Vaatamata sellele, et paar päeva tagasi oli ilm nagu novembris, külm, tuuline, vihmane, sooja vaid 11 kraadi, on suvi tasapisi tagasi tulemas. Lilled on eelmise aastaga võrreldes veidi hilisemad, aga ilu juba jagub. Paljud pungad pole veel lahti läinud ja ootan huviga, mis sealt tuleb. Sest sügisel tegelesin, nagu ikka, sibulate ümbertõstmisega ja ostsin ka mõned uued sordid. Nüüd ei mäleta, mis kuhu sai istutatud.
Mu lemmik, kauaoodatud Beijing Moon on igatahes olemas. See õis on möödunud sügisel istutatud sibulatest, aga ma olen seda varemgi ostnud. Näis, kas kusagil veel ilmutab see kaunitar.
Kui ma liiliapeenart rohisin ja ühe liiga laiutava sordi väljakaevamisega tegelesin, siis murdsin kogemata ära teise ilusa trompetliilia African Queen. Torkasin ta vaasi ja seal tegi ta oma õie lahti. Paraku sai kogu maja paugupealt tema lõhna täis, mis küll oli meeldiv, aga seda oli liiga palju. Nii pidin vaasi õue tõstma.
Ega mul peale aia imetlemise muid suverõõme nautida ei õnnestu. Kui ma mõnel paremal päeval hellitasin illusiooni, et jaksan kedagi külla kutsuda või ise kuhugi sõita, siis halvemal päeval ei suutnud õhtuks enam sammugi astuda. Valu oli nii tugev, et ka valuvaigisti ei aidanud. Näiteks täna tegelesin hispaania tigudega võitlemisega, st. tegin aiaääred puhtaks ja siputasin sinna mürki. Olen neid ka korjanud ja õllega püüdnud, aga kardan, et sellest ei piisa. Sest kui nad jõuavad muneda ja järglasi toota, siis tuleb plahvatus, nagu mitmes kohas on juhtunud. Praeguseks olen korjanud umbes 30 isendit, ja õlle sisse on uppunud ka noori tigusid. Aga kuna mu naabrinaine väidab, et tema saak on umbes 10 tk. päevas ja ilmselt kõrvalmaja aiast tuleb aina uusi juurde, siis võtsin tarvitusele kangemad meetmed. Loodan, et mürgist on abi. Vihmaga meie tänaval veel teouputust pole. Sõbrannal on neid nii tänav kui trepp ja rõdu täis.
Mu tänane tasane toimetamine aias kestis umbes tund aega, aga praegu ei saa ma enam sammugi astuda. Istusin arvuti ette ja otsustasin oma juulikuu postituse ära teha.
Vannitoa remont pole ka pihta hakanud, kuigi olen ennast meistrimehele paar korda meelde tuletanud. Tal teised tööd veel pooleli, tuleb siis, kui saab. Mõtlesin teda pisarsilmi paluda kiirustada, aga siis loobusin. Kui pean varsti opile minema, aga vann pole dushiks ümber ehitatud, siis mis seal ikka. Käin paar kuud ennast tütre juures pesemas. Loodan siiski, et augusti jooksul saab see töö tehtud ja ilmselt septembris võtan haiglatee ette. Ei kannata enam kauem oodata.
