reede, 19. august 2011

Emad ja tütred

Käisin eile vaatamas Draamateatri etendust "Augustikuu". Kui küsisin tuttavalt, kes sama tükki eelmisel päeval vaatas, et kuidas oli, sain niisuguse vastuse. Saalis oli jube palav, pane ennast õhukeselt riidesse. Ja et publik aplodeeris näitlejatele püsti seistes. Täpselt nii oligi ka sellel etendusel.

Aga etenduse kohta ei öelnud ta ei head ega halba. Sama tunne jäi ka mulle enesele. Ei tahaks eriti kiita, aga laita pole ka põhjust. Perekonna omavaheliste vanade suhete klaarimine, milliseid ennegi on nähtud. Nagu "Pikk päevatee kaob öösse" või "Kes kardab Virginia Wolfi". Juuakse, soritakse minevikus, süüdistatakse üksteist. Pikavõitu see etendus oli, aga küllap lühemalt polnud võimalik kõike ära rääkida. Iseasi, kas kõik detailid olidki vajalikud. Pärast esimest vaatust arutasime sõbrannaga, et see lugu on sümpaatsem selletõttu, et tegelased pole üksteise vastu NII tigedad ja kibestunud. Et valitsevad üsna normaalsed suhted. Ette rutates võib öelda, et teine vaatus parandas selle "vea".

Tausta analüüsides võib öelda, et tegu oli päris tavalise perekonnaga. Kui just isa enesetapp ja nooruse kõrvalhüpe naise õega välja jätta. Mille tagajärjeks oli kolmele õele üks poolvend. Mis erandlikku oleks tänapäeval selleski... Kõige ebaharilikum oli ehk see, et seni tädipojaks peetul oli tekkinud enne selle asjaolu teadasaamist armusuhe oma pooleõega. Aga see oli minu jaoks pigem kahe väga üksildase hinge viimane katse õnne leida, mitte perverssus.

Tegelikult rääkis lugu ikkagi emadest ja tütardest. Või siis armastusest ehk selle puudumisest oma laste vastu. Selle asemel halvustab terava keelega ema alailma oma tütreid ja need ei taha hiljem enam oma vanematekoju tulla. Või jääb laps kogu eluks pidetuks ja luuseriks, nagu see nende tädipoeg "väike" Charlie, kes vaatamata oma 37-eluaastale pole suuteline ei töökohta pidama ega endale äratuskella helisema panema, et õigeks ajal matustele jõuda. Kui emad ei armasta oma lapsi, vaid aina kritiseerivad neid, siis võtavad lapsed selle ebakindluse kaasa kogu edasisse ellu. Ja selleks, et ema ei saaks hiljem enam nende elu arvustada, ei räägi tütred talle oma muredest ega tule enam oma vanemaid külastama. Olgu siis nende olukord kui hull tahes. Ema ja isa aga olid loomulikult selle üle õnnetud ja üritasid oma kurbust uputada kas alkoholi või narkootikumide abil.

Isa kadumise tõttu tuli pere lõpuks kokku ja kui selgus, et ta on enesetapu teinud, algas üksteisele suur tõe näkku ütlemine. Kas sellel on mõtet? Nii elu enese kui ka näidendi seisukohalt? Mingit positiivset järeldust või üksteisemõistmist sellest ju ei koorunud. Armastusest rääkimata. Aga sama tendents laiutab ka päriselus, igaüks loeb üle oma emotsionaalsed haavad ja solvumised, nägemata või tahtmata märgata seda valu, mida ta oma käitumisega on teinud teistele. Inimlik? Või egoistlik?

See komme, et oma elu ebaõnnestumises on hakatud "õnnetut" lapsepõlve süüdistama, on samuti väga levinud. Kusjuures süüdi võib olla ka liigne hoolitsus ja nunnutamine. Aga kuhu jääb laste endi roll oma elu äpardumises ja valedes valikutes? Muidugi on lapsepõlvel väga suur osa inimese kujunemises. Kui pole tegu mingite ekstreemselt halbade oludega, siis peaks endalt küsima, kui palju üldse eksisteerib täiuslikku lapsepõlve? Vanemad on ju ka inimesed, kes teevad vigu, kellel pole tihti teistmoodi eluks võimalust. Kes peavad suutma toime tulla nii omavaheliste suhete, majanduslike raskustega ja sealjuures lapsi kasvatama. Nad annavad oma parima, kuigi see pole täiuslik. Nagu selleski loos, lapsepõlve oludes polnud tegelikult midagi eriti halba, ometi olid laste ja vanemate hilisemad suhted täis omavahelisi süüdistusi. Mis oleks lahendus? Kuidas murda välja sellest ringist, kui ema ei oska oma lapsi armastada, sest pole oma emalt armastust tunda saanud? Minu arust päästab vaid mõistmine, andestamine ja armastus. Lihtne ja samas nii keeruline. Etenduses sellist järeldust ei pakutud, seal lõppes kõik lootusetusega.

Aga olgu selle tüki sisu ja lavastusega, kuidas oli. Ka mina aplodeerisin pihud valusaks suurepäraste näitlejate kiituseks. Väljas oli Draamateatri "raskekahurvägi" Lembit Ulfsak, Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Viire Valdma. Ja muidugi võrratu Ita Ever. Kõige suurem aplaus oligi määratud talle. Missugune elujõud, missugune mäng! Ei mingeid allahindlusi ega viiteid näitlejanna kõrgele vanusele. Tema tekstist ei läinud kaduma ükski lause, mida nooremate näitlejate diktsiooni kohta alati öelda ei saa. Nii et ainuüksi selle seltskonna ehedaks nägemiseks laval tasus kolm tundi palavas saalis vastu pidada küll.

Lisatud: Netis tuhlates leidsin, mida oli selle etenduse kohta arvanud Danzumees.

8 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Kas nalja ikka ka sai? žanrimääratlus - tragikomöödia.
Surmtõsiseid asju mina enam ei jäksa vaadata:)

Bianka ütles ...

Oli mõningaid naljakaid ja mahlakaid ütlemisi, aga lugu ise oli naljast kaugel. Või ei saa mina enam naljast aru ;)

Emmeliina ütles ...

oled järjest kaks huvitavat postitust kirjutanud. kuigi näiliselt ei seo neid üks teema panen oma mõttes need siduma.

Ilmselt veidi vägivaldselt, kuid mina olen see liik,kes kipub kõike edasist siduma lapsepõlvega ja arusaamaga, et vanemaid ja sugulasi ei saa valida. Neid võib eirata, mitte kohtuda, isegi maha salata, aga olematuks see neid ei tee. Isegi su lapse isa saab sulle mingil moel "sugulaseks" sest olete koos sugu teinud ja mõlemad elate edasi oma lapses.
Aga see on lihtsalt tükike minu mõtet siia.

Bianka ütles ...

Emmeliina, sul on õigus! Neil lugudel ongi ühisosa olemas. Inimesed ja suhted. Ja need on meie elu kõige olulisemad õppetunnid. Inimesi võime vältida, aga õppetunde mitte. Nagu me võime minna lahku oma halvasti käituvast abikaasast või vältida oma vanemaid, aga õppetund tuleb su ellu ikka uuesti, kui see lahendamata jääb.

Ja suhted ei püsi head iseenesest, vaid nõuavad vaevanägemist. Kui ükskord tunned ennast üksildasena, siis võib olla liiga hilja vigade paranduseks.

kaaren ütles ...

Arvan, et seda teatritykki, ja just nimelt nende näitlejatega, on väga vaja. Kahju ainult, et ka tõeliselt head etendused ei seisa mängukavas kuigi kaua... kui mitmest mängust olen ilma jäänud - kyll pole raha, kyll lapsed väikesed, kyll kauge sõita...
Keegi on öelnud: lapsed peavad oma vanematest suuremax kasvama. Suurem võib olla vägagi mitmes mõttes - parem elu & pikem kasv (sh toidulaud), parem inimene & hoolivamad suhted (sh mitte nii väiklane mh), rohkem haridust & maailmanägemist, no kasvõi suurem auto:)
Ma imestan jälle & jälle selle yle, kuidas inimesed ometi ei õpi ning veel hilistes 80-teski on kiuslikud nagu... ei tahaxki öelda, et lapsed, kuna kius ikkagi on õpitud asi enamasti.Kyll tahax mõnikord sugulasi valida, sest kui sa pead kellestki joomise, vägivaldsete tegude vm vastuvõetamatu pärast loobuma, siis kuskilt paremat asemele ei tule ju. Ning on meie valik, kas me suudame loobuda & oma elu halvast puhta hoida v soovime iga hinna eest vägivaldset suhet hoida ning viletsust edasi kasvatada. Sirget selga meile kõigile.

Bianka ütles ...

Vingun ja virisen siin etenduse üle. aga kui Danzumees, kes teatriasjades rohkem kodus on, arvab, et see oli hea lavastus, siis ilmselt nii ongi. Nagu lugeda võite, pani mõtlema ja arutlema. Mis ongi põhiline.

Seda sa Kaaren, ütlesid väga õigesti, lapsed peavad oma vanematest suuremaks kasvama ehk neist targemad olema. Kui oled ise tundnud, kui valus oli ema/isa hoolimatus, rumalus või egoism sinule kui lapsele, siis peaks põhiline järeldus olema, et oma lastele ma seda ei tee. Aga millal suhe on liiga vägivaldne või hoolimatu, et seda pole mõtet päästa, on igal juhul isemoodi. Jumal hoia selle eest, et me lihtsalt üldistama ja kõigile ühesuguseid lahendusi pakkuma hakkaksime. Aga samas ei tohiks ka "laste nimel" lasta ennast alla suruda või põgeneda joomisse või muudesse pseudomaailmadesse. Südametarkust on vaja. Selle loo tegelastel justkui nappis seda.

iibis ütles ...

Suhteliselt juhusliku külalisena siin, ometi ei suuda ütlemata jätta, kui väga tabas mu enda mõtteid see lapsepõlve ja vanemate jutt. See on vist inimlik - alati püüda leida endale õigustust. Seejuures püüavad ju enamik vaenamid ikkagi anda endast parimat. Omas ajas, omade võimaluste ja omaenese tunnetega hakkamasaamise kõrvalt. Kusjuures alati võib hiljem leida midagi oluslist, mis jäi puudu.

Bianka ütles ...

Juhukülalised meeldivad mulle väga! Olen ise sinu blogis samuti juhukülaline, kes tavaliselt ei kommenteeri.