Ma tegelikult ei teagi,kuidas teda nimetada. Ma kohtusin tutvusmisportaali kaudu temaga kolm korda. See oli enne Toomast ja tookord näis see üsna paljulubav suhe. Naisega, kellega ta koos elas, ta abielus ei olnud, suhted tundusid kehvad olevat, ega mees muidu uusi suhteid ei otsinud. Nagu ma tookord aru sain,oli neid asendusnaisi rohkem kui mina. Aga ikkagi oli meil hea klapp. Siiski ta pärast kolmandat kokkussamist minuga enam ühendust ei võtnud.
Kuu hiljem algas meil romanss Toomasega ja ma ei tundnud temast enam puudust. Tookord oli mul üldse ühenduse pidamiseks tutvumisportaali tüüpidaga teine telefon, mille ma lõpetasin pärast seda, kui meist Toomasega sai paar.
Niipalju, kui mina mäletan, ta mu pärisnime ei teadnud. Elukohta küll, sest ta käis mul külas. Novott, ja selle aasta alguses tuli sõnumitaotlus sellelt mehelt (mina teadsin ta pärisnime, sest ta kogemata saatis ühe meili oma pärsinime alt). Ja nüüd kirjutas ta mulle sõnumi minu FB nimele. Ilmselt lehitses kõik Rae valla minu eesnimega naised läbi ja leidis õige. No me siis vahetasime sõnumeid, aga arvestades, et mul oli Toomas, siis me mingit pikemat plaani ei pidanud. Toomas suhtles ka oma sõbrannadega üpris tihedalt, seega ma süüd ei tundnud.
Nüüd, kui Toomast enam pole, tekib küsimus, et mis meist saab. See mees on ka aasta tagasi oma naisest lahku läinud ja kurdab üksinduse üle. Ma olen öelnud, et minul on seltskondlikkusega hetkel raskusi.
Aga vestleme Messingeris üsna tihti, ta on vaimukas, mis mulle meeldib. Ja küsib, et kuna ta tahaks kokku saada, ega ta liiga pealetükkiv poel. Kuigi ma pole veel valmis kokku saama, aga tema pealetükkivus teeb mulle tegelikult headmeelt. Ütlesin talle, et ma pole enam sama seksikas ja naerusuine naine, kes ma olin 8 aastat tagasi. Nüüd olen vana, kole ja paks. Ja tema vastas, et tema pole oma elus ühtki koledat naist kohanud. Selle meelituse peale saatsin talle pildi endast koos lapselapsega tema lõpetamsel. See oli tõesti ilus pilt ja muidugi sain komplimente.
Ja nüüd hakkasin mõtlema, et äkki suudab tema mu masendusest välja tuua. Küsisin, mida ta jaanipäeval tegi. Arvasin, et küllap oli mingi naistuttava juures, aga ta vastas, et ei tahtnud kellelegi ennast külla pakkuda ega teinud üksi ei sauna ega lõket. Täpselt minu mõtted.
Nüüd lasen saatusel otsustada, mis meist saab. Selleks, et kokku saada, on mul vaja vähemalt 5kg maha võtta. Elame-näeme, kas see õnnestub ja kas mul ikka on selleks tuju. Miskipärast tundub see väljapääs lootusrikas.
4 kommentaari:
Mida see viis kilo tähendab? Mitte midagi!! Go, baby, go!:)
Tegelikult on asi vist vastupidi, kui ma luban endal temaga kokku saada, siis selleks pean ma 5 kilo maha võtma. Stiimul dieeti pidada!
Tegelikult ma ei tea, kas sest asja saab. Me ju tegelikult ei tunne teisteist eriti, ja ma pole ka küsinud, miks ta minuga tookord enam ühendust ei võtnud või miks ta nüüd, 8 aastat hiljem seda tegi. Ja ma ei ole tahtnud teda oma virtuaalkoju ehk FB sõbraks võtta ega anda oma teleonumbrit talle. Vaatan, kui tekib õige hetk. Mingisse uude tutvumisportaali ma ennast küll enam ei mölliks.
Arvan, et parim lahendus on see, kui lähme koos mingile suveüeritusele või kontresrdile . Aga millisele?
Imetlen Sinu julgust. Mina olen endaga rahu teinud. Tunnen, et enam ei taha kedagi oma elurutiini. 21 juulil saab aasta täis. Kui ma kedagi taga igatsen, siis ainult oma eluarmastust-laste isa, kellega olime üle 30a koos. Teised on kadunud sinna aegade kaugustesse. Ma isegi ei mõtle enam nende peale. Muidugi olen ma tänulik, et olen saanud mööda Eestit reisida. Külastasime üle 100 ilusa mõisa, mida on nüüd hea meenutada. Mulle meeldib mu praegune elu. Käin küllaltki palju teatris, kontserditel ja kinos. Praegugi ootavad mind augustis 2 kontserti. Mul pole kunagi igav. Isegi praegu mitte kui olen alates 15 maist oma vana traumaga kodus ja ei saa kõike teha. See on omamoodi väljakutse kuidas need asjad, mis enne sai silmapilguga tehtud võtavad nüüd palju rohkem aega ja pean nuputama kuidas tehtud saan, aga mul on olemas tagala mu 4 lapse näol, kes kohe appi tõttavad kui midagi vaja on. Loen palju ja olen vist oma 100 paari sokke ja kindaid jälle kudunud. Toimetan tasapisi oma väikeses aias. Kui muud ei tee, siis lihtsalt istun, naudin päikest ja vaatan oma ilusaid lilli. Ma ei tunne isegi puudust, et peaksin iga päev kellegagi suhtlema. Mul oli sinuga samasugune juhtum. Sain jaanuaris kirja mehelt, kes oli mu elus 8 a tagasi. Nüüd kirjutas ta jälle uuesti, aga ma isegi plaani talle vastata. Mis oli see oli ja jäägu sinna ajaloo prügikasti. Elame veel ja küll läheb kõik paremaks sinul ka. Ma olen selle mitu korda läbi teinud ja tean.
Neiu, ka mina mõtlen, et tegelikult ei taha ma enam suhet kellegagi. Aga samas tunnen ennast üksildasena. Sul on lapsed ja lapselapsed, nagu ka minul, aga ikkagi sellest ei piisa.
Ma tahaks, et keegi hoiaks mind kaisus. Ja kuigi vanemas eas on raske lähedaseks saada, siiski pole ma lootust kaotanud. Minu esimene mees on täitsa elus, ja ilmselt oleks ka tema nõus mind aeg-ajalt kaissu võtma, aga ma ilmselt ei suuda minna tagasi sinna, kus ta mu reetis.
See tagavarapeigmees elab teises linnas, niiet mu igapäevarutiini ta ei segaks. Aga praegu ma pole veel valmis temaga suhtesse astuma.
Postita kommentaar