Minu argielu

 Seekord ei kirjuta Ukrainast ega Venemaast, vaid minu enda igapäevasest elust. Sõda muidugi mõjutab  seda, magan halvemini kui tavaliselt ja olen ka päeval ärevil. Kuigi otsest põhjust nagu polegi, aga äng ja ärevus on kogu aeg sees. Nii tugevasti, et ei suuda millelegi keskenduda, käed hakkavad värisema ja hingata on raske. Tean, mis aitaks. Lisaks õhtusele unerohule, oleks päeval vaja võtta ka Xanaxit. Ma tean väga hästi, kuidas arstid nende väljakirjutamisega "koonerdavad", aga häda ei anna häbeneda, saatsin retseptisoovi meilitsi teele. Vähe sellest, et perearst mulle lahkelt retsepti kirjutas, tundis ta ka mu üldise tervisliku seisukorra vastu huvi. Küsis, kui suur mul praegu vererõhk on. Ma polnud tükk aega mõõtnud, sest nagunii võtan vererõhu tablette ja viimasel ajal oli seis enam-vähem rahuldav. Vahel isegi olid näidud nii madalad, et kahtlustasin, et aparaat on rikkis ja jätsin üldse mõõtmised katki. Kui nüüd mõõtsin, sain väga kõrged arvud. Järgmise hommiku kontrollmõõtmine andis sama tulemuse, kuigi olin hästi maganud ja suhteliselt rahulikus meeleolus. Kandsin siis tulemuse perearstile ette ja selle peale pakkus ta, et kas ma ei tahaks tulla vastuvõtule.

Selline asjade käik võikski ideaalis olla normaalne, aga praegune tegelikkus on pigem teises äärmuses. Inimesed ei saa üldse oma perearstiga kontakti, rääkimata vastuvõtule pääsemisest. Seega olukord, kui pereõde ise näitab üles muret mu tervise pärast ja kutsub arsti juurde, kvalifitseerub juba superteeninduseks.

Kusjuures sain selle perearsti nimistusse siis, kui tal oli vähe patsiente. Olin kolinud teisest linnast ja pidin leidma endale uue arsti. Kõigil mu tuttavate perearstidel, keda nad soovitasid, olid nimistud täis ja juurde võeti vaid  pereliikmeid. Mu täiskasvanud tütre perearst mind ka ei võtnud, sest tema nimekiri oli samuti üle normi. Valisin siis selle tundmatu vene nimega arsti, kes saada oli, aga juba algusest peale jäin temaga rahule. No ta tõesti tundis huvi mu tervise vastu, süvenes analüüside vastustesse, seletas neid mulle ja vajadusel andis saatekirju eriarstidele. Kui eelmisel aastal tahtsin oma elukaaslast samuti tema patsiendiks tuua, selgus, et nüüdseks on ta nimekiri täis.

Mu eelmine perearst oli samuti vene nimega ja tema juurde sattusin seetõttu, et mu eelmine perearst suri. Ta alles alustas praksist selles perearstikeskuses ja oli rõõmus uute patsientide saamise üle. Kuigi mul oli väike eelarvamus tema vene nime tõttu, aga selgus, et sain endale väga hea arsti. Nagu tänasest Eesti Ekspressi loost teada sain, oli tegu Anna Pihli emaga, kes abiellus vene nimega mehega, aga ise oli puhas eestlane.

Hambaarst Olga soovitas mulle täiesti kõlbmatu ja vigase raviskeemi, kuigi oli lausa välismaal stazeerinud.  Aga nagu mu perearsti näide tõestab,  ei ole asi rahvuses, vaid kõik sõltub inimesest endast. Siiski ei riski ma praegu üheltki tuttavalt venelaselt küsida, mis ta Ukraina sõjast arvab. Ka mitte oma toredalt perearstilt või -õelt.

Eile oli see päev, kui elukaaslase internet ja telekas vanast korterist uude kohta ümber lülitati. Kahjuks ei läinud see lihtne protseduur libedalt. Kui tuli tehnik, kes seda tegema pidi, selgus, et ruuter ja digiboks on kadunud. Mu elukaaslane ütles, et ta pani need ekstra telerialusele valmis, et kõik läheks kiiresti, kui tehnik saabub. Tütar väitis, et tema pole neid asju näinud ega puutunud. Mees läks juba väga vihaseks, et tüdruk üldse tema asju näppis ja nüüd ei tea, kuhu need said. Mina veel rahustasin teda, et ehk ta ise pani need kuhugi ära ega mäleta. Sest selle kolimise segaduse sees pole see mingi ime. 

Kui seda lugu algusest peale lahkama hakata, siis peab mainima, et kui mina eile sinna jõudsin, siis nägin, et tüdruk paigutas oma asju isa toas olnud kummutisse, mis oli tema tuppa tõstetud. Tema toas olnud telerialus aga oli hoopis isa toas. Ütlesin, et jagasin kapi- ja kummutiruumi võrdselt ära, kus on tema ja kus on isa asjad, ja ta ei või isa kapiruumi oma tahtmise järgi hõivata. Sellest siiski suuremat tüli ei tõusnud, kuna arvasin, et isa lubas tal seda teha.

Lõpuks tulid kadunud asjad ühest kastist siiski välja ja  tüdruk vandus endiselt, et tema neid sinna ei pannud. Palusin ka elukaaslasel maha rahuneda, sest kõik ju lahenes lõpuks.

Siis ma veel ei teadnud, kuidas mööbli vahetamine oli käinud. Tõde selgus alles õhtul, kui olin juba koju jõudnud. Nimelt hakkasin ma  mõtlema, et elukaaslane polnud mulle öelnud, millal need teleka alus ja kummut kahe toa vahel ümber tõsteti. Helistasin ja küsisin,  millal nad seda tegid ja kes nendel olnud asju ümber paigutas. Siis oleks selge, kes on ruuteri ja digiboksi kadumises süüdlane. Selgus jahmatav tõsiasi. Lõuna ajal, kui ta kodunt lahkus, et vanas korteris asju pakkida, oli kõik olnud vanamoodi ja nende ümbertõstmisest juttu polnud. Mis tähendab, et tüdruk temaga ei kooskõlastanud, kas võib kapid ringi tõsta. Ja mis veelgi hullem, ta oli neid üksi nihutanud selle tunni aja jooksul, mis me vanas korteris asju pakkimas olime. Need mõlemad olid kogukad mööblitükid ja kui ta neid mööda korterit  lohistas, oleks ta võinud põranda ära kriipida või mööbli koost lammutada. 

Miks ta ei arutanud seda plaani isaga hommikul või rääkinud sellest siis, kui me tagasi tulime? Siis oleksid nad mööblit tõstnud kahekesi, kumbki oleks oma asjad ise uude kohta paigutanud ja midagi poleks kaotsi läinud. Tema aga tahtis salatseda, susserdas üksi ega tunnistanud hiljem, et ainult tema sai need asjad suvalisse kasti pista.

Selline omavoliline ja ohtlikult arulage tegutsemine ajas mu täiesti vihaseks. Kuidas võib nii ülbelt ja  teistega arvestamata võõras korteris teha, mis pähe tuleb? Kirjutasin tüdrukule, et temalt aru pärida. Tundus, et ta ei saanud ta absoluutselt aru, et on midagi valesti teinud.  Käskis mul maha rahuneda, sest midagi hullu ei olnud ju juhtunud. Ja isa peaks talle tänulik olema, et ta need asjad ümber tõstis. Püha müristus, täielikult süüdimatu suhtumine... Seepeale läksin päris kurjaks ja hoiatasin, et kui ta veel midagi sellist ette võtab, otsigu endale uus elukoht. Mina tahan oma korterit tagasi saada samas seisukorras, kui see enne oli, ja kui midagi on rikutud, siis tuleb see tal kinni maksta. Kas ta üldse teab, mis näiteks parketi vahetus maksma läheb?

Kuigi ma kardan, et ega ta minu pahandamise tõttu oma seisukohti ei muutnud, aga mina vähemalt sain südame pealt ära öeldud. Muidu oleksin oma peas seda poole ööni kedranud ega oleks magada saanud.