pühapäev, 18. september 2011

Naisterahvad, meesterahvad

...need on ainukesed rahvad. Nii ütles kunagi Hando Runnel. Moodne aeg ja moodsad suhtumised üritavad rahvaste vahelt piire kaotada, aga naiste ja meeste vahele hoopis vastandumist tekitada. Ikka sellesama võrdsuse taotlemise sildi all. Pean silmas nimelt feminismi ja sellega kaasnevaid süüdistusi meeste aadressil. Kui on võrdsus, kuhu jääb siis meeste kaitsmise osa? Blogindusest on taas selleteemaline uus ja meelierutava arutelu laine üle käinud. Ja kui mõni mees julges piiksatada, et mehed vajavad ka kaitset, siis arvasid õrnad naisisikud, et see pole kellegi mees, kes naisega hakkama ei saa ja abi vajab;)

Jutt tüüris selleni, et kui naine oskab meestetöid, siis on ta juba tiba rohkem feminist, kui enne, mil ta arvas, et naiste asi on ilus olla ja meeste rahakoti peal elada. Lõpuks jõuti järelduseni, et meestetöid tehes saab ka mimmist ükskord inimene.

Hea küll, tunnistan, et see kokkuvõte on tahtlikult irooniline ja kontekstist välja rebitud. Põhiline on see, et mulle ei meeldi järeldus, et kuna naine mehest kehvem pole, siis võib üks õige naine iga kell meestetööd ära teha!

Olen põhimõtteliselt ka ise nii toiminud, aga ma ei arva, et selles midagi positiivset ja kiiduväärset on. Ajutise lahendusena (mees on Soomes, haige vms.) on asi mõistetav, aga laiemalt peresuhete mudelina reklaamimisel pole minu arust küll jumet. Mul pole midagi selle vastu, kui mõnele naisele meeldib puulõhkumine rohkem kui õmblemine ja mõni mees eelistab laisteaiakasvataja tööd autojuhi omale. Niikaua kui see neile tõesti meeldib. Aga kui naine võtab rasked meestetööd enda õlule vaid sellepärast, et tema mees need tegemata jätab, siis on suhetes midagi mäda. Kas on alati kõiges süüdi laisk mees, võib-olla viitab see hoopis naise suutmatusele mehega koostööd teha? Töö ise ärategemise asemel oleks targem mehes äratada vastutustunne ja soov mehena käituda. Aga sellele tuleks mõelda juba suhet alustades. Naised, kes on peres enda kanda võtnud kõige eest vastutaja rolli, jätavad mehe automaatselt sellest osast ilma. Ja siis polegi midagi imestada, et mees ei tahagi enam ei vastutada ega naise koormat kergendada. Küll kange naine saab isegi hakkama ;)

Ma ise saaksin ilmselt samuti paljude meestetöödega hakkama, aga miks ma peaksin? Ma jätan meestetööd mehele, kuigi ta pole mingi superman, kes kõike oskaks ja viitsiks teha. Aga ma ei hakkagi ette võtma projekte, millest tema ei ole huvitatud ja kuhu ta oma õlga alla ei taha panna. Et siis ise kangelaslikult ja etteheitvalt seda kõike ise teha. Ammugi ei näe ma mõtet talle tema puuduste nina peale viskamises.

Koostöö algab ühistest eesmärkidest ja teineteise soovide aktsepteerimisest. Jah, olen nõus, et on olemas täiesti mõttetuid mehi, kes ei taha ega viitsi mitte midagi teha ega pingutada ei enda ega pere eesmärkide nimel. Aga olgem ausad, naiste hulgas on selliseid laisku ja saamatuid samapalju. Tubli naine, kes väärilist partnerit ei leia, peaks endale aru andma oma valikutest, kas sünnitada nii mitu last, kui ta üksi üles kasvatada jaksab, või võtta elukaaslaseks mingi lootustandev eksemplar ja püüda koostööd tehes saavutada parim tulemus, mis võimalik. Aga naised ei oska nii mõnigi kord kompromisse leida ja hakkavad selle asemel kooselu probleemides vaid mehi süüdistama. See viimane tegevus ei ole kunagi ühtki meest tublimaks ega töökamaks muutnud.

Asjaolu, et looduse poolt on naise põhieesmärgiks kodeeritud lastesaamine, ei tee seda automaatselt mehele kohustuslikuks ega haaravaks. Naisel on suurem vastutus, sest tema otsustab, kas laps sünnib ilma või mitte, ja missuguse mehega. Naised ei tohiks mõttetutel meestel paljuneda lasta, st. nendega lapsi saada. Ah et häid mehi kõigile ei jagu? Nomaitea, poisse-tüdrukuid sünnib ikka üsna ühepalju. Kui loru mees ühtki naist ei saa, siis on ta sunnitud ehk ennast muutma ;)

Nagu öeldakse, laste kasvatamine algab lapsele isa valimisest. Naine ei tohiks lapsi saada mehega enne, kui ta on veendunud, et mehest saab isa, kes on valmis hoolitsema oma pere eest. Kui tegu on mehega, kes pole veel valmis lapsi saama, siis ei muuda teda ka ühiskonna hukkamõist, kui lapsed juba olemas on ja mees neist ei hooli. Naine, kes muretseb lapsi mehega, kes neid kas üldse ei taha, veel ei taha või nii neid nii palju ei taha, on isekas ja teeb oma lastele karuteene. Mina ei usu, et tänapäeva mehed ongi nii halvad, et neid ei huvita ei pere ega laste saatus. Tihti on asi selles, et mees pole lihtsalt leidnud sellist naist, kellega ta tahaks pere luua. Parema puudusel elatakse kellegagi koos ja naised panevad mehed sundseisu, otsustades üksi lapse saamise üle. Ja erinevalt naise lootusest, et laps neid lähendab, toob see hoopis uusi raskusi. Selle tagajärjel tulevad esile paarissuhete nõrgad küljed. Naine hakkab näägutama ja mees läheb sõpradega õlut jooma. Või otsib uue naise. Kas tõesti on naine vaid süütu kannataja ja mees alatu tõbras?

Lastesaamise teema laienduseks võib öelda, et sageli ei suuda mehed ja naised kooselus ka muid soove ja eesmärke kooskõlastada. Või õigemini, tahetakse oma eesmärgid teisele peale suruda. Ja kui see ei õnnestu, siis on kombeks pidada süüdlaseks meest, kes ei taha teha nii, nagu naise arust peab. Aga mida või kuidas oleks mees tahtnud, jäetakse täiesti kõrvale. Suurepäraseks näiteks oleks Murutaride abielu lugu. Kati tahtis taluelu, palju lapsi ja loomi. Aga tema mees oleks eelistanud linnaelu paari lapsega ja tegelemist oma hobi, purjetamisega. Kas tõesti polegi mehel sõnaõigust, kui palju lapsi saadakse? Selle pere ajakirjanduses paljunämmutatud lugu annab aimu, et mees, keda naise poolt süüdlaseks tembeldati, oli selles suhtes võib-olla hoopis hoopis kannataja? Sama lugu võib olla ka väga paljude teiste paaridega, kus naised kurdavad, et mehed ei hooli lastest ega tee vajalikke kodutöid. Aga kuidas asi sinnani jõudis? Võib-olla krabas naine kinni võimalusest endale perekond hankida, kuigi ise teadis, et see mees ei hooli piisavalt temast ega ole valmis lapsi saama? Või ei osanud kumbki pool teisega arvestada ega vaevunud koostöö nimel pingutama?

28 kommentaari:

helle ütles ...

Kui paljud lapsed ikka sünnivad juhusest või on siis tööõnnetused!
Selge, et mees on ka osaline ses protsessis, aga aegade alguset peale on ikka naine see, kes lapse ilmale kannab ja enamasti ka suureks kasvatab. Sel ajal kui mehed jahil( või tööl) käivad.
Ma pole kaugeltki feminist, ma isegi ei salli seda sõna (nähtust). Olen pikaajalise klassijuhatajapraktika jooksul näinud vähe neid isasid, kes võrdselt emaga osalevad laste kasvatamises. Mehi polegi!!! Ma ei tea, kuhu nad on jäänud, mis on neist küll saanud!!! Võib-olla on nad tänapäeval Soomes tööl, ilmselt paljud ongi.
Naiste kasvatatud memmepojad kordavad oma isade vigu ehk siis ei vastuta millegi eest.
Muidugi ei saa üldistada, et nii on kõikides peredes. Ma tean mõnda tublit isa:)

Ilmselt pole ses jutus midagi uut, kõik puha vana.

Bianka ütles ...

Loomulikult olen ka mina näinud väga paljusid peresid, kus isa roll on olematu ja ema peab kõigega üksi hakkama saama. Siiski ei ole ma nõus sellega, et kõiges mehi süüdistada.

Aga noorema põlvkonna hulgas on minu tutvusringkonnas küll ülekaalus hoolivad isad ja hoopis nii mõnedki emad viskavad toimiva abielu prügikasti, mingite oma soovide või igatsuste tagaajamisel.

helle ütles ...

Oli enne ja on ka nüüd nii ja naa. Õnneks on jah tendents selle poole, et noored pered, kes on haritud ja kel on ilus ellusuhtumine, teevad kõike koos, sh planeerivad peret! Aga maal näeb siis rohkem pahupoolt. Kahju muidugi.
Mis neist meestest süüdistada! Ilm on süüdi, ilm on hukas, kirjutas Runnel.

m6ttekodu ütles ...

Aga mida teha olukorras, kus naine saab lapse mehega, kes lubab kaasa lüüa lapse edaspidises elus. Oletagem, et mees loobub isarollist näiteks 5 aastat pärast lapse sündi, sest näiteks töö pakub rohkem pinget. Alguses sellist asja välja ei paistnud.

Või on vanemarollist loobujaks hoopis naine.

Kas siis saab rääkida, et igal inimesel ongi valik... Et kui said lapse, siis tee kohe alguses plaan, et laps on sinu projekt, mitte ühine. Siis pole ka probleeme. Kas nii?

Mõnikord on ju nii, et minnakse paari normaalse inimesega, aga nt 10 aasta pärast elatakse manduva alkohoolikuga.

Bianka ütles ...

Võõra elu üle ei saagi kõrvalseisja otsustada. Millal uuristasid hoolimatuse veepiisad augu ühiselu kaljusse või missugused lubadused kehtivad ka 10 aasta pärast?

Eks igaüks ise peab kuulama oma sisetunnet, märkama oma kaaslast ja hindama oma suhte tugevuse aeg-ajalt uuesti üle. Jälgima, kuhupoole see areneb. Sest garantiisid pole. Aga kui inimene pimesi arvab, et suhe püsib iseenesest ja selle heaks vaeva nägema ei pea, siis astub ta sama reha otsa ka järgmises kooselus. Olgu see siis mees või naine. Kurb, et meeste-naiste vead nuheldakse laste kaela.

Ramloff ütles ...

Eks see naiste-meeste erinevuse ja "allakäigu" teema on niisama vana kui maailm. Mulle näib, et on naise eesmärgid ja eneseteostus ... on mehe eesmärgid ja eneseteostus ning suhe on siis mingi kompromiss nende kahe vahel.

Ja ei ole nii, et kõik need, kes naise nägemust täielikult omaks ei võta, on kohe allakäinud mehed.

Aga ma kardan, et samateemalisi jutuajamisti räägiti sajandeid tagasi ja räägitakse veel sajandeid peale meie tänast päeva.

m6ttekodu ütles ...

Samas postitused, millele blogis vihjatakse pole üldse olnud nii üks-ühele meestevastased. :D

Bianka ütles ...

Ramloff, kõik siin ilmas on korra juba olnud...

Mõttekodu, minu kirjutis pole selle/nende postituste-vastane, vaid neist inspireeritud :)

Ramloff ütles ...

Kui minult küsida, mis mind selliste diskussioonide juures kõige enam häirib, siis kalduvus OMA EELISTUSTELE moraalne dimensioon külge pookida. Naised teevad seda tavaliselt laste ja järeltuleva põlve kaudu, alates sellest, et turvalisusevajadus muudetakse moraalseks kriteerimiks kuni lõpetades sellega, et mehe lahutusejärgset paljakstegemist põhjendatakse vajadusega kindlustada ... loomulikult mitte enda, vaid oma laste tulevik. Meestel on see kriteerium tavaliselt kodust väljas, kas siis eneseteostuses või muudes üldistes kategooriates.

Kui miski on aga kuulutatud moraalseks ja selle vastand ebamoraalseks, siis ei ole aga enam võimalik kompromiss, vaid inimene hakkab nõudma teiselt täielikku allumist oma eluvaadetele, pidades kõike sellest erinevat "valeks" ... Sellisel juhul on tegelikult kooseksisteerimine võimatu.

Bianka ütles ...

Põhimõtteliselt seda ma tahangi öelda, et naised ei ole tegelikult meeste suhtes õiglased. Ja lapsi kasutatakse selles "sõjas" sageli kättemaksu- ja väljapressimise objektina. Muidugi pole ka mehed naiste suhtes õiglased, aga mina naisena vähemalt võin mehi kaitsta, sattumata isiklike rünnakute ohvriks ;) Muidu käib mäng juba liiga ühte väravasse.

m6ttekodu ütles ...

Mind huvitab siiralt, kuidas sa Sa Bianka käituksid ise sarnases olukorras olles :) ? Patsutaksid mitteosalejale õlale ja naerataksid malbelt? Mis oleks Sinu lahendus? Ja jätkem siinkohal sugupooled mängust välja?

Või Ramloff, mida sina sisulise tegevusena välja pakuksid?

Anonüümne ütles ...

Miks see Murutar sul igal pool ees on? /Sa tead küll, mida ma sõnadega "igal pool" mõtlen./

m6ttekodu ütles ...

Võib-olla oleks üldse otstarbekas muuta laste saamine individuaalprojektideks.

Tegelikult oleks see päris tõhus sündivuse piiraja meie ülerahvastatud planeedil.

Ehk, kui naine soovib, saab lapse. Kui ei soovi, siis ei saa. Ja maksmine on ainult naise rõõm.

Või kui mees soovib last, siis ta maksab nn "lapse kandmise" teenuse eest ja saab lapse pärast endale. Puhtalt tarbimisühiskonna mudelit järgiv süsteem. Ei mingit kogukondlikkust või teineteisele lootmist. Puhas äri. Lihtne!

Bianka ütles ...

Kullake (tead ise, kes), kui ma suhtejutu näiteks tooks, et minu endine töökaaslasel Matil ja tema naisel Katil oli selline lugu, siis keegi ei saaks ju aru, millest ma räägin ;) Meie ühine lemmik aga on oma elu näitlikuks õppevahendiks teinud, ja sellena ma seda ka kasutan :P

Ramloff ütles ...

Individuaalprojekti idee on juba liialdus.

Samas naiste ja meeste erinev soov järeltulijaid saada on paraku reaalsus. Meestele, kes lapsi ei taha, soovitan loomulikult vasektoomiat ja üldse peaks nii vasektoomia kui steriliseerimine olema tehtud inimestele võimalikult kättesaadavaks.

Nendega, kes koos elada ei taha ja valivad pigem alimentide maksmise on ka asi ju üsna ühene.

Keerulisem ongi see, kui koos elada tahetakse, ent ei olda nõus elama sellist elustiili, mida üks või teine osapool nõuab - selles mõttes on Kati Saara Vatmanni näide vägagi adekvaatne, sest tema puhul on need meeste ärajooksmised tulenenud ju sellest, et madaamil on selgelt Domina ettekujutus, milline üks mees peab olema ja mehe, kes täielikult tema tahtele ei allu ja ei lase end vormida täpselt selliseks meheks, nagu Kati õigeks peab, kuulutab kirjanikumutt kohe endale võetud moraalse õigusega mittetäielikuks meheks.

Seega alati on küsimus: kas saab teha mõistlikke kompromisse ja kus see kompromiss oleks ...

Aga mulle tundub, et mõistlik (ehk siis mõistust kaasav) kompromiss on suurele osale inimestele eraelulistes asjades ülejõukäiv valik, sest kus tunded mängus, seal mõistus vaikib ... paraku.

Anonüümne ütles ...

Meeste ja naiste erinevusest hämab igaüks oma juttu, aga mis on tegelikult? Annan lingi, selles 1 tunni ja 18 minuti möödudes on juttu just samal teemal, mille üle lugupeetavad siin mõtteid vahetavad.
Naiste ja meeste erinevustest ei tea enamus perekonnaõpetuse õpetajaist mitte midagi olulist, vaid pinnavirvendusi. Kes mõistab vene keelt, enam taolises arutluses osaleda ei soovi: http://www.youtube.com/watch?v=xUAMk2FlRMU&feature=related

soodomakomorra ütles ...

hirmutavalt realistlik lähenemine.
nii võiks öelda, et naine, kellel on kutsumus saada algklasside õpetajaks peaks juba ette arvestama sellega, et üle ühe lapse ta endale elus lubada ei tohiks.
ja teisipidi, siis peaks ju ka nii olema, et mida kõrgem sissetuek, seda rohkem lapsi on kohustus muretseda.

thela ütles ...

Minu jaoks on teadmine, et vajadusel oskan ma kruvi keerata, betooni valada ja elektrijuhtmeid paigaldada umbes samasugune asi, nagu ülemuse p...ssesaatmise fond pangaarvel. Mul ei pruugi neist kummagi vaja minna ja loodetavasti ei lähegi, aga see annab mulle hädavajaliku kindlustunde.
Samas on mingi soorollide hägustumine ka aja tundemärk ja võidelda sellega pole mõtet. Ja tegelikult on nii nunnu hommikukohvi juues suspedes nõusid pesevat meesolendit vaadata (kuigi ettepaneku peale talle hoopis stringid kinkida visati mind käterätikuga...)

Anonüümne ütles ...

Oli selline raamat vanasti vene ajal veel,pealkiri, kui ma ei eksi, "Tütarlapsest sirgub naine" seal oli kirjas järgmine õpetussõna eluks: "naine mõelgu siis sünnitusele, kui on kindel, et suudab lapse üksinda üleskasvatada" Nii, et ei olegi mõttekodu mõttes iseenesest uut midagi. Ideaalis võiks lapsel olla muidugi toimiv harmooniline pere, koos ema ja isa, veel parem kui ka vanavanemadki olemas ja vahelgi abiks. (Looduseski kasvatavad linnud ja imetajad lapsi ikka paarikaupa või siis karjas. Noh, kui loodusest veel rääkida, siis karjana elajatel ongi ju sageli nii, et oma geene saab vaid tugevaim isane edasi kanda, lapsed teeb ta siis kõigile emastele, teised löögile ei pääsegi, aga naissoost karjaliikmed poegadeta siiski reeglina ei jää, selleks on emane olevus liig hinnaline, sperma on aga odav.) Inimeste puhul varieeruvad valikukriteeriumid märksa enam ja laulusalmgi ütleb ju, et igaühe jaoks on kuskil keegi:) Häda on selles, et elu ju tagasi kerida ei saa, mängid selliste kaartide ja geenidega nagu kätte on jagatud ja nii hästi kui oskad, Aga ei tule kõigil välja päris nii,nagu sooviks, ei õnnestu,elu teeb kibestunuks, paneb kurtma. Jäägu see nö kaeblemis õigus nii naistele kui meestele alles. Sest selge see, et parem kurta ja ohata kui rakendada kellegi peal füüsilist vägivalda (ja parem kui ka vaimset vähem oleks) või nöör kaela panna.
Meestetööde ja mehe nö töölesuunamise koha pealt olen tegelikult, mingil määral vähemalt nõus, abielu algaastail sai ikka vahel meeldetuletatud, et mõne nn raskema meestetöö jaoks on mul ikkagi endale mees võetud.(ma ei pea siinkohal silmas lambipirni vahetamist, seinavärvimist, muruniitmist, paari puu kirvega pooleks löömist vmt) Abikaasa väitis küll vahel vastu, et võisin temaga ainult ihuliste vajaduste tarbeks paari läinud olla, aga ma polnud nõus ja enam pole selleteemalisi jutuajamisi ammu ette tulnud (ptü, ptüi, ptüi)
Selle pika jutuga tahtsin vist öelda, et kui juba ilmavalgust näinud ollakse (endast sõltumatutel asjaoludel ju)siis omatakse ka õigust eneseteostusele, nii hästi-halvasti, kui välja tuleb (eks selle käigus juhtutakse ikka ka kellegi varvastel tallama, tõenäoliselt)Naise eneseteostuse hulka kuuluvad aga enamasti ka lapsed. Kuigi ei pea kuuluma, kui ta selleks vajadust ei tunne, loomulikult. Teadagi on elu ettearvamatu ja iial ei tea, millise geenikomplekti omanikuks kellegi järeltulija just saada võib, milleks need talle või ka ühiskonnale kasuks võivad tulla ja milliseks kujuneb ta edaspidine elu.(Pealegi oleme vististi teadaolevalt geneetiliselt kõik ca 99,99% identsed.) P.S. Kati Murutar on värvikas isiksus, kelle raamatutest ma küll väga ei pea, (aga noh, ega nad need kõige viletsamad kah pole) Kui teda aga väga materdama hakatakse, hakkab ka kahju. Tegelikult on ta siiski ju tubli naine,vaatamata oma kohatisele ogarusele, arvan ma.

Bianka ütles ...

Meeste ja naiste teemal on nii palju tahke, et mina ei üritagi neid kõiki siin lahata. Ammugi ei taha ma pakkuda valmis retsepte, kuidas, kellega ja kui palju lapsi muretseda.

Minu jutu põhiteema on koostöö. Seda peaksid mehed ja naised püüdma rohkem viljeleda, selle asemel, et oma õigusi taga ajada ja partnerile tema kohustusi meelde tuletada. Naiste poolt meestetööde tegemine ja peres meeste rolli ülevõtmine on paratamatu, kui muud võimalused on ammendunud. Aga enne seda võiks püüda mehega koostööd teha, isegi siis kui panustamine ei ole võrdsetes osades.

Ja seda, kellega on võimalik koostööd teha, ja missugusel määral, tuleks enne suuremate otsuste, nagu laste tegemine, endale selgeks teha. Ja pole oluline, kas mees on valmis tolmu võtma ja lapse mähkmeid vahetama. Kui ta on valmis panustama ühisellu mingil muul viisil, siis võiks sellega arvestada. Kõikide perede tööjaotuse mudelid ei peagi ühesugused olema. Ei ole mõtet unistada, et küll mees edaspidi muutub.

Vaadake oma tuttavate paaride hulgas ringi. Missugused on toimivad pered? Need, kus tehakse omavahel koostööd. Kui vaid üks mõtleb plaani valmis ja ootab, et teine seda vastuvaidlenatult täitma hakkab, siis tulevad konfliktid. Olgu plaanipidajaks naine või mees.

Mehed on minu arust palju loogilisemad ja ratsionaalsemad, samas alluvad nad käsutamisele ja nõudmiste esitamisele kehvemini. Kuna naised on kergemini allutatavad, siis toimivad ka need peremudelid päris hästi, kus mees teenib raha ja otsustab, ja naine täidab käske.

Minu elukogemus ütleb, et meestega on koostööd lihtsam teha kui naistega. Naiste emotsionaalsus ja põhjendamatult kõrged ideaalid takistavad sageli mõlemat poolt rahuldavat kompromissi leidmast. Nii jään ma (eri)arvamusele, et koostöö tegemise osas on naistel arenguruumi. Selle asemel, et mehi seitsmes surmapatus süüdistada, tasuks ka enda sisse vaadata. Ka siin bloginduses naiste mõningaid seisukohti lugedes olen mõelnud, et vaesed mehed, kes niisusguste naistega elama peavad ;)

Anonüümne ütles ...

jah,muidugi tuleb valida kellega lapsi teha, ja arvata võib, et eks valitaksegi, nii nagu kellelgi mõstus võtab ja võimalused avanevad:)Sellegi poolest lahutatakse pooled abielud ja needki, mis püsima jäävad ei pruugi alati harmoonilised olla. Koostöö ja ühised plaanid on head ja hädavajalikud asjad. Oma õigusi tuleb siiski ka mõnevõrra taga ajada, sest kui seda ise ei tee, siis võib teine pool (olgu mees või naine) päris kergesti üldse ära unustada, et teisel ka mingid õigused on. Tööjaotus ja see, kes kui palju ja mida just panustab pereellu, on ee... muidugi keerulised küsimused, milles peaks olema omavahelise suhtluse käigus võimalik kokku leppida ja kompromisse leida, loomulikult. Ja eks need asjad aja käigus paika loksu ka, kui hästi läheb:) Mu arust asjad siiski päris nii pole, et nagu algul oli, nii ka jääb ja miskit, seal hulgas siis inimesed üldse ei muutu. (eks aastatega mõnevõrra oskusi ja elutarkust ikka juurde koguneb; no näiteks saad teada, et teine inimene siiski ei muutu ;) Elu on dünaamiline ja ootamatusi tuleb ikka ette. Aga kui naine (või harvemal juhul mees) on juba lastega mingil põhjusel üksi jäänud, peab ise toime tulema, siis on mõnevõrra julm ja (loomulikult ka hilja) võibolla öelda, et miks sa (ma) ise meest paremini ei valinud, ega su (mu) lastestki nüüd head nahka loota ole, sest isa geenid on ilmselt kehvad ja ega su (mu) enda omadki saa palju paremad olla, kuna nii rumal olid (olin) Rohkem on sellisel juhul abi ilmselt selle meelde tuletamisel, mis põhjused kunagi pere loomisel ja ühiste laste saamisel olid. Tõepoolest tuleks mõlemapoolselt pingutada, et lapsed peale lahutust vähem kannataksid, ideaalis siis. Ja kui siis selgub, et põhjuseks oli see, et üks või ka mõlemad osapooled ei leidnud lihtsalt kedagi paremat... hmm, mis siis ikka universumi suurust arvestades polegi see vbl nii tähtis küsimus ja lapsed tuleb suureks kasvatada ikka. (Seda siis nii sel juhul, kui enam koos ei elata, kui ka juhul kui elatakse)

muusake ütles ...

Meil toimib päris edukalt see koostöö variant, et mees teenib raha ja otsustab oma asju, ja vahel täidab vahelduseks ka naise käske. Ja vahel on isegi kõik rahul. ;)

konn, lendav konn ütles ...

Elu on meri, mitte konnatiik, kuhu isegi sülitades ei teki laineefekti;) Et las siis lainetab ja tormleb, küll rahuneb ajuti ka peegelsiledaks. Meie valikuks on kas pilet kruiisilaevale või aerupaat, mõnele ka allveelaev, millest ainlt periskoobiga saab tõelist elu vaadata!

Konn - kodukootud, aga ikkagi isane;)

Emmeliina ütles ...

oleme vanamehega neli poega täiskasvanuks kasvatanud.

lapseootele jäädes ei tulnud ma selle peale, et peaksin tagataskusse panema variandi, et peaksin neid üksi kasvatama.
isegi haigusele ja surmale ei oasnud noore inimesena mõelda.

küll aga oleksin tahtnud õpetust, et on mõned minu arvates olulised koostõed, mida peaks enne kokku elamist läbi rääkima.

näiteks laste arv: kui ikka naine on nn. elukutseline sünnitaja (minu ämm oli) ja mees lihtsalt laseb asjal toimida ja siis hiljem tuleb välja...et on ülejõu valik tehtud.
sellepärast arvan, et laste arvu määrab ikka naiselik tarkus.

kuid on veel palju asju, mis kergekäelise lahkumineku põhjustavad. Näiteks ei lepita kokku, millist elumudelit voolima hakata. Kui naine tahab olla kodune, lastega ja loomadega tegeleda, siis oleks hea mehel seda teada. Või vastupidi, kui naine tunnetab, et temast ei saa koduhoolikut vaid ta tahab ennast jagada enesetäiendamise ja kodu ning karjääri vahel, ka siis oleks see, mida varem, seda parem selgeks rääkida.

Pluss nüansid, mis erimeelsusi süvendavad: on majainimesi, on korteriinimesi, on paikseid, on rändajaid.

minu meelest võtame me oma elu mudeli ikkagi kodust kaasa. nii et enne poleks paha vaadata oma äia või ämma, et vananedes ei tabaks ehmatus: abiellusin noore lokilise linnakoolist tulnud poisiga ja sain vananedes maamehe moodi talumehe.

Bianka ütles ...

Kuidas see ütlemine oligi, et kui noored oskaksid või vanad suudaksid ;) Küllap on see hea, et noorena ei oska kõiki ohte ja raskusi ette näha, muidu võib-olla ei söandakski keegi seda keerulist teekonda ette võtta ja lapsi saama hakata.

Voldemar-August ütles ...

Samuti kui öö ja päev moodustavad ööpäeva, moodustavad mees ja naine inimese. Öö ja päev on on olemuselt väga vastandlikud. Samuti on vastandlikud mees ja naine. Kuid mitte konfliktselt vastandlikud, vaid täiendavalt vastandlikud. ÖÖ ja päev ei ole ju omavahel vaenujalal.

Et suhte nimel pingutada, peaks teadma, mida siis õigupoolest peaks tegema. Peaks olukorda mõistma või tunnetama. Kui mees hakkab pingutama sel moel nagu tema asjast aru saab, ehk siis mehelikul moel, on paratamatu et asjad lähevad kiiva. Samuti läheb kiiva kui naine püüab suhet toimima panna vaid naiselikuse järgi.
Vastandlikuse printsiip on olemuselt väga lihtne. Kui naisel on väga hästi arenenud mingid omadused, on loogika järgi mehe tugevuseks selle vastand.
Muidugi on mehe ja naise kooselu üks äraütlemata keeruline asjandus ja lihtsa vastandlikuse printsiibi esiletõstmine võib tunduda naiivsusena. Kuid selleks et tegeleda keeruliste asjadega, peavad lihtsad asjad kõigepealt selged olema. Enne integraalvõrrandeid peab oskama liita ja lahutada.

tuuseldaja ütles ...

Leenu Kübar (sünd. Müts)

See nimekuju näitab ära, et ajalooliselt valitsesid maailma mehed. Naine oli lihtviisiliselt mehe vara. Tütred isade (Müts) ja naised meeste (KÜBAR).
Valitses füüsiliselt tugavama õigus.

Maailm on muutunud. Looduse poolt mehele kaasa antud suurem füüsiline jõud ei ole enam niiväga määrava tähtsusega.
Naine ei pea enam ellujäämiseks mehe omand olema.
Religioon on teed andnud sotsiaalabile. Seesugune olukord annab naisele võimaluse olla maailmavalitseja.


Aga tegelikult koosneb kogu maailm kahest poolusest.
Mehest ja naisest.
Naisest ja mehest.

Kumb kehapool Sinus on valitsev?
Parem?
Või vasak?

Trulla ütles ...

Tuuseldajale tuletaks meelde, et enne patriarhaati oli matriarhaat (siis kui naised koriluse aegadel perekonna toitmist peamiselt oma õlul kandsid). Kui hakati koduloomi pidama (nendega jandamine nõudis rohkemat füüsilist jõudu) nihkus ülemvõim perekonnas ka meeste poolele (tulemuseks Kübar (sünd. Müts) elik naise kuulumine mehele). Aga tänapäeval on need asjad jällegi ujuvile läinud. Hetkel ei kuulu keegi kellelegi - jälle mõneti segane olukord, parim väljapääs ilmselt suutlikkus koostöö ja vastastikus arvestamise ja pühendumuse lepinguid sõlmida. (Aga seda oskust ei olegi nii paljudel kui arvata võiks.)