reede, 3. mai 2019

Me elame huvitaval ajal

Usun, et vahepealse 5 aasta jooksul, mil siia blogisse pole midagi kirjutatud, on maailmas palju huvitavat juhtunud. Aga ilmselt pole see mind isiklikult nii palju puudutanud, et ma jälle klaviatuuri piinama hakkaks. See, mis toimub praegu meie oma kodumaa poliitikas, on tõesti... huvitav.

Tegelikult pidi see olema vana hiina needus oma vaenlasele: et sa elaksid huvitaval ajal. Kes meile selle needuse peale pani, ei tea, aga midagi sellist pole kogu meie iseseisvusaja jooksul olnud, isegi mitte "vana hea" Savisaare dirigendikepi all. Kui tema aeg poliitikas otsa sai, ja noorem generatsioon võimu üle võttis, oli minulgi hea meel. Tuleb ometi lõpp sellele "riik riigis" olukorrale ehk Tallinna vastandamisele kogu Eestiga. Korruptsioonist ja sellega seotud linnaasjade ajamisest lootsime samuti lõpuks ometi vabaneda.

Algus oligi paljutõotav, Jüri Ratas sai pärast Keskerakonnas võimu ülevõtmist vist endalegi ootamatult kohe ka peaministriks. Ega tal kerge polnud, ajada uutmoodi poliitikat, aga samas säilitada vanade valijate toetus. Siiski suutis ta üsna hästi hakkama saada. Kõik oletasid, et uutel valimistel saab Keskerakond hea häältesaagi ja moodustab uue valitsuse. Paraku nii ei läinud. Valimised võitis ülekaalukalt Reformierakond ja kõik arvasid, et saame esimese naispeaministri. Kõige tõenäolisem koalitsioon oleks olnud Keskerakonnaga ja sellest oleks võinud tulla päris hea valitsus, kus mõeldaks tasakaalukalt nii tööandjate kui töövõtjate huvidele.

Kahjuks peab nentima, et algaja poliitikuna tegi Kaja Kallas mitu viga. Veel enne valimisi ütles ta väga ülbelt, et ei näe oma valitsuses ministrina kohta Jüri Ratasele, sest sellel puuduvat vajalik kompetents. Ma üldse ei imesta, kui sealtmaalt kadus Ratasel soov Kallasega ühes valitsuses töötada. Kui valimistulemus oleks olnud Keskerakonna kasuks, siis oleks Ratas ehk peaministrina Kallase välja kannatanud, aga töötamine naise alluvuses, kes teda oli avalikult alandanud,käis ilmselt Ratase egole liiga valusalt pihta. Küllap lükkas see käima ka praeguse koalitsiooni mõtte, kus hoopis Reform jääks mängust välja. Kallas oli aga oma võidujoovastuses pime, ega taibanud, et võimu ei anta, vaid võetakse. Ja suur osa sellest valitsuse moodustamise mängust ja pakkumistest käib kulisside taga, mitte koalitsiooniläbirääkimistel. Lisaks ei suutnud ta selgelt ära otsustada, kellega üldse koalitsiooni tegema hakata. Arvestades seda, kuidas ta oli Ratast maha teinud enne valimisi, oleks pidanud võtma kindla ja selge kursi liidule Isamaa ja sotsidega. Seda oleks ehk saanud teha veel ka siis, kui kuuldused Ratase kavatsustest välja lekkisid. Isamaale oleks pidanud tegema nii hea pakkumise, et nad oleksid valinud koalitsiooni Reformierakonnaga, mitte heitnud ühte paaria EKREga. Aga nagu öeldud, selles mängus oli Kallas algaja.

Miks EKRE nõustus koalitsiooni minema, on samuti selge. Nende soov oli saada lõpuks võimu juurde ja meeleheitlikult peaministritoolist kinni hoidva Ratasele igasuguste tingimuste esitamine oli lapsemäng. Miks Isamaa aga valis selle tee, on mulle siiani mõistatus.

Siiski lootsin, et küll valitsemise tegelikkus paneb kõik osalised paika ja ehk ei kujunegi sellest valitsusest hullemat kombinatsiooni kui varasemad. Kas muutub EKRE tavaliseks riigipiruka juures kompromisse tegevaks erakonnaks ja unustab oma äärmuslikud loosungid. Esialgu nii tunduski minevat. Või siis saabub aeg, kui piisaval arvul kas Isamaa või ka Keskerakonna enda liikmetest saab EKRE sigadustest villand ja Riigikogus algatatakse umbusaldus Ratase valitsuse vastu, mis ka vajalikud hääled kokku saab. Võib-olla see päev veel saabub, aga hetkeseis on küll vähe lootust andev. Ratas sipleb enda seatud lõksus ja Helme klann naudib täiega oma puutumatust. Nad ei mõtlegi oma seisukohti viisakamaks kohandada, sest Ratas on neil munepidi peos. Mart Helme on määratud isegi peaministri asendajaks tema äraoleku ajal. Tundub, et taas võib kasutada vana nalja, et Ratas on peaminister Mart Helme valitsuses.

Millega EKRE nende väheste valitsuses oldud päevadega siis hakkama on saanud? Alustatud on ajakirjanduse suu sulgemisega, solvatud on presidenti, öigustatud ministrikandidaati, kelle lasuvad kahtlustused suhtevägivallas, halvustanud "mingeid lastekaitsjaid ja sotsiaaltöötajaid". Kas Mart Helmel korrakski pole tekkinud kahtlust, et see lugu pole mitte vandenõu EKRE vastu, vaid päriselt ka võivad selles peres olla asetleidnud õõvastavad juhtumid. Miks peaks sellist meest kõhkemata toetama erakond, mis väidab end kaitsvat traditsioonili pereväärtusi? Tundub, et "traditsiooniline" perekond tähendab nende jaoks üle-eelmise sajandi mudelit, kus naine oli sünnitamismasin ja mehe omand. Värske siseministrina on Mart Helme lubanud teha õigusorganites vastavaid muudatusi, et "kallutatud jõud" ei saaks enam nende mainet kahjustada. Ratas vaatab seda janti hapu näoga pealt, aeg-ajalt vabandab, aga midagi ette ei võta EKRE laiamise vastu.

Mis tuleb järgmiseks?


neljapäev, 4. september 2014

Obama tuli külla

USA presidendi visiit Eestisse on kahtlemata suursündmus, mille selget sõnumit on raske eitada. See oli adresseeritud nii Balti riikidele kui ka idanaabrile, et NATO on valmis kallaletungi puhul oma liitlastele appi tulema. Kuigi see peaks niigi selge olema, aga südantkosutav oli seda kinnitust uuesti kuulata maailma mõjuvõimsaima riigi presidendi suust: "Meid seob allianss, meil on püha kohus kõiki liikmeid kaitsta. Artikkel 5 järgi on rünnak ühe NATO liikme vastu rünnak kõigi liikmete vastu."

Barack Obama kõne tervikuna meeldis mulle väga, sest oli vaeva nähtud, et tuua sisse meie väikese rahva jaoks olulisi märksõnu. Istusin teleka ees ja vesistasin seda kuulates samamoodi, nagu laulupeo ülekannet vaadates :D

Olen varem nii mõnigi kord kriitiliselt suhtunud USA kui "metsa sanitari" rolli, kes alailma sekkub teiste riikide konfliktidesse. Nüüd aga, kui oht idast ähvardab meid ennast, on hea teada, et suurusehullustuses Putini "Novorossija" plaanide vastu on olemas reaalne jõud. Oma õigustuse on saanud ka hukkunud Eesti sõdurite elu ohverdamine NATO missioonidel. Nad kaitsesid tõesti Eesti iseseisvust, mis siis, et võõral maal ja võõras sõjas.

Hea meel on ka selle üle, et kogu maailm hakkab aru saama, mida Venemaa endast kujutab ja seeläbi mõistetakse paremini meie ajalugu ja kannatusi. Välisminister Paeti sõnul rääkis Obama kõne lühidalt maailmale ära Eesti iseseisvuse loo. Üha enam hakkab tulema ka reaalseid samme Ukraina toetuseks nagu lubadus hakata Ukrainat toetama tema sõjas Venemaaga või Prantsusmaa otsus peatada Venemaale kopterikandjate Mistral tarnimine.

Hoolimata sellest, et niisuguste visiitide kulgemise kava on rahvusvahelistes suhetes ammu välja töötatud ja selles isiklikele nüanssidele eriti ruumi pole, mõjus Barack Obama inimesena väga sümpaatsena. Asjaolu, et ta on esimene mustanahaline president USA ajaloos, viis mu mõtted sellele, et millal saab Eesti esimese vene rahvusest presidendi?

reede, 22. august 2014

Moodne muinasjutt

Elas kord perekond, isa, ema, poeg. Neil oli väike majake, mitte küll midagi uhket, aga ikkagi oma ja armas. Vanemad käisid tööl, laps koolis, elu nagu ikka. Raha polnud küll palju, aga hakkama sai, kuigi mõnikord pidi uute talvesaabaste ostu rahapuudusel viimase piirini edasi lükkama. Lõunamaa puhkuste jaoks küll raha ei jagunud, puhati hoopis maal vanaema juures, kus ühtlasi aidati tal lehmale talveheina teha, aedvilja kasvatada. Vastutasuks oli perel omast käest võtta nii talvekartul kui muud söögikraami.

Ajad muutusid ja ükskord kerkis naaberkrundile uhke eramu, kus elas palju jõukam pere. Tegelikult olid nad toredad inimesed ja üheealised lapsed hakkasid sõbrustama. Paraku möödus laste koosveedetud aeg ikka enamasti rikkama pere kodus. Neil olid ju kõikvõimalikud huvitavad elektroonilised ajaveetmise masinad, lastel oma toad, kus segamatult sai olla. Naabripere lahkel emal oli alati lastele mõni maitsev suutäis pakkuda. Kui vaesema pere vanemad pojale vahel märkuse tegid, et miks nad teda kodus nii harva näevad, et miks sõbrad ei võiks mõnikord nende pool aega veeta või koos õppida? Seepeale sai poiss nagu natuke pahaseks oma taipamatute vanemate peale. No mis meil SIIN teha oleks, meil on elamine ligadi-logadi, ema on alati tööl, midagi head ega huvitavat pole naabrilastele pakkuda. Lausa piinlik neid siia kutsuda. Pealegi, mis halba sest siis on, et ta nende juures käib, naabripere ei pane seda üldse pahaks, lausa vastupidi. Nad suhtuvad temasse nagu oma perekonna liikmesse. Vanemad jäid küll veidi kurvaks, aga ega neil mingeid vastuargumenete polnud ka välja käia. Kui lapsel on seal parem, mis siis ikka.

Kui jõukas pere läks oma Hispaania villasse suvepuhkust veetma, kutsuti ka naabripoiss kaasa. Lennupiletid oleks ta pidanud ise ostma, aga kõik muu oleks olnud tasuta. Poisi vanemad kõhklesid kaua, kas lubada last sellisele reisile või mitte. Vanaemal oleks suvel aiatöödes pojapoja abi vaja ja üldse, kuidas siis niimoodi teise pere arvel nüüd puhata. On seda lapsele üldse nii noorelt vaja? Poeg aga oli õhinas, et saab maailma näha ja lõpuks kraapisid vanemad piletiraha kokku. Las laps saab paremat elu tunda ja ilma näha, kui nemad ise seda polnud saanud endale lubada.

Lõpuks kasvasid lapsed suureks ja juhtus nii, et meie poiss armus naabritüdrukusse. Ja siis nad abiellusid. Kummagi vanematel polnud selle vastu midagi. Äiapapa ostis noortele omaette elamise ja kõik olid õnnelikud. Sest armastus ei küsi ju rahast ja vaesest perest poiss sai nii kauni naise, ilusa kodu kui kadestamisväärse ja hästitasustatud töökoha äia firmas. Vana aja muinasjutt selle koha peal lõpekski, ja nad elaksid häppili evör aftö.

Moodsatel muinasjuttudel aga võib olla mitu erinevat lõppu. Eks poisi vanematel oli hea meel, et lapsel hästi läheeb, kuigi samas tegi pisut kurvaks, kui poeg oma rikka miniaga neil väga harva külas käis. Lapselastega ei saanud nad ka õieti lähedaseks, sest lühikeste kohtumistega ei jõudnud lapsed neid armastama hakata.

Ma ei tahagi väita, et moodne muinasjutt ei võiks samuti õnnelikult lõppeda. Poiss võis olla äia firmas nii tubli töötaja, et teda muudkui edutati. Armastus ei saanud otsa, hädiseks jäänud vanaemale palgati koduabiline ja nii nad kõik elavad õnnes ja külluses siiamaani, kui nad vahepeal ära pole surnud :P

Võis minna ka teisiti. Kuigi noormees oli tubli ja andekas õpilane, jäid tal koolid pooleli. Sest paljutõotav töökoht äia firmas oli nagunii kindlustatud, milleks siis enam vaeva näha ja aega raisata, kui võib tõelise, st. eduka eluga kohe pihta hakata. Aga ühel hetkel hakkasid asjad muutuma. Kriisiaegse majandusolukorra ajal hakkas äri allamäge minema ja äiapapa vaatas, et tuleb kulusid kokku tõmbama hakata. Ta palkas tööle ühe spetsialisti (see võis vabalt olla ka ta oma poeg), kes välismaal omandatud hariduse ja kogemustega oskaks firma jälle jalgele tõsta. Nii kärbiti ka meie noormehel palka ja pakuti talle madalamat koha firmas. Ilmselt arvati, et tema tööpanus pole võrdeline tema senise positsiooni ja hüvedega. Mees tundis ennast solvatuna ja lahkus töölt. Paraku selgus, et teda kusagil mujal avasüli ei oodatudki. Kõik arvasid, et ta on lihtsalt ühe rikka isa tütre mees, mitte oma ala spetsialist.

Armastus hakkas nendel asjaoludel ka tasapisi kaduma. Üha enam kuulis mees, et see on minu isa raha, mida me kulutame ja sina ei otsusta, milleks või kuidas me seda teeme. Kui siis ükskord jõuti lahutuseni, arvas mees, et müüme maja maha, jagame raha ära ja kumbki saab endale uue elamispinna osta. Aga seepeale kuulis ta naise käest kurba tõde, et tal pole siin millelegi õigust, see kõik kuulub naisele. Mis siis, et mees samuti aastaid töötades oma teenistuse pere ja kodu heaks kulutas.

Mis edasi sai? Oma vanematekoju tagasi kolimast takistas poega uhkus. Ta ei tahtnud tunnistada, et oli naabripere hiilgusest pimestatuna oma kodu ja vanemaid nii halvustanud kui ka unustusse jätnud. Ta ei kurtnud midagi ega tunnistanud oma vigu, ütles vanematele ainult, et tal on kõik hästi.

Ega see poiss, nüüd juba mees, ei pruukinudki olla ei laisk ega saamatu, ehk siis "lodevus- või mugavusväimees". Aga kõik, mis teiste juba väljateenitud jõukast elust sulle vaeva nägemata sülle langeb, võib ühel hetkel sama kergesti käest libiseda.

Sellel moodsal muinasjutul võib ikkagi olla õnnelik lõpp. Mees lõpetas läbi raskuste töötamise kõrvalt koolid ära, sai korraliku töökoha ja ehitas oma karjääri nullist uuesti üles. Leidis endale uue naise, kellega oma elujärge järk-järgult üheskoos parandati, nähes selleks kõvasti vaeva. Nende kodu polnud küll nii uhke, kui mehe esimese abielu ajal, autogi oli tagasihoidlikum, aga kõik see oli ausalt välja teenitud. Suhted vanematega muutusid taas tihedamaks, kõik olid omad, polnud ei paremaid ega halvemaid inimesi :D

Kas ei meenuta see mõistulugu naabripoisi lapsepõlvest praegust noorte väljamaale elama ja tööle igatsemise jutte. Jõukatel naabritel on kõik ju olemas ja nad on lahkelt nõus seda minuga jagama. Miks ma ei võiks nendest hüvedest osa saada, kui mu oma vanemad mulle seda pakkuda ei suuda?




kolmapäev, 20. august 2014

Minu "üritus"

Kõigepealt tuleks tsiteerida keelepedantide igavest vahetegemist „üritusel“ ja „sooritusel“ ehk siis „üritus“ on vastavalt luhtunud ja „sooritus“ õnnestunud katse. Seega peaksime vältima üritamist ja püüdlema ikka sooritamise suunas. Peaks ütlema endale, et ma ei ürita midagi teha, vaid võtan end kokku ja teengi ära. Kõlab küll vaid keelelise kenitlemisena, kuid tegelikult on seal sisuline ja väga põhimõtteline nüansivahe.

Novot, ja selle täpsustava definitsiooni kohaselt ma praegu justnimelt üritan tegeleda oma kaalu vähendamisega :P

Viimasel ajal on väga kuum teema LCHF dieet. Minu jaoks pole selles midagi põhimõtteliselt uut ega revolutsioonilist. Mõni teist võib-olla mäletab mu aastatetagust kaaluteemalist postitust "Rasvade rehabilitatsioonist" :D Olen ammu olnud arvamusel, et kaalu kasvu ei põhjusta mitte rasva sisaldav toit, vaid liigne süsivesikute tarbimine. See omakorda võib tekitada suhkrusõltuvuse, millest on sama raske välja rabelda kui mõnest teisest sõltuvuse liigist.

Nüüd aga on see tõde jõudnud massidessse. Kui millestki nii palju räägitakse, siis paratamatult jääb midagi külge. Lugesin blogidest teiste ponnistustest ja kaalu kaotamise võiduhõigetest ning tekkis endalgi tahtmine proovida. Süsivesikute vältimine on LCHF puhul sarnane Atkinsiga, mida ma tänuga meenutan, aga selles dieedis aetakse lausa lusikaga võid ja vahukoort (muidugi suhkruta) näost sisse ja kaal muudkui langeb.

Miks ma siis ei võta ennast kokku ega "tee ära", nagu õige oleks? Põhjusi on mitu. Kõigepealt mu sügavalt sissejuurdunud toidunautimise harjumus, millest on väga valus loobuda. Millega ma ennast muidu hommikul voodist välja tulema meelitan, kui mind pole ootamas kaks krõbedat röstsaia, üks soolalõhe ja teine Nõo suitsujuustu keeduvorstiga, millel kindlasti peal soola ja pipraga maitsestatud tomativiilud? Lisaks sinna juurde kohvikruus lusikatäie suhkru ja sortsu piimaga. Ja kuidas ma suudaks taluda terve pika päeva mõttetuid ja tüütuid toimetusi, kui mind õhtul ei ootaks külm õlu? Armsakssaanud Raksi torujäätisest kohvi kõrvale head seriaali või raamatut nautides peaksin samuti loobuma. Mis mõtet üldse sellisel elul oleks?

Kuigi ilus ja sale olemine mind enam eriti ei innusta dieeti pidama, nagu varemalt, siis terviseteemast ei saa minagi üle ega ümber. No kuni viis kilo oleks vaja ära anda küll ;) Seega ma siis üritan, ehk harjutan ennast tasahilju mõningate loobumistega. Proovisin hommikukohvi, kuhu on pandud ainult vahukoort ja mitte suhkrut. Selgus, et polnud väga vigagi. No vähemalt võid või kookosrasva ma sinna küll lisama ei hakka ;)

Siis sõin õhtul, kui mul telekat vaadates, nagu ikka, süda vesiseks läks ja midagi head tahtsin, võileiva asemel hoopis hapukoore ja sibulaga heeringat. Nälg kadus ära, aga olgem ausad, sellist naudingut see küll ei pakkunud, nagu mu tavaline patune juustuleib tomativiilude ja klaasi piimaga. Aga kogu asja point ongi ju selles, et toitu ei manustata mitte naudingu, vaid nälja pärast :D Rasvane amps võtab painava magusa ja muidu näksimise isu ära, seda tean ma juba vanast ajast. Ja kui organism on korra alustanud rasvalõhustamise protsessi, siis paneb ta ühe soojaga edasi, kui seedekulglast enam midagi võtta pole ja asub kogutud rasvapolstri kallale, selle asemel, et ajusse hakata nälja hädasignaale saatma, nagu juhtub süsivesikate söömise järel, mis tekitavad veresuhkru kiireid kõikumisi.

Teoorias olen seega tugev ja kui ükskord asjaks läheb, küll siis tulemused ka tulevad. No kus nad pääsevad! Mis puutub õllesse, siis tegin endaga diili, nagu Atkinsi ajalgi, et kui sa hea laps oled ja ülejäänud päevadel korralikult dieeti pead, siis laupäeval saad õlut :P Ma tean küll, et see ei maitsegi siis enam NII hästi ja pärast on laialijooksnud enesepiiramise "vasikaid" raskem jälle "aedikusse" ehk reegleid järgima ajada, aga noh, see on nagu selline psühholoogiline trikk. Siis on ometigi midagi "head" oodata, mille nimel piinavaid loobumisi stoilise rahuga ära kannatada :DDD

Pihta ei hakka ma praegu veel sellepärast, et ei taha oma niigi vähest "entusismi" asjata raisata. Ees on ootamas mitu sünnipäeva ja selliste katkestustega nagunii erilist tulemust loota pole. Aga pärast seda peaks "üritus" muutuma "soorituseks". Või siis mitte :P

neljapäev, 17. juuli 2014

Suvi!

Lõpuks ometi on suvi ka meitele jõudnud!


Päikene paistab ja loodus lokkab, ka minu aias.
Roosid õitsevad nagu meeletud, ei jõua äraõitsenud õisikuid nii kähku ära lõigata, et üldmulje ilusam oleks.
Uued silmarõõmud on oma esimesed õied lahti teinud:
Judy Garland, kes tuli kadunud Brandy asemele
ja Ashram (mõlemad Juhani juurest), kes asendab välja läinud Goldelset. Tema õis on püsinud väga kaua ja pole oma ilu kaotanud. Flora Danica aga, mis on samuti uus taim, näeb välja hoopis nii (mul olid sordid sassis):
Uued Hansaplanti päevaliiliad (Bauhofist) on väga heas tervises taimed ja näitavad kauneid õisi juba esimesel aastal.
Imekaunis "Strawberri Candy"
ja sügavtume "Dragon Lore".
Vanadest olijatest on täisõies "Sabine Baur", aga teised päevaliiliad on ka kohe lahti minemas. Nüüd on käes see aedniku "palgapäev", mida aasta aega oodatud :D

reede, 11. juuli 2014

Mitte hea, vaid väga hea

Tartu Kunstimaja suures saalis on kuni 27.juulini avatud Imat Suumanni maalide näitus. Ja see pole mitte lihtsalt hea, vaid väga hea näitus :D

Avamisele ma ennast pressima ei hakanud, sest arvasin, et Tartu parima kunstniku austajaid tuleb sinna ilma minutagi hulgim. Külastasin näitust kolmapäeval, kui mul oli pool tundi vaba aega enne juuksurisse minekut. Ühest küljest oli see valearvestus, sest nii hea näituse vaatamiseks ja piltidesse süvenemiseks kuluks rohkem aega. Aga mul oli nagunii plaanis oma sõpradega koos seda uuesti vaatama minna ja see oli nagu eelluure. Teisest küljest aga selgus, et see oli suurepärane aeg, kuna juhtusin näitusesaali samal ajal kunstniku abikaasaga, kes oma tuttavatele rääkis lahti iga pildi tagamaad. Teretasin ja ütlesin, et kuulan ka nende juttu, kui tohib.

Sain teada, et paljud pildid on pärit erakogudest, kusjuures üks kuulub näiteks Andrus Ansipile. Seepärast ma neid varem polnudki näinud. Vasakpoolse saali keskel olev pilt "Park" on aga Imati kingitus oma naisele ja maalitud aastaid tagasi, kui nad kohtusid. Ka mulle tundus see pilt natuke teistsugune, mitte niisuguse läbitunnetatud koloriidiga nagu hilisemad maalid. Nagu Kersti ütles, et kunstnik poleks seda algusaegade pilti näitusele tahtnudki panna, aga ega ta naist keelata ka ei saanud ;) Tema jaoks on see pilt väga sügava emotsionaalse laenguga ja minu arust on emotsioonide tekitamine ju kunsti üks põhilisi ülesandeid :D Lisaks annab see hea võimaluse võrrelda, kuidas kunstnik on ajaga arenenud.

Uuem looming on Tartu-aineline. Plakatil eksponeeritud maalil on esiplaanil vana Toomkiriku makett, mis välja pandud TÜ Ajaloomuuseumis. Imat Suumann olevat seda vaatamas käinud ikka palju kordi ja saigi sealt aegade hämarusest inspiratsiooni oma teosele. Muide, seal pildil õhus olevat Dudajevi lennuk. Kas kui kummardus ühele kuulsale kunagisele tartlasele või meenutus nõukaaegsest Tartust kui sõjaväe tõttu kinnisest linnast. Näitusest ja piltide tagapõhjast on oma tänases Tartu Postimehes ilmunud arvustuses rohkem rääkinud Enriko Talvistu.

Igatahes on see näitus minu arust parim, mida Kunstimaja suure saali seinad viimastel aastatel näinud on. See taastas minu usu, et ka kaasaegne kunst võib olla hea. See ei pea tähendama ainult mingit imelikku katlamaja torustikku meenutavat sügavmõttelist jampsi nagu maikuu ekspositsioonis neidsamu kolme saali täitis ;)

Imat Suumann on ju samuti kaasaegne kunstnik, aga sealjuures ka ajatu. Tema töödes seguneb vana hea Pallase värvitunnetus, väga isikupärane vaatenurk maailmale, hoolega viimistletud oskused ja muidugi suur anne. Kui vähegi võimalik, siis võtke aega, minge näitust vaatama ja veenduge ise.

Mõned pildid näituselt:

teisipäev, 1. juuli 2014

Keit ja tema "süü"

Keit-Pentus-Rosimannus kirjutas tänases "Postimehes" südantlõhestava eneseõigustuse, kuidas kuri ajakirjandus teda asjata pikalt vintsutanud on ja mõistnud süüdi asjades, mida ta pole teinud. Nagu ta ütles, tema ainus "süü" on see, et ta on oma isa tütar. See osa loost ongi inimlikult mõistetav, et tütrel oli valus vaadata isa murdumist ja haigestumist firmat tabanud murede ja raskuste tõttu. Iga hea tütar tõttaks appi, vaataks üle raamatupidamise ja püüaks päästa mis päästa annab, vahetaks meile raamatupidajaga ja otsiks lahendusi. Aga mitte kõik abinõud pole kõrge poliitiku jaoks sobilikud või eetiliselt vastuvõetavad, kuigi juriidiliselt võib asi tunduda JOKK.

Ministriproua tunnistas, et ta on siiani kõik süüdistusi talunud vaikides, ennast kaitsmata, aga nüüd, kus kohus ta süütuks tunnistas, räägib ta lõpuks "kõik" südame pealt välja. Selline lähenemine juhtunule oleks olnud mõistlik ja isegi lugupidamist vääriv, kui see praegune pikk kirjatükk oleks sisaldanud keeruliste asjaolude ja tegeliku olukorra tagamaade ausat lahtiseletamist. Aga rääkida üle seda, mida me nagunii teame, ja millest ka kohus lähtus tema õigeksmõistmisel, pole ju mõtet. Kahju sinu mainele on nagunii sündinud, järgmiseks peaministriks sa enam saada ei või, milleks nende pooltõdedega vehkida. Kui tõtt rääkida ei julge või ei saa, siis ole parem vait. JOKK ja kogu moos :D

Eks ma laon nüüd välja, missugune oleks minu arvates pr. Pentuse kui oma isa tütre lugu, mis tunduks tõesena. Isa oli lihtne autojuht, aga ta poliitikust tütrel oli mõjukaid tutvusi. Kas oli isal endal ambitsioone saada ettevõtjaks, või pani tütar koos väimehega talle selle mõtte pähe, see polegi oluline. Võimalik, et firma käivitamiseks ja autode ostuks vajalikud laenud aitas noorem põlvkond välja ajada. Minu arust pole selles midagi imelikku, me kõik aitaks oma vanemaid samal viisil (kui meil oleks tutvusi). Aga võib-olla oleksid pangad tookord isegi ilma tutvusteta olnud sama lahked. Oli kuidas oli, bisnes võis pihta hakata.

Jama saab alguse sealtmaalt, kui äri hakkas viltu kiskuma ja tekkisid võlad. Sedagi võib juhtuda igaühega, eriti kui ostetud on liiga kallilt ja loodetud äritegevus ei too piisavalt sisse, et laene maksta. Võib-olla oli viga ka selles, et firma rahaasju ei aetud korrektselt. On üsna levinud praktika, et need, kel oskusi ja võimalusi, üritavad pankrotist nii välja tulla, et ise päris paljaks ei jääks. Kuidas see pankrotipesast vara välja kantimine toimuda saaks, kui nii majadel kui autodel on laenu katteks tõkendid ja hüpoteegid peal, mina ette ei kujuta. Aga seda on tehtud ja ilmselt tehakse veel. Vaevalt et lihtne autojuht seda oleks osanud, aga noorpere Rosimannusel ilmselt oli vastavaid tutvusi. Nii püütigi juristide abiga teha nii, et hundid söönud, aga lambad terved. Et firma läheb küll pankrotti, aga varad jäävad teise firma all alles ja kahju jääb pankade kanda (need ju nagunii rikkad kui kröösused). Esialgu tundus, et see skeem läkski õnneks, võlausaldaja pidi leppima, et varatust firmast pole enam võimalik raha tagasi saada. Kui tegu oleks tavalise pere või firmaga, siis võimalik, et sellega see lugu olekski lõppenud. Aga ministri või poliitiku pere tegemised on kõrgendatud tähelepanu all ja leidus "õelaid" inimesi, kes juba unustatud kahjunõude üles kaevasid ja esitasid kohtusse hagi perekond Pentus-Rosimannuse ja Autorollo asju ajanud juristide vastu, kelle teadlik tegevus kahjustas võlausaldajate huve.

Loomulikult sekkus asjasse ka ajakirjandus ja meie tubli naispoliitik Keit tõmmati selle skandaali sisse. JOKK seisneb selles, et kuna ta polnud otseselt firma juhtimisega seotud ega andnud kuhugi allkirju, siis teda ei saa kohtulikult süüdistada firma pankroti põhjustamises ega varade peitmises. Aga oleks täiesti naiivne arvata, et ta ei teadnud, mis toimus või kuidas firma varasid liigutati. Jah, teadmist on raske tõendada ja selle eest kohtus süüdi ei saa mõista, aga üks kõrgel positsioonil poliitik ei saa sellist sahkerdamist oma peres lubada, isegi kui ta otseselt ise ei osale. Eks muidugi loodeti, et see välja ei tule...

Mul oli kogu selle loo ajal Keit Pentus-Rosimannusest tõesti kahju kui inimesest ja poliitikust, sest selle loo suure kella külge panekuga püüti kahtlemata tema positsiooni õõnestada. Temasugust võimekat naispoliitikut oleks tegelikult riigitüüri juurde hädasti vaja ja kurb, kui see viga tema edasisele karjäärile kriipsu peale tõmbab. Aga seda tema eneseõigustust lugedes mu kahjutunne vähenes, sest sellise jutuga astub ta täpselt sama reha otsa, mis Rein Lang. Süüdistab ajakirjandust, et see tegeles nuhkimisega ega tunnista kordagi, et tema või ta perekond on midagi valesti teinud. Proua Pentus-Rosimannus läheb vaikides mööda asjaolust, et keegi sai isa firma pankroti ja selliste kahtlaste rahaliigutamiste tagajärjel kannatada ja jäi oma rahast ilma. Niimoodi ennast süütu kannatajana esitledes lunastust ära ei teenita, kulla Keit :P Kusjuures salapäraselt haihtus ikka väga suur summa. Kui vastab tõele, et suurimaks võlausaldajaks on Kredex, siis seda hullem, on ju tegu riigi rahadega, mille jagamine või kaotsiminek ühe ministri perekonna firmas on äärmiselt tundlik teema. Ja rumalal poliitikul, kes olukorra tõsidust adekvaatselt hinnata ei oska, pole kõrgetele ametikohtadele asja M.O.T.T.