reede, 22. august 2014

Moodne muinasjutt

Elas kord perekond, isa, ema, poeg. Neil oli väike majake, mitte küll midagi uhket, aga ikkagi oma ja armas. Vanemad käisid tööl, laps koolis, elu nagu ikka. Raha polnud küll palju, aga hakkama sai, kuigi mõnikord pidi uute talvesaabaste ostu rahapuudusel viimase piirini edasi lükkama. Lõunamaa puhkuste jaoks küll raha ei jagunud, puhati hoopis maal vanaema juures, kus ühtlasi aidati tal lehmale talveheina teha, aedvilja kasvatada. Vastutasuks oli perel omast käest võtta nii talvekartul kui muud söögikraami.

Ajad muutusid ja ükskord kerkis naaberkrundile uhke eramu, kus elas palju jõukam pere. Tegelikult olid nad toredad inimesed ja üheealised lapsed hakkasid sõbrustama. Paraku möödus laste koosveedetud aeg ikka enamasti rikkama pere kodus. Neil olid ju kõikvõimalikud huvitavad elektroonilised ajaveetmise masinad, lastel oma toad, kus segamatult sai olla. Naabripere lahkel emal oli alati lastele mõni maitsev suutäis pakkuda. Kui vaesema pere vanemad pojale vahel märkuse tegid, et miks nad teda kodus nii harva näevad, et miks sõbrad ei võiks mõnikord nende pool aega veeta või koos õppida? Seepeale sai poiss nagu natuke pahaseks oma taipamatute vanemate peale. No mis meil SIIN teha oleks, meil on elamine ligadi-logadi, ema on alati tööl, midagi head ega huvitavat pole naabrilastele pakkuda. Lausa piinlik neid siia kutsuda. Pealegi, mis halba sest siis on, et ta nende juures käib, naabripere ei pane seda üldse pahaks, lausa vastupidi. Nad suhtuvad temasse nagu oma perekonna liikmesse. Vanemad jäid küll veidi kurvaks, aga ega neil mingeid vastuargumenete polnud ka välja käia. Kui lapsel on seal parem, mis siis ikka.

Kui jõukas pere läks oma Hispaania villasse suvepuhkust veetma, kutsuti ka naabripoiss kaasa. Lennupiletid oleks ta pidanud ise ostma, aga kõik muu oleks olnud tasuta. Poisi vanemad kõhklesid kaua, kas lubada last sellisele reisile või mitte. Vanaemal oleks suvel aiatöödes pojapoja abi vaja ja üldse, kuidas siis niimoodi teise pere arvel nüüd puhata. On seda lapsele üldse nii noorelt vaja? Poeg aga oli õhinas, et saab maailma näha ja lõpuks kraapisid vanemad piletiraha kokku. Las laps saab paremat elu tunda ja ilma näha, kui nemad ise seda polnud saanud endale lubada.

Lõpuks kasvasid lapsed suureks ja juhtus nii, et meie poiss armus naabritüdrukusse. Ja siis nad abiellusid. Kummagi vanematel polnud selle vastu midagi. Äiapapa ostis noortele omaette elamise ja kõik olid õnnelikud. Sest armastus ei küsi ju rahast ja vaesest perest poiss sai nii kauni naise, ilusa kodu kui kadestamisväärse ja hästitasustatud töökoha äia firmas. Vana aja muinasjutt selle koha peal lõpekski, ja nad elaksid häppili evör aftö.

Moodsatel muinasjuttudel aga võib olla mitu erinevat lõppu. Eks poisi vanematel oli hea meel, et lapsel hästi läheeb, kuigi samas tegi pisut kurvaks, kui poeg oma rikka miniaga neil väga harva külas käis. Lapselastega ei saanud nad ka õieti lähedaseks, sest lühikeste kohtumistega ei jõudnud lapsed neid armastama hakata.

Ma ei tahagi väita, et moodne muinasjutt ei võiks samuti õnnelikult lõppeda. Poiss võis olla äia firmas nii tubli töötaja, et teda muudkui edutati. Armastus ei saanud otsa, hädiseks jäänud vanaemale palgati koduabiline ja nii nad kõik elavad õnnes ja külluses siiamaani, kui nad vahepeal ära pole surnud :P

Võis minna ka teisiti. Kuigi noormees oli tubli ja andekas õpilane, jäid tal koolid pooleli. Sest paljutõotav töökoht äia firmas oli nagunii kindlustatud, milleks siis enam vaeva näha ja aega raisata, kui võib tõelise, st. eduka eluga kohe pihta hakata. Aga ühel hetkel hakkasid asjad muutuma. Kriisiaegse majandusolukorra ajal hakkas äri allamäge minema ja äiapapa vaatas, et tuleb kulusid kokku tõmbama hakata. Ta palkas tööle ühe spetsialisti (see võis vabalt olla ka ta oma poeg), kes välismaal omandatud hariduse ja kogemustega oskaks firma jälle jalgele tõsta. Nii kärbiti ka meie noormehel palka ja pakuti talle madalamat koha firmas. Ilmselt arvati, et tema tööpanus pole võrdeline tema senise positsiooni ja hüvedega. Mees tundis ennast solvatuna ja lahkus töölt. Paraku selgus, et teda kusagil mujal avasüli ei oodatudki. Kõik arvasid, et ta on lihtsalt ühe rikka isa tütre mees, mitte oma ala spetsialist.

Armastus hakkas nendel asjaoludel ka tasapisi kaduma. Üha enam kuulis mees, et see on minu isa raha, mida me kulutame ja sina ei otsusta, milleks või kuidas me seda teeme. Kui siis ükskord jõuti lahutuseni, arvas mees, et müüme maja maha, jagame raha ära ja kumbki saab endale uue elamispinna osta. Aga seepeale kuulis ta naise käest kurba tõde, et tal pole siin millelegi õigust, see kõik kuulub naisele. Mis siis, et mees samuti aastaid töötades oma teenistuse pere ja kodu heaks kulutas.

Mis edasi sai? Oma vanematekoju tagasi kolimast takistas poega uhkus. Ta ei tahtnud tunnistada, et oli naabripere hiilgusest pimestatuna oma kodu ja vanemaid nii halvustanud kui ka unustusse jätnud. Ta ei kurtnud midagi ega tunnistanud oma vigu, ütles vanematele ainult, et tal on kõik hästi.

Ega see poiss, nüüd juba mees, ei pruukinudki olla ei laisk ega saamatu, ehk siis "lodevus- või mugavusväimees". Aga kõik, mis teiste juba väljateenitud jõukast elust sulle vaeva nägemata sülle langeb, võib ühel hetkel sama kergesti käest libiseda.

Sellel moodsal muinasjutul võib ikkagi olla õnnelik lõpp. Mees lõpetas läbi raskuste töötamise kõrvalt koolid ära, sai korraliku töökoha ja ehitas oma karjääri nullist uuesti üles. Leidis endale uue naise, kellega oma elujärge järk-järgult üheskoos parandati, nähes selleks kõvasti vaeva. Nende kodu polnud küll nii uhke, kui mehe esimese abielu ajal, autogi oli tagasihoidlikum, aga kõik see oli ausalt välja teenitud. Suhted vanematega muutusid taas tihedamaks, kõik olid omad, polnud ei paremaid ega halvemaid inimesi :D

Kas ei meenuta see mõistulugu naabripoisi lapsepõlvest praegust noorte väljamaale elama ja tööle igatsemise jutte. Jõukatel naabritel on kõik ju olemas ja nad on lahkelt nõus seda minuga jagama. Miks ma ei võiks nendest hüvedest osa saada, kui mu oma vanemad mulle seda pakkuda ei suuda?




kolmapäev, 20. august 2014

Minu "üritus"

Kõigepealt tuleks tsiteerida keelepedantide igavest vahetegemist „üritusel“ ja „sooritusel“ ehk siis „üritus“ on vastavalt luhtunud ja „sooritus“ õnnestunud katse. Seega peaksime vältima üritamist ja püüdlema ikka sooritamise suunas. Peaks ütlema endale, et ma ei ürita midagi teha, vaid võtan end kokku ja teengi ära. Kõlab küll vaid keelelise kenitlemisena, kuid tegelikult on seal sisuline ja väga põhimõtteline nüansivahe.

Novot, ja selle täpsustava definitsiooni kohaselt ma praegu justnimelt üritan tegeleda oma kaalu vähendamisega :P

Viimasel ajal on väga kuum teema LCHF dieet. Minu jaoks pole selles midagi põhimõtteliselt uut ega revolutsioonilist. Mõni teist võib-olla mäletab mu aastatetagust kaaluteemalist postitust "Rasvade rehabilitatsioonist" :D Olen ammu olnud arvamusel, et kaalu kasvu ei põhjusta mitte rasva sisaldav toit, vaid liigne süsivesikute tarbimine. See omakorda võib tekitada suhkrusõltuvuse, millest on sama raske välja rabelda kui mõnest teisest sõltuvuse liigist.

Nüüd aga on see tõde jõudnud massidessse. Kui millestki nii palju räägitakse, siis paratamatult jääb midagi külge. Lugesin blogidest teiste ponnistustest ja kaalu kaotamise võiduhõigetest ning tekkis endalgi tahtmine proovida. Süsivesikute vältimine on LCHF puhul sarnane Atkinsiga, mida ma tänuga meenutan, aga selles dieedis aetakse lausa lusikaga võid ja vahukoort (muidugi suhkruta) näost sisse ja kaal muudkui langeb.

Miks ma siis ei võta ennast kokku ega "tee ära", nagu õige oleks? Põhjusi on mitu. Kõigepealt mu sügavalt sissejuurdunud toidunautimise harjumus, millest on väga valus loobuda. Millega ma ennast muidu hommikul voodist välja tulema meelitan, kui mind pole ootamas kaks krõbedat röstsaia, üks soolalõhe ja teine Nõo suitsujuustu keeduvorstiga, millel kindlasti peal soola ja pipraga maitsestatud tomativiilud? Lisaks sinna juurde kohvikruus lusikatäie suhkru ja sortsu piimaga. Ja kuidas ma suudaks taluda terve pika päeva mõttetuid ja tüütuid toimetusi, kui mind õhtul ei ootaks külm õlu? Armsakssaanud Raksi torujäätisest kohvi kõrvale head seriaali või raamatut nautides peaksin samuti loobuma. Mis mõtet üldse sellisel elul oleks?

Kuigi ilus ja sale olemine mind enam eriti ei innusta dieeti pidama, nagu varemalt, siis terviseteemast ei saa minagi üle ega ümber. No kuni viis kilo oleks vaja ära anda küll ;) Seega ma siis üritan, ehk harjutan ennast tasahilju mõningate loobumistega. Proovisin hommikukohvi, kuhu on pandud ainult vahukoort ja mitte suhkrut. Selgus, et polnud väga vigagi. No vähemalt võid või kookosrasva ma sinna küll lisama ei hakka ;)

Siis sõin õhtul, kui mul telekat vaadates, nagu ikka, süda vesiseks läks ja midagi head tahtsin, võileiva asemel hoopis hapukoore ja sibulaga heeringat. Nälg kadus ära, aga olgem ausad, sellist naudingut see küll ei pakkunud, nagu mu tavaline patune juustuleib tomativiilude ja klaasi piimaga. Aga kogu asja point ongi ju selles, et toitu ei manustata mitte naudingu, vaid nälja pärast :D Rasvane amps võtab painava magusa ja muidu näksimise isu ära, seda tean ma juba vanast ajast. Ja kui organism on korra alustanud rasvalõhustamise protsessi, siis paneb ta ühe soojaga edasi, kui seedekulglast enam midagi võtta pole ja asub kogutud rasvapolstri kallale, selle asemel, et ajusse hakata nälja hädasignaale saatma, nagu juhtub süsivesikate söömise järel, mis tekitavad veresuhkru kiireid kõikumisi.

Teoorias olen seega tugev ja kui ükskord asjaks läheb, küll siis tulemused ka tulevad. No kus nad pääsevad! Mis puutub õllesse, siis tegin endaga diili, nagu Atkinsi ajalgi, et kui sa hea laps oled ja ülejäänud päevadel korralikult dieeti pead, siis laupäeval saad õlut :P Ma tean küll, et see ei maitsegi siis enam NII hästi ja pärast on laialijooksnud enesepiiramise "vasikaid" raskem jälle "aedikusse" ehk reegleid järgima ajada, aga noh, see on nagu selline psühholoogiline trikk. Siis on ometigi midagi "head" oodata, mille nimel piinavaid loobumisi stoilise rahuga ära kannatada :DDD

Pihta ei hakka ma praegu veel sellepärast, et ei taha oma niigi vähest "entusismi" asjata raisata. Ees on ootamas mitu sünnipäeva ja selliste katkestustega nagunii erilist tulemust loota pole. Aga pärast seda peaks "üritus" muutuma "soorituseks". Või siis mitte :P