Punane joon

Üleeile sai siis elukaaslase korterivahetuse plaanile punane joon alla tõmmatud. Ja kahetsusega nenditud, et ei tulnud see nipp meil välja. 

Kui meil aasta alguses see plaan selgemat kuju hakkas võtma, siis sai selgeks, et kolme aasta jooksul, mis oli möödunud minu 2-toalise korteri ostust, on hinnad kasvanud laias laastus 20000 euro võrra ehk selline korter, mida planeerisime osta, maksab nüüd 95000 kandis. Egas midagi, hakkasin kuulutusi jälgima ja lootma, et leiame midagi sobivat. Üks 90000 maksev korter täitsa meeldis ja kui maakler ütles, et kas tunni aja pärast saate vaatama tulla, siis palusin teist aega, kui elukaaslane tööl pole. Siiski mõtlesin veidi ja helistasin tagasi, et võin ikka täna ka tulla. Seepeale ütles maakler, et korter on juba läinud. Tunni ajaga...

Oli veel üks täitsa  heas korras korter 94000, lisaks korraliku mööbliga. Olin selle vaatamiseks kliendipäevale enda juba registreerunud, ja üsna alguseks. Kuna olin näinud, et sellised korterid kaovad turult kohe, oli selge, et kui vaatama lähen ja meeldib, siis peab ka ära ostma. No raha oleks kamba peale isegi kokku kraapinud, aga mul tekkis tõrge sellise kiirostu vastu. Et pole teada, kui palju elukaaslane oma 1-toalist korterit müües saab ja parasjagu olid ka tulnud need ehmatavalt kõrged kommunaalide arved. Nii otsustasime, et ei lähe seda korterit vaatama, küll jõuab. Ehk kevadepoole lähevad hinnad allagi, kui uusarendused valmis hakkavad saama ja inimestel läheb kiireks vanast korterist lahtisaamisega. Tundus arukas lähenemine, et kui vana korteri remont valmis on, siis vaatame, mis ta turul maksta võiks ja hakkame uuesti tõsisemalt kinnisvaraportaale kammima, et sobivat uut korterit leida.

Nii, ja nüüd paar nädalat tagasi hakkaski remont enam-vähem valmis saama. Olin juba kinnisvaraportaali e-teavituse mõni aeg tagasi aktiveerinud. Kortereid meile sobivas hinnaklassis küll tuli müüki, aga vähe ja ükski nagu vaatama ei kutsunud. Kuni mulle tuli pähe variant, et ehk on normaalsemad korterid vahepeal veidi kallimaks läinud. Laiendasin otsinguvahemikku kuni hinnani 120000, nii kõrge ülempiiri panin küll rohkem nagu uudishimust, et mis selles hinnaklassis pakutakse. Ja sain pehmelt öeldes shoki. Jah, hinnad olid tõusnud, aga mitte "veidi"... Sellises korras korterid, mis paar kuud tagasi olid 95000, maksid nüüd 110000 või isegi 115000. Kahe kuuga selline tõus, nagu eelneva 3 aasta jooksul! Vat seda ma nimetan juba buumiks ja buumiaja hinnaga ostmine ei ole mõttekas. Rääkimata sellest, et niisugust raha meil nagunii pole võtta. Isegi kui peaks saama 1-toalise eest head hinda, jääb vahe ikkagi liiga suureks.

Seega üritasime kinni haarata neist viimastest pakkumistest, mis vanas hinnaklassis olid.

1.korter maksis 94500, aga see oli müügis 3-aastase üürilepinguga, kusjuures suht väikese üürisumma eest. Läksime kohale ja ütlesin välisukse juures maaklerile, et 3-aastast üürilepingut ma nõus sõlmima pole, maksimaalselt 1-aastane leping. Siis jõuab üürnik endale uue elukoha leida ja minu mees tütrega saab seni minu korteris elada. Maakler vastas, et see ei sobi, omanik nõuab, et ostja sõlmiks 3-aastase lepingu. Kui me seda ei ole nõus tegema, pole korterit vaatama mõtet minnagi.

2.korter oli samuti 95000, aga seal oli kindlasti vaja vannitoa remont teha, mis maksab 3000 - 5000eurot. Seda varianti isegi kaalusime, ja omanik pakkus korteri vaatamise ajaks hommikul kell 9.30, mis on minu jaoks keeruline kellaaeg ärkamiseks, kui olen öösel halvasti maganud. Aga no õilsa eesmärgi nimel tuleb pingutada. Hommikul 7.30 ajas mu üles sõnum korteri omanikult, et naine on ära sõitnud, ja kogemata võtmed kaasa võtnud, niiet korteri vaatamine lükkub paar päeva edasi. Jäin sellega nõusse, aga vahepeal uurisime tähelepanelikult pilte korterist ja saime aru, et see ikkagi meile ei sobi. Sest remonti on päris palju teha, ja pealegi on elutuba läbikäidav, mis elukaaslase tütrele ei meeldi. Nii loobusime sellestki vaatamisest.

3. korter oli odavam, aga seal oli vaja teha täielik remonti. Sellepärast esialgu ma selle korteri vastu huvi ei tundnuki. Helistades selgus, et huviline on küll olemas, aga pole teada, kas ta laenu saab. Ja maakleril oleks vaja kedagi, kellel raha olemas ja kes saaks samal notariajal tulla, kui esialgne ostja ära langeb. Sest omanik elab välismaal ja tuleb vaid sel nädalal kohale. See kõlas päris lootusrikkalt, ja nii leppisimegi vaatamise kokku. Võtsin kaasa tuttava remondimehe, et ta linnulennult hindaks, kas hind + remondi maksumus mahub meie ostuvõime sisse.

Jõudsime kohale isegi veidi enne kokkulepitud aega ja maakler ütles, et ta ka varsti jõuab. Ootasime maja ees, aga ei paistnud tulevat sellist inimest, nagu maakler pildi pealt paistis. Istusime autosse, sest külm hakkas ja kui 15 minutit oli möödunud, helistasin uuesti maaklerile, et kas ta on kohale jõudnud. Ja siis ütleb see näitsik, et on küll kohal, aga korter on ära lubatud. Küsisin, et kas sellele, kes laenu saamises kindel polnud. Jah, aga siin on käinud juba mitmeid teisigi, kes on huvitatud, kui esialgne ostja ära langeb. Nüüd olin tõsiselt hämmingus. Ma helistasin ju tükk aega tagasi ja see aeg, mis meile pakuti, oli esimene võimalikest. Ja ma olin ju esimesena ka kohal, aga maakler tagasi ei helistanudki mulle ega kutsunud vaatama, vaid näitas teistele huvilistele. Jah, me nägime maja ees oodates, kuidas üks ema ja poeg sõitsid ette ja käisid sees, ja siis lahkusid. Samamoodi üks noorem meesterahvas, käis samas trepikojas ja siis läks minema. Maakler lisas, et kui te just tahate, võin teile "ka" korterit näidata, aga... Ma veel mõtlesin, et kui korter meeldib, pakun esialgsest hinnast üle ja nõustun kohe notarile deposiidi üle kandma. Igatahes nüüd polnud küll enam mõtet seda korterit vaatama minnes ennast veel rohkem vihastada. Kui me pole esimene varuvariant, siis ei jõua järg meieni ka esmase ostja äralangemisel.

Pärast nende kolme viimase korteri (mitte)vaatamist sai selgeks, et sellega me lõpetame ja tõmbame  joone alla. Sest sobivad korterid, mis saadaval, on hinnaga, mis jääb teisele poole meie punast joont ja midagi pole parata. Elukaaslase korterit müüa pole mõtet, sest siis pole tal enam kuhugi minna. Kõigepealt ostame vanasse korterisse ilusa uue mööbli. Ja siis vaatame, mis edasi.  Kas kolivad nemad tagasi oma kenasti korda tehtud korterisse, või jäävad elama minu korterisse ja nende vana korteri üürime välja.

Kui aus olla, siis tundsin isegi natuke kergendust. Hulk sebimist jäi ära.