Kohustuslik kirjandus

Koolis lapselastele  antud kohustusliku kirjanduse lugemisega puutun ka mina kokku. Nimelt sel viisil, et kui laps oma kooli raamatukogust vajalikku raamatut ei saa, kuna kogu klass tahab seda laenutada, siis tuleb vanaema appi. Nimelt hangib ta raamatu kohalikust külaraamatukogust. Ja siis viskab aeg-ajalt ka ise pilgu peale, millest need raamatud räägivad.

Igatahes viimane 14-aastase lapse lugemisvara "Mängult on päriselt" ajas mu täiega ahastusse. Ma ei saa aru, miks peab keegi kirjutama niisuguse romaani, kus kõik on halvasti, ja kus lootus on täielikult kadunud.  Jah, päriselt on olemas koolikiusamine, vastutustundetute vanemate lahkuminekud, laste kodunt ärajooksmine, ülikooli ühikas joomine ja pidupanemine. Aga niisugune ühte raamatusse kokku kogutud ainult mustades värvides elu pahupoole kirjeldus oli minu jaoks liig mis liig.  Ja raamatu nn. "happy end" oli võltsimast võltsim. Sellisest kaotusest ei saa ükski pere üle ega suuda üksteisele andestada tehtud vigu, mis viisid kurva lõpuni.

Ja siis hakkasin mõtlema, miks peavad lapsed lugema nii masendavat kirjandust. Ma hakkasin tõsiselt muretsema oma lapselapse vaimse tervise pärast, kui ta loeb sellist raamatut ja arvab, et selline ongi päriselu. Kas tõesti enam normaalset noorsookirjandust polegi?  Kusjuures eelmine kohustusliku kirjanduse raamat oli "Nullpunkt".

Mäletan, et mu nooruse lemmikraamat oli Heljo Männi "Miks sa vaikid?"  Jumal, kui hea see romaan tundus toona. Igaks juhuks üle lugema ei hakka, sest see ei pruugi mind praegu enam kõnetada. Ja kuigi tolleaegne elu oli teistsugune, kui praegune, peaks ka praegu olema helgema sisuga noorte elust rääkivaid raamatuid.

On keegi seda raamatut lugenud ja mis mulje teile jäi? Kas oskab keegi soovitada mõnda teismelistele mõeldud kirjandust, mis poleks nii masendav?

Kõik saab lõpuks korda...

 ... ja kui ei ole veel korras, siis, siis pole ka lõpp. Ükskord ma kirjutasin selleteemalise jutu, see oli 7 aastat tagasi. Tookordsed probleemid said tõesti korda, ja samuti sai lõpu too lugu.

Aga uued lood ja uued mured tulevad alati. Viimane aasta on olnud eriti probleemne. Nii laias maailmas, kui mu isiklikus elus. See liiga pikk ja vesine talv on nii ära väsitanud, et midagi ei taha ja energiat ei jagu. Hädapärast teen vajalikud asjad ära, aga nagu vastutuult rühkides. Miski ei tee rõõmu ja muresid põen pikalt. Olen hakanud taas mõtlema, et äkki oleks mul ikkagi vaja antidepressante võtta. Täna kirjutasin perearstile, et tahaks vastuvõtule tulla, aga vastust pole veel saanud. Esialgne põhjus oleks lahti seletada mõõganeelamise tulemused, mida hiljuti läbi tegin. Seda protseduuri teostanud arst ütles, et perearst määrab ravi. Loodan, et on rohtu, mis avitaks. Dr. Google`i abil proovisin digiloo diagnoosi ka ise tõlgendada, aga sealt küll ei paistnud, et minuga samade sümptomitega patsiendid, kes internetitohtritelt nõu küsisid, abi oleks saanud. Loodan, et kui saan ükskord perearsti vastuvõtu aja, siis vaatab mind tohter ise, mitte resident, kes teda asendama on pandud. Seda, et oma perearstiga kohtuda on üksjagu lootusetu üritus, kuulen paljudelt. Eks siis küsin nõu ka antidepressantide küsimuses. Meie pere liige, kellelle AD olid määratud ja kes ka haiglas oli, on pisut paremas seisus, kui enne. Aga vara veel rõõmustada.

Elukaaslasel pidi täna olema silmaoperatsioon. Alustas ta arstide käest abiotsimist juba eelmisel aastal, ootas ära silmaarsti vastuvõtule järjekorra 2 kuud ja sai sealt vastuse, et midagi ei saa teha. Kui nägemine järsult halvenes, läks ta silmakliiniku EMO-sse ja sealt öeldi, et on võimalik küll opiga asja parandada. Ootas jälle üle kuu ja täna haiglas selgus, et asi on ikka keerulisem, kui esialgu paistis ja tänaseks planeeritud opiajaga seda korda teha pole võimalik. Uus aeg pakuti 13.aprilliks. Kes ütleb, et silma seisukord selleks ajaks veelgi ei halvene, ja abi jääb hiljaks? Tundub, et tuleb taas rahakotirauad lahti teha ja minna tasulisse meditsiini, kõigepealt konsultatsiooniks, ja kui vaja, ka opiks. Kusjuures mu elukaaslane on praegu töötu.

Kas siis kusagil midagi helget ei leidugi? Kui hoolega otsida, siis natuke ikka. Matustega sujus kõik kenasti, inimesed kiitsid, et ilus matus oli. Üks ootamatu sõnavõtja ütles, et vend oli talle öelnud, et olen olnud ainus, kes on teda alati aidanud ega ole teda hüljanud. Eks see ole tõesti nii, aga hea oli kuulda, et vend seda tunnistanud oli. Mulle endale ei öelnud ta seda kunagi. Mina, kes ma oma venda oln tundnud kogu tema eluaja, kirjutasin matusekõnelejale ka kokkuvõtte tema elust. Püüdes mitte halba meenutada, aga siiski ka mitte ülearu ilustada. Kõneleja ütles, et nii ilus kõne oli olnud, nagu päris kirjanikul kohe. Sama ütles ka üks matuseline. Nojah, ma ei hakanud ütlema, et pika blogistaazi jooksul on seda asja saanud üksjagu harjutada.

Ja ükskord tuleb ka kevad...

Matused

 Ootasin ja ootasin, et lahkamistulemused meile saadetakse ja et saaksime surmatunnistuse kätte ja matuste planeerimisega edasi minna. Täna, kui möödunud oli juba nädal, ja lubatud infot polnud saabunud, sain aru, et tuleb endal otsustavalt tegutseda.

Kõigepealt helistasin perearstile. Et kas tal on infot mu venna surmapõhjuse ja lahkamistulemuste kohta. Tal oli öelda niipalju, et lahati päev pärast surnuna leidmist ehk 03. veebruaril. Miks perele midagi ei teatatud, ta ei osanud öelda. Vähemalt andis ta mulle kohtuekspertiisi numbri, kus saaksin rohkem infot.

Seejärel selguski, et telefoni teel infot ma sealt ei saa, ja surnukeha tuleb Tartust Võrru transportida oma kulu ja kirjadega. Seejärel võtsin ühendust matusebürooga, kes selle transpordi 90 euro eest korraldavad ja ma pean neile selleks ID- allkirjastatud volituse andma. Kui see oli tehtud, jäi loota, et saame surmatunnistuse ja lahkamisaruande, kui surnukeha on Võrru jõudnud.

Ühe soojaga panin ma siis matusebüroos paika ärasaatmiskuupäeva ja seejärel ka peielaua koha ja aja.

Ja siis veetsin ma umbes 5 tundi telefoni otsas, vesteldes sugulaste ja külarahvaga, kes saab sel päeval tulla ja kes mitte. Ja nüüd olen ma läbi nagu läti raha (midaiganes see ka ei tähenda).

Ükskord saab see kõik läbi nagunii, on vaja veel üle elada nädalajagu närvilisi päevi ja unetuid öid.

Ma ei suuda

 ... nutmist lõpetada. Täna suri mu vend, täpsemalt öeldes ta leiti täna surnuna oma kodust. Eks lahkamine annab andmeid, kui kaua ta seal oma köögipõrandal surnuna lamas. Ta elas üksi, ja naabritel tekkis kahtlus viimase nädala jooksul, et ta ei ole toast väljas käinud ega ahju ja pliiti kütnud.

Ma ei mäleta, et ma oma ema või isa surma puhul nii palju nutnud oleksin. Kusjuures, mul oli seoses vennaga rohkem muret kui rõõmu. Aga nüüd, kui ta on surnud, on mu lein arusaamatult suur.

Ma ei tea, millal ma täna öösel suudan uinuda. Alksi on kulunud juba ülearu palju, aga see ei suuda mind uimastada.