Leigol käidud

Jõudsin ka mina lõpuks nii kaugele, et käisin ära Leigo järvemuusikat kuulamas-vaatamas. Olen kavatsenud ammu sinna minna, aga algul külastasid seda liiga suured rahvamassid, mis tähendas keerulisi parkimisprobleeme, mida ma parema meelega väldin. Seejärel olid niisugused kavad või esinejad, kes mind ei tõmmanud. Näiteks pakuti mingit imelikku värki nagu ekskavaatorimuusika. Ja kui muud põhjust polnud, siis tuli mängu vana hea "täna ei viitsi, küll järgmine kord jõuab..."

Viimatimainitud põhjendus oleks ka seekordsele külastusele saatuslikuks saanud, kui mul mitte piletid ostetud poleks olnud. Seetõttu ei lubanud praktiline mina laisal minal võimust võtta. Tavaliselt ei osta ma vabaõhukontsertidele kunagi pileteid eelmüügist ära. Kes teab, missugune ilm on ja kas mul tuju minna on jne. Aga seekord tuli mul reede õhtul kange himu sõita Leigole vendasid Urbe kuulama. Ootasin, et mees koju jõuaks, et talle oma plaan pähe määrida. Istusin trepil, asjadki pakitud. Aga tema pole selliste impulsiivsete otsuste mees, pealegi oli ta väsinud ja tal oli oma plaan selleks õhtuks juba valmis mõeldud. Trampisin jalgu, palusin ja ähvardasin, aga ei midagi, mees jäi endale kindlaks. Lohutuseks sain lubaduse, et lähme homme. Seepeale tuli mängu veel ka kokkuhoiuteema. Kuna partnerkaardiga oli tulikallis pilet (26-32 EUR) 15% odavam, siis palusin mehel linnas käies piletid ära võtta...

Laupäeval enne seda oli meil üks seltskondlik üritus päevakorras. Kui me sealt koju sõitsime, väsinud ja näljased, hakkas vihma tibutama. Kontserdile minek tundus väga ebameeldiva kohustusena. Kes selle küll meile kaela määris!? Kirusin ennast maapõhja, miks ma jonnakalt nõudsin, et need piletid eelmisel päeval ära ostetud saaksid. Pealegi selgus, et ühe partnerkaardiga sai vaid ühe sooduspileti ja kokkuhoid oli imeväike.

Mees ütles resoluutselt ära, et tema ei jaksa minna ja kõik. Minul keerlesid peas samad loobumismõtted. Siiski meenutasin endale, et olin eile seda nii kangesti tahtnud. Pealegi hakkas mul kulutatud piletirahast kahju. Püüdsin sõbrannat kätte saada, et temaga minna. Ta ei vastanud kõnele. Nüüd tärkas minus jonn, ega ma pole mingi loobuja-tüüp ja lähen kasvõi üksi. Hakkasin asju kokku panema, lootes, et minu toimekus ajab ka mehele elu sisse. Ei mõjunud. Koduäravast välja sõites algas vihmasadu...

Enne veel, kui suurele maanteele jõudsin, helistas sõbranna tagasi, et mis sa tahtsid. Ja ime küll, ta oli nõus 5 minutiga riidesse panema ja minuga kaasa tulema. Kuigi vihmasadu teel olles tugevnes, ei tulnud tagasikeeramine enam kõne alla. No käime vaatame ära, tagasi jõuab iga kell tulla...

Nii pikk eellugu on vajalik selleks, et näidata, kui keerulised on mõnikord issanda teed. Järjekordselt ei saanud ma mitte seda, mida tahtsin, vaid seda, mida oli mulle vaja. See sõbranna, kes Urbide kontserdil käis, ütles, et oli kah. Et esinemine oli liiga pikaks venitatud ja nende enesekiituse ja -imetluse jutud muutusid pikapeale tüütuks. Ta ütles, et ta oleks parema meelega selle asemel hoopis laupäevast klassikakontserti kuulanud. Ja nagu selgus, see oli tõesti fantastiline. Mina, kes ma suur klassikalise muusika austaja pole, sain suurepärase elamuse. Arvasin, et Strauss sobib mulle küll, aga võib-olla Beethoven on liiga raske. Selgus, et see kartus oli asjatu. Võimas muusika kõlas looduse keskel veelgi mõjusamalt, seda enam, et dirigeeris maestro Neeme Järvi. Otsustasime sõbrannaga, et talvel lähme veel mõnda sümfooniakontserti kuulama.

Ilm oli armuline. Vihma pea-aegu ei sadanud, vaid paar pisikest sahmakat, mis ei seganud. Õhk oli soe, erinevalt eelmisest õhtust, kui istudes jube külm oli hakanud. Ja pimedas tuulevaikses augustiöös muusika taustal toimuv tuledemäng oli võrratu. Järjest asetati peegelsiledale järveveele paadist uusi ja uusi tulukesi, kuni kogu lava ümbritsev vesi oli nagu virvatulukestega kaetud. Paremal mäeküljel süüdati aina uusi lõkkeid, seejärel tekitati mitmesuguse kujuga tuleringe ja muid kujundeid. Lõpuks veeretati mäest alla tulekerasid ja suurtest lõketest paisati üles uhkeid tule- ja suitsusambad. Kõige lõpuks saadeti üles taevasse nagu tähelinnuparv õhupallide külge kinnitatud tulukesed. Selle müstilise vaatepildi lahtiseletav kirjeldus ei suuda anda edasi kogu seda imelist elamust, seda peab ise nägema.

Üks põhjus, miks ma ei tahtnud seda käiku enam edasi lükata, oli kartus, et see ettevõtmine võib ükskord ära lõppeda. Igaüks on juba korra näinud ja piletid lähevad üha kallimaks. Kohapeal selgus, et nii oligi. Rahvast oli suhteliselt vähe, ja pooled olid soomlased. Ilma nendeta oleks vist tõesti korraldajaid kummitanud pankrotioht. Aga põhjanaabrid olid vaimustuses ja loodetavasti tullakse sealtmaalt ka edaspidi. Vaimustuses olin ka mina, samuti mu sõbranna, kes seal juba korra varemgi oli käinud. Ilu ja elamusi ei tohiks nagu rahasse arvestada, aga tegelikult teeme me oma peas ikka võrdlustehte, kas raatsime osta pileti või mitte. Leigo järvemuusika, mille hind oli samas suurusjärgus mingi kuulsa välismaa artisti kontserdipileti hinnaga, oli väärt iga eurot, mis ta maksis.

Sellel suvel kujunes mu puhkus täiesti ebatraditsiooniliselt aktiivseks ja sündmusterohkeks. Tavaliselt tähendab puhkus minu jaoks seda, et konkreetseid plaane pole tehtud ja aja kulutamine on täiesti minu enda otsustada. Tahan, lähen kuhugi, ei taha, ei lähe. Enamasti ei lähe. Seekord aga polnud nagu hoo ja hoobi vahet, üks reis või kokkusaamine järgnes teisele. Ja tulemuseks oli, et minust on saanud nagu uus inimene. Kes suudab lausa kaks üritust ühel päeval edukalt läbida. Mis edasi, kas jääbki nii? The sky is the limit...