reede, 7. oktoober 2011

Naiste- ja meestetööd

Mäletan, kui ma ise keskkooli lõpetasin, oli maakorraldus üks erialadest, mida tahtsime koos pinginaabriga minna õppima. Ega ma väga täpselt ei teadnud, mis see endast kujutab, aga tundus huvitav. Maamõõtmine ja välitööd, tol ajal võib-olla isegi laia kodumaa avarustes. Ema laitis mu plaani maha, et see pole mingi naistetöö. Ja otse loomulikult sain ma tema peale vihaseks. Mis naiste- ja meestetööde vahetegemine see olgu! Naised pole millegi poolest meestest kehvemad. Kes veel mäletab, tol ajal oli meeste ja naiste võrdsuse asi vist isegi rohkem "ära korraldatud". Kuulus naistraktorist pidi igal edukal kolhoosil välja panna olema, ja ülemnõukogusse valiti samuti kandidaate kvootide alusel. Kas peaksime nüüd tolleaegset elukorraldust taga nutma?

Mina ise olen aga vanemaks saades taibanud, mida ema tookord mõtles. Miks naistele meestetööd ei sobi. Mitte sellepärast, et nad nendega hakkama ei saaks. Vaid sellepärast, et naise ellu tulevad ükskord lapsed. Ja iga töö kõrvalt ei ole võimalik nende eest hoolitseda. Naiste ja meeste võrdsetest võimalustest võivad tuututada naised, kel pole lapsi ja kes ei kujuta ette, mida see tähendab. Lastega ema peab jõudma kindlal kellaajal lasteaeda, käima lastevanemate koosolekul, õhtul viima last trenni ja tooma tagasi, seejärel vaatama, et ta õpitud saaks. Naise töökoht peab olema selline, kust ta saab jääda haige lapsega koju, ilma et teda lahti lastaks. Ja sellised kohad ongi nn. naiste töökohad. Mis tähendab seda, et ka palk on väiksem. Ja see lastega seotud lisakoormus kestab mitte ühe, vaid kümneid aastaid, kui on rohkem lapsi. Naise konkurentsivõimet tööturul vähendab see asjaolu möödapääsmatult.

Ah et mees peaks samaväärselt osalema laste kasvatamises? Nõus sellega, ja kui hästi läheb, siis osalebki. Aga kas naine saab tänapäevase lahutuste protsendi juures oma tulevast eriala valides sellega 100%-liselt arvestada? Ja meestega võrdselt töö murdmine ja sama palga välja teenimine on üks suur tegur, mis perekonna lagunemisele sageli kaasa aitab. Karjäärinaistel (=meestega võrdsetel naistel) pole kodu ja pere jaoks piisavalt aega ja selliste naiste edulugusid lugedes on mulle silma jäänud, et enamasti on on selle saavutuse hinnaks olnud lahutus.

Võiks tahta, et tööandja maksaks omast taskust kinni meeste ja naiste erinevast tööpanusest tuleneva vahe. Aga miks ta peaks? Või et riik maksaks rohkem lastetoetusi, et kompenseerida naiste väiksemat palka? Ühest küljest oleks muidugi tore, aga teisest küljest on niigi neid hirmutavalt palju, kes juba praeguste toetussummadega näevad laste saamises äriprojekti. Pealegi on minu arust ikkagi lapsed rohkem perekonna kui riigi asi. Sest kust tuleks riigi raha suuremate lastetoetuste jaoks, ikka ühe (rohkem teeniva) käest ära võttes ja teisele (väiksema sissetulekuga perele) andes. Aga kui raha lahkelt niisama jagatakse, viib see alla inimeste tahtmise rohkem pingutada. Mis omakorda vähendab tootlikkust, riigi konkurentsivõimet ja seega ka jagatavat maksuraha. Sotsialism on seda veenvalt näidanud.

Muidugi ei tähenda see seisukoht, et riik ei peaks puudustkannatvate laste heaks midagi tegema. Aga mina leian, et pole õige mitte vanematele raha valimatult peo peale laduda, vaid katta vähekindlustatud perede lastega seotud kulutusi, anda koolis vajaminevaid vahendeid, tasuta lõunat ja ringide raha. Ja samuti peaks riik võtma enda peale üksikvanematele alimentide maksmine ja nende väljanõudmise, kui see normaalsel viisil ei toimu. Kõiges muus osas peaks aga pered oma lastega ise hakkama saama. Olgu siis kas naiste- ja meeste rolli võrdsustamise abil või järgides klassikalist mudelit, kus ema pühendub rohkem kodule ja isa rahateenimisele.

Tean mitut tublit naist, kes töötavad ametites, kus mehed ja naised saavad samaväärselt kõrget palka. Aga see tähendab, et naisele ei tehta allahindlust seoses lastega. Kui on vaja minna komandeeringusse, siis peab tal vanaema või lapsehoidja olema võtta. Haige laps ei tohi liiga sageli tööülesannete täitmisel takistuseks olla. Aga kui lapsega seotud mured hakkavad tema tööd segama, siis juhtub üks kahest, kas naine hakkab oma meeskolleegist vähem palka saama või jääb sellest töökohast hoopis ilma ja peab otsima endale nn. "naiste ameti". Minu arust on see loogiline. Praegu käimasolev hüsteeria naiste ja meeste palgalõhe vähendamiseks on liiga lihtsustatud asjale lähenemine. Kiireid ja häid abinõusid mina küll ei näe selle probleemi lahenduseks. Kui, siis vaid mingit "pakasuhhat" väljamaistele arvustajatele ettenäitamiseks.

64 kommentaari:

uurija ütles ...

"Lastega ema peab jõudma kindlal kellaajal lasteaeda, käima lastevanemate koosolekul, õhtul viima last trenni ja tooma tagasi, seejärel vaatama, et ta õpitud saaks."
Ainult üks küsimus. Miks seda kõike PEAB tegema ema, mitte isa? Mina näiteks õppisin väga sageli just koos isaga.
Minu arvates võtavad naised ise just sellise suhtumisega mehelt vastutuse ära ja siis kurdavad, et mehed ei aita lapsi kasvatada. Ma saan aru, kui naised tegelevad imikutega, aga halloo! - lasteaialapsega peaks iga normaalne mees hakkama saama, rääkimata koolilapsest.

Kaur ütles ...

Ma ausalt ei saa aru, kas see sissekanne on sul nüüd sarkasm või ei. Kui ei ole... siis... no vt uurija kommentaar.

Kaur ütles ...

Ja pole see imik ka mingi imeloom.

notsu ütles ...

See trenniviimise asi on kah omamoodi nähtus. Mind ei viinud keegi kuhugi ringidesse, ise läksin, ja ma ei olnud mingi ebatavaliselt hüljatud ja hoolitsuseta laps, kõik käisid ise ringides. Mul on sõbrannasid, kelle vanemad said sellest, et laps on mingisse pioneeride palee ringi läinud, üldse alles tagantjärele teada, kui laps suvatses neile öelda.

uurija ütles ...

Jah, imik ei ole imeloom muidugi, aga imetada on isal mingite kehaliste iseärasuste tõttu siiski suht raske :) Mähkmeid vahetada - palun väga!

Bianka ütles ...

Imikuga ongi imelihtne, siis on ema lapsepuhkusel. Aga probleemid algavad siis, kui ema peab tööle naasma ja laps läheb lasteaeda. Esimene aasta on pahatihti graafik selline, et 3 päeva lasteaias, kolm nädalat haige. Vahet pole, kumb vanem oma töölt ära on, tema tööalasele konkurentsivõimele see kasuks ei tule. Ja kui mõlemad on ära vaheldumisi, siis võib juhtuda just nii, et kummalgi on mingi oluline asi tööl ja ta ei saa ära jääda. Muidugi on olemas veel vanaemad ja lapsehoidjad...

See jutuke pole mitte mingi õpetus ega elujuhis, vaid praktilise elu põhjal tehtud järeldus, miks on nn. "naiste ja meeste" ametid. Muidugi võib olla ka nii, et mees peab sellist ametit, kust saab käia lastega tegelemas ja naine saab täielikult pühenduda oma tööle. Või jagatakse ülesandeid. Sellega peab siiski arvestama, et keegi peab laste jaoks saadaval olema.

Nagu mina aru olen saanud, on tänapäeva laste elu nii pingeline, et kui ta oma käigud kõik bussiga käiks, ei jätkuks enam uneaega. Ja elukoht loeb samuti. Mina näiteks ei saanudki ringides käia, sest elasin liiga kaugel.

konn, lendav konn ütles ...

On keegi sõnavõtjatest isa? On keegi sõnavõtvatest isadest üksinda üritanud imikut kasvatada? Või lasteaialast? Hallooo??!!

Bianka ütles ...

Minu isiklik värske kogemus ütleb seda, et kahe väikese lasteaiaealise lapse haiguste aja katmiseks ei piisa ka kahe vanema ühistest jõpingutustest, mina kui vanaema pean suure osa veel enda kanda võtma. Ning ma ei kujuta ette, kuidas üksikvanem ilma abita kõigega hakkama saaks.

Muuseas, kas teadsite, et ka vanaemale antakse lapsehoolduslehte!

Kaur ütles ...

lendav konn, mul on kolm last.
loe siit.

Kaur ütles ...

Kuidas üksikvanemate teema asjasse puutub?

Et üksik ema saaks lasteaialapsega hakkama, aga üksik isa ei saaks?

notsu ütles ...

Kui kaugel on kaugel elamine? Mina elasin Nõmmel, kool oli vanalinnas, mõni ring oli kooli juures, mõni Pioneeride palees Veskimetsas, mõni kesklinnas, mõni juhtumisi ka sealsamas Nõmmel. Kooli ligi olevate ringidega oli lihtne, sinna oli nagunii juba mindud. Ja ma mäletan hästi, kui pikad koolipäevad meil olid (põhikoolis reeglina 7.45 kuni 15), kas praegu on pikemad? Pärast algklasse muidugi keegi minuga naljalt koolitükke ei teinud, mingist vanusest olekski nagu normaalne, et laps tegeleb asjaga ise, aga kuni tehti, tegelesid sellega mõlemad vanemad, sedamööda, kes mida paremini ise oskas.

Töökohtadest, mis ei luba puududa: mul on kõva veendumus, et sellist tööd tasub vastu võtta ainult siis, kui on piisavalt kõrge palk, et selle abil ajaprobleeme lahendada. Nt vajadusel lapsehoidjale maksta.
Kui töö nõuab palju aega, aga nii palju raha ikka sisse ei too, no siis on jama töö ja parem oleks see millegi muu vastu välja vahetada.

Ma tean mitut üksikvanemat, eks nad palkasidki lapsehoidjaid. Isegi oma kesise palgaga.

Mis imikute imetamisse puutub, siis ma tean ka naisi, kellel pärast sünnitust selgus, et piima ei jätku või ei ole üldse, ja üles kasvatati need lapsed ometigi.

notsu ütles ...

(uneaega ei jätkunud lapsena ka minul, aga ma süüdistaks selles pigem seda, et koolis raisati kole palju aega molutamise peale, kui seda, et ma pidin bussiga/rongiga sõitma. Ega linnaliikluses pruugi autoga kiiremini saadagi (rong on nt üsna väle liikumisvahend) Auto ei lahenda ajakavaprobleeme).

notsu ütles ...

Kaur, kui ma su blogi loen, siis meenutab see päris palju seda, kuidas mu isa minuga tegeles (nt unejuturituaal).

Kaamos rules! ütles ...

Kui aus olla, siis tundus mulle ka esimese lugemise peale, et tegu on peene sarkasmiga. Kahjuks ma eksisin.

konn, lendav konn ütles ...

Avasin kah Kauri blogi - tubli isa ja veel tublim spordihärg:D Kiidan heaks! Ikkagi on emasel inimesel loodus andnud lapsega tegelemise poolelt palju rohkem ja nagu tabavalt märgitud - imetada isa imikut kuidagi ei saaks. Olen Bianka avaldisega kahe käe ja kolme jalaga nõus - ju me oleme oponentidega erinevad generatsioonid, rääkimata erinevatest kogemustest väikelaste kasvatamisel.
Ma nüüd enam ei mölise:D

Bianka ütles ...

Kusjuures tahaks siia juurde lisada, et niipalju kui mina tean, on härra Konn ka väga hea isa ja oma laste eest hoolitsemises kõvasti osalenud.

Minu lause "lastega ema PEAB..." ei olnud mõeldud tõesti kohustusliku postulaadina. Õigem oleks olnud öelda "PEAB arvestama sellega, et... jne" Ja kui seda kõike ei taha või ei saa teha mees, PEAB naine seda ise tegema ja oma elukutse valikul sellega arvestama. Siiski usun, et igaüks luges mu jutust nagunii välja just seda, mida tahtis, isegi kui mu sõnakasutus veidi täpsem oleks olnud :DDD

helle ütles ...

Igihaljas probleem, aga saadi vanal ajal ja saadakse ka nüüd kuidagi hakkama. Inimene on ju leidlik!
Ma vaatasin eile esimest korda saadet "Kodutunne" (kanal 2) ja ei jõua siiani ära imestada, kuidas sealne pereema Siisi tuli toime oma haiguse ja 8 lapsega üksipäini!
Eks vanavanemad pea ka aitama, loomulikult!
Mis puutub naiste- ja meestetöödesse, siis moodsas maailmas ei tohiks nii rangelt vahet teha, kui ikka on toimivad pered ja ühised eesmärgid.

Rents ütles ...

Kahjuks see rinnapiimavajaduse rõhutamine ei pea hästi paika - aastal 2005 sai väidetavalt ainult pool 6kuustest lastest kasvõi KORRA PÄEVAS rinnapiima. See kord võib olla ka hommikul või õhtul, lisaks on võimalik piima välja lüpsta jne. Enne seda kuue kuu piiri isa vanemapuhkusele jääda nagunii ei saa. Ma mõnda tean, kes on jäänud - nemad on teinud seda siis, kui laps on aastane või vanem ja üldiselt ei ole rinnapiim enam selle peale nii oluliseks faktoriks.

Aga teemasse - ütlen ausalt, et minu isa on šovinist. Aga trenni viis ta meid vennaga vahel sellest hoolimata (enamasti käisime ise) ja lastevanemate koosolekul käis ta ka. Samuti käis lastevanemate koosolekul alati mu sugulaste isa, kes on küll ka muudes aspektides võrdõiguslik. Ehk peitub siin ka tibatilluke osa sellest, et kummaski peres pole ükski poeg tulnud selle peale, et kool pooleli jätta ja nende Eesti meeste hulka astuda, kellele kasvõi gümnaasium unistuseks jääb?

Rents ütles ...

Transpordist - Tartus/Pärnus võib ehk tõesti autoga kiiremini saada, aga Tallinnas tähendab lapse sõidutamine enamasti seda, et lapsevanem saab nautida lapsega ummikus passimist ja ajavõitu tegelikult ei ole. Minu meelest on Tallinnas trammide-trollide-busside süsteem hästi välja arenenud ja saab üsna kiiresti ükskõik kust ükskõik kuhu. Päris uutest rajoonidest läheb vist kauem, sest seal on ikka nii, et vahel läheb arendajal meelest, et kanalisatsioon võiks ka olla, vahel unustatakse ära, et kõigil polegi autot jne.

soodomakomorra ütles ...

Mina ei saa aru, miks peaks Bianka jutt sarkasm olema?
Mulle tundub väga loogiline.

Kaamos ütles ...

Sarkasmina tundus see jutt mulle päris algusest peale, "Kuulus naistraktorist pidi igal edukal kolhoosil välja panna olema" ajas üpris valjusti itsitama (kas keegi teab, miks need "naislööktöölised" üldse tekkisid?) ja tõdemus tegudest, mida lastega naine kõike pere jaoks peab tegema, aga mida mees võib teha oli ikka väga kiiksuga ja naljakas.
Aga eks ta ole - igal oma elu ja oma viis seda elada ning kõige selle juures on tähtsaim inimese enda veendumus, et nii saab õnnelikuks.

Kui vaid keegi oskaks seletada, miks kurikuulsa palgalõhe vähendamise võimaluste otsimine hüsteeria on? Mu meelest ei ole tegemist kampaaniaga, kus naistele hakataks palgale "vagiinalisa" juurde keevitama ilma tegeliku tööpanuse olemasoluta, ma olen sellest pigem sedapidi aru saanud, et kaks inimest, kellest üks on mees ja teine ei ole seda sugugi teevad sama tööd sama koormusega ja sama pikalt peavad saama siiski ühesuurust palka. Või on mul midagi ikka päris tõsiselt kõrvust mööda libisenud?

Oudekki ütles ...

Üldiselt, minu arvates vastutavad pere ja kodu eest mees ja naine täpselt ühtemoodi. Kui koos elatakse, siis tuleb kohustusi jagada, mitte nii, et naine teeb seda, mida mees ei taha ka siis, kui naine ise ei taha.

Samas, mõnes mõttes on naisel seoses lapsega suurem psühholoogiline koormus. Naine teab, et "tema saab lapse" ja seda juba suhteliselt väikesest peale. Mehi osaliselt kasvatatakse teistmoodi, aga mehel on võimalus lapse juurest ära kõndida ja uskuda, et küll lapse eest hoolitsetakse, kui naisel.

Seega, naine tööd otsides peab arvestama võimaliku üksikema staatusega. See tähendab, et ta peab suutma oma palgast ära toita ja katta mitte ainult enda vaid ka oma lapse ja vajadusel lapsehoiu. Ja palk peab olema nii suur, et sealt saaks panna kõrvale ajaks kui imetada, kui laps peaks pikalt haige olema ja mis kõik veel. Sellest loogikast lähtuvalt aga suudaksin ma põhjendada ainult palgalõhesid naiste kasuks.

Praegu on naistel rohkem tööd, rohkem vastutust, vähem palka. No misasja?!

(PS! Sama töö eest sama palk, ilmselgelt. Aga naised peaksid ju otsima just kõrgemapalgalisi töökohti, neil on rohkem riske, mida maandada)

Hundi ulg ütles ...

Pisut täpsustust on vist küll vaja, Kaamos. Kui paar aastat tagasi räägiti, et võrdse töö eest võrdne palk, siis nüüd pole see enam eriti aktuaalne. Praegu on tulipunktis see, et tööturul ja ühiskonnas tervikuna on mingid ametid enamväärtustatud kui teised. Seejuures leitakse ja on ka tõestatud seda, et väiksemapalgalistel, vähemväärtustatud töökohtadel töötab rohkem naisi kui mehi. Ning seda olevat vaja muuta. Teisisõnu, orkestris on vaja ümber istuda, siis kõlab orkester paremini.

Mina saan Bianka postitusest aru sedasi, et ta proovib seletada, miks selline olukord eksisteerib.

Kaamos ütles ...

Olukorra seletamine on kahtlemata õigustatud, kuid kas niisugune olukord ka õige on?
"Asjad on nii sellepärast, et need lihtsalt on nii" ei ole hea argument status quo säilitamiseks. Kasvõi näide, et lapsed jäävad lahutuse korral naise kasvatada. Meesõiguslased, kus te olete, ilma naljata - ka see on sooline diskrimineerimine, sedapuhku meeste kahjuks.

Bianka ütles ...

Tegelikult on Kaamosel õigus, see osa oligi sarkasm, kus ma rääkisin, et vanasti oli naiste ja meeste võrdsus paremini tagatud ;) Aga see oli ju pseudo, ja praegused hüsteerilised abinõude otsimised palgavõrdsuse tagamiseks on samuti pseudo.

Me kõik oleme ilmselt ühte meelt selles, et perekonnas peaksid nii isa kui ema mõlemad osalema laste kasvatamises. Aga see ei tähenda ilmtingimata täielikku võrdsust kõigis tegudes. Kui üks võtab enda peale rohkem lastega tegelemise, siis saab teine vabamad käed tööalaseks eneseteostuseks (mis tähendab reeglina ka suuremat sissetulekut). Ükskõik, kuidas need rollid omavahel ka poleks jagatud. Oluline on, et mõlemad saaksid aru teise töö ja vaeva raskusest. Et mees koju tulles ei ütleks, et sina oled päev läbi kodus (lastega) olnud, miks sul söök valmis ja tuba korras pole? Ja et naine ei vinguks, et sa ei aita mind üldse kodustes töödes, kui mees surmväsinuna pikast komandeeringust koju laekub.

Nagu Hundi Ulg märkas, on tõepoolest minu jutt vaid hetkeolukorra konstanteering, mitte selle ainuõigeks tunnistamine. Naised reeglina on võtnud enda peale või neid on seatud sundseisu, et nad peavad laste eest hoolitsema. Nii hästi või halvasti kui nad suudavad. Ja seetõttu nad ei saa olla ametites, kus nõutakse 100%-list pühendumist (makstakse rohkem palka). Naise karjääriredel kulgeb ehk nii, et enne laste saamist jõuab ta oma ametiredelil arvestatava positsioonini, siis väikeste laste kasvatamise ajal on sunnitud töötama tagasihoidlikuma palga ja töökoormusega, et siis laste suuremaks saades taas asuda ennast teostama. Loomulikult kuuluvad naise valikutesse ka lõimetishoole andmine mehe või kellegi muu hooleks. Aga tavaliselt käib asi selle mudeli järgi ja seda kümmekond aastat, mil naised on lastega seotud ja teenivad vähem, ei anna minu meelest ühegi direktiiviga muuta.

Aga üks suur probleem on selles, et kui meiesuguste vanade kändude (nagu Rentsi isa, minu ja Konna) töötavaid elumudeleid asuda välja vahetama, siis kas uued on ikka elujõulisemad ?

thela ütles ...

Naistel ja meestel on absoluutselt võrdne õigus otsustada, kas nad soovivad järglasi või mitte. Paljunemine ei ole kohustus ja teatavasti ongi üks Homo Sapiensi eripärasid muu loomariigiga võrreldes, et paljunemine ja seksuaalvajadus ei ole omavahel seotud.
Tsiteeriksin siinkohal inglise näitlejannat Helen Mirrenit, kes küsimusele, mis on tema elu keskkonnasäästlikuim tegu, vastas, et tal ei ole lapsi. Igaühel on õigus oma eluviis ise valida.

Bianka ütles ...

Just nii, Thela, naise tänapäevaste valikute hulka kuulub ka laste mittesaamine ja sel juhul ei näe ma küll mingit põhjust palgaerinevusteks sama töö eest. Kõik sõltub siiski isksusese enda läbilöögivõimest. Tegelikult määrab seesama isksuse läbilöögivõime suuresti ka rollid perekonnas. Ja see ei tähenda ilmtingimata tugeva naise poolt rohkem teenimist või suuremate ülesannete enda peale võtmist. Ta lihtsalt oskab perekonnas panna reeglid paika nii, et kõik funkab ja osalised on rahul ;)

Trulla ütles ...

Mul tekkisid kommentaare lugedes enam-vähem samad mõtted nagu Oudekkilgi. (Ja seda ütles põhipostituses pmst ka Bianka.) Ses mõttes, et naine peab lapsi saades siiski alati valmis olema valikuks, et mees otsustab mingil hetkel, et lapsed ja tüütuks muutunud naine on ikkagi liiga suur koormus ning läheb mujale piimajõgesid ja pudrumägesid otsima. On muidugi ka kohusetundlikke isasid - ja mitte vähe, aga kahjuks on ikkagi väga palju ka neid pohhuiste. Ja naine peab olema valmis puhuks, kui tema valitud toredana tunduv noormees laste ilmudes kergema elu peale otsustab põgeneda. Sest naine ei saa niisama lihtsalt oma lastest lahti öelda ja uue elu peale sammuda, pea püsti ja käed vastutusest vabad. (Kuigi esineb sedagi, aga siiski marginaalsete numbritena.) Miks see nii on, et mehed endas samasuurt vastutust omaenda eostatud laste ees ei evi kui seda tunneb neid lapsi sünnitanud ema, see on muidugi iseküsimus - aga jah, naine peab põhimõtteliselt alati olema valmis selleks, et ta jääb oma lastega üksi. (Võib ka juhtuda, et mitte mehe jalgalaskmise, vaid näiteks hoopis enneaegse siitilmast lahkumise tõttu - riskialtid ja ruttu läbi põlevad, nagu need mehed olema kipuvad.)

Nii et põhimõtteliselt olukorras, kus naine on topeltvastutusega (töö ja kodu ees) ning mees pooleteisega (töö ees kindlasti, kodu ees kuidas parasjagu südametunnistust jagub), samas meesterahva palk enamasti vähemalt pooleteisekordne, tavaliste naiste-töökohtade omaga võrreldes... Mh, ma tunnen ka, et laste soetamine ON risk tänapäeva maailmas - ning naine kes seda siiski otsustab, on ilmselt peast pisut pehme. Aga no iibeolukorra õnneks meil neid peast pehmeid ikka leidub veel.

Rents ütles ...

Trulla, sinu kommentaarist tuli välja, et naine tegelikult SAAB oma lapsi hüljata, naised lihtsalt teevad seda harvem. Arvan, et ka siin on oma osa ühiskonna survel - vähemalt mina olen näinud olukorda, kus pere hüljanud mees läheb suguvõsa koosviibimistele nagu õige mees kunagi, uus linnuke käevangus, naine, kes lapsi kasvatab, ei julge aga minna, sest ta jäeti ju maha, järelikult on tal põhjust häbeneda. Igasugusest loogikast lähtudes on selline suhtumine muidugi absurdne, aga kui naine häbeneb isegi seda, et ta jäeti maha (= ta ei olnud piisavalt hea), siis see, kui naine suisa ise minema kõnniks, oleks täiesti ennekuulmatu.

Trulla ütles ...

Nojah, ma mõtlengi, et muidugi SAAB, nii põhimõtteliselt puhtfüüsiliselt - aga ühelt poolt seesama ühiskondlik mentaliteet ja moraal - et naine ON alati oma laste eest vastutav, tehku mees siis mida tahab (miskipärast mehe puhul see pahameel nii suur ei ole, kui tema oma laste juurest nelja tuule poole otsustab tõmmata - no natuke mõnatakse ja porisetakse selja taga, aga otsest sõimu ja äratõukamist suguvõsa poolt küll ei järgne --- jätab aga naine oma järeltuleva põlve hooletusse, on kaks suguvõsa tagajalgadel, kolmveerand kohalikku küla takkapihta), lisaks aga ikkagi (ma oletan, et siiski see on kindlasti mingil määral ka looduse ja geenide poolt nii seatud) on naisel ka emotsionaalne ja vaimne seotus oma lastega suurem kui väga-väga paljudel isadel. See lihtsalt on nii, naisel on ka emotsionaalselt raskem oma lastest lahkuda. Mees läheb rahus tööle, kui tal väikelaps kodus on, teeb seal oma tööasju ja ei mõtle lapsele-naisele enne kui jälle aeg koju minna on. Naine läheb tööle ja pingutab kõigest väest, et mitte oma lapse peale kogu aeg mõelda. Kas selle eest aga tõesti vähem palka peaks maksma... võib-olla tõesti (turumajanduse tingimustes), aga sellisel juhul muidugi on kõigil vähegi oiukamatel emadel mõistlik oma tütreid kasvatades neile juba varakult mõista anda, et emadus ja kõhn leivakott (potentsiaalselt puuduvatest esmatarbekaupadest vale meest valima juhtunute puhul rääkimata) käivad väga suure tõenäosusega käsikäes. Muidugi võib juhtuda, et õnnestub ka miljonär kinni krabada ja sedamoodi oma rahaprobleemid lahendada - aga kui naine tahab mitte tunda end mehe ülalpeetavana (kahjuks paljud ülalpidamist pakkuvad mehed ei jäta ka rõhutamata oma ülemuse-positsiooni sellises suhtes - võib-olla õigustatult, aga sellegipoolest ülalpeetavale alandustunnet tekitades), siis on targem tegu lapsed küll tegemata ja eluvalemist välja jätta.

Trulla ütles ...

Muidugi mina ise olen see peast pehme. Mul on kaks last ja pmst ei ole ma neid muidugi riigile sünnitanud vaid ikka iseendale, oma leivakoti ja kulu ja kirjade peale. Aga selle kõige taga on muidugi kahtlemata see, et ma olen vähese ettenägemisvõimega tuulepea - täna on mees abiks ja hea isa, eks homne hoolitseb enda eest. Peaks see homme siiski mehetuna saabuma - noh, eks ma siis kopsin pead vastu seina ja loodan, et vähemalt suurem laps selleks ajaks juba oma elu peale on jõudnud. Oleks ma aga kalkuleerivam olnud (mitte tuulepea, kes ma olen), siis ilmselt oleksin praegu lastetu career female olnud.

Bianka ütles ...

Teate, mina tegelikult ei saa päris hästi aru, kust need suured palgaerinevused ikkagi pärit on. Võib-olla on näiteks naiste poolt teenitud palk jagatud tööealiste naiste arvuga, ja sel viisil saadud tulemus ei näita ju naiste tegelikku palka. Nii nagu on imelike arvutuste tulemusena saadud keskmine palk, mis ei vasta tegelikkusele.

Sest kus töötavad naised? Väga suures osas riigiametites, olgu õpetajate arstide-õdedena või mingite ametnikena. Seal aga on ju palgaastmed paika pandud, sõltumata soost. Kui küsida, kas õpetaja peaks rohkem teenima kui politseinik? On kuulda, et ka politseis hakkab naisi üha rohkem olema. Kokkuvõttes, riigieelarve suurus on, nagu ta on, ja sealsed palgad ei võistle erasektoriga ka mujal maailmas.

Erasektoris aga mängib palga suuruses rolli konkurents. Kas on mõtet võrrelda näiteks ehitaja ja poemüüja palka? Kui ehitajaid ei jagu, meelitatakse neid suurema palgaga teisest firmast. Kui aga poemüüjaid ei jätku, siis lihtsalt töötab vähem kassasid... Mida saaks teha selle vastu?

Bianka ütles ...

Trullale: see ongi naisel üks väga oluline oskus valida oma lapsele selline isa, kes esimeste raskuste puhul jooksu ei paneks ;) Sinul on see ilmselt õnnestunud!

Anonüümne ütles ...

Oot, kas ma sain õigesti aru, et arstid-õed-õpetajad on naistetööd, sest ei vaja 100% pühendumist?

notsu ütles ...

Kokkuvõttes, riigieelarve suurus on, nagu ta on

Aga kui arutatakse, et sektorites, kus töötab naisi (nt õpetajate ja arstide töö), tõuseks keskmine palk juhul, kui sinna ilmuks rohkem mehi tööle, kas siis sõltub riigieelarve suurus töötajate soost?

Muide, tööpanuse ja palga suhtest: see lapsega haiguspäevade võtmise argument on ikka väheke kahtlane - kõigil naistel ei ole väikelapsi, mõnel ei ole üldse lapsi. Kõige kehvem pidi lugu olema just pensionieelikust naiste palkadega ja mis väikelapsega kojujäämist või rasestumist neilt enam karta?

Sel juhul võiks ju sama hästi olla palgalõhe meeste kahjuks, sest mõtleks, meeste hulgas on statistiliselt rohkem alkohoolikuid, kes mõnikord jätavad joomise pärast tööle tulemata ja mõnikord on purjus peaga tööl. Näide elust enesest: mu elukaaslane leidis üksvahe romantikahoos, et äkki prooviks töölise-elu, puhtalt meestest koosnevas kollektiivis, ja avastas huvitavaid antropoloogilisi fakte. Näiteks oli seal töö juures suur silt "Töö ajal alkoholi tarvitamine keelatud" ja kõik peale tema jõid töö ajal viina.

Aga kas oleks siis aus selle eest kahandada mõõdukalt joovate ja karsklasest meeste palka? et kõigis "meestetööde" sektorites oleks väiksem palk, sest nagunii tuleb ettevõtjal mõne mehe joomise pärast mõni tööpäev korstnasse kirjutada?

Hundi ulg ütles ...

Ma jagan, Notsu, Sinu järeldust, et seni väljapakutud lahendused on olnud pisut kummalised. Tulen tagasi oma eelmises kommentaaris toodud orkestri näite juurde. Võime ju panna trummilööja pasunat puhuma ja viiuldaja timpanit lööma. Veelgi enam,võime kehtestada kvoodid, kui palju naisi peab olema puhkpilli- ja palju mehi keelpillirühmas, kuid ega orkestri palgafond sellest muutu. Kõlapilt võib "meetmete" tulemusel muidugi muutuda huvitavamaks.

Kaur ütles ...

Miks mulle jäi tunne, et Bianka teeb nalja - on see loogika:

1) Naisel on lapsega rohkem tegemist kui mehel.
2) Tööandjad arvestavad sellega ja maksavad naisele juba ennetavalt vähem palka ("ta hakkab niikuinii ära käima") või annavad neile vähem kriitilised tööd (kust saab puududa / ära käia).
3) Kui nüüd peres tekib küsimus "kas haiguslehele jääb ema või isa", siis viib muidugi ema, sest tema rahaline kaotus on väiksem.
4) Ja ring saab täis.

Tuleb tõesti tunnistada, et kiireid abinõusid pole silmapiiril. Aga aeglases plaanis on muutused täiesti toimumas, see "naised viivad lapsi sinna ja tänna" selgelt muutumas. Lasteaias on lapsi toovad vanemad umbes pooleks. Trennides-huviringides samuti. Ja "olin haige lapsega kodus" on minu maskuliinses töökollektiivis üsna sage vabandus.

Muide, notsu ja teised, soovitan blogisid lugeda veidi skeptilisemalt. Kirjutajal on hirmus kerge jätta endast vale (liiga hea, suisa idealiseeritud) mulje. Mitte paha pärast, see on lihtsalt avaliku päeviku pidamise üks eripära...

Bianka ütles ...

Mis sa norid, notsu, ei ole mina seda maailma välja mõelnud ;) Ja mingeid lahendusi ei paku ka. Või peaks "Kreekat tegema"? Võtma laenu, et riigiametnike palku tõsta ;) Riigieelarve teemat ma siin lahkama ei hakka. Võtku keegi teine see ette.

Pühendumist vajavad kõik tööd, aga riigipalga peal olevate töötajate palk on reeglina paika pandud ega sõltu boonustest (töö tulemuslikkusest). Seal võib seadusega ettenähtud haiguspäevad rahus välja võtta. Ja tööaeg on ka selgelt paigas, ei ole ei ületunde ega ootamatuid komandeeringuid.

Anonüümne ütles ...

Sellel teemal on väga lai spekter - lugege kommentaare - ja mõnes mõttes on määrav erinevatesse generatsioonidesse kuulumine kogupildi nägemisel. Mina ei tea palgapoliitikast midagi, aga kui lastetu riigikogu saadik tõesti hüsteeriliselt räägib asjadest, nagu need temale paistavad, siis võtab muigama. Üks asi on suur mõte, teine tegelikkus. Meie väikeses uues Eestis ei ole paljud asjad sugugi veel paigas. Kui vaadata skandinaavia mudelit, siis seal on kõik need probleemid ajalugu. Meil puudub täielikult sotsiaalne tagatis nii lastekasvatusel kui tööelus. Rääkimata võrdõiguslikkuse teemast. Aga ka mina arvan, et naine sünnib emaks ja mees ei saa ema olla. See lihtsalt on nii. Mees saab olla väga hea isa, ja ka täiesti kõlbmatu isa. Aga ka naine saab olla süüdimatu ema. Samas seda, mis loodus paika paneb, vägisi ikkagi muuta ei saa. Mina ei hakka kunagi puid lõhkuma, kuigi mu mees peseb nõusid. Mina tahan ise juures olla, kui lapsel on palavik ja ta vajab mind. Ja kui olen täisajaga tööl, siis nõustun palgata puhkusega, kui ikka laps mind vajab. Aga sotsiaalne surve ja palgapoliitika teevad oma töö. Naised peavad saama võrdset palka juhul, kui nad töökoha rolli täidavad samas mahus ja sama hästi (või isegi paremini) kui mehed. Siin allaandmist olla ei tohi. Seega - dilemmad jäävad, nii palju kui on inimesi, on arvamusi. Ja väike Eesti peab veel suureks kasvama, et kõigil parem oleks.

Rents ütles ...

Kurb tõde on tegelikult see, millele Notsu osutas - kehvem palk on neil, kellel pole võimalik vastu hakata. Ei ole need 50aastased naised kehvemad töötegijad, aga nad teavad, et neil oleks raske uut tööd leida, nii et kannatavad välja. Ja siis inimesed, kes pole üldse süvenenudki sellesse, kuidas palgalõhet mõõdetakse (no google on ju olemas, ei ole ainult oma blogi), käivad ja arutavad tõsimeeli, et äkki liidetakse lihtsalt kõigi naiste palk kokku ja jagatakse naiste arvuga. Tule taevas appi. Mõõdetakse ju ka eraldi palku samades töövaldkondades ja sama töötundide arvu puhul, muidu võiks vabalt väita, et naised teenivad vähem, sest nende hulgas on rohkem poole kohaga töötajaid (mis on ka tõsi, aga palkade võrdlemises võrreldatakse ikka võrreldavaid asju, mitte ühe poole kohaga töötava muusikaõpetaja ja ühe 80 tundi nädalas töötava firmaomaniku sissetulekuid).

Bianka ütles ...

Keskmist palka igatahes arvestab statistika mitte maksuameti andmete järgi, mis on siiski ametlik maksulaekumiste alus, vaid riigiametnike, suurettevõtete ja valikuliste väikeettevõtete andmete põhjal, mida need esitavad. Ja kusjuures statistika aruandevormid on nii napakad, et mina küll ei viitsi suurt vaeva näha,et kõik viimseni õige oleks ja vaatan sageli lakke (tegelikult olen üldse loobunud seda jama kaasa tegemast). Niiet mina pole küll sugugi nii kindel kui Rents nende meeste-naiste palgaandmete täielikus tõelevastavuses. Näiteks võib naiste keskmise palga alla viia emapuhkusel olevate naiste osa. Tööleping neil kehtib, aga palka ei saa ja nii võib see olla iga lapse puhul kuni 3 aastat, see on vägagi arvestatav suurus. Ja see on üks suur erinevus muu maailmaga võrreldes, mis võibki meie andmed nii drastiliseks teha.

Kusjuures mõtlesin oma tutvusringkonna inimesed läbi. Kuigi ma täpselt teiste rahakoti paksust ei tea, aga kipub olema hoopis nii, et naiste palk suurem. Meestel on jälle ettevõtlustulu tõttu sissetulek suurem.

konn, lendav konn ütles ...

Mina näiteks pole rahul kisendava ebavõrdsusega enda (meesisend) ja koerakutsika (loomisend) vahel. Koer saab kolm korda päevas süüa, piisavalt juua, tal on tasuta eluase ja piiratud krunt, mille eest mina miskipärast maamaksu maksan, kord päevas käib ta jalutamas, mõnikord saab ka rihma otsast vabaks ning lisaks võib ta kõigi peale haukuda, kes talle ei meeldi. Võtame nüüd minu - süüa saan siis, kui ise endale seda luksust luban, eluaset mul ametlikult pole, rihma otsas jalutama keegi ei vii (tõsi, on kutsutud ilma rihmata) ja kui kellegi peale haugun, siis pean alati peeglisse vaatama, a kust ma seda peeglit iga kord võtan, seega ma pigem ei haugu!

konn, lendav konn ütles ...

Ah jaa, Rentsule haugun ikka vastu - kehvem palk minu firmas on neil tüüpidel, kes teevad tööd halvemini, aeglasemalt ja initsiatiivitumalt, mitte ei selgita me vastuhakkamise võimeid jõu-ja ilunumbreid tehes!

Rents ütles ...

Miskipärast on see alati nii, et kui öeldakse, et statistiliselt on meeste keskmiseks peenisepikkuseks 13 cm, ilmub alati välja terve hulk inimesi, kes ütlevad, et see ei saa tõsi olla, sest nende oma on küll 12 või 14 või suisa 20 cm. :D

konn, lendav konn ütles ...

Vaat kus - tuntud androloog dr. Rentsu;)
Aga erandid kinnitavad reeglit ja statsistika on valedest suurim.
Pikad peenised massidesse!
No mass võiks muidugi jääda 50...60 kilo vahele;)

konn, lendav konn ütles ...

A teadmis, Bianka, teeme sulle 100 kommi täis:)

Bianka ütles ...

Nüüd on see 100 piir juba käkitegu, kui jutt keeras meeste seksuaalsetele iseärasustele... Kusjuures, kas pole ebaõiglane, et pikema peenisega meestel on naiste juures suurem menu. Ma tean küll, et poliitiliselt korrektne on öelda, et suurus pole oluline :DDD

Mul on juba ka uus teema soojas: naiste kõrgem haridustase. Ja mehed, raisad, teenivad ikka rohkem ;)

konn, lendav konn ütles ...

Ei-ei, ära jama selle uue teemaga, paneme ikka siin edasi;) Räägime kaalulõhest ka - miskipärast meesterahvaste keskmine kaal ületab statistikale tuginedes märgatavalt naiste keskmise kaalu, samas on linnaliikluses kaalukate naiste hulk silmnähtavalt suurem?! Mida teie arvate???

Bianka ütles ...

Kummaline: lugesin e-mailile 08.10 saabunud Kauri kommentaari: " Nii, ja nüüd on minu hommikune (omast arust üldse mitte negatiivne) kommentaar siit ära kustutatud... Miks? "

Mina ei ole ei seda ega hommikust kommentaari ära kustutanud. Ei taipa, kuhu need mölemad siis jäid? Hommikused meilid kustutasin küll lugemata ära ja tulin blogist originaalkommentaare vaatama. Nii ma ei teagi, mis Kaur hommikul ütles. Võib-olla kordad?

Kaamos ütles ...

Vaata bloggeri spämmifiltrisse, mul juhtus kunagi üke Kauri kommentaariga sama lugu - blogger omavolitseb ja liigitab mõnikord täiesti asjalikke kommentaare spämmiks. Massssin, noh!

Bianka ütles ...

Vaat kui huvitav, seda kommentaaride säilituspanka polnud ma varem vaadanudki. Seal need 2 Kauri kommentaari kükitasidki (lisaks üks väga vana Iltaka komm ka). Seda Kauri teist kommentaari, mida juba tsiteerisin, ei hakanud enam taastama, aga ta hommikune kommentaar sai nüüd ilmutatud päeva algusse.

Bianka ütles ...

Kauri kommentaarile vastuseks, et õnneks on tõesti noorema põlvkonna mehed hakanud palju rohkem lastega tegelema. Vanemapalga peal on nii mõnedki isad kasvõi sellepärast, et nemad saavad suuremat tasu. See on minu arust väga hea, et isa lapsega lähedasemaks saaks.

Pärast emapalga lõppu on samuti rahaliselt mõistlikum, et mees on haigete lastega kodus, sest aasta-poolteist ei saa ema lapse hooldusraha rohkem kui 80% miinimumpalgast.

Sellega ei taha ma nüüd väita, et raha on ainus põhjus, miks isad lastega tegelevad ;)

Rents ütles ...

Bianka kommete kohta ei tea, aga mina olen nii korralik naine, et kui suhe ükskord sellisesse faasi jõuab, et ma pikkuse teada saan, on juba ammu otsustatud, kas mees meeldib või ei meeldi. Kui tuleks välja, et mehel tegelikult üldse peenist ei ole, siis see ehk mõjutaks mu otsust.

Voldemar-August ütles ...

Evolutsiooniteooria järgi on inimene arenenud ahvist. Selleks on kulunud väga palju aega. Sadu tuhandeid sugupõlvi. Ega areng pole olnud midagi juhuslikku, ikka kohanemine tingimustega. Eelnevad sajad tuhanded sugupõlved on mehed ja naised teinud erinevaid töid. Mees kui tugevam on käinud jahil. Naised hoinud kodu ja lapsi. Nüüd selle viimase sugupõlvega on asjad väheke muutunud ja füüsilise tugevuse erinevus ei oma enam nii suurt tähtsust. Kas siis nüüd selle viimase sugupõlvega on toimunud selline tohutu hüpe arengus mis on kaotanud mehe ja naise vahelise erinevuse. Evolutsiooniteooria järgi ei tohiks areng nii kiiresti toimuda.
Äkki on evolutsiooniteooria vale!?

Kaamos ütles ...

Ei ole need naise ja mehe vahelised erinevused kadunud kuhugi ja ei kao enne ku humanoididest on taas saanud kingloomad. Nii lihtsalt praegust elu siiski seletada ei saa :D

Küllap see ahv, kes puu otsast alla ei tulnud oli ka tolle teise pärdiku peale pahane - tuleb siin asjade loomulikku käiku segi ajama, marss oksa peale tagasi!

notsu ütles ...

Inimese suurim evolutsiooniline kohastumus on teadupärast see, et ta suudab ka eluajal asju õppida ega sõltu kaasasündinud käitumismallidest sama palju nagu mingi sõraline. ja see on andnud ka suure evolutsioonilise eelise, sest nii suudab inimene oma käitumist keskkonna muutudes ümber disainida (ja nii me maailma vallutasimegi). Nii et põlvkondlikud käitumismuutused on evolutsiooniteooriaga ilusti kooskõlas.

Bianka, ma ei arvagi, et sina oled selle korra kehtestanud, aga kui sulle meeldib leida olemasoleva korra põhjenduseks argumente ja neid netis avaldada, siis need on ometi vaidlemiseks avatud. Või ei?

Ja juhul kui ka sulle olemasolev süsteem mõne koha pealt puudulik tundub, siis oleks äkki hea arvestada, et selle apoloogia üksnes tugevdab seda.

notsu ütles ...

Käitumise ümberdisainimise kohta on üks huvitav näide see, et mõnes ühiskonnas, kus ühest küljest on ranged ja selged soorollid, määratakse mõni inimene vahel teise sukku kui ta sündinud on, sest parajasti on tarvis. Nt (vist Tiibeti?) vennad, kes hakkavad õeks, kui peres üldse õdesid pole (see tähendaks, et kõigi vendade abiellumisšansid on kehvad, sest ükski naine ei taha sealmail abielluda mehega, kellel pole kodus elavat vallalist õde). Või see, et Katariina Suurt kutsuti keisriks, mitte keisrinnaks, ja kasutati tema kohta ametlikus kontekstis meessoo asesõnu/omadussõna lõppe.

Voldemar-August ütles ...

Äh, pole siin puu otsas viga midagi, näeb päris kaugele.

Hm, üsna imelik on seda meeste ja naiste vahelist nägelemist vaadata. Looduses sellist asja ei esine. Seal madistavad ikka isased omavahel. Ja miks nad madistavad? Emaste pärast ju. Ju nad siis ikka nii väärtuslikud on et nende pärast tasub sarvi ristata.
Nii ka meie mehed võime siin kõhu punni ajada küll, et ooo, oleme mehed, suured ja tugevad. Aga ega me ilma teieta naised ikka hakkama ei saaa.

Soorollid on jah üsna kõikuvad asjad. Näiteks meil oli emane koer kes kargas oma isast poega.
Ega füüsiline jõud ja noku olemasolu või puudumine ei ole kõige olulisemad. Loeb see kuidas inimene mõtleb. Kui ta oskab mõelda ka kui vastassoo esindaja, siis on ta inimese terviklikusele palju lähemal kui šovinist või feminist.

Ja tõesti. Mulle tundub ka et inmene oma teadmistepõhise maailmavaatega on maakera justnimelt .. vallutanud.
Aga ega vallutajatesse hästi ei suhtuta.

Bianka ütles ...

Notsu, arutleda võib loomulikult, aga mulle ei meeldi, kui sa minule omistatad arvamusi, mida ma pole väitnud.Pahandasin, kui sa kritiseerisid arvamust, et palgad mõnedel erialadel lähevad alla, sest seal töötavad naised, justkui mina toetaks seda seisukohta. See artikkel,kus seda väideti, tundus mulle nii jabur, et ma ei hakanud sellele isegi viidet panema.

Minu seisukoht on selline, et naiste ja meeste töödel pole silte küljes ja sama töö eest palga erinevused ei tuleks mängu muidu, kui asjasse poleks segatud laste eest hoolitsemine, mis siiski avaldab mõju tööalasele konkurentsivõimele. Kas selle võtab enda peale naine või mees või panustatakse võrdselt, on juba iga perekonna siseasi. Reaalsus on, et seda teevad rohkem naised ja väidan, et see on loomulik, et see asjaolu mõjutab naiste palgataset. Miks peaks fakt, et mees teenib rohkem kui naine, ilmtingimata vale olema, kui peres muidu rollide tasakaal paigas on? Praeguse jutu teema pole meestest, kes lastesse ja peresse vastutustundetult suhtuvad. Mainisin, mida riik võiks teha selliste perede abistamiseks. Palgapollitika aga lähtugu ikka tööst, mitte töötaja soost.

Miks töötavad paljud naised riigiametites, kus palk on madalam? Esiteks, riigi leib on peenike, aga pikk. Nii on olnud, on mujal maailmas ja nii ka jääb. Naised valivad selle töö ühest küljest stabiilsuse pärast ja teisest küljest sellesama võimaluse pärast sellise ameti kõrvalt rohkem lastega tegelda. Ja mõned lepivad niisuguse palgaga sellepärast, et neil puudub kas julgus või muud omaduse kandideerida kuhugi erasektorisse kõrgema palga peale. Mehed aga saavad ja julgevad minna tööle mujale, kus makstakse rohkem.

Ka erasektor pole sugugi ühtmoodi hästi tasustatud. Miks on pangatelleril suurem palk kui kassapidajal, kuigi mõlemad on naised? Põhjust nagu poleks. Aga nii on paljudes muudeski ametites. Igaüks võib kandideerida parema palga peale, aga kõik ei mahu ju marjamaale. Suuri palgakääre teevad ka välisettevõtete kohalikud filiaalid. Juhtkond saab palka firma emamaa taseme järgi, aga alluvad palgatakse kohalikul maal kehtiva palgaga. Vahed on kümnekordsed. Neil juhtivatel kohtadel on sageli mehed, kuigi naine võib sinna samamoodi kandideerida. Aga sellise ameti pidamisel ei tohi laste eest hoolitsemine tema tööd segada.

Mõnede tööde eest makstakse rohkem, kuna selle ala spetsialiste napib. Nagu näiteks IT-valdkonnas, kus valitseb jällegi meeste ülekaal. Samas pole naistele nende firmade uksed suletud.

Mina ise raamatupidajana saan samasugust palka nagu õpetajad, aga protestida pole kellegagi, kuigi kõik hinnad on tõusnud, aga palk mitte. Ja kui praegu toimuks firmas palkade tõstmine, siis kardan, et minule küll palka juurde ei pandaks, kuna olen palju ära lapselapsi hoidmas ;)

Kokkuvõttes tahan öelda, et elu on küll ebaõiglane, aga rindejoon ei käi mitte meeste ja naiste vahel. Palgaerinevusteks on sageli hoopis muud põhjused kui naiste diskrimineerimine. Ja minu põhjendused, miks asjad nii on, või sinu kriitika, et nii ei tohiks olla, ei põlista ega muuda seda maailma. On nagu on. Sina, Notsu, armastad kõike kritiseerida, aga kus on sinu konstruktiivsed parandusettepanekud?

soodomakomorra ütles ...

mulle tundub, et kõige vihasemad ja äärmuslikumad "võitlejad" on alati üks: teoreetikud ja kaks: nn. "kangelased", kes olude sunnil on olukoras, mis neile tegelikult väga või kohe üldse ei meeldigi,aga vajavad pidevat äramärkimist ja tunnustust. Lühidalt öeldes selliseed märtri-tüüpi teglased.

see on minu tagasihoidlik arvamus. et võib-olla. või nii.

Rents ütles ...

Mida antud kontekstis "radikaalne" tähendab? Sookvootide pooldamist? Femina parteid meil siin ju veel ei ole.

Küsin ainult selle pärast, et vahel jääb mulje, et inimesed tõsimeeli arvavad, et kui sa ütled, et isa võiks ju ka vahepeal haige lapsega koju jääda, oled sa ilmtingimata radikaalne feminist.

notsu ütles ...

@Bianca: see arvamus, mis ma sulle omistasin, oli su oma postituses: et naiste palgad on keskelt läbi madalamad, sest naiste tööpanus on keskelt läbi väiksem. Arvamus, mis, ma oletan, ongi kõigest arvamus, st ei tugine faktidele, vaid nn anecdotal evidence'ile. Ma tõin näite selle kohta, kuidas võiks samamoodi ühe tunnuse alusel, fakte kontrollimata ja anecdotal evidence'ile tuginedes väita, et meeste tööpanus on väiksem. Ja siis on veel kõvasti anecdotal evidence'i selle kohta, et palga määramisel ei arvestata tegelikult tööpanusega - vt näiteks seda Indigoaalase või seda Kaamose postitust.

Arvestades, et statistikas võrreldakse nagunii tunnitasu ja sama sektori piires, ei tohiks tööpanuse (kui seda ajaliselt mõõta) erinevus nii või teisiti lugeda. Tõsi, firmajuhid teevad küll ka ületunnitööd, mis kuskil ei kajastu, aga samamoodi teevad seda õpetajad. Selline ületöö on igasuguse vaimse töö vallas tavaline asi.

Vt valdkondade kaupa palgavahesid Tavainimese blogist, täpsemalt siit kommentaarist.

Muidugi võib osa ettevõtjaid esitada oma andmeid ebatäpselt ja "laest võtta", nagu sa kirjutad, aga on ebatõenäoline, et nad kõik neid nii ühes suunas laest võtaksid.

Samuti on ebatõenäoline, et teistes Euroopa maades on meeste ja naiste tööpanus ühesuurusem kui Eestis, kus palgalõhe on ometi suurem.

Ettepanekutest - endale südamelähedaste asjade koha pealt võin rahul olla juba siis, kui mul peaks siinsamas õnnestuma promoda mõtete lõpunimõtlemist, argumenteerimist - ja vähendada lahmimist. See ei puutu küll otseselt meeste ja naiste palkadesse, lihtsalt tundub mulle hea asi ja teeb mu elu mõnusamaks.

Näide lahmimisest ja põhiline asi, mis mind siin üldse reageerima pani, oli selline sildistamine nagu "hüsteeria". Selliseid asju nähes on mul ikka tahtmine sõnal sabast kinni võtta ja uurida, mida ütleja sellega õieti mõtleb.

Aga asjast endast -tolle Indigoaalase postituse all, mida ma linkisin, oli mul paar ettepanekut, kuidas vähendada hoopis meeste diskrimineerimist.

Aga palgaga nöökimise vastu oleks ilmselt paremaid ametiühinguid vaja ja rohkem solidaarsust kõigi töötajate vahel, soost olenemata. Siin olen Oudekkiga nõus.

Rents ütles ...

Uhh, ma ei jaksa kõiki neid kommentaare uuesti läbi lugeda, aga keegi ütles siin hiljuti, et tegelikult pole ju midagi katki, kui mees rohkem teenib ja selle pere hüvanguks kulutab. Teoreetiliselt ei oleks jah, aga mis me nende va üksikemadega teeme? Korjame nende lapsed kokku ja saadame kuskile saarele, kus neile riigi katlast suppi jagatakse?

Bianka ütles ...

Uhh, mina ka ei viitsi otsast seletama hakata. Nagu ma postituses juba kirjutasin, minu arust on rahaliselt raskustesse sattunute jaoks toetussüsteeme vaja tõhustada.

Misasi see üksikema on? Lesk, lahutatud, või naine, kes ei tahagi mingit meest oma ellu ja otsustab ainuisikuliselt lapsi saada? Nii palju kui mina tean, lapsi saadakse ikka meeste abiga. Sittadel meestel ei tohiks naised paljuneda lastagi. Loomulikult pole elus võimalik kõike ette näha ja nii olekski vaja suurendada nii toitjakaotuspensione kui ka riik peaks enda peale võtma alimentidest kõrvalehoidjate käest raha kättesaamise. Kui aga naine otsustab lapse saada, ilma et mingit isa üldse mudelisse ei kaasa, siis võtab ta sellega vastutuse enda peale. Mis ei tähenda, et ta hätta sattudes abi ei võiks taotleda.

Palk olgu tasu tööpanuse eest (nii õiglaselt kui need vahekorrad hetkel ametite vahel jaotuvad), aga sotsiaaltoetused on teine rida. Ja riigi maksupoliitika ja riigieelarve hoopis kolmas teema.