reede, 19. august 2011

Emad ja tütred

Käisin eile vaatamas Draamateatri etendust "Augustikuu". Kui küsisin tuttavalt, kes sama tükki eelmisel päeval vaatas, et kuidas oli, sain niisuguse vastuse. Saalis oli jube palav, pane ennast õhukeselt riidesse. Ja et publik aplodeeris näitlejatele püsti seistes. Täpselt nii oligi ka sellel etendusel.

Aga etenduse kohta ei öelnud ta ei head ega halba. Sama tunne jäi ka mulle enesele. Ei tahaks eriti kiita, aga laita pole ka põhjust. Perekonna omavaheliste vanade suhete klaarimine, milliseid ennegi on nähtud. Nagu "Pikk päevatee kaob öösse" või "Kes kardab Virginia Wolfi". Juuakse, soritakse minevikus, süüdistatakse üksteist. Pikavõitu see etendus oli, aga küllap lühemalt polnud võimalik kõike ära rääkida. Iseasi, kas kõik detailid olidki vajalikud. Pärast esimest vaatust arutasime sõbrannaga, et see lugu on sümpaatsem selletõttu, et tegelased pole üksteise vastu NII tigedad ja kibestunud. Et valitsevad üsna normaalsed suhted. Ette rutates võib öelda, et teine vaatus parandas selle "vea".

Tausta analüüsides võib öelda, et tegu oli päris tavalise perekonnaga. Kui just isa enesetapp ja nooruse kõrvalhüpe naise õega välja jätta. Mille tagajärjeks oli kolmele õele üks poolvend. Mis erandlikku oleks tänapäeval selleski... Kõige ebaharilikum oli ehk see, et seni tädipojaks peetul oli tekkinud enne selle asjaolu teadasaamist armusuhe oma pooleõega. Aga see oli minu jaoks pigem kahe väga üksildase hinge viimane katse õnne leida, mitte perverssus.

Tegelikult rääkis lugu ikkagi emadest ja tütardest. Või siis armastusest ehk selle puudumisest oma laste vastu. Selle asemel halvustab terava keelega ema alailma oma tütreid ja need ei taha hiljem enam oma vanematekoju tulla. Või jääb laps kogu eluks pidetuks ja luuseriks, nagu see nende tädipoeg "väike" Charlie, kes vaatamata oma 37-eluaastale pole suuteline ei töökohta pidama ega endale äratuskella helisema panema, et õigeks ajal matustele jõuda. Kui emad ei armasta oma lapsi, vaid aina kritiseerivad neid, siis võtavad lapsed selle ebakindluse kaasa kogu edasisse ellu. Ja selleks, et ema ei saaks hiljem enam nende elu arvustada, ei räägi tütred talle oma muredest ega tule enam oma vanemaid külastama. Olgu siis nende olukord kui hull tahes. Ema ja isa aga olid loomulikult selle üle õnnetud ja üritasid oma kurbust uputada kas alkoholi või narkootikumide abil.

Isa kadumise tõttu tuli pere lõpuks kokku ja kui selgus, et ta on enesetapu teinud, algas üksteisele suur tõe näkku ütlemine. Kas sellel on mõtet? Nii elu enese kui ka näidendi seisukohalt? Mingit positiivset järeldust või üksteisemõistmist sellest ju ei koorunud. Armastusest rääkimata. Aga sama tendents laiutab ka päriselus, igaüks loeb üle oma emotsionaalsed haavad ja solvumised, nägemata või tahtmata märgata seda valu, mida ta oma käitumisega on teinud teistele. Inimlik? Või egoistlik?

See komme, et oma elu ebaõnnestumises on hakatud "õnnetut" lapsepõlve süüdistama, on samuti väga levinud. Kusjuures süüdi võib olla ka liigne hoolitsus ja nunnutamine. Aga kuhu jääb laste endi roll oma elu äpardumises ja valedes valikutes? Muidugi on lapsepõlvel väga suur osa inimese kujunemises. Kui pole tegu mingite ekstreemselt halbade oludega, siis peaks endalt küsima, kui palju üldse eksisteerib täiuslikku lapsepõlve? Vanemad on ju ka inimesed, kes teevad vigu, kellel pole tihti teistmoodi eluks võimalust. Kes peavad suutma toime tulla nii omavaheliste suhete, majanduslike raskustega ja sealjuures lapsi kasvatama. Nad annavad oma parima, kuigi see pole täiuslik. Nagu selleski loos, lapsepõlve oludes polnud tegelikult midagi eriti halba, ometi olid laste ja vanemate hilisemad suhted täis omavahelisi süüdistusi. Mis oleks lahendus? Kuidas murda välja sellest ringist, kui ema ei oska oma lapsi armastada, sest pole oma emalt armastust tunda saanud? Minu arust päästab vaid mõistmine, andestamine ja armastus. Lihtne ja samas nii keeruline. Etenduses sellist järeldust ei pakutud, seal lõppes kõik lootusetusega.

Aga olgu selle tüki sisu ja lavastusega, kuidas oli. Ka mina aplodeerisin pihud valusaks suurepäraste näitlejate kiituseks. Väljas oli Draamateatri "raskekahurvägi" Lembit Ulfsak, Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Viire Valdma. Ja muidugi võrratu Ita Ever. Kõige suurem aplaus oligi määratud talle. Missugune elujõud, missugune mäng! Ei mingeid allahindlusi ega viiteid näitlejanna kõrgele vanusele. Tema tekstist ei läinud kaduma ükski lause, mida nooremate näitlejate diktsiooni kohta alati öelda ei saa. Nii et ainuüksi selle seltskonna ehedaks nägemiseks laval tasus kolm tundi palavas saalis vastu pidada küll.

Lisatud: Netis tuhlates leidsin, mida oli selle etenduse kohta arvanud Danzumees.

kolmapäev, 17. august 2011

Kes keda?

Suvi on teatavasti vanade tuttavatega kokkusaamiste aeg. Kas võtta ühiselt ette mõni retk või muu tegevus. Või lihtsalt käia üksteisel külas. Aga kes keda peaks külla kutsuma või kes helistab esimesena ja soojendab suhted taas üles?

Nendega, kellega vahepeal on jätkuvalt suheldud, seda probleemi pole. Aga mida teha vanade sõpradega, kui pole kokku saadud aasta-paar või isegi rohkem? Kas helistada või mitte? Kes teab, kuidas vahepeal nende elu on kulgenud? Võib-olla pole neil enam tahtmist suhelda, sest ühisosa on vähenenud? Või on nende elus probleeme ja seltsieluks pole kas soovi või võimalusi? Ja üleüldse, miks nemad pole meiega ise ühendust võtnud? Ju nad ei ole huvitatud. Miks minagi peaksin pingutama...

Ka sel suvel käisid umbes sedasorti mõtted mu peast läbi, kui mõne vana sõbra või tuttava peale mõtlesin. Kas helistada või mitte? Kui kumbki pool huvi üles ei näita, siis sinna need suhted surevadki. Ja minul küll pole sõpru olnud kunagi liiga palju. Nõnda siis helistasin või saatsin meili. Ja nagu ma arvasingi, sain vastuseks heameelt ja valmisolekut kokku saada. Kunagi. Aga millal see "kunagi" teoks saaks, on üks suur konks kogu selle loo juures. Eks meil kõigil ole põhilises osas suveplaanid tehtud, ja et mõlemale poolele aeg ja koht sobiks, see ei laabu niisama lihtsalt. Pikalt etteplaneerimine ei aita samuti, sest nende inimeste puhul, kes asuvad suhtlemise B-listis, võib kas ühel või teisel ette tulla mingi olulisem sündmus, mis lükkab planeeritud kohtumise järgmist aega ootama. Kusjuures ei pruugi üldse olla tegemist soovimatusega suhelda. Lihtsalt, ajastus ei sobi. Aga kaua ikka jagub entusiasmi ja huvi korduvalt üritada kokkusaamist klapitada. Näiteks ühte peret kutsususime eelmisel suvel vist kolm korda paadiga sõitma, aga ükski kord ei sobinud neile. Muidugimõista oleksin ma sellest plaanist loobunud, kui nad poleks tungivalt kinnitanud, et kutsuge ikka veel, nad väga tahaksid seda. Eks paadisõit erineb tavakülaskäigust selle poolest, et see eeldab head ilma, mida pikalt ette planeerida pole võimalik. Igasuguse muu kutse tagasilükkamine põhjendusega, et seekord ei sobi, võib olla ka lihtsalt viisakas viis soovimatut seltskonda vältida. Võta siis kinni, kas teha uus ettepanek kohtumiseks mõnel teisel korral või loobuda...

Eks vaist ja tunnetus aitab aru saada, kas sinuga tahetakse suhelda või põigeldakse kõikvõimalike ettekäänete taha. Muidugi olen ka ise seda nippi kasutanud :P Ja mis seal salata, suhtlemisvajadus ja -valmidus kahanevad aasta-aastalt ka minul endal. Küllap teistega on sama lugu. Nõnda olengi kõhelnud, kui inimesega ammu enam kontakti pole olnud. Kas oleme sama head sõbrad, kui siis, kui viimati kohtusime? Või on aeg oma töö teinud, suhted jahtunud või leitud uued ja sobivamad kaaslased?

Jah, juhus aitab mõnikord kaasa. Võib-olla ei peagi pingutama, ehk saatus korraldab asja ära. Nagu oli ühtede vanade naabritega, keda ammu oleme tahtnud külla kutsuda. Põrkasime juunis ujulas kokku ja lubasime lähemal ajal helistada. Siiski venis selle lubaduse täitmine juuli keskpaika, sest meil endil oli kiire. Ja siis selgus, et neil pole aega enne 28.augustit. Eks paista, kuidas sellega nüüd läheb. Tegelikult saime me omal ajal väga hästi läbi ja nii mõnigi lahe pidu sai koos peetud. Tahaks neid näha ja pikemalt vestelda, aga...

Küsimus, kes keda, on minu jaoks siiski kõige häirivam. Miks teine pool initsiatiivi ei näita? Järelikult ei tunne ta minust puudust. Mul on paar tuttavat, kes mitte kunagi ei helista ise, aga kui mina olen ühendust võtnud, siis on neil hea meel. Miks ma ei võiks sellega leppida, et see sõltubki vaid minust, kas me suhtleme või ei? Siiski jäävad selliste inimestega kontaktivõtmised minu poolt üha hõredamaks. Lõpuks kohtume ehk vaid ühiste tuttavate matustel (nagu vanadel inimestel kombeks)...

pühapäev, 7. august 2011

Leigol käidud

Jõudsin ka mina lõpuks nii kaugele, et käisin ära Leigo järvemuusikat kuulamas-vaatamas. Olen kavatsenud ammu sinna minna, aga algul külastasid seda liiga suured rahvamassid, mis tähendas keerulisi parkimisprobleeme, mida ma parema meelega väldin. Seejärel olid niisugused kavad või esinejad, kes mind ei tõmmanud. Näiteks pakuti mingit imelikku värki nagu ekskavaatorimuusika. Ja kui muud põhjust polnud, siis tuli mängu vana hea "täna ei viitsi, küll järgmine kord jõuab..."

Viimatimainitud põhjendus oleks ka seekordsele külastusele saatuslikuks saanud, kui mul mitte piletid ostetud poleks olnud. Seetõttu ei lubanud praktiline mina laisal minal võimust võtta. Tavaliselt ei osta ma vabaõhukontsertidele kunagi pileteid eelmüügist ära. Kes teab, missugune ilm on ja kas mul tuju minna on jne. Aga seekord tuli mul reede õhtul kange himu sõita Leigole vendasid Urbe kuulama. Ootasin, et mees koju jõuaks, et talle oma plaan pähe määrida. Istusin trepil, asjadki pakitud. Aga tema pole selliste impulsiivsete otsuste mees, pealegi oli ta väsinud ja tal oli oma plaan selleks õhtuks juba valmis mõeldud. Trampisin jalgu, palusin ja ähvardasin, aga ei midagi, mees jäi endale kindlaks. Lohutuseks sain lubaduse, et lähme homme. Seepeale tuli mängu veel ka kokkuhoiuteema. Kuna partnerkaardiga oli tulikallis pilet (26-32 EUR) 15% odavam, siis palusin mehel linnas käies piletid ära võtta...

Laupäeval enne seda oli meil üks seltskondlik üritus päevakorras. Kui me sealt koju sõitsime, väsinud ja näljased, hakkas vihma tibutama. Kontserdile minek tundus väga ebameeldiva kohustusena. Kes selle küll meile kaela määris!? Kirusin ennast maapõhja, miks ma jonnakalt nõudsin, et need piletid eelmisel päeval ära ostetud saaksid. Pealegi selgus, et ühe partnerkaardiga sai vaid ühe sooduspileti ja kokkuhoid oli imeväike.

Mees ütles resoluutselt ära, et tema ei jaksa minna ja kõik. Minul keerlesid peas samad loobumismõtted. Siiski meenutasin endale, et olin eile seda nii kangesti tahtnud. Pealegi hakkas mul kulutatud piletirahast kahju. Püüdsin sõbrannat kätte saada, et temaga minna. Ta ei vastanud kõnele. Nüüd tärkas minus jonn, ega ma pole mingi loobuja-tüüp ja lähen kasvõi üksi. Hakkasin asju kokku panema, lootes, et minu toimekus ajab ka mehele elu sisse. Ei mõjunud. Koduäravast välja sõites algas vihmasadu...

Enne veel, kui suurele maanteele jõudsin, helistas sõbranna tagasi, et mis sa tahtsid. Ja ime küll, ta oli nõus 5 minutiga riidesse panema ja minuga kaasa tulema. Kuigi vihmasadu teel olles tugevnes, ei tulnud tagasikeeramine enam kõne alla. No käime vaatame ära, tagasi jõuab iga kell tulla...

Nii pikk eellugu on vajalik selleks, et näidata, kui keerulised on mõnikord issanda teed. Järjekordselt ei saanud ma mitte seda, mida tahtsin, vaid seda, mida oli mulle vaja. See sõbranna, kes Urbide kontserdil käis, ütles, et oli kah. Et esinemine oli liiga pikaks venitatud ja nende enesekiituse ja -imetluse jutud muutusid pikapeale tüütuks. Ta ütles, et ta oleks parema meelega selle asemel hoopis laupäevast klassikakontserti kuulanud. Ja nagu selgus, see oli tõesti fantastiline. Mina, kes ma suur klassikalise muusika austaja pole, sain suurepärase elamuse. Arvasin, et Strauss sobib mulle küll, aga võib-olla Beethoven on liiga raske. Selgus, et see kartus oli asjatu. Võimas muusika kõlas looduse keskel veelgi mõjusamalt, seda enam, et dirigeeris maestro Neeme Järvi. Otsustasime sõbrannaga, et talvel lähme veel mõnda sümfooniakontserti kuulama.

Ilm oli armuline. Vihma pea-aegu ei sadanud, vaid paar pisikest sahmakat, mis ei seganud. Õhk oli soe, erinevalt eelmisest õhtust, kui istudes jube külm oli hakanud. Ja pimedas tuulevaikses augustiöös muusika taustal toimuv tuledemäng oli võrratu. Järjest asetati peegelsiledale järveveele paadist uusi ja uusi tulukesi, kuni kogu lava ümbritsev vesi oli nagu virvatulukestega kaetud. Paremal mäeküljel süüdati aina uusi lõkkeid, seejärel tekitati mitmesuguse kujuga tuleringe ja muid kujundeid. Lõpuks veeretati mäest alla tulekerasid ja suurtest lõketest paisati üles uhkeid tule- ja suitsusambad. Kõige lõpuks saadeti üles taevasse nagu tähelinnuparv õhupallide külge kinnitatud tulukesed. Selle müstilise vaatepildi lahtiseletav kirjeldus ei suuda anda edasi kogu seda imelist elamust, seda peab ise nägema.

Üks põhjus, miks ma ei tahtnud seda käiku enam edasi lükata, oli kartus, et see ettevõtmine võib ükskord ära lõppeda. Igaüks on juba korra näinud ja piletid lähevad üha kallimaks. Kohapeal selgus, et nii oligi. Rahvast oli suhteliselt vähe, ja pooled olid soomlased. Ilma nendeta oleks vist tõesti korraldajaid kummitanud pankrotioht. Aga põhjanaabrid olid vaimustuses ja loodetavasti tullakse sealtmaalt ka edaspidi. Vaimustuses olin ka mina, samuti mu sõbranna, kes seal juba korra varemgi oli käinud. Ilu ja elamusi ei tohiks nagu rahasse arvestada, aga tegelikult teeme me oma peas ikka võrdlustehte, kas raatsime osta pileti või mitte. Leigo järvemuusika, mille hind oli samas suurusjärgus mingi kuulsa välismaa artisti kontserdipileti hinnaga, oli väärt iga eurot, mis ta maksis.

Sellel suvel kujunes mu puhkus täiesti ebatraditsiooniliselt aktiivseks ja sündmusterohkeks. Tavaliselt tähendab puhkus minu jaoks seda, et konkreetseid plaane pole tehtud ja aja kulutamine on täiesti minu enda otsustada. Tahan, lähen kuhugi, ei taha, ei lähe. Enamasti ei lähe. Seekord aga polnud nagu hoo ja hoobi vahet, üks reis või kokkusaamine järgnes teisele. Ja tulemuseks oli, et minust on saanud nagu uus inimene. Kes suudab lausa kaks üritust ühel päeval edukalt läbida. Mis edasi, kas jääbki nii? The sky is the limit...

reede, 5. august 2011

Yess!

Bäkk in bisness! Mitte et ma päris "businessist" (euroala ja Meerikamaa majanduse ja panganuse uued kollapsid) räägiksin, vaid point on selles, et MINA ISE olen tagasi ;) Mitte et ma teaks, mis see MINU business siin bloginduses oleks. Lihtsalt on nii, et minu maailmas on jälle värvid olemas (lisaks hallile)...
Ma tõesti ei tea, kuhu ja miks need värvid vahepeal kadusid. Jube kurb oli tegelikult olla ilma nendeta. Aga tore, et nad tagasi tulid. Nüüd ma arvan, et kõik pole siiski veel lootusetu. Üritan taas ronida vikerkaarel, hoolimata ohust kukkuda sealt kildudeks...