Lahtiseletatult tähendab see seda, et ma ei suuda kellegagi suhelda. Varem oli mul Toomas ja perekond, aga seda viimast ma ei söanda eriti tihti külastada/tülitada. Eks siis piirdun telefonivestlustega sõbrannadega, nii palju/vähe kui mul neid on.
Viimaste arengute käigus sain 3 küllakutset kenadelt inimestelt, kes pole küll olnud mu eluaegsed sõbrad. Aga kutsed olid siirad ja ilmselt ma nad sel suvel ära kasutan. Sest inimene on sotsiaalne loom ja peab teistega suhtlema. Muidu läheb ta pääst hulluks. Ega mul enam pikka maad sinna minna pole...
Homme pean ma sotsialiseeruma, kas tahan või ei. Meie kursaõde akadeemik Ellu Saar suri ja nüüd on kogu kursus aktiviseerunud, et minna teda ära saatma. Ma polnud temaga lähedane ja kui oleks väiksemgi võimalus mitte minna , ma ei läheks. Aga pole, seega lähen kohale. Pärast istume veel elus olevate ja sotsiaalselt suhtlevate kursakaaslastega kusagil restos. Ühest küljest pelgan seda, aga teisest küljest loodan positiivseid emotsioone.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar