Kuum

 Ma ei talu kuuma ilma. Nagu natukenegi midagi liigutad, siis kohe hakkab higi silma voolama. Käin iga 5 minuti tagant nägu pesemas, aga ikka on raske. 

Siiani polnudki teab kui kuum, umbes 25 kraadi, aga täna on üle 30 kraadi. Ja seda juba hommikust saadik. Nii ma ei tahagi nina õue pista, ega ka toas midagi teha.  Eilne askeldamine andis õppetunni. Alustasin hommikul ülemise korruse koristamist. Polnud seda korralikult teinud vist Toomase lahkumisest saadik, sest kes mu magamistuppa ikka satub. Natuke suuremat sodi ikka pühkisin, aga põhjalikku koristust polnud ette võtnud. Nüüd hakkasid tolmurullid mulle endale nii närvidele käima, et võtsin selle asja käsile. Nii vaibakloppimise, tolmuimejaga põranda puhastuse ja seejärel ka mopiga pesemise. Lisaks veel tolmu võtmine laudadelt, telekalt ja arvutilt. Ohhissand kui must ikka kõik oli! Aga kui tehtud sain, oli hea meel.

Siis veidi puhkasin ja seejärel otsustasin, et kuuma ilmaga oleks õige mõte ujuma minna. Kuna lõigutud oksakott ootas jäätmejaama viimist, ja see jäi järvega samasse kanti, siis saigi see otsustavaks. Enne lõikusin veel oksi juurde, sest kotis oli veidi vaba ruumi. See okste äraviimine on paras loterii, iial ei tea, kas konteineris on veel ruumi, või peab teine kord tagasi tulema. Seekord vedas, konteiner oli küll üpris täis, aga minu ports mahtus veel ära.

Ujama minek tähendas ka üsna palju jala kõndimist parklast järve äärde. Aga polnud veel väga viga.

Kui koju jõudsin, ootas ees aiakastmine. Mõtlesin, et märja trikooga on seda ehk mõnusam teha. Oligi, aga kuna päev oli sisaldanud üksjagu toimetamist, siis jäi selg pikast voolikuga seismisest jube valusaks. Kuigi ma rohkem midagi ei teinud, siis varsti tundsin, et lisaks seljale on mõlemad põlved ka nii valusad, et trepist on raske käia. Ilmselt pingutasin oma tublidusega üle.

Vanasti sai põlvele kompressi tehtud, aga seda polnud tükk aega vaja olnud,  Aga millega? Viinaga ilmselt, aga siis tuli meelde, et mul on üks spets kompressirohi ka olemas - Kwizda´ s vedelik. Nüüd oli vaja leida veel kompressimarli ja veniv põlveside. Kusagil need pidid  mul olema, ega ma neid ära ei visanud. Otsisin vajalikku kraami vähemalt pool tundi, ei olnud neid üheski kohas, kus nad varem olid. Lõpuks leidsin need esikukapi riiulilt jõulehete sahtlist. Miks ma need sinna panin? Ilmselt seal oli vaba ruumi.

Enne magamaminekut tuli meelde, et valuvaigisti ei teeks ka paha. Ja üllatus-üllatus, hommikuks oligi põlvevalu järgi andnud. Selg on ikka valus, aga see võtab aega.

Nii otsustasingi, et täna võtan kergemalt. Kraadiklaas näitas ikka õues 31 kraadi ja toas 26.  Hakkasin hoopis arvutis pilte mälupulgale kopeerima. Seegi töö oli pooleli jäänud 2018 aasta piltide juures. Mis siis, kui mu vana arvuti otsad annab, olengi piltidest ilma. See oli emotsionaalselt üsna raske, sest kõik need Toomasega seotud mälestused tegid kurvaks. Aga oli rõõm vaadata, kui palju ilusat meil kunagi oli. 

Ja seejärel jõudsin blogima ja ongi tänane päevatöö tehtud. Ahjaa, pesu panin pesema, kuivab hästi sellise ilmaga. Mõtlen nüüd sügavalt järele, kas mul on vaja ujuma minna. Ehk teen jälle jalgadele liiga.

Tänane öö pidi ka väga soe tulema, aga homseks on vihmalootust. Väga oleks vaja ja siis pidi jahedamaks minema. Küll see umbrohi aias seni kitkumist ootab, kui ilm talutavam on.