neljapäev, 20. mai 2021

Kevad aias

Halapostitusest ja toetavatest-lohutavatest kommentaaridest oli tõesti abi. Tuju muutus palju paremaks, ja kuna päeval oli ilm veidi selgem, sain muru ära niidetud. Umbrohuga võitlema täna ei jõudnud, enne hakkas uuesti sadama. Aga ükskord peab see vihm kah läbi saama.

Vaatasin oma aeda ja leidsin, et see on ikkagi mulle suur rõõmuallikas. Külmal kevadel on ka oma hea külg. Tulbid püsivad palju kauem ilusad.





Mulle meeldib, et on erinevaid värve tulpe. Sel talvel jäid kõik sibulad ellu, mõnel peenral ilmusid välja isegi ammu kadunud sordid, nagu see karvase äärega kollane ja flamingoõieline oranz tulp.



Sügisel tellisin oma lemmiktulbid "Purple Prince", mis olid mul välja läinud. Ainult mõned olidki alles, need 2 kõige vasakpoolsemat. Enamuses kohtades oli see sort otsas, aga lõpuks leidsin mingi firma, oli vist Aiamaailm, kus nad olid olemas. Tellisin siis kohe 25 tk. Ja mis kevadel selgus, tellitud tulbid polnud üldsegi need, mida ootasin ja mille pilt paki peal oli. Selle asemel olid mingid roosad tulbid, pildil ülevalt teised, oranzide ees. Pettumus missugune, eks sügisel pean hakkama uuesti otsima. Aga sellest kohast ma küll enam midagi ei telli, kus vale kaupa pakutakse.


Mai algul oli nädal aega öösel miinuskraadid. Katsin igal ööl pikaks sirgunud püvilille ja murtudsüdant, muidu poleks nende õisi praegu imetleda saanud.



Õnneks olid siis öökülmad läbi, kui murelid, kirsid ja ploomid õites olid. Nüüd on lootust heale saagile.


Mu roosa toomingas on õites olnud vähemalt nädala ja ehk peab teise nädala veel vastu.


Bergeenia ei õitsenud mul mitu aastat, siis istutasin mujale ja see koht talle meeldis. Mina aru ei saa, mis seal vahet, aga ju siis on, kas niiskus või valgus teistmoodi.


Tuhkurenelas "Grefsheim" ei olnud mul varem õigesti koolduvate vartega. Kaalusin juba ta välja juurimist, aga enne lõikusin palju püstiseid ja hargnenud oksi ära. Ja lõpuks sel aastal oli põõsas selline
nagu peab

Palju õisi on veel puhkemas, aga praegu on aed ikkagi ilus, hoolimata kurvast ilmast.


kolmapäev, 19. mai 2021

Halapostitus

Seda postitust olen juba mitu nädalat turjal kandnud või kivina kaelas kaasa tirinud. Pole tahtnud seda kirja panna, lootes, et ehk läheb üle ja tulevad paremad päevad. Aga see lootus ei ole täitunud. Kõik on endiselt halvasti ja nii ma siis andsin alla. Kirjutan nüüd oma jõuetuse ja masenduse ametlikult endast välja. Vanasti see ju aitas, aga praegu pole kindel.

Alustame siis ilmast, selline sügis kaunil kevadekuul suudab mind suurepäraselt masendusse ajada. Ja lisaks mitte miski ei saa korda, mida ma olen ette võtnud, või mis on mulle kaela kukkunud.  Korteri veeavarii kindlustus ja remont pole kuhugi jõudnud, dushisegisti katkiläinud vidin, mille tellimus pidi paari nädalaga saabuma, pole ikka veel pärale jõudnud. Varsti saab kuu täis.

 Oma aias tahtsin teha ümberkorraldusi, panna üles aiaplangu, mis ammu oma tundi ootas. Et oleks rohkem privaatsust naabritest, kui ka nemad õues askeldavad. Hekk, mis selle koha peal varem oli, polnud piisavalt tihe ega kõrge.



Helistasin töömehele, kes ennegi minu juures üht-teist kõpitsenud. Tuli järgmisel päeval kohale, ja lubas umbes nädala pärast asja ära teha. Ütles, et tal on praegu kusagil üks saunaehitus pooleli, aga ta lubas selle väikese töö jaoks ikkagi aja leida. Mina võtsin vahepeal heki maha, et see plangu paigutamist ei segaks. Kui 2 nädalat lubatud ajast mööda läks, helistasin ise. Keegi ei võtnud toru ega helistanud ka tagasi. Kordasin sama umbes nädala jooksul, siis saatsin veel sõnumi, selgitades üle, et kes ma olen ja mis töö asjus helistasin ja küsisin, millal tööjärg minuni võiks jõuda. Ka see pöördumine jäi vastuseta.

Otsisin siis uut tegijat. Ühega sain jutule, ja ta ütles, et neil kah 8 nädalat tööde järjekord, aga kui ma saadan pildid, missuguse aiaplangu paigaldamisega tegu, siis vaatavad, kas seda saab kuhugi vahele võtta. Ka sellest on oma nädal möödas, ja ei mingit vastust. Olen leppinud juba, et sel suvel elan ma nagu akvaariumis, naabritega kõik vaated avatud. Või siis ei istugi terrassil ega grilli. Praeguse ilmaga pole see probleem, aga ehk läheb ükskord ka soojemaks.


Tegelikult pole see tegemata tööde asi sugugi põhiline, miks ma masenduses olen. On veel kaks palju olulisemat muret. Esimene, et ma olen iseendas pettunud. Nii täiesti läbikukkunud dieedi ja endiselt masendava väljanägemise pärast, kui ka tahtejõu ja üldse energia puudumise pärast. Hädavajalikud asjad saan kuidagi ära tehtud, aga mida edasi kannatab lükata, see jääb paremaid päevi ootama. Nagu näiteks koristamine või aknapesu. Ma ei diagnoosiks seda kui depressiooni, aga sügav madalseis on küll. Lisaks on mu niigi kehv uni muutunud veelgi viletsamaks. Hommikul ärgates olen uimane, sest pole korralikult maganud, päev venib nagu tatt, aga õhtul und ei tule, kuigi olen väsinud. Lähen voodisse kella kümne paiku, aga nagu mu aktiivsusmonitor mulle ütleb, uinunud olen kusagi 2 ajal. Sellesse vahemikku mahub nii unetablett kui vein, aga miskipärast ei ole kummastki abi, kuigi varemalt on kas üks või teine ikka une toonud.

Aiman, mis mu une ja energiareziimi tuksi on keeranud. See on mure ühe lähedase inimese psüühikaprobleemide pärast. Ma ei oska ega saa midagi tema heaks teha, aga meditsiini abile lootmine praeguses olukorras on... üpris lootusetu.

Vähemalt on mul hea meel, et see uus Pro Bono klient, kes tahtis mulle raamatupidamise tööd anda, on kah kaotsi läinud. Ega ma jaksakski seda teha.

neljapäev, 6. mai 2021

Pro Bono

Olen USA filmidest saanud arusaama, et Pro Bono tähendab tasuta teenust mingis valdkonnas.

Novot, mind kõnetas mu kodukoha FB grupis noor naine, kes palus abi, et kas ma oskan öelda, missugune peaks olema tema töökohast lahkumise hüvitis ehk lõpparve. Üldiselt võttes pole midagi keerulist, ehk saadaolevate puhkusepäevade arv korrutada 6 kuu keskmise päevatasuga. Mõtlesin siis, et ega see mul tükki küljest ei võta, kui teen selle jagamis-korrutamistehte tema jaoks ära. Kuna tundus tema jutu järgi, et tema tööandja ei armasta väga reegleid ega töötajate õigusi  järgida, siis oli mul temast kahju.

No lõppes see asi sellega, et uurisin 2 päeva seadusi, millega mul viimasel 5 aastal raamatupidajana enam pole olnud vajadust kursis olla. Esiteks, minu hallatavatel firmadel pole töötajaid, ammugi selliseid, kellel on väikesed lapsed, mille eest saab lisapuhkuse päevi. Kui me olime Messingeris üksjagu sõnumeid vahetanud, ja ma lõpuks pakkusin noorele naisele välja, missugune tema puhkusehüvitis võiks netopalgast lähtudes olla, siis mõtlesin endamisi, miks ma seda ometi teen. Jummala võõras naine küsib minult kui raamatupidajalt nõu, ja kuigi ta küsis, mis ta mulle võlgneb, ei osanud ma midagi pakkuda. Sain aru sellest, kui haavatavad on töövõtjad tööandjate ees, kes ei taha ausalt tasu maksta. Mul oli temast kahju ja nii ma raiskasin üksjagu aega, seadusi uurides. Kui küsisin, kes mind kui raamatupidajat soovitas, vastas ta, et meie asula kodugruopis kunagi tuli mu nimi ette ja ta jättis selle meelde. Nojah, samamoodi kirjutan mina ka igaks juhuks üles seal soovitatud elektrike või muude remondimeeste kontakte...

Olin juba asja unustanud, kui mu Messingeri saabus sõnum mingilt meesterahvalt, et ta firma aastaaruanne vajab tegemist. Et ma helistagu. Kusjuures, ma eriti enam uusi kliente ei otsigi. Aga viisakusest kirjutasin vastu. Selgus, et huviline oli sama noore naise isa, kelle firmale oli juba Äriregistrist tulnud hoiatus, et aastaasruanne esitamata. No see tähendab, et vähemalt 2019 kui 2020 aruanne vajab tegemist. Nagu ta ütles, tema eelmine raamatupidaja ei vasta miskipäras telefonile.

Muidugi ma ei tea, kas firmas on mingi jama, miks raamatupidaja enam seda tööd teha ei taha, aga vähemalt esialgse vestluse järgi tundus mõistlik mees olevat ja firma tegevus lihtsalt kajastatav. Järgmisel nädalal kohtume ja vaatame dokumente.

Tuleb järjekordselt nentida, et pole olemas tasuta asju, isegi mitte välja antavas situatsioonis. Kusagilt tuleb ikka tasu ka, kasvõi hea karma näol.



reede, 23. aprill 2021

Endast väljas -praegu

 Ma tahtsin seda Doris Kareva luuletust tsiteerida selleks, et anda tunda, mida tähendab "endast väljas" olemine. Tookord, kui ma olin noor. Nüüd on see teema hoopis teises võtmes.

Kuna kogu see alustatud luuletsitaat jätkus mulle sobimatus kirjaformaadis, mida muuta ei õnnestunud, siis polnud muud valikut, kui  pidin alustama uue postitusega, "endast väljas" teemal.

Täna, kenal reedesel õhtul, valmistusin meeldivaks lõõgastunud õhtuks kallimaga, kuna homme pole mingeid kohustusi.

Aga nagu öeldakse, jumalad naeravad, kui inimesed plaane teevad.

Kella kuue  paiku õhtul  tuli telefonikõne mu korteri üürnikult, et on üks probleem. Nimelt toanurgas nirgub vett laest. Selge see, ülemine naaber uputab.Suunasin ta naabrilt selgistust küsima. Keegi ust lahti ei teinud...

Kogu oma korterites elamise ajal polnud mul kunagi varem sellist situatsiooni olnud. Sõitsin kohale ja seal me siis, kaks õnnetut naisterahvast, vahtisime vett tilkuvat lage. Mida nüüd küll ette võtta?

Olin täiega endast väljas ja kaugeltki mitte Kareva luuletuses mainitud teemal. Kas mitte meie mured ajaga ei muutu?

Nooremana olid need  armastuse ja mõistmise puuduse teemad, mis meid endast välja viisid, aga vanemana  on need pigem olme ja igapäevapäevamured. Ja lahendused on ikka ka hoopis erinevad...


Endast väljas

Kui endast välja põgened sa öhe,

teab tema, kas sa jõuad pärale.
Kui endast välja põgened sa öhe,
teab tema, kuhu jõuad pärale.

Ta teab su harjumusi, lemmiklilli,
su ilmete ja naeru tagamaid.
Ta teab neid taevaid. Tühje musti pilvi
ja kriiskavvalgeid tummi kajakaid.

Ta teab su aastaid; iga sünnimärki
ja hingetõmmet; nädalaid ja kuid.
Ta teab sust kõike. Kogu kaadervärki,
mis hoiab üleval su hoiakuid.

laupäev, 10. aprill 2021

Vabadus

 Siin on paraku vahe, kas sinu, minu või meie vabadus. Minu vabadus laieneb sinnamaani, kuni see ei ohusta kellegi teise ehk sinu vabadust. Meie vabadus tähendaks seda, et kogu ühiskonnal oleks kokkulepe, kui palju anname ära minu vabadusest, et saavutada maksimaalne meie vabadus.

See kamp, kes Riigikogu ees või Raekoja platsil väidab, et nad esinevad "Meie vabaduse" kaitseks, on ikka sügavalt "emotsionaalselt ülesköetud" seltskond, kes ei mind ega enamust rahvast ei esinda. Aga erinevalt sellestsamast vaikivast enamusest, nemad justkui tegutsevad ehk protestivad meie vabaduse tagasisaamsie nimel. Paraku see ei vasta tõele. Nemad oma käitumise ja nõudmistega lükkavad "meie kõigi vabaduse" saabumist lihtsalt veel kaugemale tulevikku. Sellega, et  nõutakse, et ei peaks kandma maske, ei peaks vaktsineerima ega jumala eest, ei peaks seaduse järgi korrale kutsuma neid, kes nakatumise vältimiseks kehtestatud reegleid ei järgi.

Minu vabadus tähendab seda, et ma saaks minna igasse poodi, restorani, näitusele, muuseumi, teatrisse, kontserdile, kohtuda inimestega, reisida jne. Ja kuigi olen  tüdinenud kõigist kehtestatud piirangutest, saan aru, et ikka veel pole see võimalik. Ja aeg-ajalt vihastan, kui näen, kuidas piirangud ei ole õiglased, No nagu siis, kui tahtsin väimehele sünnipäevaks lilli osta, Selveris polnud selist valikut, mida soovisin, ja seadsin sammud lillepoodi, mis samas Selveri hoones asus. Lillepood oli kinni (no muidugi, vastavalt reeglitele), aga võtmevalmistamise või juuksuri putka samas hoones olid avatud. Et siis mis vahet neil on (viiruse levimitase seisukohalt)? Või siis imestasin, kuidas pandi kinni DEPO toidupood, mis polnud sugugi avatud koroonaajal, vaid algusest peale. Mis alusel? Ka Ülemiste keskuse Rimi ei hõlma kogu kaubanduspinnast suuremat osa kui seesama Depo toiduosakond kogu tööstuskaubanduse pinnast. Nojah, saan aru teiste ehituspoodide kadedusest, aga ikkagi, juba tellitud toiduained või lilled lähevad sulgemise tõttu raisku. Jah, DEPO tegi zesti ja annetas toiduained Toidupangale. Aga ikkagi,  kus on täpne reeglite järgimine, või kus on lihtsalt reeglid reeglite pärast, mitte nakkuse vältimiseks.

Aga põhiline mõte on ikka selles, et kuidas panna piir jätkuva nakatumise ja haiglate koormuse tõusule? Peab ju seadust kohandama, et tõsiste rikkujatega saaks midagi ette võtta. Nendega, kes vaatamata sellele, et peres on haige, või lausa ise on saanud positiivse koroonaproovi vastuse, käivad ikka ringi ja nakatavad teisi. Minnes tööle, külla, saates lapsi lasteaeda, käies toidupoes, ühistranspordis, kohtudes teiste inimestega liftis jne. 

Ma olen lausa oma heade tuttavatega konflikti läinud, kes leiavad, et vastav seadusemuudatus, mille vastu protestivad paarsada igavlevat noort või ka veidi vanemat, või muidu tähelepanu ihkajat, on ohtlik tendents nende vabaduse piiramisel. Aga kuidas on lugu minu vabadusega, mida piiravad jätkuvalt koroonapiirangute eirajad sealsamal üritusel, kes ei kanna maske ja on lähikontaktis, lähevad pärast seda koju ja ohustavad oma vanemaid perelikmeid? Mina protestin nende vastu.



teisipäev, 6. aprill 2021

Test

 Lapselapsed värvisid suure innuga pühadeks mune. Mina ei värvinud, vaim ei tulnud peale. Olin juba pilte näinud, kui kenasti see asi neil välja kukkus.


Täna käisin lastel külas ja otsustasin testida, kas nad ikka oma vanaema piisavalt armastavad. Sõnades on seda korduvalt kinnitatud, aga üks tegu maksab rohkem kui sada sõna. Niisiis küsisin jõhkralt, et kas te vanaemale ka mõne muna kingite. Mõningase kõhkluse järel otsustas suurem tüdruk kaks tükki loovutada. Munad olid ju nii ilusad ja ta oleks ehk hiljem neid mulle anda kavatsenud. Aga armastus võitis . Egas mulle neid värvilisi mune rohkem vaja polekski, aga tarvis oli ka teise lapse armastus ära testida. Läksin tema tuppa sama küsimusega. Ja ennäe, saingi veel 2 muna! See test läks küll hästi, lastele sai osaks andmisrõõm, mulle armastus.


Ühe muna olen praeguseks juba ära söönud koos krevetisalatiga. Mulle kohe ei meeldi, kui toit raisku läheb, olgu kasvõi ilu nimel.

Testimisest tuleb juttu veel. Nimelt saadeti mulle Teliast sõnum, et mu mobiil-ID aegub 10.aprillil. Et enne tuleks mul tellida uus SIM-kaart, kui tahan teenust edasi kasutada. No vägagi tahan, mu ID- kaardiga pankadesse ja mujale sisselogimine on raskendatud, sest mul on põhiarvutis Windows7 ja sellega ID-tarkvara enam ei töötavat. Viimases hädas saaksin kasutada seda arvutit, millega ma telekast vaatan Jupiteri ja Netflixi, aga see on väga ebamugav.

Hakkasin siis oma digivõimekust testima. Kõigepealt selle uue SIM-kaardi tellimisega e-poest. No mitte kuidagi ei tahtnud tellimus läbi minna, jõudsin juba klienditoelegi helistada. Nemad ei osanud  midagi tarka soovitada, sest mingit veateadet mulle ka ei öeldud, miks tellimust kinnitada ei saa. Küll proovisin, et saadetaks mu postkasti maksikirjaga, nagu soovitati või siis siis hoopis pakiautomaati. Nägin, et tellimusel oli küll mu firma nimi, aga puudus firma reg.nr ja kontaktisiku nimi, sisestada neid ka polnud võimalik. Lõpuks pärast 3 korda üritamist läks asi õnneks. Süsteem ise käis neid puuduvaid andmeid ilmselt kusagilt andmebaasidest otsimas (pikalt) ja ennäe, lõpuks leidiski. Normaalne programm oleks hoiatanud, et "oodake, teie andmeid täiendatakse" vms. Mina olin lihtsalt  segaduses. Aga tore,m et sain oma tellimuse lõpetatud. Mu mured sellega veel ei lõppenud.

Oma telefoni ostes mäletasin seda, et kaas enam lahti ei käinud ja SIM-kaart käis kuidagi külje pealt sisse. Uurisin, aga sobivat avaust ei leidnud. Olin juba valmis, et SIM-kaardi vahetuseks tuleb esindusse minna. Aga kas see üldse lahti on?

Lõpuks otsustasin juhendit lugeda. Tuustin igalpool ringi, et kus see telefoni karp küll on. Siis tuli meelde, et tänapäeval trükitud juhendeid ei antagi, neid tuleb netist vaadata. Leidsingi juhendi, mis oli 208 (!!!) lk. pikk. Sisukord muidugi oli, aga seda kohta ma ei leidnudki, et kuidas SIM-kaardilt kontaktid telefoni mälusse kopeerida, et nad kaotsi ei läheks. Soovitati igasuguseid Samsung Cloud või muu konto kaudu andmeid varundada. Andsin alla, kui ongi mingid kontaktid vaid SIM kaardi peal, juu siis elu näitab, kuidas nad kunagi kätte saan. Pika otsimise peale leidsin ka pildi, kus see sahtel asub, kuhu SIM kaart käib. Aga see ei avane lihtsalt niisama, vaid mingi "väljutustihvti" abil. Ja-jaa, meenus, et oli jah mingi selline krõnks, aga kuhu ma selle panin?



Lõpuks leidsin telefoni karbi üles ja seal see pisike  2-cm pikkune traadist silmus sees oligi. Hea, et ma polnud seda muidu tühja karpi ära visanud ja seda pisikest asjakest kuhugi "kindlasse kohta" ära pannud. Siis poleks ma seda eluski leidnud. Nüüd seisab ees tõehetk, kui tellitud SIM-kaart kohale saabub.

Minu vanasse pähe ei mahu, miks peab üks telefon ja kõik teised seadmed kogu aeg aina keerulisemaks muutuma? Kas tõesti leidub inimesi, kes kasutavad kõiki neid võimalusi ja seadistusi, mis seal 208-leheküljelisel juhendil on välja pakutud? Mina jään selles digiseadmete kasutajate osavuse testis küll kuhugi D või F hinnangu vääriliseks. Te ju ikka teate neid tänapäeva koolis pandavaid hindeid, et A on 5 ja B on 5- või 4+ jne....