Ehk ving ja hala, mida ma küll ei tahtnud blogisse postitada. Aga reedene arstilkäik viskas kannatuste karikal kaane pealt.
Einoh, ma olin ikka pikka aega kannatlik, mis siis, et kõndimine muutus üha vaevalisemaks ja valu suuremaks. Puusa artroosi tõttu. No mis see kaheksa kuud ootamist ära ei ole. Reedel jõudiski kätte kauaoodatud ortopeedi vastuvõtu aeg.
Et kuidas see siis möödus ja mis saab edasi. Kõigepealt teatas arst, et juba eelmise patsiendi ajal jooksis arvutisüsteem kokku. Nii ei saanud ta mu puusa pilte ega haiguslugu vaadata. Ja ega ta vanamoodsa diagnoosimisega ehk minu küsitlemisega ka eriti vaeva ei näinud. Minu küsimuse peale, millal on lootust opile saada, vastas, et umbes aastaga. Et kui keegi oma aja ära ütleb, võib juhtuda, et saab varem. No näiteks mõni võib ju ära surra. Või siis triaazi korras võetakse raskemad juhtumid varem ette. Ei mingit pakkumist uueks ajaks ega lubadust minuga telefoni teel arutada, kui arvuti korda saab. Küsisin veel, et kas tasulisele opile on võimalik saada ja mis see maksaks. Vastus oli, et varem oli see 4000 eurot, aga nüüd on hinnad tõusnud. Andis mulle sekretäri numbri, kust sellekohast infot saada. Lisaks ütles, et ITK-s olevat lühemad järjekorrad, sest nemad teevad ainult puusaoppe, aga põlve omasid ei tee. Mõtlesin, et kui ma nüüd alustan ITK-ga otsast peale, ega ma siis varem kindlasti ei saa.
Panen siia lingi sellest peenikese nimega operatsioonist ja selleni jõudmise uuest korrast.
Ma olin nii sügavalt pettunud, et koju jõudes hakkasin kammima erakliinikuid. Krt. kui ma juba maksma pean, siis valin ise arsti, kellel lasen ennast opereerida. Sellel nii vähese empaatiavõime ja huvipuudusega liinitöölisele ma maksta ei kavatse.
Jõudsin oma valikuga Confido arstide juurde ja kuigi seal olid ka tasulise konsultatsiooni esimesed vabad ajad umbes kuu pärast, viskas ette ühe arsti vastuvõtu aja 21.04, teispäeval. Maksin ära ja loodan saada rohkem infot, kas ma tõesti pean veel aasta kannatama, kuna mu seisund ehk polegi nii halb. Kõik on ju suhteline, ja eks oma valu on ikka kõige valusam. Mõtlesin, et teen tasulise opi esimesel võimalusel, sest mul pole enam nii palju aastaid jäänud, et neid raisata valule ja liikumatusele.
Kui olin veidi rahunenud, siis hakkasin plaani pidama, mida ma aias ja üldse oma elukorralduses pean enne ära tegema, kui op mu liikumisvõime veelgi väiksemaks muudab. Esiteks oleks vaja mõelda robotmuruniiduki peale, et mitte jätta muruniitmist tütre pere kaela. See omakorda vajab ettevalmistusi, nagu näiteks pisikeste lillepeenarde ärakaotamist, et masinal liiga palju piirdeid ei oleks vaja installeerida. Eile tegelesingi üsna aktiivselt aias mitmesuguste töödega, niiet õhtuks ei suutnud jalga jala ette tõsta, et teisele korrusele magama minna. Ja täna ei teinud ma üldse midagi, et taastada oma liikumisvõimet homseks juuksuriskäiguks ka ülehomseks ortopeedi konsultatsiooniks.
Ja siis asusin guugeldama kõikvõimalikke ortopeede, kellel lasta ennast raha eest lõigata. Confido on kõige kallim, seda teadsin nagunii. Ja kui selgus, et selle arsti kohta, kelle juurde ma konsultatsioonile lähen, oli palju negatiivset tagasisidet, siis mõtlesin, et ei tea kas tasubki tema juurde ennast opijärjekorda panna. Kuulan lihtsalt ära, mis ta üldse räägib. Ja siis sain veel teada, et mu esimest ortopeedi oli kiidetud, et hea kirurg on. Ja kui nüüd veel terviseportaalist lugesin, mis ta mu kohta oli kirjutanud, hakkasin veidi kahtlema, et kas maksabki teist arsti valima hakata. Äkki saan ikkagi kiiremini opile, kui aasta. Sest ta oli mu seisukorda kirjeldanud küllaltki kehvana. Näiteks ütles, et käin karkudega, kuigi vastuvõtule läksin kepi toel. Ja et valud on kestnud aastaid, aga viimasel ajal on hullemaks läinud. Nice! See võib mind isegi paigutada kiiret abi vajavate haigete hulka.
Andsin endale veel kergemeelse lubaduse hakata neid harjutusi tegema, mis füsioterapeut mulle andis. Äkki tõesti läheb olukord veidi paremaks, ja jõuan oma aja ära oodata. Kui aga halvemaks läheb, eks siis jõuan tasulise meditsiini teenuseid kasutada.
