Vaesed matkasellid

Unistuste reisi asemel ootas lennukitäit inimesi ees hoopis täielik tüng. Minu tuttav sõitis samuti sel pühapäeva õhtul kodunt välja, et öösel väljuvale lennukile minna ja kaks nädalat Indias Goas palmi all veeta. Lendu aga lükati muudkui edasi ja see teadmatus jätkub siiamaani. Algul öeldi, et tehnilised probleemid, nüüd räägitakse, et lennufirma keeldub välja lendamast, kuna TravelIn on võlgu kas Goa lennujaamale või lennufirmale. Pärast poolteise ööpäeva pikkust lennujaamas passimist olevat meie tuttavad loobunud ja tagasiteel koju Tartu poole. Ilmselt aga paljud inimesed istuvad siiani lennujaamas ja loodavad, et reis lõpuks teoks saab.

Ei tahaks olla nende nahas, kes praegu järk-järgult matavad maha oma unistust planeeritud puhkusest ja kauaoodatud päikesest. Kusjuures makstud raha tagasisaamisega võib samuti raskusi tekkida. Aga palju hullemas olukorras on minu meelest need, kes teist päeva Goas kohvrite otsas istudes kojusõitu ootavad. Hotellist välja visatud, reisiks kavandatud raha ära kulutanud ja ilmselt pole neil ka infot, mis edasi saab. Kas tullakse järgi või peab liinilendudega omal käel seiklema hakkama. Kodus ja tööl ootavad kindlasti pika äraoleku järele pakilised asjad. Meie saime veel viimase õnnelikult lõppenud reisi. Need, kes saabusid siis, kui meie lahkusime, istuvad praegu teist päeva Goa lennujaamas ja ega tea, kuidas koju tagasi saada. Selline lõppakord rikub kõik head mälestused.

Mõned kommentaatorid parastavad, et mis te siis kasutate odavaid puhkusepakette või mis te tausta ei uuri... Paljud reisifirmad siplevad raskustes ja püüavad soodsaid reise pakkuda, et kuidagi ellu jääda. Mida siin tausta uurides teada saad, ajad on ühtviisi keerulised neile kõigile. Ajatatud Maksuameti võlg paarsada tuhat krooni pole mingi näitaja. Ennustada, missugune firma pankrotti läheb või missugune reis toimumata jääb, on raske, kui mitte võimatu. Kindel mats on muidugi kodus püsida. Travel In oli sügisel oma tegevuse mõneks ajaks peatanud, aga siis saadi ikkagi puuduv panga garantii taha. Senised India reisid olid välja müüdud ja raha hakkas jälle liikuma. Isegi kui see reis mingi ime väel teoks saab, võib nüüd kahjunõuete ja maine kaotamise tõttu Travel IN ikkagi hingusele minna. Eelmisel korral oli mul endal nende suhtes mitmeid pretentsioone. Lõpuks need siiski lahendati normaalselt. Seekord oli teenindus parem ja meie jäime oma reisiga igati rahule. Sain ära kasutada isegi eelmisest korrast ripakile jäänud kinkekaardi. Kahjuks paistab, et selles firmas pole osatud rahadega ringi käia, kui sellised probleemid tekivad. Kannatajaks aga jäävad kliendid.

Tegelikult on ju kahju, kui sellised otsereisid ära kaovad. Tuleb tagasi see aeg, kui puhkusereisile saab vaid läbi Soome reisibüroode. Või siis omal käel liinilende kasutades, nagu varem oli.

Muusika ja inimesed

Thela viskas üle minu aiavärava musameemi juba jupp aega tagasi. Esialgu ei tulnud mulle ühtegi sobivat lugu pähe. Siis aga hakkas looma. Kuigi mul lähemal ajal matuseid plaanis korraldada pole, meenus, et on üks vana trompetisoolo, mis mulle juba ammu on seondunud lahkumisega. Selles loos on just paras annust nukrust, ülevust ja lõpetatust. Kusagilt mälusopist ujus välja ka autori nimi. Nii leidsin loo juutuubist üles, võtsin enda käsile ja tegin kogu meemi ära.
Reeglid olid sellised:
1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.
Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”
Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”


1.Pulmade puhuks ei teagi, mida võtta. Arvata võib, et tegelikult mul selle probleemiga silmitsi seista ei tule, nii et võtan vabalt. Olgu siis "Hyngry Eyes". Pulmade ajal peaksid tunded olema veel sellised, et sööks teineteist silmadega.

2.Matustega asi selge, tuleb see Nino Rosso lugu.

Edasi läheb tiba keerulisemaks. Kellele meemi edasi anda. Paljud tuttavad juba kaasa haaratud või siis ei tunne ma ülejäänute muusikalisi eelistusi piisavalt hästi. Otsustasin valida mõned enda lemmiklaulud ja vaadata, kellega need sobida võiksid.

1.Sinilinnule pakuksin Smilersi laulu. Usun, et tema on selline, kes kõnniks mõnikord katuseid mööda küll ja kellel põnevus ületaks hirmu kukkumise ees.

2.Patsy Cline´i lüüriline laul "Crazy" võiks sobida unenäonõiakesele. Ta tundub selline tundlik, kergesti haavatav ja veidi crazy, kui asi puudutab tundeid.

3.Voldemar-August on minu arust õppinud elus laskma asjadel vabalt kulgeda, sest nagunii viivad kõik teed sinna, kuhu määratud. Mis on lõppenud, sellest peab lahti laskma. Kusagil on ta maininud, et The Beatles on tema noorusaja muusika. Seega pakun temale biitlite laulu "Let it be".

Elu võimalikkusest talvel

Krõbedad külmakraadid, paksud hanged, lõputult jätkuv lumesadu, tuisk. Sellist talve pole ammu olnud. Või olen unustanud. Selleks, et märk maha jääks, tähendan selle üles. Kuigi üldiselt ma ilmast rääkida ei viitsi. Ilm oli, on ja jääb ja enamasti oleme sellega rahulolematud. Ikka on midagi liiga palju või vähe. Kui aga ilm on ainus, mis emotsioone pakub, siis tuleks oma elu üle veidi järele mõelda.

Jõulude ajal olime kõik lume üle üsna õnnelikud. Ilusad valged jõulud, nagu peab. Siis anti lumekest veel, ja siis veel ja veel... Kõik juba anusid taevast, aitab küll, enam ei taha. Vastu tulles rahva soovidele lund mõni aeg ei sadanudki, aga selle asemel tulid külmakraadid. Ja ikka korralikult, kuni miinus kolmekümneni välja. Mina olin need kaks külma nädalat ära ja lugesin seda vaid internetist. Siiski jõudsin tagasi tulles üsna ruttu selleni, et oigasin nii nagu kõik teisedki: see külm on mind ära tüüdanud! Seejärel tõmmatigi külmakraadidega tagasi, aga selle asemel pakuti jälle lund. Ja tuisku. Kuidas siis teisiti, veebruar on ju tuisukuu.

Mul pole tegelikult väga vigagi, minu elukorraldus ilmast palju ei sõltu. Tuba on soe, kuigi gaasimõõtja vuristab seina peal sellise kiirusega, et kukub või maha. Kuni korrutustehet kulunud kuupmeetrite ja hinna vahel teinud pole, siis pole hullu. Meil on tee hommikuti enne tööle minekut lahti aetud, elekter pole ära läinud. Garaazist võetud auto käivitub ja oma hoovi puhtakskühveldamist oleme siiani veel meeldiva trennina käsitlenud. Kui auto katki peaks minema, pole bussipeatusse kilomeetritki. Ja bussid käivad üsna tihti, mitte korra päevas, nagu kaugemates kohtades.

Muidugi ei saa inimesed kaugeltki alati valida, kus elada. Siiski olen ma endamisi muianud, kui olen lugenud ajakirjadest ülistuslaule elule keset loodust. Kuidas need, kes on otsustanud rajada oma kodu linnast välja, naudivad suvist loodust. Imekenad pildid värskeltniidetud murust ja õitsvatest lillepeenardest ja sillerdavatest veesilmadest. Ja rõõm imelisest vaikusest ümberringi. Talvise või sügisese elu kohta tavaliselt jutte ega pilte pole. See aeg elatakse kuidagi üle, et taas uue suve ajal kannatuste eest väärilist tasu saada. Ja tasahilju on kujunenud nii, et lapsed elavad talvel hoopis linnavanaema juures, sest kes jaksab neid kooli ja trenni sõidutada iga jumala päev. Külalised peavad alati ööseks jääma, sest kuidas pidusena koju saada. Takso tellimine maksaks varanduse. Kuna see on üsna koormav nii pererahvale kui külalistele, siis jääb tasapisi seltsielu vähemaks. Ka ise ei saa lihtsalt niisama lambist pärast tööd sõbrannaga kohvikus klaasi veini juua. Auto ja eesootav kojusõit ei võimalda.

Ma olen mugav inimene ja kuigi mullegi meeldiks aknast kitsekesi ja rebaseid vaadata ning hommikusel kastesel õuemurul linnulaulu kuulata, mõtlesin oma kodule kohta otsides rohkem praktilistele asjadele. Olen maalt pärit ja tean väga hästi kõike seda, mida pimedast ja tuulisest novembrist heitliku märtsini tähendab elu looduse keskel. Poriseid läbipääsmatuid või lummetuisanud teid, kergesti ja kauaks kaduvat elektrit, keerukust igasuguste kommunikatsioonivahendite kättesaadavuses nagu telefon või tänapäeval internet. Kui miski katki läheb, nagu külmkapp või pesumasin, siis kaasneb sellega paras logistiline pähkel. Keegi ei taha sulle mööblit koju tuua ega tulla telekat parandama. Rääkimata väsitavast ja aeganõudvast igapäevasest sõidust tööle ja tagasi. Sest neid, kes kodunt lahkumata elatist saavad teenida, on väga vähe. Näiteks kunstnikud ja kirjanikud, aga kõik teised peavad raha pärast jätma armsa kodukese ja veetma enamuse oma päevast linnakivide peal. Paljuke siis jääb aega nautida seda ilusat elu looduse keskel. Põlistest põllumeestest ma praegu ei räägi.

Kuigi ma kenal suveajal kadestan neid, kes sellise elukoha endale on valinud, siis pimedal aastaajal tunnen neile kaasa. Tundub, et pensionipõlves oleks paras aeg maaelu peale mõelda. Suurlinna tuled enam ei ahvatle, tööle pole vaja minna ja naturaalmajanduse tingimustes on elu odavam. Ise kasvataksid kartulid-kapsad, teeksid küttepuid ja istuksid mõnusalt elava tule paistel ahjusuu ees. Mulle endalegi meeldib mängida mõttega sellisest lihtsast elust kunagi kauges tulevikus. Ainult et pensionieaga kaasneb peale vabaduse veel midagi - vastik vanadus. Tervis ja jõud pole enam endised. Arsti võib tihti vaja minna, aga maal annab isegi kiirabi kaua oodata. Perearsti visiidist võid vaid unistada. Kui ise enam autot pidada ei jaksa, oled igati hädas. Või sõltud teiste armust nii poodi, arsti juurde või apteeki pääsemiseks.

Selline talv, nagu sel aastal valitseb, toob kõik need maaelu raskused eriti tugevalt välja. Elatakse üle, alati on elatud. Ega linnaski elu lihtne pole. Lund pole enam kuhugi panna, tänavate äärsete lumehunnikute kõrgus on juba üle inimese pea. Kaherealisest tänavast on saanud üherealine, parkida pole kuskile ja autod ei mahu üksteisest mööda. Aga veebruar on veel ees.

Pildil on mu väike Nöpsik hangede vahele uppumas. Temal on lõbu laialt.

Vaid sekund enne õnnetust

Täna hommikul hoiatas mees mind, et tee on väga libe. Sõitku ma ettevaatlikult. Oleksin seda teinud ka ilma tema manitsuseta. Nägin oma silmaga tee ääres piruetiga hange maandununud sõidukit. Mu auto püsib hästi teel ja juhistaazi on mul ka üksjagu. Pidurdades küll väristas tuttavlikult, aga kõik oli kontrolli all.

Nii jõudsingi õnnelikult viimasele teelõigule, kus kahel pool teed umbes kahe kilomeetri ulatuses laiub suur mets. Olen hommikul ja õhtul hämaras tööle ja koju sõites korduvalt mõelnud, et ükskord võib see juhtuda. Et kas kits või põder oma radu käies ja teed ületades mulle ette hüppab. Siiski on selle teelõigu läbimine kestnud ilma vahejuhumiteta üle viisteistkümne aasta. Kitsi olen näinud küll ja ükskord sain teise ja kolmanda teed ületava kitse vahelt napilt läbi.

Kuna täna hommikul polnudki enam hämar ja see maantee ei tundunud libe olevat, panin viienda käigu sisse ja sõitsin oma mõtteid mõlgutades üsna tavalise kiirusega. Minu ees ega taga ühtegi autot polnud, et oleksin pidanud muretsema ootamatu pidurdamise pärast. Kuni järsku näen, üle teeäärse lumevalli on roninud kits ja on astunud juba poole keha jagu teele. Vastu tuli pidev vool autosid ja mul polnud kuhugi kõrvale tõmmata. Kitseni olid jäänud napid meetrid. Pidurdasin küll ettevaatlikult, aga oli selge, et kokkupõrget vältida ei õnnestu.

Aga siis juhtus täiesti uskumatu lugu, kits keeras otsa ringi ja astus tagasi! Kas sekund või selle murdosa enne õnnetust. Seda pole ma küll varem juhtunud nägema. Koer või kass veel saab aru, et sõiduteel liikuvad masinad võivad ohtlikud olla ja nad muudavad oma plaani. Metsloomad aga on alati sööstnud teele kui meeletud, hoolimata autodest.

Kõik lõppes seegi kord minu jaoks õnnelikult. Süda aga peksles kurgus veel tükk aega. Kujutlesin, mis kõik oleks võinud selle sekundi jooksul juhtuda. Kitsega kokkupõrge oleks auto üsna katki teinud ja kaskot mul pole. Vaatamata kahjudele, poleks see pauk ilmselt siiski eluohtlik olnud. Väga kergesti aga oleks võinud juhtuda, et mu väike autoke oleks löögi tagajärjel paiskunud vastassuunavööndisse. Seal tuli vastu pidev vool masinaid, sealhulgas suuri veoautosid...

Keegi seal üleval ikka valvab mu üle. Või peaksin sellest tegema järelduse, et edaspidi sõidaksin tööle teist teed? Mis küll teeb suurema ringi ja kuhu jääb raudteeülesõit, aga kus tee ääres metsa pole. Või on kõik nagunii meie saatuseraamatus juba kirja pandud...

Võõrutusravil

Käisin võõrutusravil. Nagu sellised asjad ikka toimuvad, vabatahtlikult sunniviisil. Et millest mind siis võõrutada taheti? Interneti- ja blogisõltuvusest. Kes väidab, et sellist sõltuvusvormi pole olemas, vaadaku hoolikamalt enda sisse. Te olete veel eitusfaasis.

Mina küll tunnistasin endale selle sõltuvuse tunnuste olemasolu, aga ravist ei tahtnud kuuldagi. Kui aus olla, siis ma nautisin seda pahet. Samamoodi, kui narkomaanid või alkohoolikud. Kurvastasin küll negatiivsete kaasnähtude üle, nagu raisatud aeg ja tegematajäänud toimetused, aga ikka ja jälle leidsin ennast uut doosi manustamas.

Nii jõudsimegi selleni, et mu kodakondsed sulgesid mu kinnisesse piirkonda, kus internetti anti ainult jaokaupa ja sedagi hästi lahja seguna (loe: üliaeglase kiirusega). Esimestel päevadel üritasin oma doosi ikkagi kätte saada, aga see ei õnnestunud. Siis sirutasin käe mõnuaine (arvuti klaviatuuri) poole üha harvemini. Viimase raviasutuses veedetud nädala jooksul ei ilmutanud mu netisõltuvus end enam üldse. Sain elada täisväärtuslikku elu ka ilma selleta. Seega tunnistati mind paranenuks ja lubati kodusele järelravile.

Nüüd, kus ma tean, et sõltuvust enam pole, võin jälle täiesti vabalt internetis käia. Kui tahan, jätan maha iga kell. Korra juba jätsin, eksole. Mis see teine kordki sama teha pole. Aga kuna olen ikka veel järelvalve all, siis pean katsuma jätta muljet, et ma olen sõltuvusest prii. Et "nad" mind jälle kinnisesse asutusse ei sulgeks.

Võõrutusravil oli tegelikult päris tore. Hästi anti süüa ja õlut lubati juua nii palju, kui tahtsin. Lisaks võimaldati tegelda spordiga või lihtsalt vedeleda. Kasutasin kõiki variante võrdselt ja kaal oli selle tagajärjel sama, kui minnes. Selle üle tuleks vist rõõmustada, mitte kurvastada.

Ja veel positiivset, ma lugesin läbi kohe mitu raamatut. Nirti oma sealjuures. Aga kas ma seda arvustada söandan, ei tea. Huvitav, kas keegi teine on sellest juba rääkinud?

Muutused

Räägitakse, et kui naise elus enam midagi muud huvitavat ei toimu, siis vahetab ta juuksurit... Ega te ei oska mõnda head juuksurit mulle soovitada? Igaühe kätte ma oma pead lörtsida ei anna. Ja Salon+ poisse ei maksa pakkuda, nii palju raha, kui nemad küsivad, ma oma ilusse investeerida ei kavatse. Selles salongis, kus ma praegu käin, on kaks päris head juuksurit. S. on hästi korrektne, värvib alati veatult. Aga tema tehtud soengud on nagu natuke liiga igavad. M. on loomingulisem, mõnikord tuleb tal väga hea lõikus välja, aga teinekord, kui nii hea päev pole, siis keerab käki kokku. Novot viimane kord see juhtuski. Ta nüsis mu juuksed nii ära, et kuigi sinna on kaks kuud tagasi, siis alles nüüd on mul uuesti juuksuri juurde asja. Otsustatud, seekord on S. kord. Helistasin ja panin aja kinni. No otse loomulikult võttis telefoni M., kes mu ilmselt ära tundis. Tema häälest kostis selline solvunud noot, kui ma S. juurde tahtsin minna.

Kuidas siis kohapeal sellest ebamugavast olukorrast ennast välja keerutada? Asjatu oleks loota, et M. sel päeval tööl pole. Enamasti on nad samas vahetuses. Mõtlesin selle huvide konflikti lahendada sellesama ülaltoodud nalja abil. Ei maksa hakata talle ütlema, et läksin S. juurde sellepärast, et ta eelmine kord nii viletsat tööd tegi. Tõde ei ole alati parim lahendus. Nagunii tahan mõne aja pärast tema juurde uuesti tagasi minna. Kui S. lõikus mind ära tüütab.

Ega ma bloginduseski ilma muutusteta läbi ei saa. Muidu oleks üks aasta teisega äravahetamiseni sarnane. Seekord siis sedapidi, et tagaukse müürin kinni. Mu "teine mina" ei paku enam pinget. Ju siis pole tal enam miskit huvitavat rääkida. Niiet sellevõrra muutub Bianka ehk avameelsemaks.

Tegelikult ei teagi, mis sest Biankast uuel aastal saama hakkab. Võib-olla ostab uisud ja muutub sama säravaks arvamusliidriks nagu lugupeetud presidendiproua. Või hakkab alasti tõde ja musta pori lugejatele näkku pilduma. Või muutub nii heaks ja armsaks inimeseks, kes kellelegi midagi pahasti ei ütle. Kes armastab loodust, lapsi ja loomi ega tee kärbselegi liiga. Kasutab vaid kärbsepaberit. Või hakkab hoopis oma naba näppima ja katsub selle kaudu välja tuua oma sisemist mina, mis on palju suurem kui väline. Ja muidugimõista säravam, puhtam ja kuivem kui see, mis väljastpoolt paistab. Oot-oot, mis tüüpi blogijaid veel esineb? Need, kes millestki midagi teavad ja siis seda teistega jagavad. Sorry, see jääb teadmiste puudusel ära. Ahjaa, siis on veel need, kes räägivad vaid siis, kui neil on midagi mõttekat öelda. Ei tea, kas see sobiks Biankale? Tal võib vahepeal igav hakata ja nagunii rikub ilusa asja ära.

Mu tohter ütles ka, et see on hea märk, et see isiksuse kahestumine lõppenud on. Ja niikaua, kui ma neid väikesi roosasid tablette võtan, see tagasi ei tohiks tulla. Selle peale, et ma endast st. Biankast kolmandas isikus rääkima olen hakanud, muutus ta küll veidi murelikuks. Tablette siiski välja ei kirjutanud. Ilmselt ei suutnud otsustada, missuguse ravimifirma omasid eelistada. Et kes paremaid boonuseid pakub. Aga muidu on minuga kõik hästi. Ootan veel Mangi horoskoobi ära ja siis saab kõik klaariks. Tean, kuhupoole jooksma hakata.
Ja siin ongi Mangi ennustus mulle selleks aastaks:
KALAD 20.02.–20.03.

Loomingut ja pingeid

On tulemas uute ettevõtmiste ja suurte algatuste aasta, mida lubab Jupiteri liikumine Kaladesse 18. jaanuaril. Häid märke ja sisemist elevust kogesid nad juba läinud aasta detsembris.

Jaanuaris jagavad nad oma mõtteid tuttavatega ning paistavad silma seltskondlikkusega, mis tavaliselt sissepoole elavale Kalale väga omane pole. Kuid ootustest sündinud rahutus ja sisemine ärevus tahavad väljaelamist, mida jaanuar ka võimaldab.

Veebruari esimesel poolel võib tervis alt vedada, sest maailmas levivad viirused tabavad sel ajal eriti Kalasid. Ettevaatust – sel ajal mitte reisida! Aga see kõik on tühiasi, võrreldes sündmuste rikkusega, mida aasta neile pakkuda tahab.

Igatahes alates 14. veebruarist, kui ka Kuu liigub Kaladesse, tunnevad nad, et Tiigri jõud on nende südame julgeks teinud. Märtsis tunneb Kala end õiges sõiduvees, tal on võimalik kogu juhtimine enda kätte võtta, ükskõik mis ametikohal ta sel ajal ka poleks.

Tööalaseks stardiks on märts ja aprill kõige tähtsamad kuud, sest sel ajal alustatud tegemised võivad jätkuda kuni kuus aastat.

Mai toob siiski ajutisi tagasilööke tööl ja konkurentide salasepitsusi. Ilmselt on töökollektiivis ka sisetülisid.

Juunis on aeg võtta töösaavutused kokku, sest tervis nõuab nüüd väiksemat puhkust suvilas.

Juulist kujuneb kindlasti mitte ainult suve, vaid terve aasta parimaid kuid, eriti eraelus. Noortele ja vallalistele lubab juuli õnnelikke tutvusi, millest võib välja kasvada uus pikaajaline suhe. Naised võivad jääda lapseootele. Vanad pered võtavad ette ühise pikema puhkusereisi.

Kuna loomeenergia on kõrge, on kerge lahendada eesootavaid tööküsimusi, mis niikuinii nõuavad tähelepanu augustis.

Septembrist kujuneb aasta aktiivseim kuu esinemiste ja avalike etteastete poolest. Samal ajal on tähelepanu all partnerlussuhted, eriti nendel, kes juulis leidsid oma teise poole ning tahavad nüüd septembris kooselu registreerida.

Ometi kipuvad suured kohustused tööl eraelu sündmusi varjutama. Nii et siin on Kaladel vaja otsustada, mida rohkem tähtsustada. Ilmselt tekitab see septembri lõpul pinget ja sekeldusi.

Samuti leiavad kolleegid või ülemused oktoobri algul – tähtsal ajal, kui firma saatus on kaalukeelel ja konkurents ülitugev –, et mittesobilik on tegelda eraeluga.

Kuid fortuuna ei jäta Kalasid maha ning nad jõuavad teha kõike, mida õigeks peavad.

Oktoobri lõpul on näha suuri saavutusi töö alal. Novembris oleks kasulik tuure maha võtta, muidu võib tervis üles öelda. Tööalaseid kohustusi on juurde tulnud.

Detsember toob küll palju vaidlusi tööl, kuid tänu kasvanud autoriteedile saab ta oma tahtmise läbi suruda. Tuleb häid väljavaateid uude aastasse minekuks.

Ilma meesteta on kurb maailm

Mehi jagus hulgem selle aasta algusse. Uue aasta esimesed õnnitlejad olid naabrimehed, oma mehest rääkimata. Eile tulid külla jälle mehed. Nii et kui endeid uskuda, siis peaks mul üks hea aasta tulema. Võib-olla et lausa hea "meesteaasta". Sest ilma meesteta on kurb maailm...

Räägin teile täpsemalt, kuidas mehed mind õnnelikuks teevad. Mu mehel on kolm sõpra, kellega koos kalal käiakse ja bridži mängitakse. Käiakse külakorda, kelle juures bridžiõhtu toimub. Neil on omavahel lõbus ja minul ka. Mina teen söögid ja nemad kiidavad mu perenaiseoskusi. Tervitades kallistavad. Peavad meeles mu sünnipäeva ja teisi tähtpäevi, toovad lilli ja maiustusi, teevad komplimente ja imetlevad mu kodu ja mu pilte. Kas pole nii, et naised ootavad just selliseid tähelepanuavaldusi meestelt kõige enam? Ja see mitmemehepidamine on täiesti seaduslik, keegi ei pane pahaks. Kui järgmine kord toimub üritus teise perenaise valdusalas, on need neli meest teda õnnelikuks tegemas. Aga minul on siis omakorda vaba õhtu. Igati suurepärane elukorraldus.

Eile oli siis selle aasta esimene sauna- ja bridžiõhtu meie pool. Kuigi seltskonnast puudusid naised, saime ikkagi meenutatud neid kümmet aastat, mis me tuttavad oleme. Ega bridžimängu ajal lobiseda saa, aga väljamängu ajal on ühe mängija kaardid "lauas" ja tema ise vaba. Nii sai kord ühe, kord teisega meenutatud seda aega. Juhtunud on selle kümne aastaga tõesti palju. Kõigi peredesse on ilmunud lapselapsed, kõik on matnud vähemalt ühe vanema. Ühe naise tütar on läinud elama kaugesse Ameerikasse, just eelmisel kuul sai ta käia esmakordselt seal oma lapselast vaatamas. Üks pere kaotas tulekahjus oma kodu, aga praeguseks on see uuesti üles ehitatud. Üks naine on pidanud võitlust raske haigusega. Üks pere oli just lahku läinud, aga nüüdseks on tekkinud uued suhted. Algul oli see valus üleelamine, aga nüüd tundub, et uus on paremgi kui vana. Meie ise oleme vahepeal uue kodu ehitanud. On olnud nii muresid kui rõõme, aga kokkuvõttes on elu liikunud paremuse poole.

Mida soovida uuelt aastalt? Mul olid küll mõned salasoovid valmis mõeldud, aga need jäid soovimata, sest raketilaskmise tuhinas ununes see täiesti. Ja kas ongi mõtet soovida midagi konkreetset? Kui see ei täitu, tunned end nagu millestki ilmajäetuna. Kui aga täitubki, siis võib selguda, et "see pole see...". Nii jätangi tuleviku saatuse hooleks, tulgu, mis tuleb.

Valisin mitme erineva horoskoobi vahelt endale sobivat tulevikuennustust. Otsustasin võtta selle "Arteris" avaldatu:
"Sinu jaoks on see hea ja põnev aasta. Sa ei karda eriti midagi, oled vabameelne ja avatud. Üksjagu elukogemust sul muidugi juba on, aga tunned aina, et sul on nii paljut vaja veel proovida. Vajad huvitavaid kogemusi ja oled valmis seiklusteks. Kui vähegi võimalik, tasuks ka mõni välisreis ette võtta.

Võimalused oma rahalist olukorda parandada tekivad Jupiteri toel suvekuudel. Siis võid suurema pingutuseta leida uue, tasuva töökoha või lisatööotsa, mis lisaks rahale ka töörõõmu pakub. Kui tunned, et sissetulek suureneb, püüa ikka mõistlik olla ja väljaminekud endisel tasemel hoida.

Uusi suhteid on lihtne algatada, oled üsnagi aktiivne ja suudad kergesti vastassoolisi romantilisele lainele häälestada. Püsisuhtes olevad Kalad peavad aga oma suhte arendamise nimel rohkem vaeva nägema.

Tunne, et teise inimese head ja vead on läbi-lõhki teada ja temaga on igav, võtab liiga kergesti võimust. Kõrvalised teed tunduvad ahvatlevad ja salapärased võõrad vastassoolised ligitõmbavad. Seikluslust paneb sul vere keema, aga pea meeles, et oma partnerit pettes sead oma tuleviku tõsiselt ohtu. Seda, mis on püsiv ja annab elus turvalisuse, pead õppima tõsiselt hindama. Armastus pole alati puhas rõõm, lõket on vaja toita.

On igati positiivne, kui otsustad tervislikumalt toituma hakata, aga seda tehes ei tasuks äärmustesse laskuda. Ranged dieedid või omal käel paastumine toovad pigem kahju kui kasu. Pole mingit mõtet oma hästi toimivat organismi tasakaalust välja lüüa."

Pole ju tähtis, kas see täppi läheb. Nagu horoskoopidega ikka, ei tunne aasta lõppedes keegi enam huvi, kui palju eelmises ennustuses tõtt oli. Elame-näeme.

Möödunud aasta kujunes minu jaoks ootamatult heaks. Palju huvitavaid elamusi ja toredaid kohtumisi. Kokkuvõtteid teha pole mõtet, kõik siin blogis juba kirja pandud. Kes on huvi tundnud, on nagunii lugenud, kes ei hooli, see ei loe sedagi jutukest lõpuni. Need kõhklevad meeleolud, mis aasta algul valitsesid ja mind isegi ennustaja juurde viisid, hajusid. Seda aastat alustan ma hoopis positiivsemas võtmes.