Mõnikord on mulle öeldud, et olen hea inimestetundja. Ega ma sellele arvamusele väga vastu ei vaidlekski, sest ma pole oma elu jooksul palju pidanud pettuma teistes inimestes. Siinkohal võiks arvata, et ehk olen ma nii umbusklik või pessimistlik, et ei ootagi midagi head teistelt. Nõnda poleks ka pettumusi... Nii see minu arust siiski pole. Ma olen leidnud palju häid sõpru, kes mind kunagi pole alt vedanud. Olen hoidnud parajat distantsi nendega, keda ma täielikult ei mõista. Suhtlemisele nendega, kes mulle ei sobi, ma aega ei raiska. Pigem olen omaette.
Muidugi olen ka mina teiste inimeste halbade omadustega kokku puutunud ja omal nahal tunda saanud. Need on olnud sellised inimesed, kelle seltskonda ma pole saanud valida, nagu naabrid, töökaaslased või sugulased. Need aga, keda olen ise valinud ja usaldanud, pole mulle pettumust valmistanud. Mis ei tähenda, et neil poleks vigu, aga nende ilmnemine ei ole mulle üllatuseks olnud. Sest olen selliste omadustega juba arvestanud. Mis puutub mu mehesse, siis see on omaette lugu. Olin siis veel nii noor ja kas ma üldse valisin teda... Samas ma ei imestanud selle üle, mis meie kooselu kaasa tõi. Seda võiski arvata.
Ma imestan alati selliste ütlemiste üle, et "mina usaldasin ja uskusin teda, aga ta pettis mu usaldust". Kuidas siis niimoodi selgest taevast välk saab lüüa? Ma ei räägi siin professionaalsetest kelmidest, vaid suhetest abikaasade, sõprade või koostööpartneritega. Kui keegi lähedane, keda oled aastaid tundnud, sulle suure pettumuse valmistab, siis on mul raske uskuda, et viga on vaid ühepoolne. See supp on ikka üheskoos keedetud. See, kes petta sai, pidi varem sulgema silmad tegelikkuse ees ja elama illusioonides. Igal ootamatul otsusel, lepitamatul tülil või reetmisel on oma eellugu. Kui tunda huvi ja jälgida pidevalt omavaheliste suhete arengut, siis ei saa muutused jääda märkamata. Kui aga eeldada, et kõik jääb igavesti nii, nagu oli, siis ei maksaks imestada, mis ühel päeval juhtuda võib. Kui omavahelistes suhetes tekivad ebakõlad või pinged, olgu siis sõprade või armsamatega, siis ei ole kasu teise süüdistamisest. Kuigi sa justkui pole midagi valesti teinud, aga ikkagi peab olema tema poolt vaadatuna midagi sellist, mida ta sinult ootab, aga ei saa. Oleks hea vähemalt teada, millest teine puudust tunneb, isegi ku sa ei saa seda talle pakkuda. Kogu elu on muutumine ja su kaaslane pole kunagi enam päris see, kes ta oli eile. Samuti tema suhtumine sinusse. Mis suunas aga muutumine toimub ja mis seda põhjustab, seda oleks vaja katsuda selgeks teha enne, kui on päästmatult hilja. Enne seda, kui peaksid ütlema "seda ma temast küll poleks oodanud..."
Teine kuldreegel on, et ei maksa teistelt inimestelt tahta rohkemat, kui neil anda on. Piltlikult võiks öelda, et kui anda joodikule hoiule viinapudel, siis oleks rumal loota, et see hiljem alles on. Kui su sõber ei ole romantik, siis ei maksa talle pahaks panna, et ta sulle alailma lilli ei too. See ei tähenda, et ta ei hooli. Siia alla käib ka idealism, soov teisest vaid head uskuda. Selline suhtumine on otsetee pettumustemaale. Pigem teha endale selgeks teise vead ja nendega arvestada.
Kolmandaks ei maksa unustada vana head "
daverjai, no praverjai". Ükskõik, kui usaldusväärne su partner ka ei tunduks, mingite kahtluste tekkimisel ei tee paha üle kontrollida, kas kõik on tõesti nii, nagu räägitakse. Niimoodi õnnestub ennetada teiste halbu tegusid, mis sinu elu mõjutavad. Või siis vähemalt olla nendeks paremini ette valmistatud.
Igas inimeses on nii head kui halba. Minu arust tahaks igaüks olla hea ja käituda õiglaselt. Lihtne on saada hästi läbi nendega, kellega pole midagi jagada. Paraku pakub elu küllaltki palju keerulisi valikuid. Kuna kõik ei mahu marjamaale, siis tuleb olelusvõitluses enda eest seistes ette huvide konflikte. Millist taktikat konkurendilt oodata, võib järeldada tema eelnevast käitumisest. Kui on põhjust arvata, et ka alatud võtted võivad mängu tulla, siis tuleb oma tagalat kaitsta. Mitte sinisilmselt uskuda teise juttu, mis ta sinule räägib. Mul oli üks selline kolleeg, kes oli mõne väikese alatusega hakkama saanud. See ei tähendanud, et pidasin teda läbinisti halvaks inimeseks. Pigem vastupidi, üldiselt oli ta üsna meeldiv kaaslane. Aga olukorras, kus ta oli kas nurka surutud või tundis, et teistel on liiga suur üleolek ja ausatest võtetest ei piisa, võis ta lüüa allapoole vööd. Sellist inimest ei ole vaja ei maha kanda ega vältida, vaid temaga suheldes tuleb lihtsalt rohkem jälgida märke. Neid on alati, kasvõi see, et ta ei vaata sulle enam silma.
Mõnikord tuleb teist inimest uskuda vaid sõnast. Siin aitabki sisetunne. On öeldud, et meil kõigil on olemas see "kuues meel". Aga me oleme unustanud seda kuulata või ei usu, kui faktid räägivad teist keelt. Paraku võib meie info olla puudulik. Mina ise olen teiste inimestega tutvudes usaldanud sisetunnet, aga ikkagi otsinud ka muid kinnitusi oma arvamusele temast. Kui tunded ja mõistus räägivad sama juttu, siis ongi kõik korras. Kui aga tuleb segaseid signaale, mida seletada ei oska, siis manitseb see ettevaatusele. Sellise inimese puhul peab alati säilitama teatud valvsuse ja tema rolli igas olukorras uuesti hindama.
Mismoodi mina orienteerun ümbritsevas inimdzunglis? Tasub alati tähele panna teiste inimeste käitumist ja seda, missuguseid hinnanguid annab ta erinevatele olukordadele. Kui sõbranna sulle alati teisi taga räägib, siis ei maksa arvata, et ta sinu saladusi omakorda teistele edasi ei jaga. Kui sul oli imelihtne mees tema eelmiselt naiselt üle lüüa, siis ei maksa imestada, et kellelgi järgmisel see palju keerulisem pole. Bloginduses on aga minu kuldreegel, et igaüks kaevab oma sõnadega ise endale augu. Või ehitab ausamba. Kõike, mis sa ütled, saab kasutada sinu vastu või sinu poolt.
Eelkõige aga on asi mõistmises. Iga inimene on nagu väike universum, kus on esindatud nii põrgu kui paradiis. Kes on õppinud ennast tundma, see suudab ka teisi mõista. Kes on rohkem erinevat elu näinud, sellel on ka avaram maailmavaade. Kes on ise vigu teinud või midagi valesti otsustanud, sel on teiste suhtes rohkem arusaamist. Inimesel, kes on enda arust kõike õieti teinud, on raske mõista teiste nõrkusi ja vigu. Võimalik, et ta ei ole kunagi vaevunud ennast vaatama teiste silmadega. Kasvõi seda, kui raske on tema kaaslastel taluda seda igavest täiuslikkust ja kõrgeid nõudmisi teistele. Ma ise olen elus teinud nii vigu kui ka rikkunud reegleid. Iga kord on mul olnud selleks mingi põhjus. Tahtlikult pole ma kellelegi halba soovinud ega haiget teha tahtnud. Siiski on seda ilmselt juhtunud. Olen saanud tunda oma tegude tagajärgi ja teinud neist järeldusi. Nii suudan paremini ette kujutada sedagi, mis asjaoludel teised inimesed oma eksimustesse satuvad. Ja kuidas oleks seda saanud ära hoida. Ma arvan, et inimestetundmise jaoks on hädavajalik õppida vigadest, nii enda kui teiste omadest. Mis aga peamine, teisi inimesi ei saa tundma õppida, kui nende vastu huvi ei tunne.