Juba teist aastat olen ma pere toitja. Ei, mitte selles vanas klassikalises mõistes, et teenin raha, et perel leib laual oleks. Vaid sõna otseses mõttes. Alates koroonaajast, kui tütre pere hakkas kodukontoris töötama, teen mina neile lõunaks süüa. Kokkan oma kodus ja vean siis toidu kella 12-ks nende poole kohale.
Mul on oma spetsiaalne kott ja hunnik karpe, kuhu toidud paigutada ja siis sõidan nagu väike Wolt kohale. Kui tütrel naabritega minu sagedased külaskäigud jutuks tulid ja nad teada said, et ma neile süüa teen, siis olid nad muidugi kadedusest rohelised :)))
Aga kuidas muidu nad saaksid lõunaks sooja toitu? Nojah, pitsa ja Wolt, aga see kõik läheks palju kallimaks. Või siis lõunapausi ajal kiiresti keeta pastat või pelmeene, ja päris nälga ei jääks. Aga minu toidud on otse loomulikult paremad (kes see koera saba...). Tegelikult olen ma selle pideva kokkamisega saavutanud sellise vilumuse, et naljalt untsu miski ei lähe. Ja no ma ise saan ka söönuks, eksole.
Pildil tänane vormiroog õues jahtumas, et oleks parem kotti panna. Kusjuures sellel klaasist vormil on plastmassist kaas ka olemas, et oleks hea transportida.
6 kommentaari:
Hullult isuäratav näeb välja!
See on vale-lasanje ehk makaroni-hakkliha vorm. Lapsed armastavad makarone hullupööra ;)
Pealkiri hästi valitud, olin selle väljendi jõudnud unustada. Head suhted lapsega ja tema perega on minu meelest "vaimse tervise vitamiin" (üks mu viimase aja lemmikväljend)Kauba peale saad erinevaid retsepte katsetada :)
Oled väga tubli. Mina sellist ülesannet endale ei võtaks mingil juhul. Mitte, et ma "omasid" ei armastaks, vaid meie elukorraldus on erinev. Kõik käivad tööl, koolis, trennis ja saavad kokku alles õhtul. Ma pole tütre juures mitu kuud käinud. Lähen alles siis, kui algavad kevadised aiatööd ja saab palju õues olla. Lapsed käivad siin 1-2 korda nädalas. Siis me sööme seda, mida ma olen endale teinud, või nad lähevad poodi endale midagi tooma. Aga ma olen keskmisest kehvem kokk ka.
Emmeliina, retseptide katsetamisega tuleb mul väga ettevaatlik olla. Üks ei söö ühte asja, teisele ei sobi jälle miski muu. Nii mul ongi umbes 10 põhiretsepti, mida omavahel kombineerin. Kusjuures lapsed söövad neist toitudest vaid osasid. Nii ma tihtipeale teen veel laste-eri lisatoite, näiteks friikartuleid või pelmeene. Enamasti nad kahjuks ei söö koolilõunat.
Helle, meie peres on sedapidi, et mu tütar ei armasta kokkamist. muidu võiks ta õhtul söögi valmis teha, et seda lõunaks soojendada. Hea kui nädalavahetusel süüa teeb. Ja kui väimehel hakkasid tervisega probleemid, ning oli oluline hakata tervislikult toituma, mitte võileibu süüa, võtsingi teatepulga üle.
Mida suuremaks lapselapsed kasvavad, seda vähem nad vanaemaga aega veedavad. Seega võtan praegu veel viimast :P
Seda ma usun, et lapsed ei söö igasuguseid toite (mul ju endal näited olemas). Meie omad valivad viinereid firma järgi (rakvere lasteviiner või eriti kallis Matsimoka)ja pelmeenid ka teatud sorti. Kõige kindlamad on minu ema tehtud väikesed pannkoogid. Ükskord küsis Laur, et kas mina üldse oskan pannukaid teha. Vastasin ei. Kogemused koolitoiduga seitsme aasta jooksul annavad alust arvata, et kui toit tehakse koolisööklas, siis söövad lapsed meelsamini. Hommikuputru käivad meil 200-st söömas u.30 (lisandiks või, külmutatud marjad, moos, banaanid kaneeliga, seemned, rosinad) Ulme, eks!
Postita kommentaar