Emad ja tütred

Käisin eile vaatamas Draamateatri etendust "Augustikuu". Kui küsisin tuttavalt, kes sama tükki eelmisel päeval vaatas, et kuidas oli, sain niisuguse vastuse. Saalis oli jube palav, pane ennast õhukeselt riidesse. Ja et publik aplodeeris näitlejatele püsti seistes. Täpselt nii oligi ka sellel etendusel.

Aga etenduse kohta ei öelnud ta ei head ega halba. Sama tunne jäi ka mulle enesele. Ei tahaks eriti kiita, aga laita pole ka põhjust. Perekonna omavaheliste vanade suhete klaarimine, milliseid ennegi on nähtud. Nagu "Pikk päevatee kaob öösse" või "Kes kardab Virginia Wolfi". Juuakse, soritakse minevikus, süüdistatakse üksteist. Pikavõitu see etendus oli, aga küllap lühemalt polnud võimalik kõike ära rääkida. Iseasi, kas kõik detailid olidki vajalikud. Pärast esimest vaatust arutasime sõbrannaga, et see lugu on sümpaatsem selletõttu, et tegelased pole üksteise vastu NII tigedad ja kibestunud. Et valitsevad üsna normaalsed suhted. Ette rutates võib öelda, et teine vaatus parandas selle "vea".

Tausta analüüsides võib öelda, et tegu oli päris tavalise perekonnaga. Kui just isa enesetapp ja nooruse kõrvalhüpe naise õega välja jätta. Mille tagajärjeks oli kolmele õele üks poolvend. Mis erandlikku oleks tänapäeval selleski... Kõige ebaharilikum oli ehk see, et seni tädipojaks peetul oli tekkinud enne selle asjaolu teadasaamist armusuhe oma pooleõega. Aga see oli minu jaoks pigem kahe väga üksildase hinge viimane katse õnne leida, mitte perverssus.

Tegelikult rääkis lugu ikkagi emadest ja tütardest. Või siis armastusest ehk selle puudumisest oma laste vastu. Selle asemel halvustab terava keelega ema alailma oma tütreid ja need ei taha hiljem enam oma vanematekoju tulla. Või jääb laps kogu eluks pidetuks ja luuseriks, nagu see nende tädipoeg "väike" Charlie, kes vaatamata oma 37-eluaastale pole suuteline ei töökohta pidama ega endale äratuskella helisema panema, et õigeks ajal matustele jõuda. Kui emad ei armasta oma lapsi, vaid aina kritiseerivad neid, siis võtavad lapsed selle ebakindluse kaasa kogu edasisse ellu. Ja selleks, et ema ei saaks hiljem enam nende elu arvustada, ei räägi tütred talle oma muredest ega tule enam oma vanemaid külastama. Olgu siis nende olukord kui hull tahes. Ema ja isa aga olid loomulikult selle üle õnnetud ja üritasid oma kurbust uputada kas alkoholi või narkootikumide abil.

Isa kadumise tõttu tuli pere lõpuks kokku ja kui selgus, et ta on enesetapu teinud, algas üksteisele suur tõe näkku ütlemine. Kas sellel on mõtet? Nii elu enese kui ka näidendi seisukohalt? Mingit positiivset järeldust või üksteisemõistmist sellest ju ei koorunud. Armastusest rääkimata. Aga sama tendents laiutab ka päriselus, igaüks loeb üle oma emotsionaalsed haavad ja solvumised, nägemata või tahtmata märgata seda valu, mida ta oma käitumisega on teinud teistele. Inimlik? Või egoistlik?

See komme, et oma elu ebaõnnestumises on hakatud "õnnetut" lapsepõlve süüdistama, on samuti väga levinud. Kusjuures süüdi võib olla ka liigne hoolitsus ja nunnutamine. Aga kuhu jääb laste endi roll oma elu äpardumises ja valedes valikutes? Muidugi on lapsepõlvel väga suur osa inimese kujunemises. Kui pole tegu mingite ekstreemselt halbade oludega, siis peaks endalt küsima, kui palju üldse eksisteerib täiuslikku lapsepõlve? Vanemad on ju ka inimesed, kes teevad vigu, kellel pole tihti teistmoodi eluks võimalust. Kes peavad suutma toime tulla nii omavaheliste suhete, majanduslike raskustega ja sealjuures lapsi kasvatama. Nad annavad oma parima, kuigi see pole täiuslik. Nagu selleski loos, lapsepõlve oludes polnud tegelikult midagi eriti halba, ometi olid laste ja vanemate hilisemad suhted täis omavahelisi süüdistusi. Mis oleks lahendus? Kuidas murda välja sellest ringist, kui ema ei oska oma lapsi armastada, sest pole oma emalt armastust tunda saanud? Minu arust päästab vaid mõistmine, andestamine ja armastus. Lihtne ja samas nii keeruline. Etenduses sellist järeldust ei pakutud, seal lõppes kõik lootusetusega.

Aga olgu selle tüki sisu ja lavastusega, kuidas oli. Ka mina aplodeerisin pihud valusaks suurepäraste näitlejate kiituseks. Väljas oli Draamateatri "raskekahurvägi" Lembit Ulfsak, Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Viire Valdma. Ja muidugi võrratu Ita Ever. Kõige suurem aplaus oligi määratud talle. Missugune elujõud, missugune mäng! Ei mingeid allahindlusi ega viiteid näitlejanna kõrgele vanusele. Tema tekstist ei läinud kaduma ükski lause, mida nooremate näitlejate diktsiooni kohta alati öelda ei saa. Nii et ainuüksi selle seltskonna ehedaks nägemiseks laval tasus kolm tundi palavas saalis vastu pidada küll.

Lisatud: Netis tuhlates leidsin, mida oli selle etenduse kohta arvanud Danzumees.