reede, 15. jaanuar 2021

Lootus

Alustan seegi kord oma postitust olukorrast riigis  hiinlaste iidse tarkusega. Hiina vanasõna väidab, et kui sul jätkub kannatust piisavalt kaua jõe ääres oodata, siis näed ühel hetkel, kuidas vetevool sinu vaenlase laiba mööda kannab. Ja ennäe, jõudsimegi ära oodata, kuidas ajajõgi kandis allavoolu  EKRE poliitilise laiba. Juhtus see siis, kui olime juba kaotanud lootuse, et EKRE populism, labasused, teiste riikide ja ka oma inimeste solvamised, kunagi lõpevad.

13. jaanuari hommikul ootas meid kõiki pommuudis: Jüri Ratas astub tagasi. Meil on taas lootust.

Selleks hetkeks oli koalitsiooni poolt pealesurutud abielureferendumi eelnõu jõudmas hääletuseni Riigikogus.  See oli absurdne teema, millega tegeleda keset koroonakriisi, ja mis tegelikult rahvale oluliselt korda ei lähe.  EKRE pressis seda peale ja oli valmis iga hinnaga selle läbi suruma. Aga läks hoopis teisiti.

Eelmisel päeval esitati  korruptsioonikahtlustus Keskerakonnale ja rahandusministri nõunikule Kersti Krachtile. Jüri Ratas astus formaalselt tagasi just korruptsiooniteema tõttu, kuid paljud arvavad, et tal sai lõplikult kõrini EKRE pealesunnitud absurdsetest nõudmistest ja solvavatest avaldustest. Nagu peaminister ka ise tunnistas, oli ta tagasiastumist kaalunud juba varem, aga erakonnakaaslased ei nõustunud sellega. Nüüd aga oli sobiv põhjus ja ta sai näidata oma riigimehelikku vastutuse võtmist. Nagu paljud ajakirjanikud märkisid, selle otsusega astus ta küll sammu tagasi, aga samas valmistas ette tulevikus kaks sammu edasi minekuks. 

Senine olukord, kus Kaja Kallas ja Jüri Ratas ühte valitsusse ära ei mahtunud, tundus põlistavat  Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooni. Sest muid valitsuse moodustamise kombinatsioone ei paistnud kusagilt. Lootsin, et ehk Reformierakond valib Kaja Kallase asemele uue juhi, kellega Ratas on nõus kootööd tegema. Aga see, et Ratas laseb ise r(t)oolist lahti, ei tulnud kellelgi pähe. Ja siiski see juhtus. Kusjuures Ratas tundus ise selle valiku järel kergendust tundvat, mitte ei olnud masenduses. Imesid juhtub!

Mõtlesin, et  Kaja Kallasel uue peaministrina pole valitsuse moodustamine  lihtne ülesanne. Nii nagu see ei õnnestunud tal pärast valimisi, nii võib juhtuda ka nüüd. Käisid jutud, et peaminister küll vahetub, aga koalitsiooni koosseis jääb samaks. Lõuna ajal tegi aga Mailis Reps Keskerakonna nimel avalduse, et vana koalitsioon ei jätka. Selle väljaütlemise järel tekkis lootus, et meie poliitmaastik muutub normaalsemaks ja tsiviliseeritumaks. Lõpuks ometi.

Igatahes mina tundsin suurt vabanemistunnet ja mu lugupidamine Jüri Ratase vastu tõusis. Kuigi ta kogu senise koalitsiooni  ajal pidi kogu aeg vabandama EKRE järjekordse skandaalse väljaütlemise pärast, aga lõppu ta sellele matslikkusele ja solvavale labasusele ka ei teinud. Ka oma ametist lahkumise kõnes ütles peaminister, et koostöö koalitsioonipartneritega oli olnud hea. Nojah, ta ei saanud EKRE kohta halvasti öelda, sest mine tea, millal  nendega koostööd  jälle vaja võib minna. Mailis Reps ütles siiski otse välja, et EKRe lõpututest skandaalidest ja süvariigi hävitamise plaanidest sai neil kõrini juba ammu.

Nüüd kostab uue sündiva koalitsiooni kohta palju kriitikat. Kes ei taha korruptiivse mainega Keskerakonda, kellele ei meeldi Reformierakonna tagasitulek võimule. Mina ei talu EKRE retoorikat, aga me kõik peame tunnistama, et on olemas rahvagrupid, kes kõiki neid erakondi on valinud. Just selline on läbilõige meie inimeste poliitilistest eelistustest ja nendest erakondadest peab ka valitsuse kokku panema. Ei saa me valitsemisteenust kusagilt paremast riigist sisse osta :P Kuna Kesk+Refi valitsus esindab enamust rahvast, ja see kombinatsioon on igatahes parem kui eelmine. Vähemalt on võtta kompetentseid inimesi ministrikohtadele.  Selliseid erakondi, kellel pole minevikus skandaale või jamasid, leidub ainult nende parteide hulgas, kes võimule pole pääsenud. Ja nagu EKRE näitel saab väita,  kui piruka juurde pääseti, siis tekkis ikka kiusatus kas omadele jopedele riigi raha jagada, olulistesse ametitesse oma esindajaid suruda või muid hüvesid parteilise kuuluvuse järgi jaotada. Keegi ei usu, et rahandusministri nõunik Kersti Kracht oleks ilma Martin Helme heaksiiduta või surveta hakanud Hillar Tederi käest meelehead nõudma soodsa Kredexi laenu saamise eest. Ma ei taha meenutada seda kõike, kuidas  EKRE on püüdnud vaba ajakirjandust lämmatada, erakondade rahastamise uurimise komisjoni sulgeda jms. Või missugused naljanumbrid EKRE pidevalt vahetuvad ministrid olid. Loodetavasti on sellega nüüd lõpp.

Reformierakond ja Keskerakond tõid välja põhimõtted, millest nad koalitsioonikõneluste alustamisel lähtuvad.  Mulle meeldis, et esimese asjana lepiti kokku  kõiki ühiskonnagruppe auväärselt kohtleva poliitilise kultuuri ning lugupidava riigivalitsemise põhimõtetes, mis toetub meie põhiseaduse vaimule. 

Lisaks pandi kirja veel mõned uue valitsuse  kavatsused, mis küll peaks olema iseenesestmõistetavad, aga millest eelmise koalitsiooni poliitika hakkas kaugenema, nii et see ei vastanud enam euroopalikele väärtustele ja  õõnestas alla meie suhteid nii naabrite kui liitlastega.

• Eesti on tubli väikeriik, mis toetab kõiki inimesi ning nende soovi ennast teostada ja panustada Eesti arengusse.

• Lähtume Eesti riigi ja rahva ühisest parimast huvist ning õigluse ja õiguse põhimõtetest. Eesti on õigusriik, kus kõik ühiskondlikud otsustusprotsessid on võimalikult läbipaistvad.

• Peame oluliseks sotsiaalse, majandusliku ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamist ning iga inimese tervise ja heaolu edendamist.

• Seisame kõigi Eestimaa inimeste, kaasa arvatud vähemuste, õiguste eest ning austame eraelu puutumatust.

• Eesti välis- ja julgeolekupoliitika keskmeks on Euroopa Liidu, NATO ja ÜRO liikmelisus ning aktiivne Eesti huvide esindamine nii rahvusvahelistes organisatsioonides kui ka kahepoolses suhtluses.

• Jätkame aktiivset rolli Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmisel ning töötame selle nimel, et erinevaid ELi rahastuid kasutada võimalikult kiire rohe- ja digipöörde läbiviimiseks, mis ei jäta endast maha ühtegi Eestimaa inimest ega piirkonda.

kolmapäev, 21. oktoober 2020

Kui mina oleksin Kaja Kallas

Nonii, kauaoodatud valitsuskriis kogub tuure. Ehk vaibub see jälle koalitsiooni ja valitsuse töörahu säilitamise jms. jama jätkamise ponnistustesse, aga vähemalt hetkeks tundus, et Ratas ei jaksa enam vabandada ega enda alandamisega Helmete poolt leppida.
Mida ei tea, seda ei tea, mis tegelikult kulisside taga toimub. Aga vähemalt nii pahane pole peaminister varem EKRE-meeste peale olnud. Ja nii ülbeks pole ka Helmed enne läinud, et ütlevad, et mitte nemad ei pea vabandama, vaid peaminister on neid solvanud ja noa selga löönud. Eks te tea nagunii, milles asi, vana Mart ütles intekas välismeediale, et homod jooksku Rootsi, kus neid parema pilguga vaadatakse. Niiet ootame, mis sest asjast saab. Aga kui mina oleks Kaja Kallas, opositsioonis Reformierakonna juht, siis ma võtaks vaese solvatud ja raskustes Jürkaga ühendust ja kirjutaks talle ilusa kirja. Umbes niisuguse:
"Armas Jüri! Meie juhitud erakondadel on olnud paremaid ja halvemaid suhteid, kusjuures ka mina isikult olen sinu kohta halvasti öelnud, ja samamoodi sina minule. Aga tegelikult peame me ju teineteisest lugu ja meist saaks ilus paar. Ära ütle, et see pole enam võimalik. Mina olen valmis sinu juhtimisel armsale Eesti rahvale õnne tooma, kui ainult sina seda soovid. Ja mina pole kunagi sinu vastu nii õel olnud, nagu see matslik perekond H. Anna teada, kui sinulgi on veel minu suhtes sooje tundeid säilinud, vaatamata meie avalikkuses ülevõimendatud sõnavõttudele." Kes meist ei tea, et poliitika on räpane mäng. Ja nagu lauldi "Viimses reliikvias", turul me oleme, vennad ja õed... Aga kelle ego on nii suur, et ei kannata kompromisse, selle tähelend poliitikas jääb lühikeseks.

reede, 3. mai 2019

Me elame huvitaval ajal

Usun, et vahepealse 5 aasta jooksul, mil siia blogisse pole midagi kirjutatud, on maailmas palju huvitavat juhtunud. Aga ilmselt pole see mind isiklikult nii palju puudutanud, et ma jälle klaviatuuri piinama hakkaks. See, mis toimub praegu meie oma kodumaa poliitikas, on tõesti... huvitav.

Tegelikult pidi see olema vana hiina needus oma vaenlasele: et sa elaksid huvitaval ajal. Kes meile selle needuse peale pani, ei tea, aga midagi sellist pole kogu meie iseseisvusaja jooksul olnud, isegi mitte "vana hea" Savisaare dirigendikepi all. Kui tema aeg poliitikas otsa sai, ja noorem generatsioon võimu üle võttis, oli minulgi hea meel. Tuleb ometi lõpp sellele "riik riigis" olukorrale ehk Tallinna vastandamisele kogu Eestiga. Korruptsioonist ja sellega seotud linnaasjade ajamisest lootsime samuti lõpuks ometi vabaneda.

Algus oligi paljutõotav, Jüri Ratas sai pärast Keskerakonnas võimu ülevõtmist vist endalegi ootamatult kohe ka peaministriks. Ega tal kerge polnud, ajada uutmoodi poliitikat, aga samas säilitada vanade valijate toetus. Siiski suutis ta üsna hästi hakkama saada. Kõik oletasid, et uutel valimistel saab Keskerakond hea häältesaagi ja moodustab uue valitsuse. Paraku nii ei läinud. Valimised võitis ülekaalukalt Reformierakond ja kõik arvasid, et saame esimese naispeaministri. Kõige tõenäolisem koalitsioon oleks olnud Keskerakonnaga ja sellest oleks võinud tulla päris hea valitsus, kus mõeldaks tasakaalukalt nii tööandjate kui töövõtjate huvidele.

Kahjuks peab nentima, et algaja poliitikuna tegi Kaja Kallas mitu viga. Veel enne valimisi ütles ta väga ülbelt, et ei näe oma valitsuses ministrina kohta Jüri Ratasele, sest sellel puuduvat vajalik kompetents. Ma üldse ei imesta, kui sealtmaalt kadus Ratasel soov Kallasega ühes valitsuses töötada. Kui valimistulemus oleks olnud Keskerakonna kasuks, siis oleks Ratas ehk peaministrina Kallase välja kannatanud, aga töötamine naise alluvuses, kes teda oli avalikult alandanud,käis ilmselt Ratase egole liiga valusalt pihta. Küllap lükkas see käima ka praeguse koalitsiooni mõtte, kus hoopis Reform jääks mängust välja. Kallas oli aga oma võidujoovastuses pime, ega taibanud, et võimu ei anta, vaid võetakse. Ja suur osa sellest valitsuse moodustamise mängust ja pakkumistest käib kulisside taga, mitte koalitsiooniläbirääkimistel. Lisaks ei suutnud ta selgelt ära otsustada, kellega üldse koalitsiooni tegema hakata. Arvestades seda, kuidas ta oli Ratast maha teinud enne valimisi, oleks pidanud võtma kindla ja selge kursi liidule Isamaa ja sotsidega. Seda oleks ehk saanud teha veel ka siis, kui kuuldused Ratase kavatsustest välja lekkisid. Isamaale oleks pidanud tegema nii hea pakkumise, et nad oleksid valinud koalitsiooni Reformierakonnaga, mitte heitnud ühte paaria EKREga. Aga nagu öeldud, selles mängus oli Kallas algaja.

Miks EKRE nõustus koalitsiooni minema, on samuti selge. Nende soov oli saada lõpuks võimu juurde ja meeleheitlikult peaministritoolist kinni hoidva Ratasele igasuguste tingimuste esitamine oli lapsemäng. Miks Isamaa aga valis selle tee, on mulle siiani mõistatus.

Siiski lootsin, et küll valitsemise tegelikkus paneb kõik osalised paika ja ehk ei kujunegi sellest valitsusest hullemat kombinatsiooni kui varasemad. Kas muutub EKRE tavaliseks riigipiruka juures kompromisse tegevaks erakonnaks ja unustab oma äärmuslikud loosungid. Esialgu nii tunduski minevat. Või siis saabub aeg, kui piisaval arvul kas Isamaa või ka Keskerakonna enda liikmetest saab EKRE sigadustest villand ja Riigikogus algatatakse umbusaldus Ratase valitsuse vastu, mis ka vajalikud hääled kokku saab. Võib-olla see päev veel saabub, aga hetkeseis on küll vähe lootust andev. Ratas sipleb enda seatud lõksus ja Helme klann naudib täiega oma puutumatust. Nad ei mõtlegi oma seisukohti viisakamaks kohandada, sest Ratas on neil munepidi peos. Mart Helme on määratud isegi peaministri asendajaks tema äraoleku ajal. Tundub, et taas võib kasutada vana nalja, et Ratas on peaminister Mart Helme valitsuses.

Millega EKRE nende väheste valitsuses oldud päevadega siis hakkama on saanud? Alustatud on ajakirjanduse suu sulgemisega, solvatud on presidenti, öigustatud ministrikandidaati, kelle lasuvad kahtlustused suhtevägivallas, halvustanud "mingeid lastekaitsjaid ja sotsiaaltöötajaid". Kas Mart Helmel korrakski pole tekkinud kahtlust, et see lugu pole mitte vandenõu EKRE vastu, vaid päriselt ka võivad selles peres olla asetleidnud õõvastavad juhtumid. Miks peaks sellist meest kõhkemata toetama erakond, mis väidab end kaitsvat traditsioonili pereväärtusi? Tundub, et "traditsiooniline" perekond tähendab nende jaoks üle-eelmise sajandi mudelit, kus naine oli sünnitamismasin ja mehe omand. Värske siseministrina on Mart Helme lubanud teha õigusorganites vastavaid muudatusi, et "kallutatud jõud" ei saaks enam nende mainet kahjustada. Ratas vaatab seda janti hapu näoga pealt, aeg-ajalt vabandab, aga midagi ette ei võta EKRE laiamise vastu.

Mis tuleb järgmiseks?


neljapäev, 4. september 2014

Obama tuli külla

USA presidendi visiit Eestisse on kahtlemata suursündmus, mille selget sõnumit on raske eitada. See oli adresseeritud nii Balti riikidele kui ka idanaabrile, et NATO on valmis kallaletungi puhul oma liitlastele appi tulema. Kuigi see peaks niigi selge olema, aga südantkosutav oli seda kinnitust uuesti kuulata maailma mõjuvõimsaima riigi presidendi suust: "Meid seob allianss, meil on püha kohus kõiki liikmeid kaitsta. Artikkel 5 järgi on rünnak ühe NATO liikme vastu rünnak kõigi liikmete vastu."

Barack Obama kõne tervikuna meeldis mulle väga, sest oli vaeva nähtud, et tuua sisse meie väikese rahva jaoks olulisi märksõnu. Istusin teleka ees ja vesistasin seda kuulates samamoodi, nagu laulupeo ülekannet vaadates :D

Olen varem nii mõnigi kord kriitiliselt suhtunud USA kui "metsa sanitari" rolli, kes alailma sekkub teiste riikide konfliktidesse. Nüüd aga, kui oht idast ähvardab meid ennast, on hea teada, et suurusehullustuses Putini "Novorossija" plaanide vastu on olemas reaalne jõud. Oma õigustuse on saanud ka hukkunud Eesti sõdurite elu ohverdamine NATO missioonidel. Nad kaitsesid tõesti Eesti iseseisvust, mis siis, et võõral maal ja võõras sõjas.

Hea meel on ka selle üle, et kogu maailm hakkab aru saama, mida Venemaa endast kujutab ja seeläbi mõistetakse paremini meie ajalugu ja kannatusi. Välisminister Paeti sõnul rääkis Obama kõne lühidalt maailmale ära Eesti iseseisvuse loo. Üha enam hakkab tulema ka reaalseid samme Ukraina toetuseks nagu lubadus hakata Ukrainat toetama tema sõjas Venemaaga või Prantsusmaa otsus peatada Venemaale kopterikandjate Mistral tarnimine.

Hoolimata sellest, et niisuguste visiitide kulgemise kava on rahvusvahelistes suhetes ammu välja töötatud ja selles isiklikele nüanssidele eriti ruumi pole, mõjus Barack Obama inimesena väga sümpaatsena. Asjaolu, et ta on esimene mustanahaline president USA ajaloos, viis mu mõtted sellele, et millal saab Eesti esimese vene rahvusest presidendi?

reede, 22. august 2014

Moodne muinasjutt

Elas kord perekond, isa, ema, poeg. Neil oli väike majake, mitte küll midagi uhket, aga ikkagi oma ja armas. Vanemad käisid tööl, laps koolis, elu nagu ikka. Raha polnud küll palju, aga hakkama sai, kuigi mõnikord pidi uute talvesaabaste ostu rahapuudusel viimase piirini edasi lükkama. Lõunamaa puhkuste jaoks küll raha ei jagunud, puhati hoopis maal vanaema juures, kus ühtlasi aidati tal lehmale talveheina teha, aedvilja kasvatada. Vastutasuks oli perel omast käest võtta nii talvekartul kui muud söögikraami.

Ajad muutusid ja ükskord kerkis naaberkrundile uhke eramu, kus elas palju jõukam pere. Tegelikult olid nad toredad inimesed ja üheealised lapsed hakkasid sõbrustama. Paraku möödus laste koosveedetud aeg ikka enamasti rikkama pere kodus. Neil olid ju kõikvõimalikud huvitavad elektroonilised ajaveetmise masinad, lastel oma toad, kus segamatult sai olla. Naabripere lahkel emal oli alati lastele mõni maitsev suutäis pakkuda. Kui vaesema pere vanemad pojale vahel märkuse tegid, et miks nad teda kodus nii harva näevad, et miks sõbrad ei võiks mõnikord nende pool aega veeta või koos õppida? Seepeale sai poiss nagu natuke pahaseks oma taipamatute vanemate peale. No mis meil SIIN teha oleks, meil on elamine ligadi-logadi, ema on alati tööl, midagi head ega huvitavat pole naabrilastele pakkuda. Lausa piinlik neid siia kutsuda. Pealegi, mis halba sest siis on, et ta nende juures käib, naabripere ei pane seda üldse pahaks, lausa vastupidi. Nad suhtuvad temasse nagu oma perekonna liikmesse. Vanemad jäid küll veidi kurvaks, aga ega neil mingeid vastuargumenete polnud ka välja käia. Kui lapsel on seal parem, mis siis ikka.

Kui jõukas pere läks oma Hispaania villasse suvepuhkust veetma, kutsuti ka naabripoiss kaasa. Lennupiletid oleks ta pidanud ise ostma, aga kõik muu oleks olnud tasuta. Poisi vanemad kõhklesid kaua, kas lubada last sellisele reisile või mitte. Vanaemal oleks suvel aiatöödes pojapoja abi vaja ja üldse, kuidas siis niimoodi teise pere arvel nüüd puhata. On seda lapsele üldse nii noorelt vaja? Poeg aga oli õhinas, et saab maailma näha ja lõpuks kraapisid vanemad piletiraha kokku. Las laps saab paremat elu tunda ja ilma näha, kui nemad ise seda polnud saanud endale lubada.

Lõpuks kasvasid lapsed suureks ja juhtus nii, et meie poiss armus naabritüdrukusse. Ja siis nad abiellusid. Kummagi vanematel polnud selle vastu midagi. Äiapapa ostis noortele omaette elamise ja kõik olid õnnelikud. Sest armastus ei küsi ju rahast ja vaesest perest poiss sai nii kauni naise, ilusa kodu kui kadestamisväärse ja hästitasustatud töökoha äia firmas. Vana aja muinasjutt selle koha peal lõpekski, ja nad elaksid häppili evör aftö.

Moodsatel muinasjuttudel aga võib olla mitu erinevat lõppu. Eks poisi vanematel oli hea meel, et lapsel hästi läheeb, kuigi samas tegi pisut kurvaks, kui poeg oma rikka miniaga neil väga harva külas käis. Lapselastega ei saanud nad ka õieti lähedaseks, sest lühikeste kohtumistega ei jõudnud lapsed neid armastama hakata.

Ma ei tahagi väita, et moodne muinasjutt ei võiks samuti õnnelikult lõppeda. Poiss võis olla äia firmas nii tubli töötaja, et teda muudkui edutati. Armastus ei saanud otsa, hädiseks jäänud vanaemale palgati koduabiline ja nii nad kõik elavad õnnes ja külluses siiamaani, kui nad vahepeal ära pole surnud :P

Võis minna ka teisiti. Kuigi noormees oli tubli ja andekas õpilane, jäid tal koolid pooleli. Sest paljutõotav töökoht äia firmas oli nagunii kindlustatud, milleks siis enam vaeva näha ja aega raisata, kui võib tõelise, st. eduka eluga kohe pihta hakata. Aga ühel hetkel hakkasid asjad muutuma. Kriisiaegse majandusolukorra ajal hakkas äri allamäge minema ja äiapapa vaatas, et tuleb kulusid kokku tõmbama hakata. Ta palkas tööle ühe spetsialisti (see võis vabalt olla ka ta oma poeg), kes välismaal omandatud hariduse ja kogemustega oskaks firma jälle jalgele tõsta. Nii kärbiti ka meie noormehel palka ja pakuti talle madalamat koha firmas. Ilmselt arvati, et tema tööpanus pole võrdeline tema senise positsiooni ja hüvedega. Mees tundis ennast solvatuna ja lahkus töölt. Paraku selgus, et teda kusagil mujal avasüli ei oodatudki. Kõik arvasid, et ta on lihtsalt ühe rikka isa tütre mees, mitte oma ala spetsialist.

Armastus hakkas nendel asjaoludel ka tasapisi kaduma. Üha enam kuulis mees, et see on minu isa raha, mida me kulutame ja sina ei otsusta, milleks või kuidas me seda teeme. Kui siis ükskord jõuti lahutuseni, arvas mees, et müüme maja maha, jagame raha ära ja kumbki saab endale uue elamispinna osta. Aga seepeale kuulis ta naise käest kurba tõde, et tal pole siin millelegi õigust, see kõik kuulub naisele. Mis siis, et mees samuti aastaid töötades oma teenistuse pere ja kodu heaks kulutas.

Mis edasi sai? Oma vanematekoju tagasi kolimast takistas poega uhkus. Ta ei tahtnud tunnistada, et oli naabripere hiilgusest pimestatuna oma kodu ja vanemaid nii halvustanud kui ka unustusse jätnud. Ta ei kurtnud midagi ega tunnistanud oma vigu, ütles vanematele ainult, et tal on kõik hästi.

Ega see poiss, nüüd juba mees, ei pruukinudki olla ei laisk ega saamatu, ehk siis "lodevus- või mugavusväimees". Aga kõik, mis teiste juba väljateenitud jõukast elust sulle vaeva nägemata sülle langeb, võib ühel hetkel sama kergesti käest libiseda.

Sellel moodsal muinasjutul võib ikkagi olla õnnelik lõpp. Mees lõpetas läbi raskuste töötamise kõrvalt koolid ära, sai korraliku töökoha ja ehitas oma karjääri nullist uuesti üles. Leidis endale uue naise, kellega oma elujärge järk-järgult üheskoos parandati, nähes selleks kõvasti vaeva. Nende kodu polnud küll nii uhke, kui mehe esimese abielu ajal, autogi oli tagasihoidlikum, aga kõik see oli ausalt välja teenitud. Suhted vanematega muutusid taas tihedamaks, kõik olid omad, polnud ei paremaid ega halvemaid inimesi :D

Kas ei meenuta see mõistulugu naabripoisi lapsepõlvest praegust noorte väljamaale elama ja tööle igatsemise jutte. Jõukatel naabritel on kõik ju olemas ja nad on lahkelt nõus seda minuga jagama. Miks ma ei võiks nendest hüvedest osa saada, kui mu oma vanemad mulle seda pakkuda ei suuda?




kolmapäev, 20. august 2014

Minu "üritus"

Kõigepealt tuleks tsiteerida keelepedantide igavest vahetegemist „üritusel“ ja „sooritusel“ ehk siis „üritus“ on vastavalt luhtunud ja „sooritus“ õnnestunud katse. Seega peaksime vältima üritamist ja püüdlema ikka sooritamise suunas. Peaks ütlema endale, et ma ei ürita midagi teha, vaid võtan end kokku ja teengi ära. Kõlab küll vaid keelelise kenitlemisena, kuid tegelikult on seal sisuline ja väga põhimõtteline nüansivahe.

Novot, ja selle täpsustava definitsiooni kohaselt ma praegu justnimelt üritan tegeleda oma kaalu vähendamisega :P

Viimasel ajal on väga kuum teema LCHF dieet. Minu jaoks pole selles midagi põhimõtteliselt uut ega revolutsioonilist. Mõni teist võib-olla mäletab mu aastatetagust kaaluteemalist postitust "Rasvade rehabilitatsioonist" :D Olen ammu olnud arvamusel, et kaalu kasvu ei põhjusta mitte rasva sisaldav toit, vaid liigne süsivesikute tarbimine. See omakorda võib tekitada suhkrusõltuvuse, millest on sama raske välja rabelda kui mõnest teisest sõltuvuse liigist.

Nüüd aga on see tõde jõudnud massidessse. Kui millestki nii palju räägitakse, siis paratamatult jääb midagi külge. Lugesin blogidest teiste ponnistustest ja kaalu kaotamise võiduhõigetest ning tekkis endalgi tahtmine proovida. Süsivesikute vältimine on LCHF puhul sarnane Atkinsiga, mida ma tänuga meenutan, aga selles dieedis aetakse lausa lusikaga võid ja vahukoort (muidugi suhkruta) näost sisse ja kaal muudkui langeb.

Miks ma siis ei võta ennast kokku ega "tee ära", nagu õige oleks? Põhjusi on mitu. Kõigepealt mu sügavalt sissejuurdunud toidunautimise harjumus, millest on väga valus loobuda. Millega ma ennast muidu hommikul voodist välja tulema meelitan, kui mind pole ootamas kaks krõbedat röstsaia, üks soolalõhe ja teine Nõo suitsujuustu keeduvorstiga, millel kindlasti peal soola ja pipraga maitsestatud tomativiilud? Lisaks sinna juurde kohvikruus lusikatäie suhkru ja sortsu piimaga. Ja kuidas ma suudaks taluda terve pika päeva mõttetuid ja tüütuid toimetusi, kui mind õhtul ei ootaks külm õlu? Armsakssaanud Raksi torujäätisest kohvi kõrvale head seriaali või raamatut nautides peaksin samuti loobuma. Mis mõtet üldse sellisel elul oleks?

Kuigi ilus ja sale olemine mind enam eriti ei innusta dieeti pidama, nagu varemalt, siis terviseteemast ei saa minagi üle ega ümber. No kuni viis kilo oleks vaja ära anda küll ;) Seega ma siis üritan, ehk harjutan ennast tasahilju mõningate loobumistega. Proovisin hommikukohvi, kuhu on pandud ainult vahukoort ja mitte suhkrut. Selgus, et polnud väga vigagi. No vähemalt võid või kookosrasva ma sinna küll lisama ei hakka ;)

Siis sõin õhtul, kui mul telekat vaadates, nagu ikka, süda vesiseks läks ja midagi head tahtsin, võileiva asemel hoopis hapukoore ja sibulaga heeringat. Nälg kadus ära, aga olgem ausad, sellist naudingut see küll ei pakkunud, nagu mu tavaline patune juustuleib tomativiilude ja klaasi piimaga. Aga kogu asja point ongi ju selles, et toitu ei manustata mitte naudingu, vaid nälja pärast :D Rasvane amps võtab painava magusa ja muidu näksimise isu ära, seda tean ma juba vanast ajast. Ja kui organism on korra alustanud rasvalõhustamise protsessi, siis paneb ta ühe soojaga edasi, kui seedekulglast enam midagi võtta pole ja asub kogutud rasvapolstri kallale, selle asemel, et ajusse hakata nälja hädasignaale saatma, nagu juhtub süsivesikate söömise järel, mis tekitavad veresuhkru kiireid kõikumisi.

Teoorias olen seega tugev ja kui ükskord asjaks läheb, küll siis tulemused ka tulevad. No kus nad pääsevad! Mis puutub õllesse, siis tegin endaga diili, nagu Atkinsi ajalgi, et kui sa hea laps oled ja ülejäänud päevadel korralikult dieeti pead, siis laupäeval saad õlut :P Ma tean küll, et see ei maitsegi siis enam NII hästi ja pärast on laialijooksnud enesepiiramise "vasikaid" raskem jälle "aedikusse" ehk reegleid järgima ajada, aga noh, see on nagu selline psühholoogiline trikk. Siis on ometigi midagi "head" oodata, mille nimel piinavaid loobumisi stoilise rahuga ära kannatada :DDD

Pihta ei hakka ma praegu veel sellepärast, et ei taha oma niigi vähest "entusismi" asjata raisata. Ees on ootamas mitu sünnipäeva ja selliste katkestustega nagunii erilist tulemust loota pole. Aga pärast seda peaks "üritus" muutuma "soorituseks". Või siis mitte :P

neljapäev, 17. juuli 2014

Suvi!

Lõpuks ometi on suvi ka meitele jõudnud!


Päikene paistab ja loodus lokkab, ka minu aias.
Roosid õitsevad nagu meeletud, ei jõua äraõitsenud õisikuid nii kähku ära lõigata, et üldmulje ilusam oleks.
Uued silmarõõmud on oma esimesed õied lahti teinud:
Judy Garland, kes tuli kadunud Brandy asemele
ja Ashram (mõlemad Juhani juurest), kes asendab välja läinud Goldelset. Tema õis on püsinud väga kaua ja pole oma ilu kaotanud. Flora Danica aga, mis on samuti uus taim, näeb välja hoopis nii (mul olid sordid sassis):
Uued Hansaplanti päevaliiliad (Bauhofist) on väga heas tervises taimed ja näitavad kauneid õisi juba esimesel aastal.
Imekaunis "Strawberri Candy"
ja sügavtume "Dragon Lore".
Vanadest olijatest on täisõies "Sabine Baur", aga teised päevaliiliad on ka kohe lahti minemas. Nüüd on käes see aedniku "palgapäev", mida aasta aega oodatud :D