... ja kui ei ole veel korras, siis, siis pole ka lõpp. Ükskord ma kirjutasin selleteemalise jutu, see oli 7 aastat tagasi. Tookordsed probleemid said tõesti korda, ja samuti sai lõpu too lugu.
Aga uued lood ja uued mured tulevad alati. Viimane aasta on olnud eriti probleemne. Nii laias maailmas, kui mu isiklikus elus. See liiga pikk ja vesine talv on nii ära väsitanud, et midagi ei taha ja energiat ei jagu. Hädapärast teen vajalikud asjad ära, aga nagu vastutuult rühkides. Miski ei tee rõõmu ja muresid põen pikalt. Olen hakanud taas mõtlema, et äkki oleks mul ikkagi vaja antidepressante võtta. Täna kirjutasin perearstile, et tahaks vastuvõtule tulla, aga vastust pole veel saanud. Esialgne põhjus oleks lahti seletada mõõganeelamise tulemused, mida hiljuti läbi tegin. Seda protseduuri teostanud arst ütles, et perearst määrab ravi. Loodan, et on rohtu, mis avitaks. Dr. Google`i abil proovisin digiloo diagnoosi ka ise tõlgendada, aga sealt küll ei paistnud, et minuga samade sümptomitega patsiendid, kes internetitohtritelt nõu küsisid, abi oleks saanud. Loodan, et kui saan ükskord perearsti vastuvõtu aja, siis vaatab mind tohter ise, mitte resident, kes teda asendama on pandud. Seda, et oma perearstiga kohtuda on üksjagu lootusetu üritus, kuulen paljudelt. Eks siis küsin nõu ka antidepressantide küsimuses. Meie pere liige, kellelle AD olid määratud ja kes ka haiglas oli, on pisut paremas seisus, kui enne. Aga vara veel rõõmustada.
Elukaaslasel pidi täna olema silmaoperatsioon. Alustas ta arstide käest abiotsimist juba eelmisel aastal, ootas ära silmaarsti vastuvõtule järjekorra 2 kuud ja sai sealt vastuse, et midagi ei saa teha. Kui nägemine järsult halvenes, läks ta silmakliiniku EMO-sse ja sealt öeldi, et on võimalik küll opiga asja parandada. Ootas jälle üle kuu ja täna haiglas selgus, et asi on ikka keerulisem, kui esialgu paistis ja tänaseks planeeritud opiajaga seda korda teha pole võimalik. Uus aeg pakuti 13.aprilliks. Kes ütleb, et silma seisukord selleks ajaks veelgi ei halvene, ja abi jääb hiljaks? Tundub, et tuleb taas rahakotirauad lahti teha ja minna tasulisse meditsiini, kõigepealt konsultatsiooniks, ja kui vaja, ka opiks. Kusjuures mu elukaaslane on praegu töötu.
Kas siis kusagil midagi helget ei leidugi? Kui hoolega otsida, siis natuke ikka. Matustega sujus kõik kenasti, inimesed kiitsid, et ilus matus oli. Üks ootamatu sõnavõtja ütles, et vend oli talle öelnud, et olen olnud ainus, kes on teda alati aidanud ega ole teda hüljanud. Eks see ole tõesti nii, aga hea oli kuulda, et vend seda tunnistanud oli. Mulle endale ei öelnud ta seda kunagi. Mina, kes ma oma venda oln tundnud kogu tema eluaja, kirjutasin matusekõnelejale ka kokkuvõtte tema elust. Püüdes mitte halba meenutada, aga siiski ka mitte ülearu ilustada. Kõneleja ütles, et nii ilus kõne oli olnud, nagu päris kirjanikul kohe. Sama ütles ka üks matuseline. Nojah, ma ei hakanud ütlema, et pika blogistaazi jooksul on seda asja saanud üksjagu harjutada.
Ja ükskord tuleb ka kevad...
2 kommentaari:
Miks sa mõõka neelama läksid, mida Sa tundsid? Ma olen vana mõõganeelaja ja olen saanud diagnoosiks refluks ja viimati söögitoru vahelihase song, mis mõlemad pidid olema nö vanainimese haigused ja ei tapa.
Praegu ma maorohtu üldse ei võta ja võin kõike süüa.
Hädad tulevad ja lähevad. Oma kogemustest võin öelda, et suures osas on süüdi närvid, närvid.
Aga kõik saab lõpuks korda, nagu Sa pealkirjaks oled pannud.
Ma neelasin mõõka esimest korda ja kartsin, et see on hullem. Mul lõi ka aeg-ajalt makku valu, siis võtsin omebrasoli ja valu läks üle. Aga viimasel ajal oli nii, et seedimine ei hakanud tööle, peale sööki oli paar tundi nagu telliskivi kõhus. Siis võtsin neid seedeensüüme ja sai parem. Ikkagi mõtlesin, et peab minema uuringule. Õnneks kasvajat polnud, ja samad hädad tuvastati, nagu sinulgi, refluks ja song ja gastriit.
Praegu on mul ka juba olukord parem, ja ilmselt stress ongi oma rolli mänginud.
Postita kommentaar