reede, 2. september 2011

Missugune on hea raamat?

Aeg-ajalt palun oma tuttavatel soovitada midagi head lugemiseks. Raamatukogust võtan ka ise kobina peale mõne lootustandva romaani. Siiski ei ole tükk aega juhtunud, et raamat oleks mind vaimustanud.

Ma ei taha väita, et häid raamatuid üldse pole. Ilmselt on viga minus. Minu eheda vaimustumise ajad on vist läbi. Nagu öeldakse, on umbes kolm-neli lugu, mida erinevalt aina uuesti ja uuesti jutustatakse. Ja mina olen neile süzeevariantidele kõigile juba korduvalt kaasa elanud. Küllap huvitaks mind meie põlvkonna tegelaste (10aastat siia-või sinnapoole) probleemid ja tagasivaatav analüüs nende elu õppetundidest. Kahjuks pole sellist romaani lugema juhtunud, kus kõik oleks nii, nagu mulle meeldiks. Hakka või ise kirjutama ;)

Võtan läbi oma viimasel ajal loetud kodumaise kirjanduse. Sofi Oksaneni "Puhastusse" suhtusin suure eelarvamusega ega kavatsenud seda lugeda. Siiski juhtus, et raamatukogus tõi just minu ees keegi selle tagasi ja otsustasin, et vaatan oma silmaga üle, kas on see lugu nii vägivaldne ja võlts, kui olin kuulnud. Tegelikult oli see veel hullem, kui arvasin :P Esialgu kavatsesingi selle pooleli jätta. Naturalistlikud stseenid olid tõesti öökimaajavad. Nagu näiteks korduvad kirjeldused kärbeste munemisest vorsti jms peale ja neist ööga koorunud vakladest. Olen kah maal elanud, aga midagi sellist pole küll näinud. Eriti vastu hakkas stseen lapse (!) vägistamisest elektilambiga. Aliide meest kirjeldati niimoodi, et ta kaenlaalune higi haises sibula järgi ja munad rippusid põlvini... Väkk. Olgugi et tegu oli punase partorgiga, oli Martin siiski tavaline eesti mees, kes oma naist hellitavalt kutsus "murumunakeseks" ja oli valmis tema heaks kõike tegema. Miks ei oleks võinud tasakaalukamalt kirjeldada tema heade kavatsuste ja halbade otsuste vahelist vastuolu. Lugeja ei ole nii loll, et sellest konfliktist muidu sotti ei saa, kui kõik puust ja punaseks on tehtud, sealjuures elusuurusest kaks korda suuremana kirjeldatud. Vaatasin filmiversiooni jaoks sellesse rolli valitud meest, täitsa normaalne tundus. Ei tea, kuidas teda meile vastikuks tehakse, lõhna ju filmis ei tunne ;)

Kuna ma tahtsin teada, kuidas see jama lahendatakse, siis lehitsesin raamatu ikkagi lõpuni. Korralikult lugeda seda ei suutnud, liiga jälk oli see kõik. Minu arust sisaldas ka süzee palju ebausutavaid pöördeid. Aliide reeturlikku käitumist õega võib ju mõista, aga see, kuidas ta oma armastatu kinni seob ja keldrisse aeglaselt surema jätab, on mõeldamatu. Ja kuhu jäi laibalehk? Uskumatu on ka see, kuidas ta lõpus kaks mafioosnikut silmi pilgutamata maha kõmmutab. Kust vanainimesel püss ja selline täpne laskmisoskus pärit olid?

Ma saan aru küll, et tänapäeva lugeja tahab aina uusi ja teravamaid elamusi, muidu tähelepanu ei saa. Aga minu arust ei tasuks olla õnnelik, et meie rahva kannatusterohke minevik sellise raamatu abil laiale maailmale selgemaks saab... Pigem jäägu see neil teadmata, kui läbi niisuguse prisma näidatuna. Nii ülepakutud, ja eelkõige vastik.

Teist raamatut Merle Silla "Soovituskirjad kõigile, kes jäävad ükskord vanaks" alustasin eelmisega võrreldes palju lootusrikkamalt. Algus oligi väga hea. Ja siis jäi autor kinni oma isiklike kogemuste kirjeldamisse. Kuidas ikka see Inglismaa hooldekodu asukate ja töötajate elu oli. Algul sellest lugeda oli ju päris huvitav ja hariv. Paraku pöördus autor selle juurde ikka ja uuesti tagasi ja jättis peategelase Mari täiesti lahti kirjutamata. Ei saanud aru, kuidas ta abielu selliseks kujunes ja miks kunagi varem seda selgeks ei räägitud. Paar vihjet, et mees mängis kasiinos ja raha oli ei jatkunud, ei ole siiski piisav seletus. Seda enam, et lõpuks osteti ju maja ja rahaliselt oli nagu korras. Ometi läks naine uuesti välismaale tööle. Peategelase enda kohta ei saa me teada midagi peale selle, et ta maalib orhideesid. Miks ta ei oleks neid võinud maalida Soomes, kus mees töötas, kui ta oleks tahtnud oma abielu päästa? Kas tõesti oli selleks vaja ühte sõbrannat, kelle nõuande järgi Mari helistaks oma mehele, et öelda, ma armastan sind... Ning siis oli naine löödud, kui telefonis vastas tema mehe asemel võõras laps. Mis tähendas, et mehel oli vahepeal tekkinud uus pere. Kuidas sai selline lahendus naisele nii suureks üllatuseks olla, kui nad aastaid lahus on olnud? Neile küsimustele vastust ei autor ega peategelane ei otsinud ja selletõttu osutus raamat mulle pettumuseks. Seda enam, et siingi ei osatud lõpetuseks pakkuda midagi muud kui naistekale iseloomulikku häppi-endi- uut meest. Intrigeeriv pealkiri- soovitusi vanaks saamiseks- ei õigustanud samuti ootusi. Ainus järeldus tundus olevat, et ei tasu haigestuda Alzheimeri tõppe :)

Seega tundub, et parimaks romaaniks viimase aja eesti kirjandusest tuleb tunnistada Kati Murutari "Naisena sündinud 20 aastat hiljem". Ega ma sellest autoristki suurt midagi head ei lootnud. Raamatud sain osta kirjastusest soodsa hinnaga ja võtsin need kaks osa reisile kaasa ajaviitelugemiseks. Ja plaan oli need sinna kaugele maale maha jätta, kuna kohvri kaal kipub tavaliselt tagasilennul liiga suureks paisuma. Peab ütlema, et raamatud lugesin ühe hooga kiiresti läbi ja kuigi kohvri kaaluga oli rebimist, ei raatsinudki ma neid maha jätta. Sest nende raamatute puhul oli tunne, et ehk võtan neid teinegi kord üle lugeda. Ja see on minu meelest kõva sõna ühe romaani hindamisel. Vigu leidsin loomulikult kah (kuidas siis teisiti!). Kõik tegelased olid äärmuslikud. Kui keegi oli rikas, siis ülirikas. Kes oli joodik, see oli padujoodik. Kellel tütre kasvatamine nihu läks, sellel ikka täiega, nii et temast sai prostituut, kes kadus laia maailma pahelistesse hoovustesse. Aga tegelased panid siiski kaasa mõtlema ja kaasa tundma.

Need eelnevad olid romaanid, millel on nii süzee kui tegelased. Kaks raamatut Viivi Luige "Varjuteater" ja Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik" on justkui midagi muud. Reisikirjad või arutlused. Viivi Luige raamatu sain raamatukogust ja tahtsin selgeks teha, kas tasub seda osta. Üllatuseks ka mulle endale jõudsin otsusele, et ei osta. Sest kuigi Viivi Luik on olnud mu lemmikluuletaja ja Rooma on mind võlunud, ei andnud need kaks eeldust kokku nii head tulemust, kui lootsin. Sest ma tundsin, et vaevalt ma seda raamatut kunagi veel üle loeksin. Autor lähenes teemale võtmes "mina ja Rooma" ja minu meelest jäi tänu tema eneseupitamisele ta jutt Roomale alla. Vähemalt mina ei saanud sellest sügavamat Rooma-tunnetust, mida oleks oodanud inimeselt, kes seal tükk aega on elanud. Õnnepalu raamat on mul poole peal ja siiani ei ole kohe mitte midagi paha ütelda. Väga huvitav ja meeleolukas lugemine on.

10 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Ka mulle ei meeldinud Sofi Oksaneni "Puhastus" umbes samadel põhjustel. Lugesin juba mitu aastat tagasi, enam nii täpselt ei mäleta, mis häiris, aga häiris küll.

Viivi Luige "Varjuteater" - ime küll, on pooleli juba teist nädalat. Mu sõbranna kiitis seda taevani, aga mina ütlen, et ei anna võrreldagi "Seitsmenda rahukevadega"

Raamatutega on nii, et võivad meeldida ja mitte meeldida erinevatel põhjustel. Siin võib-olla polegi alati need hindamise kriteeriumid nii selged.
Kati seda teost ma pole lugenud, aga ta lapsepõlveloo loeks küll läbi.

Ma toon vahel raamatukogust 5-6 raamatut, millest loen läbi ainult osa. Kui ei meeldi, jätan pooleli, ei hakka ennast sundima.

Bianka ütles ...

Tänu sinu kommentaarile jooksid siin praegu kaks asja kokku. "Seitsmes rahukevad" ja "Puhastus". Mõlemad räägivad samast segasest ajast. See Viivi Luige teos on tõesti võrratu. Vat selle raamatu üle olin ka mina vaimustuses. Nii siiras, aus, emotsionaalselt ehe. Polnud vaja mingeid jälke stseene, et ajastu keerulisust edasi anda. Nii et samast asjast saab ka inimlikult kirjutada. Aga siiski, sama autori "Varjuteatris" pole enam seda ehedust ja ausust, siit õhkab hoopis mingit poostetamist ja kadakasakslust. Mina kui maailmakodanik, MINA nägin ühte pilti ja teadsin, et ükskord ma jõuan Rooma... kamoon! Rooma oli ammu enne sind ja jääb ka pärast sind, üks inimene ees või taga. Viivi Luik on unustanud selle südant valutama paneva armastuse Eestimaa, tema sombuse sügisese kartulimaa vastu, asemele aga pole midagi samaväärset tulnud. Ajakirjandusest on kõrvu jäänud hoopis tema maarahvast manitsev jutt, et TEIE siin elate nii valesti, ei naerata üksteisele ega oska lähedasi hinnata jne, aga vat MEIE seal Itaalias... Kurb.

helle ütles ...

Viivi Luik on võõrandunud oma maast ja rahvast. Mind häiris see lühend JJ, justkui tark lugeja ei teaks, et see on Jaak Jõerüüt.
Ma ei saagi aru, miks seda "Varjuteatrit" kriitika nii kiitis. Kui just puhas kuld pole viimasel 20 lk-l...:) Loen ikka lõpuni, mine tea.

Bianka ütles ...

Novott, seda minagi, et kriitikute kiitus ei tähenda veel, et ongi hea raamat. Oksaneni romaan võitis jumalteabmis rahvusvahelisi auhindu ja puha.

Hundioru Nirti ütles ...

Ilmselt olen ma nii tuimaks muutunud, et minu meelest oli "Puhastus" vägagi leebe kirjandus, selline tädikeste kapilugemine, ükski kirjeldus ega sündmus ei ületanud valuläve. Ainult see kärbes, vorst ja vorsti tüdrukule söötmine tekitas vastikust. Aga olen hullemat lugenud-vaadanud. Vaadake von Trieri "Antikristust" :D

Ma olen näinud juba nii palju õudusi, et ükski muskel mu näos ei liigu! :D

Muide, mis Luike puutub, siis kunagi (10 aastat tagasi) oli mul kaheldava väärtusega au kuulata ühte ta ettekannet, kus ta ohkas, et Eesti on nii koledasti võssa kasvanud, Itaalias on alles ilus - puud kasvavad teede ääres ilusasti reas...

Peale seda pole sellest daamist midagi teada soovinud.

Bianka ütles ...

Lugesin netiavarustest paljusid vaimustunud arvamusi "Puhastuse" kohta. Tegelikult olen ma ju sellega nõus, et huvitav teemapüstitus, head tegelased, elavad kirjeldused ja mida iganes. Siit järeldubki, et nii palju kui on inimesi, nii palju on erinevaid muljeid. Ja ilmselt jookseb veelahe ka põlvkondade vahel. Nii nagu Nirti, nii kogu noorem lugejaskond on näinud/lugenud palju hullemat ja neid see ei häiri. Mina lihtsalt ei loe ega vaata neid "hullemaid" ja minu jaoks on ikkagi selle romaani põhimulje- väkk! Aga autori andekust ei saa eitada. Ja pole midagi imestada, et tema kirjutab endasugustele, noortele, mina lihtsalt ei kuulugi sihtgruppi.

konn, lendav konn ütles ...

Konn tahab ka öelda! Pealegi olen ma kirjandusega väga lähedane, isegi magame kõrvuti - mina voodis ja raamatud kohe voodi kõrval kapil.
Oksaneni kirjutamisstiil on hüplev, mulle ei sobi. Kirjeldused kohati pikad ja lohisevad. Tegelaskujudest mehed grotesksed (eranditult, ka Hea-Hans) ja vanamutid mingid erilised friigid. Käis Liide igal laupäeval Kaitseliidu lasketiirus harjutamas? Seevastu venelaste libuäri kirja pandud suure kaasaelamisega, seda teemat tundub Sofi valdavat!
Ei, ei meeldinud.

Hundi ulg ütles ...

"Puhastus" jäigi lugemata - ei suuda vastu võtta keeruliste aegade must-valget tõlgendust. Samas Oksaneni "Stalini lehmad" meeldis.

Bianka ütles ...

Nagu sa, Konn, väga tabavalt märkisid, on kõik "Puhastuse" karakterid tõesti grotesksed. Sellest tuligi mul pähe mõte, et võib-olla on tegu hoopis autori irooniaga, musta huumoriga eestlaste oma minevikku kogu maailmale seletada püüdava kire suhtes. Seda enam, et kuna Oksanen on oma päritolult pool-soomlane, pool-eestlane , siis ei võta ta seda eestlaste raske mineviku selgeksrääkimist enam nii südantlõhestavalt tõsiselt, nagu me ise. Viskas selle grotseki letti, et mis te sellisest ajaloo tõlgendusest arvate? Ja meil asuti imetlema ja kiitma... Ega siis Sofilgi sobinud enam tunnistada, et ma tegin ainult nalja.

Võ siis on tegu hoopis naissoost Sami Lotilaga, kes halvustab oma teostega eestlasi.

muusake ütles ...

Mina siin see Õnnepalu fänn. Kõik pidavat hea olema. Aga raamatuid on nii palju ja aega nii vähe, et ikka leiab midagi vaimustavat. Hetkel naudin Geiša naeratust (mitteilukirjandus) ja kapil ootab avastamist Indrek Hargla.
Oksaneni ei oska ihata...