reede, 15. aprill 2022

Suur Reede ja munadepühad

 Suur Reede on riigipüha ja kevadpühade sissejuhatus. Siiski, see reedene päev ei sobi selleks, et postitada jänkude ja värviliste munade pilte ja soovida häid pühi. Suur Reede on Jeesuse kannatuste ja surma päev. Alles pühapäeval tõusis Ta surnust üles ja me võime üksteisele soovida häid (ülestõusmis)pühi.


Ma annan muidugi andeks kõigile neile FB sõpradele, kes täna häid pühi soovisid, aga ma ei laigi nende postitusi. Võiks ju natuke ikka jagada, millal tegelikult need "head pühad" algavad. Aga noh, mis parata, nad ei tea, mida nad teevad. Nagu minagi ei teadnud enamuse ajast oma elus. Kuni ma lugesin J.Steinbecki raamatut "Me tusameele talv". Selle tegevus algas Suure Reedega ja sealt sain ma esmakordselt aimu, mida need munadepühad tegelikult tähendavad. Ja kuidas tunnevad ja käituvad inimesed, kes seda usupüha oluliseks peavad. Selles raamatus on palju muudki head, ja ma pean seda oma lemmikraamatuks.

Ma olen ka ise korduvalt käinud kirikus Suurel Reedel, aga kuna ma tegelikult pole olnud koguduse liige neis kirikutes, siis ma ei tea, mida õpetaja oma koguduse liikmetele sel päeval soovib. Kindlasti mitte häid pühi.

Kannatusenädalast veel seda, et olen püüdnud pidada oma lubadust aidata neid, kellel Ukrainas raske. Olin otsustanud oma järgmise annetuse teha Punasele Ristile. Ja siis ilmus kusagil ajakirjanduses nupuke, et kui suur osa annetustest tegelikult läheb administratiivkuludeks, mitte abivajajatele. Just sellepärast ei anneta ma näiteks Jõulutunnelile, sest liiga palju läheb reklaami jms. kampaaniakulude katteks. Jah, ma saan aru, ka Punase Risti organisatsioon peab maksma palka neile, kes asjaga tegelevad, masinate, transpordi jne. eest, aga ikkagi tekkis mul tõrge. Otsisin siis otsese abistamise variante.

Selgus, et ega see lihtne pole. Näiteks Mustamäe Linnaosa Valitsus kuulutas, et võiks tuua hügieenitarbeid, mähkmeid,  shampoone jms. teatud kellaaegadel, kust need siis abivajajateni jõuavad. Aga ma pole kunagi seal käinud, ei tea, kuidas seal parkida saab jne. Et ehk saavad sõjapõgenikud ikka pigem kusagilt raha, et ise neid igapäevaselt vajalikke asju osta.

Järgmine katse oli Toidupank, kes kuulutas, et 8-9. apillil on kampaania, kus vabatahtlikud toidupoodides koguvad annetusi. Olin neid varem ka meie Selveris näinud, aga kui oma kriisiostude varudest kokku pandud pakikesega kohale läksin, siis seekord neid polnud. Uurisin netist, kus annetusi kogutakse, aga selgus, et lähim punkt oli ikkagi liiga kaugel. Seega panin oma toiduvarud riiulisse tagasi ja hakkasin uut võimalust ootama.

See tuligi. Meie kohaliku asula firma teatas, et auto läheb neljapäeval Ukraina poole teele. Selle firmaga olin ma juba korra asju Ukrainasse saatnud. Seekord oodati annetusteks tumedaid T-särke, kuivaineid ja tahvelarvuteid. Mul oli lapselaste poolt viimasel ajal  väga vähest kasutamist leidnud Notebook täitsa üle, seega katsusin ka ülejäänud kraami hankida. Poest ostsin portsu kuivaineid ja riiulist leidsin 4 T-särki. Lisaks oli mul ka 2 värskelt pestud villast tekki, mis ikka põgenikele ära võiksid kuluda. Laadisin tahvelarvuti täis ja hakkasin seda isklikust infost puhastama. Kustutasin pildid, videod, kontaktid, deinstallisin FB ja Messingeri. Üks kahest e-maili kontost õnnestus kustutada, aga teisest ei saanud kuidagi lahti. Ei saanud sellest ka välja logida ja kui olin tund aega mässanud, siis sai tahvli aku tühjks. Sain aru, et seda vanaks jäänud vidinat pole sealsete laste narrimiseks mõtet saata, kuigi minu lastel oli sinna palju mänge installitud. Neil ei pruugi alati olla WIFIt ega laadimispistikut.

Ülejäänud kraaami viisin ikkagi ära ja kuulsin firmast, et nad jätkavad oma sõite Ukraina piirile. Nad viivad nimelt sinna autosid. Kes maksab ja kuidas juht tagasi saab, ma ei uurinud. Aga nagu nad väitsid, see asi jätkub. Ja järgmiseks korraks valmistan juba oma annetuse süstemaatilisemalt ette. Ilmselt ostan nii tahvelarvuti kui muid asju, mida tellitakse. Vähemalt läheb kogu minu annetus otse abivajajatele, mitte vahendajatele.

teisipäev, 5. aprill 2022

Kohad, kus ma pole elanud

 Muidugi olen ma elanud üsna vähestes kohtades. Aga juttu tuleb korterist, mis pole küll mu kodu, aga kuulub mulle ehk mu firmale. Ja ma tõesti kavatsesin seal natuke pesitseda, et saada aimu, kuidas elu majas käib, kuidas töötavad kodumasinad jms. Paraku jäi see tegemata, sest leidsin kiiresti üürniku. See on sama korter, kus praegu elab mu elukaaslane oma tütrega. 

Täna käisin jälle elukaaslase vanas korteris koristamas ja asju korrastamas. Seejärel palus mees, et kas ma saaksin tulla talle appi süüa tegema. Ta oli ostnud ilusa lihatüki, aga polnud veel kohanenud uue köögi ja pliidi eripäradega. No milles küsimus, muidugi ma aitan.

Esimene üllatus oli, et pannil liha pruunistamine ei õnnestunud. Arvasin, et polnud panni piisavalt kuumaks ajanud ja seetõttu läks asi aia taha. Panin siis selle eelpruunistamata liha ahju ja seal kulges asi enam-vähem normaalselt.

Siis koorisin kartulid, keetsin vee ja kallasin kuuma vee potti neile peale. Oletades, et kuuma veega hakkavad nad keema üsna varsti, nagu olin harjunud. Kui vesi poole tunni jooksul ikka veel keema polnud hakanud, muutusin murelikuks. Milles asi, kas ma ei oska gaasipliiti õigesti käsitada? Viimases hädas helistasin oma korteri eelmisele üürnikule. Et mis nipid selle gaasipliidi kasutamisel on, mida mina ei tea?'


Selgus, et polegi mingit nippi. Lihtsalt suurem põleti, mida ma otseloomulikult kasutasin, on liiga laia diameetriga (10 cm), ja sealne leek ei suuda väiksema põhjaga potile piisavalt soojust anda.Ta ütles, et seetõttu ta kasutas vaid väiksemat põletit, aga sinna sai panna väiksema poti või panni, sest väiksem leek. Oin täiesti hämmingus. Kes küll teeb selliseid pliite? Oleks eelmine üürnik mulle varem seda probleemi kurtnud, oleks see pliit ammu olnud välja vahetatud. Küllap ta ei teinudki kodus palju süüa, kui see teda piisavalt ei häirinud. 

Lõpuks, pärast tunniajalist taidlemist, saime ka kartulid keedetud. Nimelt panin osa kartuleid mikrolaineahju ja teise osa keetsin väikeses potis esimese põleti peal. Siis keetsin veidike veel samas potis mikeolaineahjus enam-vähem pehmeks läinud kartuleid. Ja saimegi  kõhu täis.

Nüüd siis tuleb asuda probleemiga tegelema. Kõigepealt katsetame, kas teise korteri gaasipliidi pealt võetud väiksema läbimõõduga põletiga töötab pliit paremini. Kardan, et sellest ei piisa ja tuleb ikka terve pliit välja vahetada. See mul veel puudus! Ei teagi, kuhupoole jooksma peaks või kust seda tellida.

laupäev, 2. aprill 2022

Punane joon

Üleeile sai siis elukaaslase korterivahetuse plaanile punane joon alla tõmmatud. Ja kahetsusega nenditud, et ei tulnud see nipp meil välja. 

Kui meil aasta alguses see plaan selgemat kuju hakkas võtma, siis sai selgeks, et kolme aasta jooksul, mis oli möödunud minu 2-toalise korteri ostust, on hinnad kasvanud laias laastus 20000 euro võrra ehk selline korter, mida planeerisime osta, maksab nüüd 95000 kandis. Egas midagi, hakkasin kuulutusi jälgima ja lootma, et leiame midagi sobivat. Üks 90000 maksev korter täitsa meeldis ja kui maakler ütles, et kas tunni aja pärast saate vaatama tulla, siis palusin teist aega, kui elukaaslane tööl pole. Siiski mõtlesin veidi ja helistasin tagasi, et võin ikka täna ka tulla. Seepeale ütles maakler, et korter on juba läinud. Tunni ajaga...

Oli veel üks täitsa  heas korras korter 94000, lisaks korraliku mööbliga. Olin selle vaatamiseks kliendipäevale enda juba registreerunud, ja üsna alguseks. Kuna olin näinud, et sellised korterid kaovad turult kohe, oli selge, et kui vaatama lähen ja meeldib, siis peab ka ära ostma. No raha oleks kamba peale isegi kokku kraapinud, aga mul tekkis tõrge sellise kiirostu vastu. Et pole teada, kui palju elukaaslane oma 1-toalist korterit müües saab ja parasjagu olid ka tulnud need ehmatavalt kõrged kommunaalide arved. Nii otsustasime, et ei lähe seda korterit vaatama, küll jõuab. Ehk kevadepoole lähevad hinnad allagi, kui uusarendused valmis hakkavad saama ja inimestel läheb kiireks vanast korterist lahtisaamisega. Tundus arukas lähenemine, et kui vana korteri remont valmis on, siis vaatame, mis ta turul maksta võiks ja hakkame uuesti tõsisemalt kinnisvaraportaale kammima, et sobivat uut korterit leida.

Nii, ja nüüd paar nädalat tagasi hakkaski remont enam-vähem valmis saama. Olin juba kinnisvaraportaali e-teavituse mõni aeg tagasi aktiveerinud. Kortereid meile sobivas hinnaklassis küll tuli müüki, aga vähe ja ükski nagu vaatama ei kutsunud. Kuni mulle tuli pähe variant, et ehk on normaalsemad korterid vahepeal veidi kallimaks läinud. Laiendasin otsinguvahemikku kuni hinnani 120000, nii kõrge ülempiiri panin küll rohkem nagu uudishimust, et mis selles hinnaklassis pakutakse. Ja sain pehmelt öeldes shoki. Jah, hinnad olid tõusnud, aga mitte "veidi"... Sellises korras korterid, mis paar kuud tagasi olid 95000, maksid nüüd 110000 või isegi 115000. Kahe kuuga selline tõus, nagu eelneva 3 aasta jooksul! Vat seda ma nimetan juba buumiks ja buumiaja hinnaga ostmine ei ole mõttekas. Rääkimata sellest, et niisugust raha meil nagunii pole võtta. Isegi kui peaks saama 1-toalise eest head hinda, jääb vahe ikkagi liiga suureks.

Seega üritasime kinni haarata neist viimastest pakkumistest, mis vanas hinnaklassis olid.

1.korter maksis 94500, aga see oli müügis 3-aastase üürilepinguga, kusjuures suht väikese üürisumma eest. Läksime kohale ja ütlesin välisukse juures maaklerile, et 3-aastast üürilepingut ma nõus sõlmima pole, maksimaalselt 1-aastane leping. Siis jõuab üürnik endale uue elukoha leida ja minu mees tütrega saab seni minu korteris elada. Maakler vastas, et see ei sobi, omanik nõuab, et ostja sõlmiks 3-aastase lepingu. Kui me seda ei ole nõus tegema, pole korterit vaatama mõtet minnagi.

2.korter oli samuti 95000, aga seal oli kindlasti vaja vannitoa remont teha, mis maksab 3000 - 5000eurot. Seda varianti isegi kaalusime, ja omanik pakkus korteri vaatamise ajaks hommikul kell 9.30, mis on minu jaoks keeruline kellaaeg ärkamiseks, kui olen öösel halvasti maganud. Aga no õilsa eesmärgi nimel tuleb pingutada. Hommikul 7.30 ajas mu üles sõnum korteri omanikult, et naine on ära sõitnud, ja kogemata võtmed kaasa võtnud, niiet korteri vaatamine lükkub paar päeva edasi. Jäin sellega nõusse, aga vahepeal uurisime tähelepanelikult pilte korterist ja saime aru, et see ikkagi meile ei sobi. Sest remonti on päris palju teha, ja pealegi on elutuba läbikäidav, mis elukaaslase tütrele ei meeldi. Nii loobusime sellestki vaatamisest.

3. korter oli odavam, aga seal oli vaja teha täielik remonti. Sellepärast esialgu ma selle korteri vastu huvi ei tundnuki. Helistades selgus, et huviline on küll olemas, aga pole teada, kas ta laenu saab. Ja maakleril oleks vaja kedagi, kellel raha olemas ja kes saaks samal notariajal tulla, kui esialgne ostja ära langeb. Sest omanik elab välismaal ja tuleb vaid sel nädalal kohale. See kõlas päris lootusrikkalt, ja nii leppisimegi vaatamise kokku. Võtsin kaasa tuttava remondimehe, et ta linnulennult hindaks, kas hind + remondi maksumus mahub meie ostuvõime sisse.

Jõudsime kohale isegi veidi enne kokkulepitud aega ja maakler ütles, et ta ka varsti jõuab. Ootasime maja ees, aga ei paistnud tulevat sellist inimest, nagu maakler pildi pealt paistis. Istusime autosse, sest külm hakkas ja kui 15 minutit oli möödunud, helistasin uuesti maaklerile, et kas ta on kohale jõudnud. Ja siis ütleb see näitsik, et on küll kohal, aga korter on ära lubatud. Küsisin, et kas sellele, kes laenu saamises kindel polnud. Jah, aga siin on käinud juba mitmeid teisigi, kes on huvitatud, kui esialgne ostja ära langeb. Nüüd olin tõsiselt hämmingus. Ma helistasin ju tükk aega tagasi ja see aeg, mis meile pakuti, oli esimene võimalikest. Ja ma olin ju esimesena ka kohal, aga maakler tagasi ei helistanudki mulle ega kutsunud vaatama, vaid näitas teistele huvilistele. Jah, me nägime maja ees oodates, kuidas üks ema ja poeg sõitsid ette ja käisid sees, ja siis lahkusid. Samamoodi üks noorem meesterahvas, käis samas trepikojas ja siis läks minema. Maakler lisas, et kui te just tahate, võin teile "ka" korterit näidata, aga... Ma veel mõtlesin, et kui korter meeldib, pakun esialgsest hinnast üle ja nõustun kohe notarile deposiidi üle kandma. Igatahes nüüd polnud küll enam mõtet seda korterit vaatama minnes ennast veel rohkem vihastada. Kui me pole esimene varuvariant, siis ei jõua järg meieni ka esmase ostja äralangemisel.

Pärast nende kolme viimase korteri (mitte)vaatamist sai selgeks, et sellega me lõpetame ja tõmbame  joone alla. Sest sobivad korterid, mis saadaval, on hinnaga, mis jääb teisele poole meie punast joont ja midagi pole parata. Elukaaslase korterit müüa pole mõtet, sest siis pole tal enam kuhugi minna. Kõigepealt ostame vanasse korterisse ilusa uue mööbli. Ja siis vaatame, mis edasi.  Kas kolivad nemad tagasi oma kenasti korda tehtud korterisse, või jäävad elama minu korterisse ja nende vana korteri üürime välja.

Kui aus olla, siis tundsin isegi natuke kergendust. Hulk sebimist jäi ära.