Ilm läks külmaks

 ...ja lumi tuli maha. Seda viimast oli meie kandis vähe, niiet see pole kõneväärt. Aga postituse kirjutamiseks andis ainet hoopis teine jätkulause.

...ja mu maja katel läks katki. Eile hommikul ärgates tundsin, et tuba veidi jahedavõitu. Hakatuseks mõtlesin, et katla andurid polnud jõudnud nii kiiresti kohaneda ilmamuutusega. Keerasin radikale suurema soojuse peale. Tavaliselt järgneb sellelele veesulin, aga nüüd oli täielik vaikus. Aimasin halba ja läksin katlaruumi vaatama. Nii oligi, vilkus veateade. Seda oli juhtunud ka suvel, aga siis vahetati pump ära ja kuigi veateadet vilgutas veel mõne korra, siis katla sisse-välja lülitamisega sai asi korda. Tegin nüüdki sama, aga see ei aidanud, umbes minuti pärast taastus endine seis. Pagan küll, peab see siis nädalavahetusel juhtuma, kui avariiteenistuse hind on kallim. Aga kaua sa ikka külmetad, helistasin katlaabisse. Lubati kella kahe ja nelja vahel tulla vaatama. Ei tuldud, vaid helistati, et enne ei jõua, kui kell 19, avariisid palju.

Kui meistrimees saabus, lootsin, et ehk on see lihtne variant, et gaasiklapp on miskipärast kinni läinud. Seda oletas telefonis esmane väljakutse vastuvõtja, kes soovitas see must nupp üles leida ja klapp uuesti lahti teha. Mina sellist nuppu ei leidnud ja olin ikka sunnitud tellima asjatundja. Nagu selgus kohe, polnud asi selles klapis. Mõne aja pärast tuli mees ebameeldiva teatega, et katla automaatika on rikkis ja selle väljavahetamine maksab 800 eurot. Samas pakkus spetsialist, et kuna katel on vana, oleks mõistlik see uuema mudeli vastu välja vahetada. Seda on mulle varemgi soovitatud, aga mõtlesin, et kuni väiksemate remontidega hakkama saab, ei hakka seda suurt tööd ette võtma. Nüüd tundub, et on aeg. Seda enam, et meistrimees pakkus, et kuna uue katla tellimine võtab nädala aega, aga ilm külm, siis oleks variant, et täna, st. pühapäeval toob ta uue elektroonika, aga kui saabub katel, võtavad selle tagasi ja lahutavad katla hinnast maha selle maksumuse. Ilmselt nii ma teengi. Uus katel maksab umbes 3500+ tööraha, aga mis parata. Praegu on mul alumisel korrusel +15 kraadi. Ülemist korrust sain soojendada õhksoojuspumba abil, ja magada oli päris mõnus 20-kraadises toas. Aga all langeb iga päev temperatuur 1-2 kraadi ja kaua nii vastu ei pea.

Hakkasin siis kehvale seisule vaatamata otsima helgemat vaatenurka. Leidsingi. Kui ma oleks pidanud tasulisele puusaopile minema, siis oleks see maksnud 5000-6000 eurot. Aga viimase perearsti külastuse ajal täitsime uuesti selle neetud küsitluslehe minu seisundi kohta ja saime tulemuseks 13  punkti. Meenutan, et see käpardist füsioterapeut sai mingil ime viisil mulle 34 punkti, kuigi seisund oli praegusega võrreldes üsna sama. Nüüd ehk panin mõnes punktis halvema hinnangu, ja arvasin, et ilmselt tuleb skoor umbes 20 punkti. Kust eelmine kord 34 punkti tuli, on mõistatus. Ilmselt oli füsiterapeudil tabel tagurpidi ees. Igal küsimusel oli 4 võimalikku vastust: saan teha, teen väikeste raskustega, teen suurte raskustega, ei saa üldse teha. Et kui ma ütlesin, et mingit tegevust saan suurte raskustega teha, siis pani ta mulle 3 punkti, mitte 1, sest küsimused olid nummerdatud kasvavas järjekorras.

Olin küll maruvihane, et kogu protsess tema käpardlikkuse pärast 3 kuud edasi lükkus, aga nüüd sain järgmisse vooru ja mulle määrati ortopeediaeg- aprillikuusse. Ja see pole mitte opiaeg, seda tuleb oodata ehk veel ligi aasta. Aga kes kannatab, see kaua elab. Kannatused on suurenenud küll, juba olen hakanud kepiga käima.

Aga ikkagi positiivselt: opist kokkuhoitud 6000 euroga saan nüüd katla ära vahetada ja jääb üle ka hambakroonide panekuks.

Ja mitte minutitki vähem

 Eile oli meil elektrikatkestus, plaanilised hooldustööd. Eks neid ole ennegi olnud, aga mitte nii pikalt, kella 10-15. Tütar veel arvas, et nagunii saavad varem valmis, aga ei minutitki vähem. Isegi kauem läks.

Mind ajab iga rutiinist erinev päevakava närvi ja nii ka seekord. Kuna mu uni on ettearvamatu, siis polnud ma kindel, kas jõuan kohvi teha ja hommikusööki süüa enne, kui elekter kaob. Samas, mõnikord magan kella 12-ni, kui vahepeal öösel üleval olen.

Hakkasin siis plaani pidama, et kuidas ma selle elektrita aja üle elan. Nagu me teame, midagi ei saa teha, ainult raamatut lugeda. Kahjuks raamatukogust laenutatud raamat oli just läbi saanud. 

Aga no söömise mure ikka kõigepealt. Siis tuli mul meelde, et mul on ju kriisihirmus ostetud gaasipliit, mis peaks olema isegi ballooniga ühendatud. See tuleks panipaigast kusagilt kola seest välja otsida ja mure murtud. Lisaks hoiatasin tütart, et võib-olla tulen tema juurde lõunat sööma. Või siis hommikusööki, ja lõuna söön kusagil kohalikus söögikohas. Meenus, et bensukast saab ju ka kohvi ja pirukat, kui hommikusöögi maha magan. Nende mõtetega suutsin oma ärevuse niipalju maha rahustada, et jäin magama.

Tegelikkuses läks nii, et ärkasin 9.30, tormasin kiiruga kööki ja sain oma hommikusöögi söödud. Siis läks elekter ära ja mina läksin uuesti magama. Kui ärkasin, hakkas söögimõte mind jälle piinama. Mis rõõmu minu eas enam on, kui süüa ka ei saa. Oleksin võinud endale mingi võileiva teha, aga tahtsin sooja sööki. Inimene tahab ikka seda, mida ta parajasti saada ei või. Kaalusin siis kuhugi välja sööma minekut. Aga oh häda, nagu ikka hommikul, olid mu juuksed padja peal rähklemisest "kortsus", oleks vaja koolutada, et kõlbaks inimeste silma alla minna. Koolutaja vajab jälle elektrit...

Tegin siis juukseid kammiga märjaks ja silusin, niipalju kui sain. Ja läksin tütre juurde. Kedagi polnud kodus, aga söök pliidi peal oli soe. Tõstsin siis endale ette, nagu kolme karu muinasjutus ja kui kõht täis, tuli ka pererahvas koju. Muidugi olid nad koeri jalutamas.

Imestate ilmselt, et õige nüüd asi, millest suurt numbrit teha. Aga tegelikult, me oleme linnamajades elektrist nii sõltuvad, et kui seda pole, jääb elu seisma.

Telefon siiski töötas ja mulle tuli sõnum, et raamatukogus on mu järjekorda oodanud raamat tagasi toodud. Läksin  ja tõin ta ära. Kui koju jõudsin, oli elekter tagasi, signalisatsioon lõugas, nagu see alati reageerib voolukatkestusele. Hakkasin siis raamatut lugema ja eks ma jagan järgmine kord teiega muljeid.  See on üks kõmuline raamat, mida ma mingil juhul endale ei ostaks, aga huvi pärast vaataks, mis seal sees on.

Mälestused

 Eilne päev tõi kurva uudise- Emmeliinat ei ole enam. Esialgne ehmatus, et mis siis juhtus, sai peagi vastuse. Varem polnud juttu olnud mingist tema tõsisemast terviseprobleemist, ja peagi selgus, et Emmeliina eluküünla kustutas liiklusõnnetus, kus hoolimatu juht ajas ta alla heledalt valgustatud ülekäigurajal. Selliseid uudiseid kuuled ikka ajakirjandusest , aga kui see on seotud su tuttava inimesega, siis on see eriti julm ja masendav. Kuna juht lahkus pärast allaajamist sündmuskohalt, ja andis enda üles alles järgmisel päeval, siis võib arvata, et ta oli purjus.

Olime Emmeliinaga tuttavad juba ammusest ajast. Läbi blogi ja vastastikuste kommentaaride tundus, et tean tema elust palju. Meil oli tema ja Helvega millalgi kinniste blogide kooslus, mille nimi oli ÜSK. Üksildaste Südamete Klubi. Kuigi tol ajal olid meil abikaasad olemas, aga üksildasena tundsime ennast ikkagi aeg-ajalt. Mingil ajal see ühendus ammendas ennast, aga blogimist jätkasime vahelduva eduga edasi ja suhtlesime ka FB vahendusel.

Oleme ka silmast silma kohtunud mitu korda. Avastasin, et ühe ilusa pildi tegime Tartus kohvikus, kus seinte peal olid minu hea maalikaaslase teosed. Ja vaadates kuupäeva, selgus, et see foto oli tehtud täpselt 15 aastat tagasi, 26.oktoobril 2010.a.

 

Usun, et Emmeliinal pole selle vastu midagi, et selle pildi siin välja panen. Ta oma blogis avaldas tihti endast pilte, mis olid nii ilusad ja stiilsed. Kõik need kübarad ja sallid. Nagu ta suvel ühes postituses ütles, et teda peeti välismaa prouaks. Nii oligi, ta kohe oskas ja viitsis oma väljanägemisega vaeva näha. 

Emmeliina tundis suurt huvi nii oma perekonna kui ka kodukoha ajaloo vastu. Ja nagu ta ise ütles, tema kodu oli täis pilte,  armsaid mälestusesemeid nii lastest kui kogu elatud elust. Mida ta ei raatsinud ära visata. Ja nüüd peavad tema lapsed seda tegema. See saab väga valus ja raske olema.

Kogu see kurb sündmus tuletab veelkord meelde, et tuleb hinnata iga päeva ja olla tänulik selle eest, mis elu meile pakub. Emmeliina oskas seda väga hästi. Ta nautis nii muusikat kui igasuguseid kultuuriüritusi, suhtles palju sõpradega ja oma perega. Ilus elu oli tal.

Ups!

 Paar päeva tagasi õnnestus mul ära kaotada oma blogirolli nimekiri. Juhtus see kuidagi protsessi käigus, kui ma üritasin Raisakulli blogi nimekirja lisada. Muidugi ei ole Raisakull ega tema blogi milleski süüdi, aga nii see  läks.

Kõigepealt ei ilmunud see blogi nimekirjas nähtavale, kuigi ta oli uusi postitusi kirjutanud, mida ma lugeda tahtsin. Üritasin uuesti, ja ups! järsku oli kogu nimekiri kadunud. Proovisin tagasi minna ja  käivitada vastavaid seadistusi, et taastada eelmine seis, aga ei midagi. Mis lännu, tuu lännu. Kuigi arumaeimõista, kuidas. Ma ei vajutanud kusagil "delete" ja isegi kui mingi "save" oli vale asja kohta, siis tavaliselt küsitakse kustutamise puhul ikka üle, et oled kindel?

Esimese hooga arvasin, et saab ka ilma, ma ju enam-vähem mäletan, kelle blogisid ma loen. Ja siis lihtsalt guugeldan neid autori järgi. Paraku on mõned, kes harva kirjutavad ja nii võivad mul nende postitused märkamata jääda. Hakkasin siis blogirulli taastama. Algul tegin seda googeldamise abil, aga see läks tüütuks ja võttis palju aega. Siis võtsin appi hea blogisõbra nimekirja, kellega meil enam-vähem samad eelistused on ja tegin sealt copy-paste. Aitäh, Kaamos!

Eks edaspidi tuleb mul veel mõni "kadunud hing" meelde, aga esialgu käib küll.

Kõik läheb mööda, ka see

 Alles ma kurtsin, et sügis tuli liiga vara. Lülitasin maja kütte sisse ja siis lõppes jahedus ära ja tuli uus vananaistesuvi. Räägitakse, et see saab ka uuel nädalal otsa ja tulevad öökülmad. Las nad siis tulevad, ehk lõpeb sellega seoses ka muru mõõdutundetu kasvamine. 

Selle muru-murega on nii, et mu haigele puusale ja põlvele see töö enam üldse ei meeldi. Otsisin abi tasulisest muruniitjast, aga see ei tulnud kohale. Ühe korra niitis väimees ja siis jälle korra niitsin ise. Täna ootan ja loodan, et lapselaps tuleb appi.

Kauaoodatud e-konsultatsioon ortopeediga lõppes eitava vastusega. Et pole veel vajadust operatsiooniks, vaatame 3-4 kuu pärast arenguid. See otsus põhines füsioterapeudi hinnangul, mis ei kajastanud mu seisundit objektiivselt. Kui ma temaga vestlesin, siis tundus, et ta on igati päri, et on aeg liikuda järgmisse etappi ehk operatsiooni suunas. Ometi oli ta terviselukku kirjutanud, et ei tea, kas mu puusaliigese seisund on päriselt halvenenud või on see ainult ühekordse ülekoormuse sümptom. No ma ju rääkisin talle, et iga liikumine on juba minu jaoks ülekoormus ja ma pean pärast muruniitmist, aiatööd või kodukoristust paar päeva rahus taastuma. Et neid pealtnäha lihtsaid võimlemisharjutusi ma teha ei saa, sest pärast on puus väga valus. Kirjutas siis mulle veelgi lihtsamad harjutused. Ortopeedi vastuses oli kirjutatud, et kui konservatiivne ravi ei anna tulemust, siis, tuleb kaaluda operatsiooni. Mis konservatiivne ravi? Võimelda ma ei suuda ja valuvaigistid pole mingi ravi. Olin äärmiselt pettunud ja kaalusin füsioterapeudi vahetamist või siis lausa tasulist operatsiooni. Enne aga otsustasin veel oma perearsti käest nõu küsida.

Olen siin vist varemgi kiitnud, kui hea ja osavõtlik perearst mul on. Nii ka seekord sain head nõu. Kirjutas mulle kangemaid valuvaigisteid, saatis põlveröntgenisse, et oleks näha, mis olukord on põlve kulumisega. Et füsioterapeut näeks kompleksset pilti, sest puusa kehv liikuvus halvendab ka põlve seisundit. Lisaks ütles perearst, et tasulist operatsiooni pole mõtet ette võtta, küll me saame selle ortopeedi nõusse. Et järgmine kord küsimustiku täitmisel on ta ise abiks, et mu seisundi hindamisel saavutada sellise tulemuse, mis vaja. Füsioterapeudi poolt antud punktisumma oli liiga kõrge, kuigi ma vastasin enamusele küsimustele, et toimetulek selle või teise tegevusega on suurte raskustega või võimatu. Ainult toolilt püsti tõusmise kohta ütlesin, et seda saan teha- egas ma siis sinna istuma pole jäänud kunagi. Hiljem muidugi taipasin, et oleks tulnud lisada, et pean alati kätega toetama, kas lauale või tooli käetoele.

Enne perearsti juurde minekut olin pabinas, et mis ta saab mu heaks teha. Tahtsin talle ka lille kinkida ja selle ostmine võttis aega. Kui ma parkimiskohta ligidusse ei leia, siis  hakkasin hiljaks jääma. Koha ma leidsin, aga kiirustades unustasin parkimisautomaati auto numbri sisestamata. Arsti ukse taga tuli see küll meelde, aga mõtlesin, et poes käies panin armatuurlauale parkimiskella, sellest peaks piisama. Kui siis auto juurde tagasi jõudsin, ootas mind klaasipuhasti vahel trahvikviitung. No muidugi olin parkimiskella poest lahkudes ära võtnud. Kui koju jõudsin, taipasin, et olin oma jope arsti ukse taha nagisse jätnud. Eriline hajameelsuse päev. Tükk aega kõhklesin, kas minna sellele järele kohe või järgmisel päeval. Kohe minek tähendas tipptunni liiklust, aga järgmisel päeval oleks jope võinud olla jumalteab kuhu viidud ja otsi seda siis mööda maja taga. Nii läksin ikka kohe ja muidugi ootasin iga valgusfoori taga vähemalt kaks sessiooni, kuni liikuma sain. Lohutasin ennast, et tööl käivad inimesed peavad seda tigusammul edasiliikumist iga päev läbi tegema, küll jõuan ka mina ükskord koju.

Niiet loodame, et see etapp mu elust, kui liikuda on raske, saab ka ükskord läbi. Kuigi kardan seda operatsiooni, aga midagi pole parata, muud lahendust pole.

Eile oli imetore ilm. Käisin tütre juures grillimas, istusime terrassil päikese käes ja tunne oli nagu suvel.

Mini_Kevin ehk 3-kuuline kutsikas Terra tegi oma müramisega kõigil tuju heaks. Kevin talus teda stoilise rahuga.

Täna on ka mõnus ilm ja loodetavasti saab muru niidetud, kas abilistega või ilma. 

Ikka sama jama

Kuigi sügis tahab vägisi suvelt viimased ametlikud nädalad varastada, on siiski natuke suve tunda, kuigi ilm on jahe. Õitsejaid on peenral veel küll.

Siilkübarad õitsevad jätkuvalt, ka uus ja väike lilla

Päevakübar on nagu suur päikeselaik.

Ja päevalilled, mu arm.

Hortensiad vahetavad värvi.

Sügisaster on nagu mätas täis õisi  ja floksid ei anna ka veel alla.

Aga minu elus on ikka sama jama. Ega polegi imestada, sest vaevalt minu vanuses midagi uut ja huvitavat juhtuks. Muutused võivad ainult halvema suunas olla.

Hääküll, peika külaskäiku võib ju positiivseks pidada. Eriti seetõttu, et ta mu katkisi elektriseadmeid parandas. Aga muidu, polnud temast mu üksinduse leevendamisel palju abi. Sõime-jõime ja rääkisime, aga paraku, erilist lähedust ei tekkinud. Ei tea, kas kutsun veel teda külla, aga ega ma kohe ei peagi otsustama. Reis, kuhu pidime koos minema, jääb sel aastal ära. Minu puusa seisukorra tõttu.

Eks see puusa teema ongi mul praegu kõige enam päevakorral. Kuna külalise tõttu tahtsin oma aeda paremas valguses näidata, siis rassisin kolm päeva järjest. "Rassimine" on muidugi liialdus tavalise inimese jaoks 2-tunnise aeglase asjatamise kohta, aga minu jaoks selline füüsiline koormus paneb mu seljale ja puusale paraja põntsu. Tavaliselt ongi nii, et ühel päeval teen midagi ja siis järgmine päev puhkan. Nüüd siis kolm päeva jutti niitsin muru, lõikusin hekki ja äraõitsenud lillevarsi, võitlesin umbrohuga ja puhastasin grilli. Ja tulemus oli ette teada. Puus muutus nii valusaks, et ka järgmisel kahel päeval puhkamist ehk mittemidagi tegemist ei parandanud olukorda märkimisväärselt.

Mis mõnes mõttes oligi hea, sest reedel oli mul füsioterapeudi aeg ja ma kavatsesin kasvõi nutta ja teha selgeks, et kiiremas korras on vaja ortopeedi konsultatsioonile saada. Nüüd oligi seis nii kehv, et ma teesklema ei pidanud ja sain selle suunamise. Perearst tegeleb nüüd sellega ja eks paista, mis edasi saab. Muidugi hakkasin hirmuga mõtlema, mis siis saab, kui tõesti operatsioonini jõuan. Kuidas ma oma elu korraldan. Mu kodu on kahel korrusel ja ilmselt esialgu on trepist käimine välistatud. Alumisel korrusel on köök ja üks voodi ka, aga teisel korrusel on dushiruum ja kogu mu tööelu atribuudid. Eks neid kreeme, rohtusid, riideid, arvuti ja kaustad saab ju alla tuua. Aga pesemise probleem jääb. Tütar saab mulle süüa tuua ja tema juures saaks pesemas käia, aga kuidas ma autosse ja sealt välja saan? Eks siis, kui see aeg tõesti kätte jõuab, uurin nendelt, kes selle läbi on teinud, kuidas see täpsemalt korraldatud on.

Arvasin, et üks hea uudis on ka mul varuks. Nimelt ilmus meie küla FB grupis kuulutus, kus üks koolipoiss otsis lisatööd, nagu näiteks muruniitmine. Tellisin siis poisi kas teisipäevaks või kolmapäevaks ära. Aga kui eile talle sõnumi saatsin, siis vastust ei tulnud. Ootasin kella viieni ja siis ajasin oma vanad kondid välja, tõmbasin muruniiduki käima ja tegin ise ära. Ilusat ilma ei saa raisku lasta. Muidugi ei tulnud mingit teadet ka täna. Ilmselt leidis poiss mingi parema ja tasuvama töö ega tahtnud hakata vabandama, et minu juurde tulla ei saa. Egas midagi, palju neid muruniitmisi siis veel jäänud on- kolm-neli.  Küll saan kuidagi hakkama. Lisaks tavalisele valuvaigistile veel diclofenak hinge alla, pärast väike viinakokteil valuvaigistamiseks ja teeme ära.

Üks väga halb uudis oli veel, seoses lapselapsega. Ma ei saa selles kuidagi abiks olla, see röövib vaid mu niigi viletsa ööune. Kui mu elus eelmised suured kriisid olid, läksin kirikusse ja palusin Jumalalt abi. Sain ka. Nüüd mõtlesin, et minu unegraafikuga ei ole mul kuidagi võimalik kella 10-ks kirikusse jõuda. Siis aga guugeldasin ja sain suureks rõõmuks teada, et meie kodukirikus algab jumalateenistus kell 12. See on täiesti tehtav.

Kaks sammu edasi, üks tagasi.

 Tegelikult valitseb mu elus praegu kaos. Kõik on halvasti, valesti, katki või haige. Tundus, et mitte keegi minust ei hooli ega aita mul sellega toime tulla. Siis tuli meelde, et tütreke ikka aitab, kus saab või väühemalt annab head nõu. Tegelikult on mul veel inimesi, kellelt konkreetse asja kordategemiseks abi paluda, aga noh, hetkel on kõik ummikseisus.

Konkreetseks minnes, on minu kui üksiku naise elamises on päris palju asju, mis on katki või ei tööta. Ja neid tuleb vaikselt aina juurde. Jah, ma tean ka paarisuhtes inimestel lähevad asjad katki, aga siis teeb  väiksemad tööd meespool ise korda. Nagu minulgi varem elukaaslane tegi. Ise saan mõne asja putitamisega hakkama, nagu katki käinud ruloo akna ees. Panin toru peale liimi ja kerisin katte nii kõrgele, et see enam raskusjõu tõttu lahti ei vajunud. Alla jäänud prao katsin osavalt auto armatuuri päikese eest varjamiseks mõeldud hõbedase kattega. Hea lahenduus sai, lükkan uue ruloo hankimise tulevikku.

Ja siis ütles katlamaja boiler üles. Mitte päris, kui lülitada see välja ja siis uuesti sisse,siis töötas mõne aja. Muidugi, vaja katlahooldus kohale kutsuda. Aga ma ei saanud seda esialgu teha, sest ootasin teist töömeest, kes oleks pidanud ära vahetama mu bidee dushivooliku, mis lekkis. Ta elab ise Haapsalus, aga pidi tulema Tallinna 2 nädalat tagasi mingit tööd tegema neljapäeval-reedel, ja siis lubas enne kojuminekut minu töö ka ära teha. Selgus, et töö sai tal juba neljapäeva lõuna ajal tehtud, aga mina olin juuksuris. Lasta tal kaks tundi oodata, kuni koju jõuan, tundus häbematu. Nii leppisime kokku, et kohtume esmaspäeval. Ja siis jäi ta haigeks, ravis ennast terve nädala. Uuel nädalal küsisin, kuidas tervis ja plaanid on. Selgus, et Tallinna asemel läks ta hoopis mujale tööle ja pole teada, millal Tallinna tuleb. Seega kaotasin lootuse tema abi peale ja hakkasin otsima uut töömeest, kes selle ära teeks. Nagu te teate, korralikke töömehi on vähe ja neil on järjekord. Aga dushi oli mul hädasti vaja, sest kui ma seda lekkiva toruga dushi kasutasin, siis põrand ujus. Kaua võib?

Dushivoolik sai lõpuks siiski vahetatud. Ma ekstra jätsin alles ühe tööandja, kelle raamatupidamist olen teinud, aga tahtsin loobuda, sest tal olid dokumendid väga korrast ära. Aga kuna ta tundus olevat mees, kes igasuguste töödega hakkama saab, siis mõtlesin, et sellist võib mul oma väikeste probleemide lahendamisel vaja minna. Nii ma talle ütlesingi, et jätkan ta raamatupidamise tegemist, kui ta mind mu olmemuredega mõnikord aitab. Palusingi nüüd abi selle dushivooliku vahetamisel. Ta tuligi kohale ja pärast tükk aega pusimist sai asi korda.

Kui eelmine töömees haige oli, siis kutsusin vahepeal katlaabi kohale ja tundus, et see mees polnud kõige kirkam kriit karbis. Pusis ja vahetas mingi pumba ära, aga süsteem ikka tööle ei hakanud. Ütles, et võib-olla tuleb lisaks kogu automaatika plaat välja vahetada. Siis pidas kellegagi nõu ja kuulis, et ehk pole pumba pistik korralikult ühendatud. Nii oligi ja asi sai korda. Hurraa! 400 eurot polnud just tappev summa. Kuni eilseni olin rahul. Kui läksin katlamajja, nägin, et reetlik punane veateade plinkis jälle. Lülitasin boilerit välja-sisse, ja süsteem läks tööle. Aga selge, et korras pole see ikkagi. Nüüd mõtlen, kas helistada katlaabisse ja nõuda garantii korras parandamist. Aga looda sa, nagunii küsitakse uue väljakutse ja töö eest uus korralik summa.

Olin olnud tükk aega õnnelik, et kaks muret murtud. Kuni käisn katlamajas ja nägin, et sealne probleem pole kuhugi kadunud. Kaks sammu edasi, üks tagasi. Neid teisi asju, mis parandamist ootavad, ma parem üles ei loe. Kui  jõuan , siis tegelen nendega. Esialgu on vaja see katlamure kaelast ära saada.

Kas vingun veel või räägin midagi positiivset ka? Naabrimehega oleme jälle sõbrad. Pärast minu kurjustamist ta lõpuks vabandas korralikult ja loodetavasti läheb järgmine tasaarvlemine libedamalt.

Sõbrannadega kokkusaamisele ma ei läinud, aga kui nad olid juba kohal ja helistasid, et sõida ka siia, siis ma veidi ärritusin jälle. Oli ju jutt, et nad enne annavad teada, kas kokkusaamine toimub üldse. Ja lennujaamast sõbranna juurde sõites oleks nad möödaminnes võinud ka minu juurest läbi tulla. Võib-olla oleksin ikkagi kaasa sõitnud, kuigi ööbima poleks jäänud. Või kui oleksin teadnud, et nad jäävad kolmeks päevaks, oleksin järgmine päev läbi käinud. Keegi mind ei informeerinud ja tundsin ennast täitsa kõrvalejäetuna. Jah, oleksin võinud ise helistada ka, aga jutt jäi, et nemad helistavad mulle ja jagavad infot. Pärast kokkusaamist helistasin teisele sõbrannale ja küsisin, kuidas kokkusaamine läks. Püüdsin mitte solvumist välja näidata ega etteheiteid teha, sest kust ma ikka uusi sõpru saan. Ehk järgmisel aastal laabub kõik paremini.

Oma tervisemuredest jaurama ei hakkagi. Loodan, et arstide abiga saab midagigi paremaks. Praegu on küll puusavalu nii talumatu, et muruniitmine või koristamine on tõsine väljakutse. Võimlemine ei tule kõne allagi. Täna võtsin lisaks tavapärasele valuvaigistile diclofenakki, et hakata koristama, ja nüüd valutab magu. Eks tuleb maorohtu võtta. Panen uue aja füsioterapeudi juurde ja ütlen, et lõpetame need võimlemise naljad ära ja liigume edasi järgmisse etappi ortopeedi konsultatsiooni juurde. Ja hakkame puusaliigese vahetuse  oppi ootama.

Kui üldse midagi mulle rõõmu teeb, siis õitsev aed. Liiliad hakkavad lõpetama ja nüüd on selge, miks ma peenra äärde lõvilõuad istutasin. Muidu oleks täielik tühjus.

Silmarõõmu pakub ka imeilus siilikübar, mis oli võimsaks põõsaks kasvanud.