Kõiges on süüdi Hiina

Kõigepealt kinnitan, et järgnev jutt ei ole mingi tõsiseltvõetav majandusanalüüs. Makromajanduse protsessid on minu jaoks müstika, aga ikkagi vaevan oma lolli pead küsimusega, et miks rahanduses kõik jälle allamäge läheb. Miks peaks meie igapäevaelu mõjutama kreeklaste vastutustundetu laristamine? Mingu pankrotti, kui ei oska ega taha kokkuhoidlikumalt majandama hakata. Pole meie mure, et nende rahvas tuleb tänavale laamendama, kui valitsus üritab kärpeid teha. Aga räägitakse, et see mõjutab meie kõigi elu ja me peame aitame neil seda kriisi lahendada. Kuna asjatundjate arvamust tuleb usaldada, siis hakkasin olukorda oma mätta otsast analüüsima.

Vanasti ülikoolis ütles meie õppejõud, et alles siis oled asja endale täiesti selgeks saanud, kui oskad selle teoreemi lihtsate sõnadega oma vanaemale ära tõestada. Just sellest arvamusest innustatuna asusin maailmamajandust tavainimesele arusaadava elumudeli peale taandama. Ja jõudsin lõpuks järeldusele, et see kõik on Hiina süü. Aga kuidas? Kohe seletan.

Oletame, et eurotsoon on nagu üks suur perekond, kes valdab-haldab ühiseid varasid. Nagu näiteks pärandust, mis nad oma vanematelt või vanavanematelt on saanud. Mis tervikuna on päris tore kompleks, näiteks sisaldades ilusat maakodu, maad ja metsi kusagil mere ääres, villat soojal maal. Kui see kõik maha müüa ja raha pärijate vahel ära jagada, ei saaks keegi endale lubada nii häid puhkuseveetmise võimalusi. Seda enam, et igapäevaraha teenib igaüks ise, aga see ühisvara oleks nagu sääst või investeering tulevikku. Selleks, et korras hoida seda kinnisvara, maksab iga osaline teatud summa ja vastutasuks saab oma perega kasutada neid hüvesid. Ilus-kena, niikaua kui kõik oma kohustusi ja õigusi korralikult tasakaalus hoiavad. Aga oletame, et nagu igas peres, on ka seal laisku ja mugavaid, kes küll hüvesid tahavad, aga ei viitsi vaeva näha, et igapäevatööga piisavalt teenida, et kulud-tulud tasakaalus hoida. Selline tegelane mõtleb, et miks ma pean rabelema, kui niigi ära saab elada. Olen ju rikas tänu oma pärandusele ja hakkan kohe selle arvel kulutama. Võtan laenu. Esimese SMS-laenu sai ta lihtsalt kätte, aga tagasimaksmiseks polnud raha kusagilt võtta. Seega tuli võtta uus ja suurem laen, et tasuda eelmine võlg. Teadagi, mis juhtus siis, kui selle tasumise tähtaeg kukkus. Laisk pereliige polnud rohkem rihma pingutama hakanud ega oma eluviise muutnud. Nii kasvas tema laenukoorem, mille tagatiseks oli tema pärandiosa. Kui siis saabus ükskord aeg, kui uut laenu enam keegi ei andnud, tuli asi avalikuks. Kõik laiutasid käsi, et kuidas nii vastutustundetule isikule antakse nii suuri laene? Miks keegi ei hoiatanud kaasomanikke, kui nende ühisvara osa pandi tagatiseks sellisele rahapriiskamisele? Kes on süüdi? Ahne ja alatu laenuandja. Selliseid lugusid tuleb tänapäeval lihtsate inimeste elus küllalt sageli ette. Ja lõpuks on perekonnal kaks valikut, kas lasta ühine kinnisvara kiirmüügi hinnaga turule, et võlg makstud saaks. Või siis panna raha kokku ja hakata ise vastutustundetu pereliikme võlgu maksma. Vahet pole, kas anda see raha talle tagastamatu abina või laenuna. Tõenäosus seda tagasi saada pole nagunii eriti suur.

Sama lugu on ka Kreekaga. Ühisvara ehk euro on löögi all. Teiste riikide pankadel on palju Kreeka võlakirju, mida võib pärast selle riigi pankrotti korstnasse kirjutada. Rääkimata igasugustest rahanduslikest kriisidest, mis kaasneks omakorda nende pankade ja riikide makseraskustega. Nii seisab ka eurotsoon nagu näitlik perekond sama valiku ees, mida oma laisa ja raha tuulde loopinud liikmega ette võtta. Ja tahaks teada, kes on selles süüdi? Peasüüdlane on küll üle võimete elanud Kreeka, aga ta poleks saaanud seda teha, kui Hiina poleks muudkui laenanud sellele luhvtikustile ;) Kui ma ühel seminaril Hardo Pajulalt küsisin, et kui kõik riigid, isegi USA, on võlgu ja riikide eelarved on defitsiidis, siis kust see puuduv raha tuleb. Hiinast, vastas ta. Hiina aga laenas julgelt, sest teadis, et vastutustundetu laenaja selja taga on korralik ja jõukas perekond, kes viimases hädas nagunii võla kinni taob. Mis tal üle jääb, kui ta ei taha kaotada oma vaevaga üles ehitatud kompleksi ja ilusat tulevikuinvesteeringut. Hiina ise aga ei kuluta, vaid töötab vähese raha eest. Inimesed sõidavad jalgrattaga tööle, elavad kitsastes oludes ja tohivad vaid ühe lapse saada. Julm, aga majanduslikult tõhus. Kui me vanasti kartsime, et Hiina vallutab maailma sõjaga, siis nüüd hakkab tunduma, et ta teeb seda rahaga, olles kogu maailma võlausaldaja. Kui ta siis ükskord oma võlgu sisse nõudma hakkab, võib ta igasuguseid tingimusi esitama hakata. Ja head elu ja priiskamist nautinud läänemaailm on kasinate hiinlaste ees käpuli.

Ma ei tea, kas see lihtsustatud perekonna musta lamba mudel vastab praegusele finantskriisile. Arvata võib, et keerulistes finantstehingutes ja -instrumentides on rohkem nüansse kui selles perekondlikus loos. Aga vähemalt tekib mul niimoodi asjale lähenedes arusaam, miks me ei saa lasta kreeklastel ise oma supp ära süüa. Hardo Pajula kardab, et üritatakse teha nii, et hundid söönud ja lambad terved. Aga kas see on võimalik? Ära süüakse lammaste asemel siis kedagi muud...