadet vaadanud ja teadsin, et lumetuisk on tulemas. Aga päriselt ei uskunud, et see ikka juhtub. Päeva esimene pool oligi rahulik ja lumesajuta. Aga siis hakkas andma, nii lund kui tuisku. Kella 9 paiku õhtul olid juba kõik aknad nii lund täis tuisanud, et enam eriti välja ei näinud.

Ja õnneks pole homme pühapäeva hommikul ka kuhugi vaja kiirustada. Seniks jõuab mu elukaaslane minu juurde ja eks me siis kahekesi võitleme selle lumestiihiaga, et saaks ujulasse minna.

Aga minu arvamus?

 Eks ma ikka saan arvamust avaldada, nii blogis, FB-s ja ka päriselus. Aga seda juhtub harva, kui mõni uuringufirma minu arvamust teada tahab.

Eile siiski nii juhtus. Helistati, kas mul on aega vastata mõnele  Norstati uuringufirma küsimusele. Hetkel oli mul  kiire ja siis lubati hiljem helistada. Kui uus kõne tuli, olin valmis andma oma panuse rahva meelsuse uurimisse.

Küsiti, kus ma elan, vanust ja kui jutt jõudis hariduseni, öeldi, et aitäh, selle grupi liikmete arv on juba täis. Olin nagu tiba pettunud, jälle minust ei sõltu midagi. Aga järgmine kord, kui peaks veel küsitama, võtan oma haridust madalamaks, et saaksin valimisse sisse. Ja siis aitaksin ühtlasi kaasa selle malli murdmisele, et madalama haridusega inimesed eelistavad EKREt. 

Aga noh, vaatasin neid uuringutulemusi, eks nad ole ilma minu arvamusetagi täitsa normaalsed.

Kellel on suurem?

Sotsiaalmeedia ja ajakirjandus on hullumiseni kajastanud võistlust "kellel on suurem". Elektriarve muidugi. Ja siis on jagatud numbreid nagu Raivo E.Tamme 1938 eurone arve detsembri elektri eest või Hannah Ildi arvet summas 10705 eurot. Eks ta ole, elektriga kütmine on alati kallis olnud, eriti suurte majade puhul, aga nüüd ikka väga kallis. Mis veel mõisahäärberite küttearvetest rääkida. No ja siis tulevadki täiesti jaburad üleskutsed nagu Martin Helme poolt, et ärme maksame elektriarveid või Hannah poolt, et hakkame riigi türanniale vastu. No tule taevas appi, ega valitsus elektrihinda ei kehtesta, ja kallis on see ka mujal. Kui jätta maksmata, siis läheb probleem aina hullemaks, kui elekter välja lülitatakse ja enne seda tagasi ei saa, kui võlad tasutud, lisaks veel täiendav tasu taasliitumise eest.

Eks me kõik kogesime ootusärevust, kui detsembri elektriarve veel saabunud polnud. Mul on mugavusest Eesti Energia standardpakett, mis tähendab börsihinda koos väikese kasumimarginaaliga, lisaks veel ka kuutasu. Niiet midagi soodsat pole. Kui vaatasin kindla hinna paketi võimalusi, siis esiteks, oli see pakkumine tükk maad kallim kui hetke bösrsihind ja seda valida vähemalt praegu polnud mõtet. Kui siis kauaoodatud arve saabus, oli see päris suur, 120 eurot. Tütre maaküttega maja arve oli muidugi suurem- 700 eurot, aga kartsime isegi hullemat. 

Gaasi arve oli mul sel kuul tibake alla 200, niiet kokku 320 eurot. Samas mu üürniku kommunaalide arve polnud oluliselt tavapärasest suurem. Gaas ja elekter 2-toalise korteri eest 85 eurot ja kogusumma oli novembriga võrreldes 10 eurot suurem. Ma küll korteris elavate inimeste hirmutamisest aru ei saa. Jah, pensionäri jaoks on 10 eurot ka oluline väljaminek, aga ometi on olemas toetuse taotlemise võimalus. Täitsin ka ise selle ära ja ei näe selles küll mingit "alandavat" käsi pikas kerjamist, nagu ajakirjandus armastab seda kirjeldada. Kõige selle taustal valitsuse kritiseerimine, et "nad ei tee midagi". No teevad ju, toetuste süsteem on olemas.

Eriti nõme oli Hannes Võrno vihast ja kibedusest vahutav kriitika poliitikute pihta. See mees on ikka omadega täitsapees. Aga kui palju takkakiitvaid kommentaare selle jutu alla oli tekkinud! Mulle on arusaamatu see viha oma riigi ja selle valitsuse vastu. Ma poleks oma vaimse tervise huvides seda lugenudki, aga seda jagas üks mu FB "sõber". Selle inimese infovoo keeran ma kinni.

Ainus mure tekkis mul maal elava venna pärast. Mitte et ta elektriarve väga suur võiks olla, aga mõtlesin, et kuidas tal üldse see maksmine korraldatud on. Raha on tal vaid invaliidsuspensioni jagu ja see laekub 5.kuupäeval. Elektriarve aga tuleb tasuda 20.kuupäeval. Ilmselt on tal otsekorraldus ja ta jätab arvele selle jagu raha. Samas võib juhtuda tema eluviise arvestades, et ups! raha sai enne otsa. Ja teiseks, kust ta üldse teab, kui suur ta elektriarve on. Tal pole ei arvutit ega mobiiltelefoni ja maal pole ei postkontorit ega ammugi pangakontorit. Kahtlen, kas talle arvet postkasti saadetakse, või siis on ta ise loobunud, kui selle eest lisatasu küsitakse. Egas midagi, pean proovima teda kätte saada ja uurida, kuidas tal seis on. Et kui on otsekorraldus, siis mis on piirmäär ülekande jaoks. Sest kui piirmäär on väiksem kui arve, jääb ta ikka võlgu, kuigi arvel raha jätkuks.  Mina ju tema eest asju ajada ei saa, sest andmekaitse jne. Usun, et ta pole ainus maainimene, keda ähvardab võlgu jäämine just seetõttu, et puudub info ja mingit kanalit selle hankimiseks nagu ka pole. Meie digiriigis pole sellise võimalusega vist arvestatud.

Uus aasta 2022

 Otsustasin teha omalt poolt kõik, et uus aasta tuleks parem ja õnnelikum.

Kõigepealt aastavahetus. Juba telekava uurides  oli selge, et laua taga istudes, süües-juues ning telekapulti klõpsides kujuneb see õhtu väga pikaks ja tüütuks. Telekast midagi head ei tule, söögi ja joogiga liialdamine mõjub tervisele ja kehakaalule halvasti. Niisiis otsustasin, et hakkan kultuurseks. Kuidas möödub aastavahetus, selline tuleb ka uus aasta. Kuna möödunud aasta jooksul polnudki teatrisse jõudnud, siis ostsin piletid Estonia pidulikule aastavahetuse etendusele "Lõbus lesk". Elukaaslane oli õhtuni tööl, seega kinkisin teise pileti tema emale jõuluks. Jõulukingi mure sai nõnda hea lahenduse ja nagu öeldakse, kingi teisele inimesele ühiselt veedetud aega. Emale etendus  meeldis ja ta oli selle elamuse eest väga tänulik. Tegime pilti ka, et jääks meelde, et see oli aasta, kus teatris istusime maskiga.

Mõtlesin sõita linna autoga ja parkida see T. ema maja ette ning kesklinna minna trolliga. Aga  ema teatas, et nende korteriühistu on korraldanud 31.detsembril kella 14-16 lumelükkamise maja eest ja kõik autod tuleb mujale teisaldada. Etendus algas kell 17 ja lootsin, et kui saabun maja juurde kell 15.30, on ehk lumelükkamine lõppenud ja parkla vaba. Selgus, et nii see pole ja kui ma kuhugi platsi äärde enda auto paika panin, tuli korteriühistu esimees ütlema, et sinna ei tohi. Mõtlesin viimases hädas kaubanduskeskuse ette parkida, kus tohtis olla 2 tundi ja valmistusin trahvi saama. Aga õnneks juhatas esimees mulle ühe platsi muru peal ja ütles, et siin tohib olla. Aitäh sõbraliku suhtumise eest!

Teatris oli just nii pidulik ja meelt lahutav etendus, nagu lootsin. Vaheajal pakuti shampust ja suupisteid. Koju jõudes istusime veel  veidi ema juures ja siis sõitsime elukaaslasega minu juurde. Sealt edasi kulus aeg kähku ja oligi kesköö käes, et  välja ilutulestikku vaatama minna. Ilm oli imekena, sadas vaikset lund ja rakette jagus rohkem kui vaadata jaksasime. Linna ilutulestik meile ei paistnud, aga ka kohapeal oli rahval piisavalt raha olnud, et seda taevasse lasta.  Esimesena soovis mulle head uut aastat muidugi oma mees, teisena naabrimees, kes kallistas mind südamlikult. Ma küll ei küsinud, kas tema mulle selle kaardi postkasti pani, aga kes siis veel. Soovisin head uut aastat ka ületee noortele naabritele. Ehk siis julgevad tulevikus teregi ütelda :)

Häid soove uueks aastaks tuli veel täiesti ootamatutelt inimestelt. Messingeris tervitas mind omaaegne tutvumisportaali tuttav Tulnukas, siis saatis meili ka üks Tartu firmaomanik, kellele  teen raamatupidamist.  Helistas vana klassivend ja soovis head uut aastat. Temaga polnud me kaua vestelnud, sest ta on üks antivakseritest ja ma ei taha sellise inimesega vaielda. Aga otsustasin kõne vastu võtta ja vakstsiiniteemast rääkimisest mööda vingerdada. Tuli välja, et ta oli nagunii terve perega oma koroona kätte saanud ja seega polnud põhjust enam piiranguid kiruda.

1. jaanuaril tuli head uut aastat soovima ka paarismaja naabrimees . Koos vaatasime Viini Filharmoonikute kontserti, jõime aasta esimese shampuse ja eelmisest õhtust ülejäänud söögid leidsid endale tänuväärsed kõhud. Nii sai külmkapp tühjemaks ja kadus mure, et dieeti ei saa alustada, kuna sööke ei või ju raisku lasta.

Nüüd jääb üle veel oma vaim valmis panna ja kaalu langetamisega pihta hakata. See võib küll omajagu aega võtta, aga ära see teha tuleb. Kui ma iseendale ei meeldi, ei saa ka uus aasta parem tulla kui eelmine. Kõik eeldused heaks aastaks on ju olemas. Uue aasta alguses oli kokku lausa 5 meesterahvast, kes mulle head uut soovisid. Nad olid minu peale mõelnud ja miskipärast kehtib diskrimineeriv uskumus, et meeste õnnesoovid on kaalukamad kui naiste omad. Seega peab tulema hea (meeste-)aasta.

Enam ei mäleta, missugusest horoskoobist ma seda lugesin, aga Jupiter pidi minema aasta alguses Kalade märki ja see tähendavat, et Kaladel tuleb suurepärane aasta, kus kõik on võimalik. Ole  ainult mees ja haara võimalustest kinni. Mis iganes need ka poleks. Ja usk sellesse, et midagi head on veel ees, on ju põhiline.