Lugesin siin Ritsiku ja Kaamose postitusi ja sain innustust ka ise aruanne kirja panna.
Minu head ja mitte nii head hommikud sõltuvad sellest, kuidas ma maganud olen. Üldiselt on sellega kehvasti, aga mõni öö on siiski sidusam kui teine. Lisaks sõltub palju jalavalu tasemest. Kusjuures on loogiline, et kui ma eelmisel päeval olen lisaks poeskäimisele ja tuba pidi tuterdamisele veel midagi ette võtnud, näiteks koristanud, aias mõne umbrohu välja tõmmanud või kuivanud oksi püganud, siis on puus valus ja vaevu saan voodist välja. Ikkagi tuleb hambad pesta, nägu kreemitada ja ennast riidesse panna. See võib mul aega võtta kuni pool tundi. Siis saan minna alumisele korrusele, kus võtan sisse valuvaigisti diclofenaci tableti ja teen hommikusöögiks midagi, mis aitab mu magu selle rohu kõrvalmõjudest päästa. Kui tablett mõjuma hakkab, alles siis saan hakata plaani pidama, kas ja mida ma teen.
Halval hommikul ei teegi midagi, või siis, kui muidu ei saa, käin poes, kust ostan mingi valmistoidu. Heal juhul keedan kartuleid kõrvale. Paremal päeval mässan peenemate pipstükkide valmistamisega. Mul on viimasel ajal suur pardirinna armastus. Olen seda umbes 5-6 korda teinud. Esimesel korral küpsetasin üle, uskusin retsepti,kus pärast pannil pruunistamist pandi ahju 10 minutiks järelküpsema. Seda poleks vaja olnud, süüa kõlbas küll, aga keskelt roosa see pardirind ei olnud. Teine kord sai parem. Juurde tegin bataadipüreed ja punase veini kastet. Super! Kuna pardirinna hind on üle mõistuse kallis- 27 eurot kilo, siis passin peale, millal kõlblikkuseaeg lõppema hakkab. Üks päev enne on 30% allahindlust, ja viimasel kuupäeval lausa 50% odavam. Alati see ei õnnestu, sest meie kandi rikas rahvas ostab juba enne allahindlust need ära. Siis ükskord ostsin terve pardi, mis oli ka alla hinnatud ja maksis 10 eurot. Sellega andis ikka mässata, et need rinnatükid kätte saada. Jube palju rasva tuli välja rookida. Koivad ja ülejäänud rinnaku panin ahju ja mingist osast tegin supi, aga eriti hea see ei saanud ja lõpp läks lausa käest ära.Nüüd siis sain jälle ühe pakikese 30%-lise allahindlusega, aga paraku ei olnud mul enne kõlblikkuse tähtaega toimekat tuju. No ei saa ju kallist kraami hukka lasta minna. Kuidagi sundisin ennast seda ära küpsetama. Aga selleks korraks sai mu pardivaimustus otsa, söön nüüd jälle Selveri karbitoite edasi.
Kuna olin viimasel ajal mitmete murelike mõtete tõttu rivist väljas, siis tundsin, et kohe midagi ei taha teha. Mul oli veel ühe raamatupidamiskliendi aastaaruanne tegemata ja pärast nädalapikkust kaalumist otsustasin, et ütlen selle töö üles. Seda enam, et eelmisel aastal olid tal jälle dokumendid pilla-palla, mõned puudu, teised raskesti ettevõtluse kulude alla põhjendatavad. No kui mehe firmal on kaks väikest korterit välja üürida, siis ikka ei saa kogu oma maja remondiks ostetud materjale firma kuludeks vormistada. Ma saingi selle kliendi nii, et ühe tuttava kaudu ta küsis, kas ma ei võtaks tema firma raamatupidamist üle. Et eelmine raamatupidaja ei vasta enam ta kõnedele. Kui ma ta dokumente nägin, siis sain aru, miks ta sellega enam tegeleda ei taha. Mees oli firma kaardiga ostnud nii poest süüa, aeda lilletaimi jne. Eks ma siis katsusin teda kantseldada, et ta selliseid kulusid firma kaela ei üritaks panna, ja vahepeal olid asjad päris mõistlikud. Kuni eelmise aastani.
Kui olin põhjendanud oma loobumisotsust kehva tervisega, siis pakkus mees, et võib mulle aiatöödel appi tulla. Olingi hädas, sest aiakäru ratas oli katki ja mul oli vaja paar suuremat põõsast ümber istutada, et mururobotile paremat liikumisteed ette valmistada. Nii olin diiliga nõus. Ta tuli ja istutas selle põõsa ümber, käis vahetas aiakäru ratta uue ja terve vastu, aitas veel mu eelmise aasta kompostimulda ka peenardele vedada. Lisaks tõi mulle kargud, mis tal poja avariist kasutamata garaazis seisid. Nüüdseks on ka aastaaruanne tehtud ja seekord olid üsna mõistlikud kuludokumendid tal. Seda meest ma ei hülga, sest ta pakkus, et võib mulle teinegi kord appi tulla, kui vaja.
Nüüd siis tuleb sobiv elektrilammas (nagu Kaamos tabavalt ütles) välja valida ja tööle saada. Siis ehk elab selle puusaga kuidagi selle suve üle. Kui imet ei juhtu, ja mind varem opile ei kutsuta, siis lähen septembris tasulisele opile. Midagi muud ei jää üle, see praegune virelemine pole elu.
