Kuidas karastus teras

 See oli ühe nõukaaja romaani pealkiri ja autorit ega sisu ma ei mäleta. Ei hakka ka üles otsima, sest jutt on hoopis muust. Tahan rääkida meie peaministrist Kaja Kallasest.

Kui ta selle ameti aastat tagasi enda kanda võttis, olin minagi kõhkev, et kas ta saab hakkama. Tundus, et tal pole seda õige liidri verd ja ka oma erakonnas ei olnud tal täielikku toetust. Rääkimata koalitsioonipartnerist, kes üritas nende silmis ebameeldiva peaministri alluvuses valitsuses osalemist lausa saboteerida. Et mida halvemini valitsus toime tuleb, seda enam saab süüdistada nii Reformierakonda kui Kaja Kallast isiklikult.

Ja see aeg pole lihtne olnud. Üks kriis ajab teist taga, niiet pole hoo ega hoobi vahet. Kõigepealt koroonakriis, siis energiahindade meeletu tõus ja nüüd kõige krooniks sõda Ukrainas ja sõjapõgenike suur vool. Kõik need kriisid nõuavad nii raha kui kiireid ja julgeid otsuseid. Ja kõike seda peab teostama olukorras, kus koalitsioonipartneritest ministrid ei tohi midagi ise otsustada, vaid peavad enne erakonna juhiga kooskõlastama. Ja see ümmarguse jutu mees keeldub ise valitsuses osalemast ehk vastutust võtmast.

Kõige selle keerulise aja jooksul aga olen ma Kaja Kallase suhtes oma hinnangut muutnud. Ta on karastunud nagu teras ja osutunud suurepäraseks peaministriks. Jah, ta on tark naine, ülimalt töökas ja põhjalik, aga sellest üksi ei piisanud. Nüüd on ta õppinud ennast kehtestama, avalikkuses selgeid sõnumeid edastama ja on teinud suurepärast tööd nii  NATO kui Europarlamendi kokkusaamistel.

Väga põhjaliku ülevaate andis selle kõige kohta Eero Epneri kirjutis Eesti Ekspressis. Esialgu ma seda mammutartiklit lugeda ei jaksanudki. Aga kui sõbranna soovitusel läbi lugesin, siis olin vaimustuses, kui head ja asjatundlikku tööd tehakse Kaja Kallase meeskonnas välispoliitika vallas. Ja kuidas Kaja Kallas on suutnud meie seisukohti selgeks teha Lääne naiivsetele heaoluühiskonna "pehmodele", kes ei tunneta absoluutselt seda suure Venemaa meelsust ja Putini propaganda ulatust. Tahaks loota, et  nende sõjakoleduste abil suudab lääs lõpuks aru saada, et Venemaast ei saa iialgi demokraatlikku riiki ja ta on ettearvamatuks ohuks kogu Euroopale, eriti aga naaberrriikidele. Ja ainult NATO ühendatud jõud suudavad seda sõjamasinat taltsutada. Mõningad tsitaadid EE artiklist Kaja Kallase ja tema meeskonna kohta:

"Kallase kõnemaneer on rahulik ja ratsionaalne, kuid kirglik. See aitab kaasa riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktori Klen Jääratsi omal ajal sõnastatud põhimõttele, et Eesti ei pea tippkohtumistel jagama kõigile teemadele võrdselt tähelepanu, vaid välja valima mõned kõige olulisemad ja ühel teemal saavutama endale vajaliku otsuse. Selleks on vaja fookust, argumente ja tahet. „Täna teatakse kindlasti, et Eesti on valmis mingite ettepanekutega lõpuni minema,“ ütleb Jäärats."

"Diktaator mõistab vaid jõudu. Eestist edastatud sõnumid muudetigi selgemaks ja konkreetsemaks. Enam ei räägitud üleüldistest kenadest märksõnadest, vaid lühilausetega olulisimast. NATO-le asju ette ei kirjuta. Eesti on Euroopa. Venemaa on kontrollimatu ja mingeid kokkuleppeid nendega sõlmida ei saa, sest nad ei pea neist kunagi kinni."

"Järgmised pool aastat on kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salmi sõnul otsustavad, et Eesti kohalt võtta aastakümneteks sõjaoht. „Me peame saama selle ajaga maksimumi ja kui me NATOt ei suuda veenda, siis võib see olla saatuslik,“ ütleb ta. See, mida me kuue kuu jooksul saavutame, määrab meie tuleviku väga pikaks ajaks. Kui head on meie suursaadikud. Kui osavad on meie kantslerid ja asekantslerid. Kui veenvalt kõlavad peaminister, president ja nende nõunikud."

"Kaja Kallas magab viimastel nädalatel vaid mõned tunnid. Päevad on täidetud kohtumiste, kõnede, ettekannete ja sageli kuue või seitsme intervjuuga. „Aju ei lülita end välja,“ ütleb ta. Nii istubki peaminister öötundidel pimeduses, silmad lahti ja mõtleb, mida järgmisena teha. Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviovi juhtimisel on välja töötatud mitmeid stsenaariume tuleviku kohta ning iga stsenaarium nõuab erinevaid samme. Päris kindlasti peab Eesti hoidma eurooplastel meeles, mis asi Venemaa tegelikult on ja et teda ei saa kohelda nii, nagu eurooplane kohtleb eurooplast. Kui Ukraina peaks lähiajal rahulepingu sõlmima, peab just Eesti ütlema, et see leping on tehtud, relv oimukohal. „Kui me kahe aasta pärast tagasi minevikku vaatame, siis me teame, mis oli õige otsus,“ ütleb Kallas. „Aga me ei tea seda täna.“ Kas lennukeelutsoon osutuks õigeks? Või põhjustab see kallaletungi meile? Aga kui kallaletung tuleb ikkagi, hoolimata lennukeelutsoonist – kas ukrainlaste hukkumine võib osutuda asjatuks? See sõda pole ainult välispoliitiliste ja julgeolekualaste valikute kaalumise koht. Ennekõike on see koht, kus otsustatakse eurooplaste moraali ning südametunnistuse üle. Ja iga otsus võib osutuda õigeks – või valeks."