Homovihast, sallimisest ja partnerlusseadusest

Viimasel ajal on homoteema jälle kirgi üles kütnud. Mind panebki imestama just see ägedus ja teravus, millega oma arvamusi esitletakse. Minu enda suhtumine laias laastus oleks ükskõiksus, igaüks elagu oma elu nii, nagu talle kõige parem on. Minule ei tee haiget ei homoparaadid ega ajakirjanduses oma õiguste nõudmine. Homopaaridele lapsendamise õiguse andmine mind veidi siiski erutab, sest lapse seisukohast võib see olla halvem variant, kui sattumine tavaperesse. Kasvõi teiste narrimise osas. Aga arvan, et sellist küsimust tekib tegelikult nii harva, et igat juhtumit saaksid vastavad komisjonid nagunii eraldi vaagida.

Siiski ei piirdu mu suhtumine päris sellega. Nagu mul kombeks on, ei taha ma üldistada, vaid rääkida konkreetsetest juhtudest. Ma tean kahte ema, kelle pojad on (vist?) homod. Nemad ei ole selle suhtes ükskõiksed, vaid õnnetud. Ühel neist elab poeg temaga koos ja ta on näinud, kuidas sõber poja juurde ööbima jääb. Temal illusioone selles osas enam pole, jääb üle vaid leppida olukorraga. Mida ta ilmselt ongi teinud. Aga tal on kahju, et ei ole oodata mingeid lapselapsi. Teise ema poeg elab kaugemal ja tema veel loodab, et ehk asjad siiski pole nii, nagu ta kardab. Kuigi poeg on haritud, edukas, kena väljanägemisega ja hea suhtleja, pole ta oma neljakümne eluaasta juures veel ühtegi pruuti emale tutvustanud. Võib-olla pole lihtsalt õiget kohanud... Mina temaga seda teemat arutanud pole ega tea, kas ta on oma pojalt seda otsesõnu küsinud on või mitte. Ma ise oleksin küll oma lapsega selle kahtluse lahti rääkinud ja kui asi on nii, siis ka leppinud. Aga rõõmu see mulle küll ei teeks, sest tegelikult ei pea ma seda normaalseks. Kuigi selline suunitlus on ilmselt paratamatus ja seda tõsiasja ei aita muuta oma tunnete mahasurumine ega "õige" seksi katsetamine.

Võib ju öelda, et oluline pole mitte emade õnn või õnnetus, vaid tähtis on, mida tunneb selline inimene ise. Seda ma täpselt arvata ei oska, on nad ise oma seksuaalsusega rahul või selle üle õnnetud. Mäletan varasemast ajast ühe oma homost töökaaslase eluseiku. Tol ajal oli samasoolise partneri leidmine tükk maad raskem kui praegu. Ilmselt sattusid talle sageli ette mingid kriminaalsed tüübid, sest kord oli ta peksa saanud, kord tehti ta korter tühjaks. Ükskord olime koos peol. Algul tantsis ta ikka naisterahvastega, nagu kombeks. Olime temaga päris head sõbrad ja ühe teise sõbrannaga ta võib-olla isegi üritas "normaalset" suhet arendada. Peo lõpupoole nägin, kuidas ta hakkas külge lööma mitmele noormehele. See oli kurb pilt, kuidas need sellele reageerisid. Kes imestusega, kes vastikusega, kes katsus viisakalt ignoreerida. Tõenäosus, et ta satuks sobivate huvidega poisi peale, oli üsna väike. Igaühel on ebameeldiv, kui su lähenemiskatse tagasi lükatakse. Mis siis veel rääkida sellest, kui vastuseks sõimata või lausa peksa saada. Nii et minul oli temast küll kahju. Kuigi tänapäeval on tutvumisportaalid ja geiklubid, on ilmselt ikkagi partneri leidmine keerulisem kui heterotel.

Naissoost geidega olen samuti kokku puutunud. Üks armus oma töökaaslasesse ja kui ta mingi lähenemiskatse tegi, siis tuli sellest paras draama. See täiesti selgelt heteronaine tundis selle tähelepanu tõttu suurt vastikust. Kui talle oleks külge löönud meessoost kolleg, kes talle sümpaatne pole, oleks ta lihtsalt tõrjuvalt käitunud ja lugu oleks sellega lõppenud. Nüüd aga jätkus juttu üle kontori kauemaks. Ka mulle endale on üks naisterahvas saatnud mingeid segaseid signaale. Kuigi ma ei olnud kindel, kas ta on lesbi või mitte, tekkis ka minul tema suhtes teatav vastumeelsus. Kuna midagi füüsilist ei juhtunud, sain ajapikku sellest tõrkest üle. Sellest kõigest järeldan, et homoseksuaalsus pole sugugi nii lihtne ega tore. Siiski ei usu ma, et sellest teemast rohkem rääkimine suhtumist parandaks või mind isiklikult lähenemiskatsete suhtes sallivamaks teeks. On nagu on. Kui asi mind ennast ei puuduta, siis võin sellesse nähtusesse täiesti tolerantselt suhtuda. Siiski ei pea ma samasooliste ihaldamist samaväärseks heterosuhetega. Kui aga kellegi konkreetse inimesega lugu nii on, siis tuleb seda aktsepteerida. Üritada seda muuta või halvustada pole küll mõtet.

Siit jõuangi partnerlusseaduse juurde. Olen seda meelt, et abielu jäägu selleks, mis ta on, mehe ja naise liiduks. Homoseksoaalsetel paaridel peab samuti olema võimalus oma suhe ametlikuks teha. Nii ühisvara kui kohustuste suhtes. Kasvõi selleski osas, et kes saab õiguse matmiseks ja päranduse saamiseks, kui see aeg kord kätte jõuab. Aga niipalju kui ma aru olen saanud, ei piirdu partnerlussuhe ainult homopaaridega. Siin läheb minu meelest asi veidi koomiliseks kätte.

Nii et kui mees pole miskipärast abieluettepanekut teinud, siis võiks naine pakkuda, et vormistame partnerlussuhte. Aga mille poolest see parem on? Kui kohustused-õigused ja lastesse puutuv oleks samaväärne, siis mida ikkagi muudab teistsugune nimetus? Selle koha peal hakkaski mu fantaasia tööle ja pakun välja hoopis sellise stsenaariumi. Partnerlussuhe ei peaks eeldama monogaamiat. See võiks siis ühtlasi seadustada ka mitmenaisepidamise. Elus ju on ka selliseid suhteid ja neist sündinud lapsi üksjagu. Partnerlussuhte lõpetamiseks piisab vaid ühe poole soovist ja ta ei pea saama teiselt nõusolekut. Nagu vabaabieluski, kui ei meeldi enam, siis hõlmad vöö vahele ja minema. Ainult et kui kooselust sündisid lapsed, siis jääksid kohustused nende suhtes. Samuti ka töövõimetu kaasa toetamine, rääkimata ühiselt soetatud vara õiglasest jagamisest. Siis oleks asjal jumet, miks üldse teha mingi abielusugune lahjem koopia. Mees (või ka naine) võiks teoreetiliselt olla partneriks mitmele, aga siis on tal teatud kohustused nende kõigi ees.

Abielu jääks aga üks-ühese pühendumise liiduks. Kui abielus oleval inimesel siiski tekib soov ka kellegagi partnelussuhe sõlmida, peab tema abikaasa selleks nõusoleku andma. Sest selle tagajärjel tema endise lepingu järgsed õigused väheneksid. Aga kui ta on sellega nõus, siis oleks ka see võimalik. Nagu siiani on käinud armukese pidamine. Kui aga selline suhe on teisele abikaasale vastuvõetamatu, siis on ainsaks variandiks lahutus.

Mõtlesin selle teema all ka Viimsi lesbipaari peale. Võib-olla olid nad siiski kaks lahutatud sõbrannat, kes tahtsid elada oma majas, aga üksi seda endale ei saanud võimaldada. Seega hakkasid lihtsalt koos elama. Kas või mida teki all tehakse, ei saa keegi kontrollida. Siiski ei tee selline ebamäärane olukord neist mõlema laste kokkulugemise järel paljulapselist perekonda. Partnerlussuhe aga vormistaks selle ära. Kuna tekialune asi on nagunii teadmata, siis võiks partnerlusseadusest selle üldse välja jätta. Seda võiks soovi korral kasutada ka näiteks kahe õe ühiselu fikseerimiseks ja rahaliste suhete korrastamiseks. Miks mitte ka lapselapsi kasvatavate vanavanemate jaoks. Et selliselt vormistatud perekond ei eeldakski enam seksuaalset alust, vaid piirduks lihtsalt kooselamisega kaasnevate õiguste ja kohustuste piiritlemisega.

Ausalt, ma ei tea missugune see praegune partnerlusseaduse projekt on. Ehk ongi nii, nagu ma siin fantaseerisin?

Mehed - eelistagem eestimaist!

Olen pisut rongist maha jäänud, meestest rääkiv meem juba nagu maha vaibunud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi. Ei teagi, mis kriteeriumide järele neid lemmikmehi valima pidi. Kas seksikuse või muidu meeldimise järgi? Ega vist vahet pole, eriti niisuguse platoonilise imetlemise puhul. Päriselt endale mehe valimisega on sellel vähe ühist.

Minu lemmikmehed on kõik eestimaised. Kellest alustada? Olgu siis kõigepealt nimetatud kõige noorem, Tanel Padar. Minu arust on ta nii stiilipuhas rokkar kui üldse olla saab. Lisaks on ta väga seksikas mees, siiras inimene ja lustlik möllumees. Aga tore on see, et ta ei lase sealjuures pidutsemisel kahjustada oma muusikategemist. Arvan, et ta on üks tänapäeva tütarlaste suurimaid iidoleid. Kujutlen, kui oleksin noorem, siis kilkaks ise kah vaimustunult lava ääres ja kui ta viipaks, siis vist läheks kaasa. Kuigi mina ei kuulu päris tema muusika sihtgruppi, kuulan mõnikord hea meelega. Eriti ehedat esitust. Kui meie eelmistel suvepäevadel esines "The Sun", siis pani see muusika minugi jala täitsa kaasa tatsuma. Peale selle oskab ta imehästi laulda ka muid stiile, mille heaks näiteks oli tema "Suveöö" esitus.

Selles loetelus ei saa kuidagi jätta mainimata Jaan Tättet ja Marko Matveret. Kontserdil "Vana kuub" moodustasid nad sellise fantastilise duo, et võttis vaimustusest hingetuks. Erinevad isiksused, kes teineteist täiendasid. Niisugused on need õiged eesti mehed, keda mujalt ei leia! Tookord kontserdil ei osanud otsustada, kumb rohkem meeldis. Matvere on kahjuks viimasel ajal meedias oma sõnavõttudega seda vaimustust veidi vähendanud, aga las ta ikka jääda siia nimekirja. Temas on siiski nii palju mitmekülgset andekust. Jaan Tättest pole üldse mõtet pikemalt rääkida, sellist naist pole vist olemas, kellele ta ei meeldiks...







Ainuüksi seksikuse järgi hinnates tundub Indrek Saar olevat kõige kuumema väljanägemisega mees. Temas oleks nagu mingi ligitõmbav salapära peidus.

Kui nüüd veidigi reaalsuse poole liikuda, siis tuleks ka mõned endaga sobivama vanusega mehed nimetada. Näiteks Tõnu Kilgas, kes pole aastatega oma sarmi kaotanud.
Sedasama võib öelda ka meie "oma Jack Nicholsoni" ehk Tõnu Kargu kohta. Temas on sellist rahvalikku elutervet huumorit, hoolimata aastatest. Kui erinevaid rolle on ta sümpaatseks osanud mängida, nii "Keskea rõõmude" elukunstnikust remondimehe kui unistajast Nipernaadi. Küllap peab temas endas kõiki neid omadusi leiduma. Kui selline andekas näitleja oleks oma parimad loomeaastad elanud kusagil avatud ühiskonnas, oleks ta kindlasti tänapäeval palju rikkam ja kuulsam olnud. Siiski tundub, et ega tal praegugi tööpuudust pole.

Hingedepäev

Täna on hingedepäev ja ka minu aknal põleb küünal. Ometi ei tulene see mu sisemisest veendumusest, et niimoodi lahkunute hingedega sidet saaks pidada. Pigem teen seda sellepärast, et nii on kombeks. Kuigi mulle ei meeldi üldiselt teiste järgi oma tegemisi seada, siis siin teen erandi. Võib-olla sellepärast, et mine seda teispoolsust tea. Ehk on tõesti nende jaoks see kauaoodatud päev, mil mahajäänud omakseid saab vaatama minna. Nagu sõjaväest puhkusele. Ja kui küünalt pole aknal, siis nad ei tea, kuhu tulla. Ei tahaks niimoodi omadele pettumust valmistada. Et neil teiste ees piinlik ei peaks olema, et neist enam keegi ei hooli.

On see eelnev jutt tõsi või nali, jäägu igaühe enda otsustada. Muidugi ma meenutan aeg-ajalt oma lahkunud lähedasi. Aga siiski mitte liiga tihti. Täna ütles raadios üks noorepoolne saatejuht niimoodi, et tema hoolib pigem elavatest. Jäin selle ütlemisega nõusse. Ka mina hoolin elavatest rohkem kui surnutest. Nemad on lahkunud su elust, aga elavad su ümber vajavad märkamist ja kontakti just praegu. Oleks väga vale, kui sellele mõtlema hakatakse alles siis, kui nad läinud on. Et mida oleks pidanud ütlema või tegema nende heaks.

Üks mu tuttav rääkis üsna suure vaimustusega, kuidas meediumi abil sai ta ühendust oma isa vaimuga. Ma ei taha seda kontaktisaamist kahtluse alla seada, aga jäin mõtlema, kas mul endal oleks üldse soovi oma surnud vanematelt midagi küsida või nõu saada. On muidugi asju, mis mind huvitaksid, aga tegelikult pole see kõik enam eriti oluline. Kõik nendega seonduv on juba ammu minevik ja minu olevikuga pole neil enam mingit sidet.

Tegelikult ma usun, et inimesel on hing. Aga mis saab sellest pärast surma ja kas lahkunute hingedega saab suhelda, ei oska arvata. Mina ise pole mingit sellesarnast kontakti kogenud. Nii ei oska ma ka hingedepäevale mingit sügavamat tähendust omistada.

Inimestetundmisest

Mõnikord on mulle öeldud, et olen hea inimestetundja. Ega ma sellele arvamusele väga vastu ei vaidlekski, sest ma pole oma elu jooksul palju pidanud pettuma teistes inimestes. Siinkohal võiks arvata, et ehk olen ma nii umbusklik või pessimistlik, et ei ootagi midagi head teistelt. Nõnda poleks ka pettumusi... Nii see minu arust siiski pole. Ma olen leidnud palju häid sõpru, kes mind kunagi pole alt vedanud. Olen hoidnud parajat distantsi nendega, keda ma täielikult ei mõista. Suhtlemisele nendega, kes mulle ei sobi, ma aega ei raiska. Pigem olen omaette.

Muidugi olen ka mina teiste inimeste halbade omadustega kokku puutunud ja omal nahal tunda saanud. Need on olnud sellised inimesed, kelle seltskonda ma pole saanud valida, nagu naabrid, töökaaslased või sugulased. Need aga, keda olen ise valinud ja usaldanud, pole mulle pettumust valmistanud. Mis ei tähenda, et neil poleks vigu, aga nende ilmnemine ei ole mulle üllatuseks olnud. Sest olen selliste omadustega juba arvestanud. Mis puutub mu mehesse, siis see on omaette lugu. Olin siis veel nii noor ja kas ma üldse valisin teda... Samas ma ei imestanud selle üle, mis meie kooselu kaasa tõi. Seda võiski arvata.

Ma imestan alati selliste ütlemiste üle, et "mina usaldasin ja uskusin teda, aga ta pettis mu usaldust". Kuidas siis niimoodi selgest taevast välk saab lüüa? Ma ei räägi siin professionaalsetest kelmidest, vaid suhetest abikaasade, sõprade või koostööpartneritega. Kui keegi lähedane, keda oled aastaid tundnud, sulle suure pettumuse valmistab, siis on mul raske uskuda, et viga on vaid ühepoolne. See supp on ikka üheskoos keedetud. See, kes petta sai, pidi varem sulgema silmad tegelikkuse ees ja elama illusioonides. Igal ootamatul otsusel, lepitamatul tülil või reetmisel on oma eellugu. Kui tunda huvi ja jälgida pidevalt omavaheliste suhete arengut, siis ei saa muutused jääda märkamata. Kui aga eeldada, et kõik jääb igavesti nii, nagu oli, siis ei maksaks imestada, mis ühel päeval juhtuda võib. Kui omavahelistes suhetes tekivad ebakõlad või pinged, olgu siis sõprade või armsamatega, siis ei ole kasu teise süüdistamisest. Kuigi sa justkui pole midagi valesti teinud, aga ikkagi peab olema tema poolt vaadatuna midagi sellist, mida ta sinult ootab, aga ei saa. Oleks hea vähemalt teada, millest teine puudust tunneb, isegi ku sa ei saa seda talle pakkuda. Kogu elu on muutumine ja su kaaslane pole kunagi enam päris see, kes ta oli eile. Samuti tema suhtumine sinusse. Mis suunas aga muutumine toimub ja mis seda põhjustab, seda oleks vaja katsuda selgeks teha enne, kui on päästmatult hilja. Enne seda, kui peaksid ütlema "seda ma temast küll poleks oodanud..."

Teine kuldreegel on, et ei maksa teistelt inimestelt tahta rohkemat, kui neil anda on. Piltlikult võiks öelda, et kui anda joodikule hoiule viinapudel, siis oleks rumal loota, et see hiljem alles on. Kui su sõber ei ole romantik, siis ei maksa talle pahaks panna, et ta sulle alailma lilli ei too. See ei tähenda, et ta ei hooli. Siia alla käib ka idealism, soov teisest vaid head uskuda. Selline suhtumine on otsetee pettumustemaale. Pigem teha endale selgeks teise vead ja nendega arvestada.

Kolmandaks ei maksa unustada vana head "daverjai, no praverjai". Ükskõik, kui usaldusväärne su partner ka ei tunduks, mingite kahtluste tekkimisel ei tee paha üle kontrollida, kas kõik on tõesti nii, nagu räägitakse. Niimoodi õnnestub ennetada teiste halbu tegusid, mis sinu elu mõjutavad. Või siis vähemalt olla nendeks paremini ette valmistatud.

Igas inimeses on nii head kui halba. Minu arust tahaks igaüks olla hea ja käituda õiglaselt. Lihtne on saada hästi läbi nendega, kellega pole midagi jagada. Paraku pakub elu küllaltki palju keerulisi valikuid. Kuna kõik ei mahu marjamaale, siis tuleb olelusvõitluses enda eest seistes ette huvide konflikte. Millist taktikat konkurendilt oodata, võib järeldada tema eelnevast käitumisest. Kui on põhjust arvata, et ka alatud võtted võivad mängu tulla, siis tuleb oma tagalat kaitsta. Mitte sinisilmselt uskuda teise juttu, mis ta sinule räägib. Mul oli üks selline kolleeg, kes oli mõne väikese alatusega hakkama saanud. See ei tähendanud, et pidasin teda läbinisti halvaks inimeseks. Pigem vastupidi, üldiselt oli ta üsna meeldiv kaaslane. Aga olukorras, kus ta oli kas nurka surutud või tundis, et teistel on liiga suur üleolek ja ausatest võtetest ei piisa, võis ta lüüa allapoole vööd. Sellist inimest ei ole vaja ei maha kanda ega vältida, vaid temaga suheldes tuleb lihtsalt rohkem jälgida märke. Neid on alati, kasvõi see, et ta ei vaata sulle enam silma.

Mõnikord tuleb teist inimest uskuda vaid sõnast. Siin aitabki sisetunne. On öeldud, et meil kõigil on olemas see "kuues meel". Aga me oleme unustanud seda kuulata või ei usu, kui faktid räägivad teist keelt. Paraku võib meie info olla puudulik. Mina ise olen teiste inimestega tutvudes usaldanud sisetunnet, aga ikkagi otsinud ka muid kinnitusi oma arvamusele temast. Kui tunded ja mõistus räägivad sama juttu, siis ongi kõik korras. Kui aga tuleb segaseid signaale, mida seletada ei oska, siis manitseb see ettevaatusele. Sellise inimese puhul peab alati säilitama teatud valvsuse ja tema rolli igas olukorras uuesti hindama.

Mismoodi mina orienteerun ümbritsevas inimdzunglis? Tasub alati tähele panna teiste inimeste käitumist ja seda, missuguseid hinnanguid annab ta erinevatele olukordadele. Kui sõbranna sulle alati teisi taga räägib, siis ei maksa arvata, et ta sinu saladusi omakorda teistele edasi ei jaga. Kui sul oli imelihtne mees tema eelmiselt naiselt üle lüüa, siis ei maksa imestada, et kellelgi järgmisel see palju keerulisem pole. Bloginduses on aga minu kuldreegel, et igaüks kaevab oma sõnadega ise endale augu. Või ehitab ausamba. Kõike, mis sa ütled, saab kasutada sinu vastu või sinu poolt.

Eelkõige aga on asi mõistmises. Iga inimene on nagu väike universum, kus on esindatud nii põrgu kui paradiis. Kes on õppinud ennast tundma, see suudab ka teisi mõista. Kes on rohkem erinevat elu näinud, sellel on ka avaram maailmavaade. Kes on ise vigu teinud või midagi valesti otsustanud, sel on teiste suhtes rohkem arusaamist. Inimesel, kes on enda arust kõike õieti teinud, on raske mõista teiste nõrkusi ja vigu. Võimalik, et ta ei ole kunagi vaevunud ennast vaatama teiste silmadega. Kasvõi seda, kui raske on tema kaaslastel taluda seda igavest täiuslikkust ja kõrgeid nõudmisi teistele. Ma ise olen elus teinud nii vigu kui ka rikkunud reegleid. Iga kord on mul olnud selleks mingi põhjus. Tahtlikult pole ma kellelegi halba soovinud ega haiget teha tahtnud. Siiski on seda ilmselt juhtunud. Olen saanud tunda oma tegude tagajärgi ja teinud neist järeldusi. Nii suudan paremini ette kujutada sedagi, mis asjaoludel teised inimesed oma eksimustesse satuvad. Ja kuidas oleks seda saanud ära hoida. Ma arvan, et inimestetundmise jaoks on hädavajalik õppida vigadest, nii enda kui teiste omadest. Mis aga peamine, teisi inimesi ei saa tundma õppida, kui nende vastu huvi ei tunne.

Mitte ainult meestest

Meestest on ikka huvitav lugeda. Eriti kui oma elust ja suhetest pajatab on nii värvikas persoon nagu Maire Aunaste, kes hiljuti avaldas oma kolmanda raamatu "Mitte ainult meestest". Olin lugenud arvustust, kus kiideti seda teost. Raamatu tagakaanel olev tekst lubas, et tegu on eneseiroonilise tagasivaatega autori elukoolitundidele inimestest, armastusest ja tööst. Tundus olevat just täpselt see, mis mulle alati huvi on pakkunud. Autori kirju elutee ja küps vanus tõotas lahedat elamust. Läkski nii, et lugesin (üle hulga aja) raamatu päris lõpuni läbi. Siiski mitte sellepärast, et see oleks mind niivõrd kaasa haaranud. Pigem vastupidi. Pooleli ei jätnud ma seda aga vaid seetõttu, et tahtsin veenduda, et kas see raamat on tõesti nii sisutühi ja mõttetu nagu algul tundus. Et ehk lõpupoole läheb paremaks. Ei läinud.

Kõigepealt üllatas mind see, kui kehv oli raamatu ilukirjanduslik väljendusoskus. Kärt Hellerma sõnul pidi see olema "põnev, kirglik ja tempokas, ladusalt sõnastatud, kohati pööraselt naljakas, lisaks kindla käega komponeeritud". Minu jaoks oli see igav ja pealiskaudne ülelibisemine inimese elus asetleidnud juhtumitest. Ladusalt sõnastatud? Minu meeelest oli tekst üsna keskmise blogija tasemel. Näiteks Kaamosele, Wildile või Nirtile jäi tema sõnavalik, keele kujundlikkus ja emotsioonide edasiandmise oskus kõvasti alla. Aunaste on ju ikkagi koolitatud ja kogenud ajakirjanik, kellelt ootasin säravamat teksti. Mul tekkis lausa jumalavallatu mõte, et niimoodi võiksin kasvõi ise kirjutada. Kuigi tavaliselt ma veidi häbenen oma vähest verbaalset võimekust. Maire Aunastel vist selliseid kõhklusi ja kahtlusi pole. Pööraselt naljakas? Mulle ei teinud miski eriti nalja. Mis koht see oleks võinud olla? Kas kirjeldused inetutest, karvastest või paksudest meestest, kes talle külge lõid ja keda Aunaste põlgas? Või stseenid tema vägistamiskatsetest? Või elus kohatud armetu alaarenenud tütarlapse vinnid, veidrad hügieenisidemed ja õnnetu elukäik? See, et vanaema teki all komme sõi ja lastele ei andnud, mind küll naerma ei ajanud. Pigem tegi kurvaks. Eneseiroonilise ja naljakana võiks ainsana esile tõsta seda stseeni, kui Aunaste televisiooni tööle saabus ja lootis oma välimusega muljet avaldada ja selle abil karjääri teha. Paraku koosnes tema kollektiiv vaid keskealistest naistest ja oodatud plussist sai pigem miinus.

Raamatut lugema ahvatles loomulikult Aunaste mitmekihiline isiksus. Olen alati imestanud, miks nii ilus ja andekas naine, kes on hea suhtleja, endale kaaslast ei leia. Ja kui armub, siis ei jää see kunagi kauaks kestma. Maire arvates oli viga meestes. Alati oli suhete karilejooksmise põhjuseks nendepoolne petmine, hoolimatus, viinaviga, hasartmängusõltuvus, reetlikkus, ärakasutamine või mehe mõni muu halb omadus. Maire oli vaid vaene kannataja, kes oli valinud valesid mehi.... Sellise suhtumise tagajärjel lipsab Aunaste suust alailma meeste suhtes kriitilisi märkusi. Kui mõnes seltskonnas temast juttu on tulnud, siis tavaliselt on meeste üldlevinud suhtumine Aunastessse omakorda kas põlglik või lausa vihkav. Ka naised ei ole teda eriti sallinud, kuigi mõnikord on teda siiski imetletud või talle kaasa tuntud.

Kes Maire Aunaste siis päriselt on? Varem teati teda edeva ja teravakeelse "Reisile sinuga" saatejuhina. Pärast abiellumist endast tublisti noorema mehega läks ta viieks aastaks elama Ameerikasse, millest räägib ta eelmine raamat. Tundus, et seal kogetud raskused ja pettumused on teda muutnud. Kodumaale tagasi tulles ja uuesti televisioonis tööle asudes hakkas tegema saadet "Meie". Selles rollis esitles ta ennast südamliku, osavõtliku ja mõistvana teiste inimeste murede suhtes. Kas on see vaid poos, või tema tegelik olemus?

Raamatust sellele küsimusele küll vastust ei leidnud. Maire Aunaste isiksus ei tulnud selles kirjutises esile, polnud seal ei mõtisklusi ega arutlusi, kus antaks möödunule hinnangut või räägitaks tema ellusuhtumiste muutumisest ajas. Vaid olnud sündmuste ja inimeste ilmetu kirjeldamine, milles peategelasel tundus samuti olevat kõrvaltvaataja roll. Kõik suhted olid esitatud nii pealiskaudselt, et need, kellega Maire oma elu oli jaganud, polnudki nagu päris inimesed. Neil karakteritel polnud liha luudel ega hinge sees. Armastuse hingust ei tundnud ma ühegi suhte puhul. Pikalt-laialt oli samas meenutatud seda, mis oli Mairel seljas olulistel eluhetkedel. Või kui ilusad või koledad olid välimuselt need inimesed, kellega elu teda kokku viis. Jääb õhku küsimus, kas Aunaste ei analüüsigi oma suhteid kunagi põhjalikumalt või jättis selle tegemata, et säästa asjaosalisi. Nii või teisiti ei pakkunud selline skemaatiline lähenemine kaasamõtlemise võimalust.

Mingi ettekujutus Maire Aunaste meestelugudest mulle pärast raamatu lugemist siiski tekkis. See pilt, mis välja koorus, oli üsna kurb. Inimene, kes igatses lähedust ja armastust, aga ometi ei suutnud seda leida. Emotsionaalses näljas klammerdus täiesti sobimatute meeste külge, kes teda peagi kas petsid või hülgasid. Samas ei saanud ta absoluutselt aru, miks temaga alati nii läheb. Mulle tundus, et ta oli suhetes samaaegselt nii pealiskaudne, idealistlik kui ka üsna enesekeskne. Ta ei vaevunud endale selgeks tegemast teise tegelikku olemust. Eeldades pimesi, et vaid armastus on oluline. Aga ilma ühise maailmanägemiseta ja teisest lugupidamiseta ei püsi ükski suhe kuigi kaua. Eriti, kui armumise faasist edasist arengut enam ei toimunudki. Kestev ja arenev suhe eeldab teise inimese tundmaõppimist ja temaga arvestamist. Selles raamatus kirjeldatu põhjal tundub, et Maire Aunaste ei jõudnud kunagi päriselt selleni. Libises vaid mööda pealispinda ja lähtus ainult iseenese tunnetest. Tema oli armunud ja vajas teise hoolimist ja pühendumist. Mida teine pool mõtles või soovis, sellest juttu ei olnud. Või siis idealiseeris meeste tundeid, soovimata tunnistada reaalsust.

Lugedes ajakirjandusest tema viimase abielu kohta, imestasin, mis neid nii erinevaid inimesi küll sidus? Oleks noormehe puhul olnud tegu eriliselt huvitava vaimu- või kunstiinimesega, et selletõttu võiks ignoreerida nende vahel olevat vanuselist, hariduslikku, materiaalset ja seltskondlikku lõhet. Aga see oli vaid maalt pärit lihtne noormees, kes pidas kokakooli lõpetamist liiga suureks pingutuseks... Maire arvas, et peale armastuse pole millelgi muul tähtsust. Nii naiivne ei saanud ju selles vanuses enam olla! Aga just selline partneri roosade prillidega vaatamine iseloomustas sageli tema elu ja armastusi. Ega see polnud esimene ebavõrdne suhe Aunaste elus. Nagu Urmas Ott olevat talle öelnud, kust sa neid "autojuhte" pidevalt korjad?

Olgu nende tema meessuhetega, kuidas tahes. Ajakirjaniku ja saatejuhina on Maire Aunaste vaimukas ja huvitav. Kirjanikuna ta mulle muljet ei avaldanud. Raamatut võib ju lugeda küll, kui näppu satub. Aga sa ei ole ka mitte millestki ilma jäänud, kui seda ei tee. Siit ei leia elutarkust, irooniat, kirgede möllu ega isegi mitte skandaalseid paljastusi.

Liiga palju või liiga vähe reklaami?

Telekast tulev valimisreklaam ajab juba närvi. Seda oleks nagu liiga palju. Kõigi erakondade videoklipid on ka eriliselt ajuvabad seekord. Pealegi mind ei huvita Tallinna võimuvõitlus. Heakene küll, võin minna selle reklaami ajaks WC-sse või kööki.

Aga nüüd sain ma tõsiselt pahaseks oma vallas reklaami puudumise peale. Nii ka ei saa, ma tahaks ikkagi teada, mida mulle lubatakse. Selgus, et vallalehes olevat kõigi nimekirjade lubadused kirjas. Seda kuulsin suvilas naabrinaiselt. Ta ütles, et seda lehte ei toodud mitte kõigile. Tema oli selle saanud ja refereeris mulle mõningaid (täiesti huvitavaid) lubadusi. Eriti meeldis mulle, et meie supluskoht kavatsetakse korda teha. Aga kes see lubaja oli? Vist oli praegune valla juhtkond, aga võib-olla polnud ka. Minule lehte postkasti pole ilmunud. Asusin seepeale internetti pidi otsima, et ehk saan sealt täpsemalt teada. Paraku ei õnnestunud saada mingit sellealast teavet ega lehe digitaalset väljaannet leida, ei valla kodulehelt ega ka muude otsingusõnadega.

Siiamaani olin kindel, et lähen valima. Aga nüüd, kui mul ei õnnestunud peale nimekirjade ja mõningate parteide üldjutu mingit infot konkreetsete valimislubaduste kohta saada, siis olen üsna nördinud. Ma tahaks näiteks teada, kas keegi kavatseb meie külast väljasõidutee korda teha? Vahepeal mõtlesin, et helistan valda ja küsin seda lehte. Aga pagan võtaks, see peaks nende huvi olema, et mind informeerida. Eelmiste valimiste ajal oli lausa mitu eksemplari postkastis. Täpsustuseks võib lisada, et meil on linnalähedane suhteliselt rikas vald. Nii palju raha oleks pidanud küll leidma, et lehte kõigile jagada. Või olen ma ebaõiglane kokkuhoidliku vallavalitsuse vastu? Et nende arvates räägivad teod nende eest ja reklaami pole vajagi? Praegu tundub küll nii, et kui enne valimisi mulle lehte ei tule (homme on vist viimane võimalus), siis ma valima ei lähe!

KKK ehk ei saa mitte vaiki olla

KKK tähendab, et tuleb Kolmas Kunstiteemaline Kirjutis järjest minu blogis. Et sellega nats liiale on mindud, saan ka ise aru. Elus, sealjuures ka minu elus, on palju muudki. Aga praegu ei saa ma midagi parata, KKK tuleb, sest teisiti ei saa.

Nimelt on Tartus üleval nii mitu olulist näitust, et neist peab kohe kirjutama. Kõigepealt avati "Lõpetamata Pallas" Linnamuuseumis. Seal käisin ma avamisel ka, sest selle näituse kokkupanijaid natuke tunnen. Väga uhke üritus oli, lõpetuseks mängis ilusas saalis Tanel Joamets väga ilusti klaverit. Pakuti kohvi, veini ja võileivatorti. Isegi mõnda prominenti teretasin. Tundsin ennast väga kultuurse ja väljavalitud inimesena. Seda ei juhtu just iga päev. Aga see polnud põhiline. Selle ürituse peategelased olid ju maalid. Just needsamad Pallase koolkonna maalijate tööd, mida ma siin väsimatult kiidan ja imetlen. Selle näituse teemaks olid siis need pallaslased, kellel ei õnnestunud enam kooli lõpetada, sest uus aeg lõpetas selle eksistentsi. Seda näitust pean korra uuesti vaatama minema, sest avamise möllus ei saanud suurepärastele töödele piisavalt keskenduda.

Teisena külastasin Maalikunstnike Liidu aastanäitust Kunstimajas. Selle kolme saali vaatamiseks ei kulunud kokku rohkem kui 15 minutit. Sest minu jaoks ei olnud seal midagi imetlusväärset. See peaks olema väljavõte praegusaegse kunsti parimatest tegijatest. Eks ta ole. Nagu viimasel ajal kombeks, on enamus piltidest suured, umbes 2 x 3 meetrit või veelgi suuremad. Suur osa pildi pinnast on tuimalt üsna ühevärviliseks võõbatud või valgeks jäetud. Kusagil keskel on ka mingi motiiv või mõte, mida see pilt kujutaks või tahaks öelda. Ei mingit huvitavate värvitoonide mängulisust, puhtust või peenust. Üks minu tuttav K.Mägi ateljeest võrsunud kunstnik on öelnud, et ta ei suuda läbitunnetatud värvitöötlusega katta suuremat pinda kui umbes 30 x 40cm, sest tundeenergiat ei jätku. Ta ei taha mõttetut tuimalt ülevõõbatud pinda eksponeerida. Paraku ei ole selle enesekriitilise suhtumise tõttu teda ka eriti tähele pandud. Tänapäeval maksab töö ruutmeetrite arv . Vist... Nii et see näitus oli tühja täis minu jaoks.
Ma ei taha väita, et neil kunstnikel annet või värvinägemist pole. Aga nad pole selle väljaarendamiseks eriti vaeva näinud. Tulemus on võib-olla küll huvitav, aga mitte muljetavaldav. Vähemalt minu jaoks. Näiteks panen siia pildi Vano Allsalu värvikirevast maalist "Püha Antoniuse kiusatus". Mulle tundub, et see taies on sündinud just nii, nagu paljude inimeste arvates tõeline kunsti loomine käima peaks. Võtad pintsli ja hakkad lõuendile vaba käega pintslilööke tehes värvi plötserdama. Ilma ennast pingutamata, midagi kavandamata. Eks pärast paista, mis sest välja tuleb. Põhiline on ennast vabalt tunda ja protsessi nautida. Teine on Külli Suitsu akt, millel on taust ühtlaselt punaseks võõbatud. Olgu sellel mingi tagamõte (kirg või veri) või mitte, aga värvirõõmu see pilt küll ei paku. Kolmas stiilinäide on Andres Koorti "Koguaeg". Tal oli esindatud isegi kaks üleni halli lõuendit, ühel oli kribu peale tehtud pisut vähem, teisel rohkem. Ma võin aimata, mida ta tahab öelda. Et ta maailm ongi selline hall. Aga kas maksis sellele masendavale meeleolule nii palju värvi ja lõuendit raisata ja üks masendav asi siia ilma veel juurde teha... Aga nagu öeldakse, maitse asi. Kindlasti on ka neid, kellele sellised pildid meeldivad. Muidu neid ju näitusele poleks valitud.

Aga nüüd jõuan maiuspala juurde, mida just sageli nautida ei saa. Kunstimuuseumi näitusemajas on Pallase 90. aastapäeva tähistamiseks välja pandud Pallase kunstnike kullafond. Esindatud on kogu raskekahurvägi alustades Konrad Mägist, Karin Lutsust, Ado Vabbest ja lõpetades paljude niisuguste nimedega, kellest mul aimugi polnud.

Näiteks Kuno Veeber, Kaarel Liimand, Anna Triik-Põllusaar või Elinor Aiki. Seda näitust vaadates jääb hing kinni. Kuidas nad küll niimoodi on osanud? Igaüks küll erinevalt, aga siiski on midagi ka ühist. Seesama värvide puhtus, toonide pillerkaar ja läbimõeldus. Mõne tööd on abstraktsemad, mõned klassikalisemad. Ei saa öelda, et mulle seal kõik tööd ühtviisi meeldisid. Kuna tegelikult olen kunstis võhik ja iseõppinu, siis kõigist ei saa ma ilmselt aru ega oska hinnata. Näiteks valmistasid mulle pettumuse K.Pärsimäe tööd. Varem raamatust pilte vaadates tema tööd mulle justkui meeldisid, vähemalt nii ma mäletan. Aga need, mis näitusel väljas olid, mind ei köitnud. Varem polnud ma näinud ka J. Võerahansu töid, aga need meeldisid mulle küll. Konrad Mägi maal "Saadjärve maastik" (pilt loo alguses) oli muidugi ületamatu. Allpool on vasakul A.Vardi linnamaastik, paremal Kaarel Liimandi "Lodjad Emajõel", millel oli imeliste toonidega edasi antud nii vesi kui taevas. Seejärel vasakul E.Aiki natüürmort õuntega, mis ei jää alla Cezanne´i maalidel kujutatutele. Paremal Fred Sannamehe mulati portree. Kõigi maalide fantastilisi värve mu fotod ei suuda edasi anda, sest ilma välguta ja väikese seebikaga tehtud pildid ei saa originaalidele ligilähedalgi. Nad annavad vaid aimu, missugune värvide pillerkaar sel näitusel valitses. Ka seda näitust tuleb veel külastada, sest need maalid on väärt vaatamist ja uurimist. Äkki jääb midagi külge kah...

Kellel on võimalust neid näitusi külastada ja omavahel võrrelda, saab enda jaoks selgeks, missugune kunst rohkem elamusi pakub. Usun, et pildid räägivad iseenda eest. Igaühel on õigus oma arvamusele ja erinevatele inimestele meeldivad erinevad kunstnikud ja maalid. Minu jaoks on arusaamatu, miks Pallase värvikäsitluse järgimist kaasaja kunstiringkondades peetakse mingiks ajast ja arust nähtuseks. Ometi on need maalid kõrgelt hinnatud ka tänapäeval. Või on siin tegemist kaasaja paratamatu tendentsiga, kus vaevanägemist ei peeta vajalikuks. Samamoodi nagu ei loeta enam eriti raamatuid, vaid istutakse arvuti või teleka ees.

Muide, lühend KKK tähendas vanasti (siis kui mina noor veel olin) "kujutava kunsti kaugeõppe kursust". Tegelikult peaks selles lühendis nagu üks K isegi rohkem olema. Seda kursust sai kunagi alustatud, aga pooleli jäetud. See juhtus enne seda, kui oleksin suvekoolis Silvia Jõgeveri juhendamise all saanud õppida. Millest mul nüüd sügavalt kahju on. Aga tol ajal teadnud ma veel ei Jõgeverist ega Pallase koolkonnast tuhkagi.

Lõpetada tahaks nende lausetega, mida mu õpetaja armastab tsiteerida, et teha selgeks, milleks me ateljees päevast päeva vaeva peame nägema.

"Õlivärvidega maalimine on nõnda raske, et hakka või kunsti tegema !" (Sass Suumann)

"Kunstnikuks sünnitakse, maalijaks tuleb õppida!" (Kaja Kärner)