Teisipäev, 8. märts 2022

Tahaks loota

... et peab paika kõnekäänd, et valedega saab lollitada väheseid inimesi pikka aega või paljusid inimesi lühikest aega. Ehk siis Putini ajupesu ja infosulg suure vene rahva vastu ei kesta igavesti ja "lihtne venelane" saab ka lõpuks aru, mis värk Ukrainas käimas on. Mitte rahvuskaaslaste "päästmine" ja Ukraina "denatsionaliseerimine" ja vabastamine lääne hukutava mõju alt, vaid julm rünnak oma naaberriigi ja sugulasrahva vastu. Selles sõjas hukkuvad nii Ukraina tsiviilelanikud, kui Venemaa emade pojad, keda on kahurilihaks ohverdatud arusaamatus ja mõttetus sõjas. Aga jah, see legend müstilisest "lääne ohust" on nii kaua suure vene rahva peal töötanud, et oleks naiivne uskuda, et seekord see kergesti mureneb. Kuigi, noorem põlvkond on ju elu lääne pool reisides näinud ja  isegi seal elanud, ja vanad II Maailmasõja veteranid on enamuses surnud, nagu ka natsismi ideoloogia. Aga sõna "natsism" on Venemaa leksikonis alati vaenlase sünonüümina töötanud. Elame-näeme, mis sest kõigest saab, sest Putini kukutamine on ikkagi vene rahva käes, kes "isakest" jumaldades on valmis ka nälgima.

Ma ise nutan praegu päevas vähemalt korra, vaadates uudiseid sõjapõgenikest ja vaprate Ukraina sõdurite vastupanust agressorile. Lisaks piserdan "tuimade" eestimaalaste kaastundmise ja abivalmiduse ilmingute üle, nii riigi tasandil kui eraalgatusena. Sotsiaalmeedias ilmub alailma  üleskutseid abistada Ukraina põgenikke ja vastukaja on tormiline. Nagu näiteks ilmus esmaspäeval meie kogukonna kodulehel üleskutse koguda annetusi, sest teisipäeval sõidab ühe firma auto Ukraina piirile, et abistada sealsetel põgenikel eluga hakkama saada. Sooviti sooje sokke, mütse, kindaid, magamiskotte, tekke jms. Otsustama pidi kähku, nii vaatasin ka oma võimalused üle. Käiku läksid kõik tagavaratekid, -padjad, magamiskotid, -matid ja täispuhutavad madratsid. Omaaegsed ema ja ämma kootud kindad-sokid, mida lihtsalt mälestuseks olin alles hoidnud, läksid samuti kotti. Lisaks veel enda mütse-salle, käterätikuid ja voodipesu. Minu jaoks said kapid lihtsalt tühjemaks, aga seal Lääne-Ukraina põgenikelaagris kuluvad need marjaks ära. Müts maha nende inimeste ees, kes seda organiseerisid ja on võtnud vaevaks seda pikka teed ette võtta, et hädasolijaid aidata.

Ja järjekordselt tõdesin, kui hästi meil veel ikka kõik on. Kuigi bensiini, gaasi ja kütuse hinnad rallivad, aga  meil on olemas kõik eluks vajalikud asjad, nii soe tuba, vesi, elekter ja toit. Ja mina käisin täna Ülemiste keskuses ja ostsin endale uued tekid-padjad. Sest neid võib  ükskord vaja minna, kui kell kuus pärast sõda  keegi mulle külla tahab tulla ja ööbima jääda.

Lisaks andsin endale lubaduse, et iga nädal teen midagi Ukraina heaks. Et ei harju sõjauudistega ära, vaid teen kasvõi väikese annetuse, kui muul moel abistada ei saa.

Kommentaare ei ole: