Suvi on teatavasti vanade tuttavatega kokkusaamiste aeg. Kas võtta ühiselt ette mõni retk või muu tegevus. Või lihtsalt käia üksteisel külas. Aga kes keda peaks külla kutsuma või kes helistab esimesena ja soojendab suhted taas üles?
Nendega, kellega vahepeal on jätkuvalt suheldud, seda probleemi pole. Aga mida teha vanade sõpradega, kui pole kokku saadud aasta-paar või isegi rohkem? Kas helistada või mitte? Kes teab, kuidas vahepeal nende elu on kulgenud? Võib-olla pole neil enam tahtmist suhelda, sest ühisosa on vähenenud? Või on nende elus probleeme ja seltsieluks pole kas soovi või võimalusi? Ja üleüldse, miks nemad pole meiega ise ühendust võtnud? Ju nad ei ole huvitatud. Miks minagi peaksin pingutama...
Ka sel suvel käisid umbes sedasorti mõtted mu peast läbi, kui mõne vana sõbra või tuttava peale mõtlesin. Kas helistada või mitte? Kui kumbki pool huvi üles ei näita, siis sinna need suhted surevadki. Ja minul küll pole sõpru olnud kunagi liiga palju. Nõnda siis helistasin või saatsin meili. Ja nagu ma arvasingi, sain vastuseks heameelt ja valmisolekut kokku saada. Kunagi. Aga millal see "kunagi" teoks saaks, on üks suur konks kogu selle loo juures. Eks meil kõigil ole põhilises osas suveplaanid tehtud, ja et mõlemale poolele aeg ja koht sobiks, see ei laabu niisama lihtsalt. Pikalt etteplaneerimine ei aita samuti, sest nende inimeste puhul, kes asuvad suhtlemise B-listis, võib kas ühel või teisel ette tulla mingi olulisem sündmus, mis lükkab planeeritud kohtumise järgmist aega ootama. Kusjuures ei pruugi üldse olla tegemist soovimatusega suhelda. Lihtsalt, ajastus ei sobi. Aga kaua ikka jagub entusiasmi ja huvi korduvalt üritada kokkusaamist klapitada. Näiteks ühte peret kutsususime eelmisel suvel vist kolm korda paadiga sõitma, aga ükski kord ei sobinud neile. Muidugimõista oleksin ma sellest plaanist loobunud, kui nad poleks tungivalt kinnitanud, et kutsuge ikka veel, nad väga tahaksid seda. Eks paadisõit erineb tavakülaskäigust selle poolest, et see eeldab head ilma, mida pikalt ette planeerida pole võimalik. Igasuguse muu kutse tagasilükkamine põhjendusega, et seekord ei sobi, võib olla ka lihtsalt viisakas viis soovimatut seltskonda vältida. Võta siis kinni, kas teha uus ettepanek kohtumiseks mõnel teisel korral või loobuda...
Eks vaist ja tunnetus aitab aru saada, kas sinuga tahetakse suhelda või põigeldakse kõikvõimalike ettekäänete taha. Muidugi olen ka ise seda nippi kasutanud :P Ja mis seal salata, suhtlemisvajadus ja -valmidus kahanevad aasta-aastalt ka minul endal. Küllap teistega on sama lugu. Nõnda olengi kõhelnud, kui inimesega ammu enam kontakti pole olnud. Kas oleme sama head sõbrad, kui siis, kui viimati kohtusime? Või on aeg oma töö teinud, suhted jahtunud või leitud uued ja sobivamad kaaslased?
Jah, juhus aitab mõnikord kaasa. Võib-olla ei peagi pingutama, ehk saatus korraldab asja ära. Nagu oli ühtede vanade naabritega, keda ammu oleme tahtnud külla kutsuda. Põrkasime juunis ujulas kokku ja lubasime lähemal ajal helistada. Siiski venis selle lubaduse täitmine juuli keskpaika, sest meil endil oli kiire. Ja siis selgus, et neil pole aega enne 28.augustit. Eks paista, kuidas sellega nüüd läheb. Tegelikult saime me omal ajal väga hästi läbi ja nii mõnigi lahe pidu sai koos peetud. Tahaks neid näha ja pikemalt vestelda, aga...
Küsimus, kes keda, on minu jaoks siiski kõige häirivam. Miks teine pool initsiatiivi ei näita? Järelikult ei tunne ta minust puudust. Mul on paar tuttavat, kes mitte kunagi ei helista ise, aga kui mina olen ühendust võtnud, siis on neil hea meel. Miks ma ei võiks sellega leppida, et see sõltubki vaid minust, kas me suhtleme või ei? Siiski jäävad selliste inimestega kontaktivõtmised minu poolt üha hõredamaks. Lõpuks kohtume ehk vaid ühiste tuttavate matustel (nagu vanadel inimestel kombeks)...
9 kommentaari:
Olen sama asja mõelnud, eriti nö telefonituttavate osas. Mul on mõned endised kolleegid, kellele tunnen end veidi nagu kohustatud olevat aeg-ajalt helistada(minust vanemad, haigevõitu jms)
Kui pole tükk aega helistanud, siis süda valutab. Aga miks ei võiks olla vahel ka vastupidi?
Iseenda peal tunnen, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma viitsin/ jaksan/ tahan suhelda, v.a muidugi lähedased. Mõne sõbra puhul aitab aastas paarist korrast, et sõpruseläte ära ei kuivaks:)
olen märganud, et mingil hetkel hakkan kellegi peale oma vanast sõpruskonnast mõtlema. et kuidas tal läheb.
ning siis, ühel heal päeval saan mingeid x kanaleid pidi teada ta käekäigust.
otseselt suhtlema eriti enam ei kipu. ma ei teagi, kas vanus või töö iseloom, kumb piduriks on. või mõlemad kokku.
Eks sellel teemal on tahke rohkem kui rubla eest... Ega seegi meeldivam poleks, kui mõni sind pommitab sooviga suhelda, aga sina ei taha ega viitsi. Kuna mul üks selline eksemplar kah tutvuskonnas esindatud, siis see teebki ettevaatlikuks. Et ei taha samamoodi pealetükkiv olla.
Kuidas see Tätte sõprade laul oligi, et kurat teab küll, kuidas tal seal läheb... Kusagilt X-kanalitest kuuled seda, et sõber on vaene/rikas/haige/lahutanud/vanaemaks saanud, et tema lapsed on välismaale/pätiks läinud/abiellunud, aga mida mõtleb või tunneb inimene tegelikult, seda saad teada ikka tema endaga rääkides. Ja kui pikk vahe on olnud, siis alati ei jõuagi päriselt selleni, kuidas asjad tegelikult on. Ja kui kokku ei saa, jääbki teadmata. Iseasi, kas ongi vaja.
Ning on ka sedamoodi, et kui kohtumine vanade tuttavate/sõpradega lõpuks toimub, siis tegelikult on see päris tore. Vaatamata sellele, et kumbki pool pole enam samasugune ja ühisosagi ei ole enam märkimisväärne. Ning see tunne ei sõltu sellest,kas seekord olid kokkusaamisel lunija või puikleja.
Eks ta vist nii ongi, et ühed on oma loomu poolest lunijad ja teised puiklejad. Pole parata, oled see, kes oled;) Pea-asi, et lunijad ei väsiks ja puiklejad väga pikalt ennast paluda ei laseks. Tõesti, kui kokkusaamine teoks saab, on tore. Ja olen taibanud, et niisuguseid kohtumisi ei või liiga sagedasti ette võtta, muidu kaob see taaskohtumise-rõõmu efekt ära.
Mina olen viimasel ajal puikleja. Lihtsalt huvid on kunagistest tuttavatest niivõrd lahku kasvanud ja aega on nii limiteeritult käes, et tuleb asjad paraku panna järjekorda. Et mida sa tõeliselt teha tahad ja mida teed kohusetundest. Ning kuna kümme tundi päevas kulub nagunii töölkäimisega seotud kohustuste täitmisele, tahaksin vähest vaba aega kulutada sellele, mis tõeliselt meeldib.
Võib-olla ma hiljem kahetsen midagi, aga sellele ette mõelda on mõttetu.
Olen sel suvel oma sõpru- vanu, praeguseid ja tulevasi endale KUMU-sse külla kutsunud. Ars longa, vita brevis ikkagi. Ja muidugi minu poolt neile tasuta. Mis oleks veel Kadrioru pargile, minule endale ja kunstile lisaks väike boonus. Siis kolmandik ongi tulnud, teine kolmandik isegi ei kõssa, kasvõi viisakusestki ja kolmas kolmandik ainult lubab. Eks siit anna ka kõikvõimalikke järeldusi teha... Aga vähemalt vabandus, et seal on korra või paar juba elus käidud, väga ei toimi. Ikka on korraga mitu välisnäitust käimas, mis muidugi enamasti väga head. No ja mina siis veel kirsike tordi peale. ;)
Muusake, pean tunnistama, et KUMU mul siiani veel külastamata. Kuigi olen tahtnud ja puha, aga kuna ta nii kaugel ja sealkandis olles kaob aeg käest niigi. Aga ükskord tulen nagunii! Ja kui sina veel seal oled, siis näeme.
See ju kuulda puhas rõõm! ;)
Postita kommentaar