Suur Reede ja munadepühad

 Suur Reede on riigipüha ja kevadpühade sissejuhatus. Siiski, see reedene päev ei sobi selleks, et postitada jänkude ja värviliste munade pilte ja soovida häid pühi. Suur Reede on Jeesuse kannatuste ja surma päev. Alles pühapäeval tõusis Ta surnust üles ja me võime üksteisele soovida häid (ülestõusmis)pühi.

Ma annan muidugi andeks kõigile neile FB sõpradele, kes täna häid pühi soovisid, aga ma ei laigi nende postitusi. Võiks ju natuke ikka jagada, millal tegelikult need "head pühad" algavad. Aga noh, mis parata, nad ei tea, mida nad teevad. Nagu minagi ei teadnud enamuse ajast oma elus. Kuni ma lugesin J.Steinbecki raamatut "Me tusameele talv". Selle tegevus algas Suure Reedega ja sealt sain ma esmakordselt aimu, mida need munadepühad tegelikult tähendavad. Ja kuidas tunnevad ja käituvad inimesed, kes seda usupüha oluliseks peavad. Selles raamatus on palju muudki head, ja ma pean seda oma lemmikraamatuks.

Ma olen ka ise korduvalt käinud kirikus Suurel Reedel, aga kuna ma tegelikult pole olnud koguduse liige neis kirikutes, siis ma ei tea, mida õpetaja oma koguduse liikmetele sel päeval soovib. Kindlasti mitte häid pühi.

Kannatusenädalast veel seda, et olen püüdnud pidada oma lubadust aidata neid, kellel Ukrainas raske. Olin otsustanud oma järgmise annetuse teha Punasele Ristile. Ja siis ilmus kusagil ajakirjanduses nupuke, et kui suur osa annetustest tegelikult läheb administratiivkuludeks, mitte abivajajatele. Just sellepärast ei anneta ma näiteks Jõulutunnelile, sest liiga palju läheb reklaami jms. kampaaniakulude katteks. Jah, ma saan aru, ka Punase Risti organisatsioon peab maksma palka neile, kes asjaga tegelevad, masinate, transpordi jne. eest, aga ikkagi tekkis mul tõrge. Otsisin siis otsese abistamise variante.

Selgus, et ega see lihtne pole. Näiteks Mustamäe Linnaosa Valitsus kuulutas, et võiks tuua hügieenitarbeid, mähkmeid,  shampoone jms. teatud kellaaegadel, kust need siis abivajajateni jõuavad. Aga ma pole kunagi seal käinud, ei tea, kuidas seal parkida saab jne. Et ehk saavad sõjapõgenikud ikka pigem kusagilt raha, et ise neid igapäevaselt vajalikke asju osta.

Järgmine katse oli Toidupank, kes kuulutas, et 8-9. apillil on kampaania, kus vabatahtlikud toidupoodides koguvad annetusi. Olin neid varem ka meie Selveris näinud, aga kui oma kriisiostude varudest kokku pandud pakikesega kohale läksin, siis seekord neid polnud. Uurisin netist, kus annetusi kogutakse, aga selgus, et lähim punkt oli ikkagi liiga kaugel. Seega panin oma toiduvarud riiulisse tagasi ja hakkasin uut võimalust ootama.

See tuligi. Meie kohaliku asula firma teatas, et auto läheb neljapäeval Ukraina poole teele. Selle firmaga olin ma juba korra asju Ukrainasse saatnud. Seekord oodati annetusteks tumedaid T-särke, kuivaineid ja tahvelarvuteid. Mul oli lapselaste poolt viimasel ajal  väga vähest kasutamist leidnud Notebook täitsa üle, seega katsusin ka ülejäänud kraami hankida. Poest ostsin portsu kuivaineid ja riiulist leidsin 4 T-särki. Lisaks oli mul ka 2 värskelt pestud villast tekki, mis ikka põgenikele ära võiksid kuluda. Laadisin tahvelarvuti täis ja hakkasin seda isklikust infost puhastama. Kustutasin pildid, videod, kontaktid, deinstallisin FB ja Messingeri. Üks kahest e-maili kontost õnnestus kustutada, aga teisest ei saanud kuidagi lahti. Ei saanud sellest ka välja logida ja kui olin tund aega mässanud, siis sai tahvli aku tühjks. Sain aru, et seda vanaks jäänud vidinat pole sealsete laste narrimiseks mõtet saata, kuigi minu lastel oli sinna palju mänge installitud. Neil ei pruugi alati olla WIFIt ega laadimispistikut.

Ülejäänud kraaami viisin ikkagi ära ja kuulsin firmast, et nad jätkavad oma sõite Ukraina piirile. Nad viivad nimelt sinna autosid. Kes maksab ja kuidas juht tagasi saab, ma ei uurinud. Aga nagu nad väitsid, see asi jätkub. Ja järgmiseks korraks valmistan juba oma annetuse süstemaatilisemalt ette. Ilmselt ostan nii tahvelarvuti kui muid asju, mida tellitakse. Vähemalt läheb kogu minu annetus otse abivajajatele, mitte vahendajatele.