esmaspäev, 13. detsember 2010

Eneseõigustuseks

Mida öelda eneseõigustuseks, kui oled millegi peale vihastades käitunud valesti. Andnud hinnanguid ja öelnud asju, mida pärast kahetsed? Kui hiljem rahulikult olukorda analüüsid, saad ka ise aru, et sa tegelikult päris nii ei mõtlegi. Ega midagi mõistlikku polegi selgituseks öelda. Vihastamine pole ju mingi vabandus, kõike peaks suutma rahulikult võtta. Eriti, kui kogu lugu meid isiklikult ei puudutagi. Aga ometi me mõnikord ärritume olukordade peale, mis ei tohiks meile korda minna. Miks see ikkagi nii juhtub?

Võib-olla selletõttu, et järk-järgult on kuhjunud mingid negatiivsed pinged ja siis osutub plahvatuse käivitavaks sädemeks suhteliselt kõrvaline juhtum või inimene. Või on olukorras, milles iseenesest midagi eriti vihastamisväärset polegi, peidus mingi sügavam ärritaja. Miski, mille kordumine lõpuks viib su endast välja. Kes teab? Fakt on see, et aeg-ajalt juhtub, et inimesed ärrituvad ja käituvad ebamõistlikult. Ja ei saa ise ka hiljem aru, mis see oli, mis neile niimoodi mõjus.

Vaatasin paar päeva tagasi telekast järjekordset osa "Klass. Elu pärast. Trööst". Kuigi ma varasemaid "pärast"-sarja seeriad polnud näinud, tundus see osa nagu rääkivat omaette lugu. Ja miskipärast käis see mulle närvidele, tundus ebaloogiline ja võltsi pisarakiskumist täis. Olles esmase emotsiooni ka välja öelnud, sattusin kriitikatule alla. Kuidas ma üldse võin niimoodi mõelda? Analüüsisin ka ise hiljem, et miks ma sellesse nii negatiivselt suhtusin. Kas see oli halvasti tehtud film? Ei saa öelda, sel juhul oleksin haigutanud ja kogu loo unustanud. Oli tegelaste käitumine ebausutav? Pean tunnistama, et, ma isegi kujutan ette, et inimesed võivad just niimoodi reageerida traagilistele sündmustele. Vist oleks kõige parem määratlus see, et mulle ei meeldinud need tegelased. See aga on hoopis teine asi. Järelikult mõjusid nad eluliselt, kui mul nendesse isiklik suhtumine tekkis. Minu vihastamise põhjus võib peituda selles, et olen elus sarnaseid lapsevanemaid kohanud. Nüüd samastasin väljamõeldud filmikangelasi nendega ja kannan tegelastele üle ka selliseid omadusi ja mõtteid, mida tegelikult selles loos polnud.

Suur ärritustegur kogu selle loo juures on see, et MA EI TAHA, et sellised asjad maailmas juhtuvad. Kõik see julmus, mis toimus "Klassi" tegelaste vahel. Et nii ei tohiks olla, et vanemad isegi ei tea, missugused koletised nende lastest on kasvanud. Niisugune oskamatus või soovimatus tegelikkust reaalselt näha on mind alati ärritanud. Või siis niisugune enesekesksus, mis tegeleb vaid omaenda maailmaga ja näeb vaid seda, mis sinna sobib, jättes märkamata muu. Antud juhul ei suuda ma andestada, et haritud inimesed on oma lapsed lasknud nii jõhkraks muutuda, ise seda teadmatagi. Jah, kuigi see on välja mõeldud lugu, aga paraku on ka pärsielus selliseid vanemaid, kes ei vaevu huvi tundma, mis elu nende lapsed elavad ja mida mõtlevad. Ja kui siis tegelikkus ennast valusalt tunda annab, siis ei suuda nad aru saada, kuidas see kõik juhtuda sai.

Aga mõistus, milleks siis see inimesele antud on? Kui Pauli vanemad oleksid olnud näiteks pikamaasõidu autojuht ja müüja, siis poleks see lugu mind sugugi nii palju ärritanud. Ma oleksin ilmselt neile ka kaasa tundnud ja mõistnud, et nad ei saanud pingelise töögraafiku tõttu piisavalt lapse elusse süveneda. Või et nad ei osanud taibata ohu märke. Aga haritud inimeste puhul on see andestamatu. Kaasa oleksin neile tunda saanud siis, kui nad oleksid endale teadvustanud, millal või kuidas asjad hakkasid valesti minema. Ja tunnistanud, et tegid kusagil vea. See kõik poleks olukorda nagunii muutnud, aga see oleks tegelased mulle inimlikumaks ja sümpaatsemaks teinud.

Kes on öelnud, et need pidid olema sümpaatsed tegelased...

22 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Haritud inimene ei tarvitse üldse olla pädev või suutlik kasvatuse vallas. Muidugi võiks, aga seda eeldada...?
Kas Sina, Bianka, ei suuda siis uskuda, et vanemad ei ole alati süüdi, kui nende laps (või lapsed) lähevad aia taha? Ja haridusega pole siin midagi pistmist. Mõni lihtne müüja või rekkajuht võib lapsevanemana 5+ olla. Kas meie esivanemad olid siis puha akadeemikud?

konn, lendav konn ütles ...

See on tegelikult tore, et seriaali ümber sihuke lokutamine on - hakkas tähendab silma, kõrva ja kellelegi ka hinge. Loomulikult näeb igaüks toimunut oma vaatevinklist ja arutelu, kasvõi vaidluse vormis, on täiesti normaalne nähtus. Ära põe, kooliõde:D Rääkimata vihastamisest.....Teemasse tagasi - kindel see et erinevad lapsed käituvad erinevalt - mul on pubekas, kes räägib kõik hinge pealt ära ja teine, kellelt ei saagi mitte midagi teada, mitte kunagi;) Kasvatatud oleks mõlemaid nagu ühtemoodi?!

Bianka ütles ...

Ma ei taha öelda, et vanemad on süüdi selles, et lapsed aia taha lähevad. Samuti mitte seda, et haridud inimene on ilmtingimata hea lapsevanem. Aga haritud inimene peaks suutma rohkem analüüsida ja laiemalt mõelda. Seda oskust ju haridus annab.

Olen nõus, et vanemad ei suuda mõnikord ka parema tahtmise juures muuta seda, mis lapsega juhtumas on. Aga selles filmis polnud juttugi sellest, et nad oleksid kasvõi aimanud, et midagi on viltu. Nii pime saab olla vaid see, kes ei tunne huvi. Ja seda ma oletan nende vanemate kohta ja pean nende süüks. Ja just sellepärast nad mulle ei meeldi, sest nad isegi tagntjärele ei ürita aru saada, miks või kust läks valesti. Midagi oma lapse käitumises ikka vihjas sellele.

Tegelikult ongi see hea film, mis paneb arutlema. Lihtsalt enne tuleks mõelda, kui öelda (see käib minu enda kohta).

w ütles ...

Ma ei ole kindel, et haridus kui selline inimlikule eee... kvaliteedile, mida taoliste olukordade nägemine ja mõistmine eeldab, midagi ilmtingimata juurde annab.

Bianka ütles ...

W, sul võib õigus olla. Kuigi mulle meeldib arvata, et haridus avardab mõttemaailma, siis mõtlemisest alati ei piisa. Teise inimese (olgu või oma lapse) tunnetamiseks. Igatahes selle isa käitumine oma üliõpilastega oli minu arust nõme, kuigi enda meelest ülistas ta tarkust.

w ütles ...

Eks seda tarkust ole väga mitut liiki, kõik paraku mitte õpitavad.

A ma pean tunnistama, et ma seda sarja ei vaata, esimest osa vaatasin ja see käis mulle närvidele, õigemini tekitas lühise, rohkem ei taha. :)

Indigoaalane ütles ...

njahh, aga pane ennast Pauli vanemate asemele.
Küsid lapselt- kuidas koolis läheb, ta vastab parimal juhul "hästi". Hinded on korras. Sõpru piisavalt. Kõik ok.
Räägid õpetajaga- ta on vaimustuses. Paul on meil klassi liider, nii intelligentne ja tubli poiss.
"Kas teil klassis kiusamisi toimub?". "Noh, eks poisid ikka kaklevad, aga Paul ei ole kakleja poiss. Anders meil siin vahel tekitab probleeme". Kõik ok.
Nüüd saavad nad teada, et tegelikult nii ok polnudki. PAul tõesti ei peksnud kedagi, aga kuritarvitas oma intelligentsust ja võimu.
Vanemad kaotasid ainsa lapse. Kas süütunne asjade eest, millest neile räägiti- aga mida mitte keegi rääkijatest tegelikult ise ei näinud, saab üles kaaluda leina ja kaotusvalu?

Emmeliina ütles ...

vaata, Bianka, ma arvan, et sa tegelikult tahaksid seda, et haritud inimene oleks parem lapsevanem ja nende laps oleks parem.
Ja kui elus (seekord küll seriaalis)on läinud teistmoodi, siis see ei anna sulle rahu ja muudab isegi ebakindlaks (miks just nendega)

seriaali ei vaata, põhimõtteliselt. Närvikava ei luba. jaanalind selline!

Bianka ütles ...

Ka mina ei taha selliseid filme vaadata, Klassi ennast vaatasin ka vist nii, et keerasin pea aeg-ajalt ära või läksin minema.

See oli film, aga peab tunistama, sellist asja esineb päriselus küll. Ja päriselus olen ma viltu kasvanud laste puhul, kelle koduse eluga kursis olen, näinud siiski süüd vanematel. Mitte pahatahtlikku süüd, aga just puudusi armastuse väljanäitamise, temaga sisulise tegelemise, lapse tunnustamise ja märkamise osas. Nii keeldun ma vastu võtmast selle filmi sõnumit, et Pauli iseloomu polnud vanematel võimalik ei mõjutada ega taibata. Need infokillud koolist on vaid jäämäe veepealne osa. Oma lapse üle otsustamise ainsaks aluseks ei saa olla vaid õpetaja arvamus või tunnistuse headus. Lapse käitumist näevad vanemad (kui nad huvi tunnevad) mitmesugustes olukordades, sõpradega, teiste inimestega suheldes. Ei ole mõeldav, et midagi tema karakterist ei ilmne. Jah, keskkooli eas on poissi ilmselt võimatu juba mõjutada. Aga varem oli ikkagi võimalusi, mis jäeti kasutamata.

Me keegi tõesti ei taha, et elus nii läheks. Ja sellepärast soovin, et vanemad pingutaksid rohkem oma last märgata, temaga päriselt suhelda ja talle oma armastust välja näidata. Minu arust on see võtmeküsimus. Ja mulle ei meeldi selle filmi sõnum, et selline lugu saab juhtuda lihtsalt kogemata ja vanematele tuleb vaid kaasa tunda. Et nii ongi võimalik. Vat selline võimalus teeb tõesti ebakindlaks. Aga ma keeldun seda uskumast ja selle vastu mu jutt käibki.

Emmeliina ütles ...

olen täiesti päri, et ükski kurjus ei tule kogemata. See on nagu taim, mida kastetakse tigeduse ja usaldamatusega; hoolimatuse ja märkamatusega.
Kuidas see nüüd oligi: targad sõdivad sõnadega, rumalad rusikatega.

soodomakomorra ütles ...

Mna ka ei vaata midagi kurja. seda on niigi meie ümber liiast.

Minu arvates sinu ainumas "viga" seisnes selles, et vaatasid midagi, mille puhul sa muidu väga hästi tead,et "Ka mina ei taha selliseid filme vaadata".

tead küll,mis see kaasa tuua võib ,aga mängisid ikka tulega:)

Nirti ütles ...

Kirjutasin Sjgelle blogisse ka:

""Nii ON ja kes teisiti mõtleb, see on vähearenenud inimene!"- stiilis väljaütlemisi püüan ma küll meeleheitlikult vältida ja tegelikult mul vist mitte millegi suhtes selliseid arvamusi enam vast polegi, maailmapilt avardub iga päevaga piisavalt palju, et minema uhtuda selliseid asju. Tuleb lihtsalt ajaga see "Maailm on hall ja triibuline nagu naabri kass..." arusaam.

Ja puhtalt oma kogemusest võin väita, et mida sitem lapsepõlv ja nõmedamad vanemad, seda parem inimene sealt tulema kipub. Lapsepõlvest mäletan hoopis seda, et need ülihoolitsevate vanemate illikukud lapsed olid tõelised sadistidest värdjad mõnikord, kes piinasid ja põletasid salaja kassipoegi ja armastasid teistele käkki keerata ja õpside-lasteaiakasvatajate ees tegid head nägu, selja taga näitasid teistele keelt või keerasid mingi käki kokku vms, täpselt nagu filmis "Klass" see Paul oligi.

Tegelikult on aga tõsi ka see, et perekonnas on kolm last: viitele õppiv muusikakoolis käiv tore ja nohiklik vanem õde, beibest pooleajuline piff, kes koolis poppide kamba liidrina mõnuga teistest üle sõidab ja tulevikus kohtutäiturina halastamatult inimesi tänavale tõstab ja eluheidikust vanem vend, kes eneselõikumise ja -tapukatsetega hullumajast hullumajja käib ja 32-aastaselt ennast üles poob.

Tingimused ja kasvatus sama, tulemus erinev, geenide, ärrititele ja kasvatusele reageerimisele erinevused.

Nii et millest me üldse räägime."



Ja ma ei mõelnud tegelikult midagi eriti halba, lihtsalt protesteerin selle suhtumise vastu, et kui lapsed hukas, siis on kindlasti vanemad süüdi. See on suhteliselt õudne suhtumine, sest vanemad on võibolla kõik teinud, mis nende võimuses, aga laps lihtsalt ON sedasorti inimene sündinud, et LÄHEB hukka ja mitte persetki teha ei saa. Ma olen oma perekonnaski väga lähedalt näinud kuidas täpselt samade kasvatusmeetoditega üks laps jõuab eneseteostuse ja ülikooli lõpetamiseni ja teine on keskharidusega paadialusest joodik, kellest ema lõpuks lihtsalt lahti ütles, sest see pidev rahalaenamine, valed, pask ja närvipinge ei olnud enam asja väärt. Armastust ja hoolt küllaga, emal kaks pedagoogilist kõrgharidust: üks lasteaianduses ja teine kirjandusõpetaja oma.

ritsik ütles ...

Nirti, see ajab tegelikult lausa hirmu peale. Et tee, mis sa teed, lõpuni sa ikka lapse isiksuse ekujunemise eest vastutada ei saa. Mõjutavad keskkond, sõbrad jt. Oma lapse kogemusest võin öelda, et suht ühtehoidvast ja sõbralikust klassist sai uue klassijuhataja saabudes tõeline kaos, kus sõim ja kraaklemised igapäevane asi.

soodomakomorra ütles ...

Mina siiski pooldaks pigem Bianka arvamust, et päris palju on kinni vanemates ja perekonnas.
Jah, ühe pere lapsed võivad tõesti olla erinevate iseloomudega, st kinnisemad ja avatumad, aga kui neile jagatakse piisavalt tähelepanu ja armastust, siis ükski neist väljapool kodu julmaks ja kalgiks ei muutu. Reeglina.

Mina ei arva, et asi on nii palju vaesemas või rikkamas, haritud või harimata vanemates. Kuigi tõsi, haritumad vähemalt idee järgi peaksid teadlikult kasvatusele enam mõtlema.

samas usun, et üsna oluline on mitte üksi suhtlemine vanema ja lapse vahel, vaid ka see, kuidas lapsevanemad omavahel läbi saavad.

Bianka ütles ...

Esimese hooga ütlesin oma mõtted liiga järsult ja vastuvaidlemist mittesallivas vormis välja. Tavaliselt olen viisakas ja puhas vanainimene :D Mul on päris hea meel, et läks ütlemiseks. Aga ega ma ei kahetse seda, ju siis oli mul hetkel niisugust väljaelamist vaja. Nüüd sai lugu enda jaoks selgeks mõeldud ja mind ei jäänud see ebamäärane ärritus painama.

Lapsed võivad sita lapsepõlve kiuste elus õige raja leida, kuigi hukkaminekut on ikka palju rohkem. Ka armastavad ja ülihoolitsevad vanemad võivad oma nunnutamise või imetlusega lapse totaalselt ära rikkuda. Kõike peaks parasjagu olema, nii hoolitsust kui iseseisvuse lubamist, nii usaldust kui kontrollimist, nii saavutustele tagantutsitamist kui lapsel endal valikute lubamist. Aga kes meist ideaalsed inimesed on ja olud mängivad alati ka suurt rolli. Nii ongi lapse kasvatamise tulemus üsna suur loterii.

Ühest perest sama kasvatuse tagajärjel erinevate saatustega laste kujunemise kohta on mul oma teooria. Kuna lapsed on loomu poolest väga erinevad, siis sama kasvatusmudel ei anna kõigi puhul head tulemust. Vanem peaks märkama laste eripärasid ja kiitma ja nõudma erinevalt. Ühele lapsele võib anda vabadust ja iseotsustamist, teisel peab alati kontroll peal olema, enne kui tal omal mõistus pähe tuleb. Ühte kiita ja hinnata heade tunnistuste eest, aga teisel on võib-olla hoopis suur leidlikkus (nagu näiteks Joosep Toots). Siis ei maksa temalt kunagi sama häid hindeid oodata ja pidevalt talle ette heita, vaata kui tubli su õde on. Hoopis katsuda tema leidlikkusele õiged rakendused leida. Minu meelest sellega vanemad teevadki suure vea, kui kasvatavad lapsi ühtemoodi. Oma peres üle elatud ja läbi tunnetatud asi.

muusake ütles ...

Tundub, et laste kasvatamine ongi nagu mingi raketiteadus ja palju enamatki!;)
Praegu assotseerus mulle hoopis see, et ühest üsna julmast koolikiusajast, kes meie klassis kunagi käis, on saanud tuntud kaminafirma omanik ja troopiliste liblikate korjaja-eksponeerija. Tema kiusatav vahetas kooli ja sai samuti sellest etapist üle.

sjgelle ütles ...

Ma olen nüüd veel tagantjärele analüüsinud ja mõelnud, et rohkem kui sõnad ja reeglid kasvatab üldine peresisene õhkkond ja vanemate isiklik eeskuju(kõlagu see nii klišeena, kui kõlab). Kui peres elab igaüks oma elu, siis pole kodus õiget soojust. Vaesus ja rikkus siin ei loe nii palju.
Õpetajana olen märganud, et vanemad ei suuda uskuda, et nende laps on paha, häbematu, kiuslik. Nende põhiväide on, et "kodus on ta nii hea laps". Ikka otsitakse vigu teistes - küll on klass halb ja õpetaja süüdi. Ja veel see, et "miks minu last üksi nähakse, teised teevad ju ka".

Kõige raskem on suhelda kiusatute vanematega, sest nad üldjuhul ei tunnistagi, et see on nende laste probleem ka. Võib olla ka nii, et lapsed ei räägigi kodus oma asjust.
On kuidagi häbi või valus ja asi võib neile tunduda kitumisena.
Üks ühine joon kõikide laste juures - kitumist ei sallita, kitujaid ei sallita.
Raske on kedagi aidata või mõjutada, kui ei teagi, mis toimub.
Minu arvates selles filmis vanemaid ei teadnudki.
Ka Marguse isa ei teadnud.

Hundi ulg ütles ...

Lugesin Sjgellet ja siinset diskussiooni. Ja mul on hoopis teine dilemma. Kas selle seeria puhul on tegemist hea või halva dramaturgiaga?

Teose vaatamise järel tekkis elav arutelu. Elust enesest. Ju siis on dramaturgia täitnud oma ülesande.

Samas ei saa ma TEOSE puhul mööda sellest, et selles oli jäetud kasutamata Bianka huvitav mõttekäik. Just nimelt see, et vanemad nagu ei saanudki aru, et midagi oli siiski ikkagi valesti nende endi poolt. Selline dramaturgiline puänt või sedasi.

Dramaturgia on tõepoolest üks huvitav asi...

muusake ütles ...

Meie peres oli nii, et poeg oli paha liider, kas just kiusaja, aga tõmbas õpetajate tähelepanu ja sattus nendega tihti konflikti ka. Tütar oli jälle kiusatute hulgas kuna läks suurde kooli ja ei võetud seal omaks oli ka natuke teistsugune ja hästi vaikse loomuga ja sissepoolesuunatud. Suhtlesime küll psühholoogiga, kuid mis temagi teha saab. Meid aitas samuti kooli vahetus. Kahjuks pidime seda isegi kahel korral tegema, sest väikses kandis tuleb kiusamisinfo mõnikord varem või hiljem kaasa. Aga erakoolis, kus väiksed klassis ja suurem hoolimine sai tüdruk ilusti pea püsti ja selja sirgeks! ;)
Vanemad peaks ikka rohkem ka koosolekutel käima ja lapsega usaldussuhet omama ning lihtsaltöeldes hoolima ja märkama. Mina ei saa ka aru kuidas saab üldse niimoodi päris pea liivaall elada selliste asjade suhtes mõlemal poolel nii kodus kui ka koolis.

Voldemar-August ütles ...

No küll oleks tore kui elu töötaks nagu kindlustus. Maksad raha ja ongi garantii et midagi halba ei juhtu.
Aga jah, ega ta pole. Olgu see siis raha, haridus või haritus või siis südameheadus. Garantiisid ei ole.

Sedaet, mind kuidagi häiris et selle jutu all kordus üsna mitu korda sõnapaar- laste kasvatamine.
Bianka- Sa ka kirjutasid oma kommentaaris
Ja sellepärast soovin, et vanemad pingutaksid rohkem oma last märgata, temaga päriselt suhelda ja talle oma armastust välja näidata. Minu arust on see võtmeküsimus.
Minu naine ütleb ka et ma peaksin lastele ütlema et ma neid armastan ja üldse seda rohkem välja näitama. Aga ma pole nõus. Armastust laste vastu, kui see on olemas, on niigi tunda. Püüdlus armastust välja näidata võib kogu sellele asjale anda võltsi värvingu. Ja lapsed on võltsi äratundmises väga meistrid.

Et siis võiks minu poolt toodud Sinu tsitaat kõlada hoopis:
Ja sellepärast soovin, et vanemad rohkem oma last märkaksid, temaga päriselt suhtleksid ja teda armastaksid. Minu arust on see võtmeküsimus.
See võib ehk tunduda vaid sõnastuse küsimus, kuid minumeelest suuremas pildis pole suhtlemises lastega asi mitte -laste kasvatamises- vaid nendega kooselus. Kõigis nende ja enda arenguetappides.

Kaldusin filmi arutelu teemast vähe kõrvale, vabandust.

Bianka ütles ...

Sjgelle, sina õpetajana oled ilmselt koolikiusamisega kokku puutunud. Kuigi õpetaja ei pruugi tõesti teada, kes keda kiusab. Lapsi on palju ja õpetaja ei näe kõike. Ka vanemad ei pruugi aimata, mis koolis toimub. Eks elus on need konfliktid lahenenud teisiti, nagu näiteks Muusake kirjeldas, mitte tulistamisega. Kas vahetab kiusatu kooli, või talub alandlikult solvanguid, vastu hakkamata, või hakkab koolist pausi panema või... teeb enesetapu. Seda vist on tõesti ka juhtunud.

Hakkasin mõtlema, et kui "Klass" oleks samuti lõppenud kiusatu enesetapuga ja ta oleks kirjutanud kirja, kuidas siis oleksid vanemad ja kool käitunud. Kiusaja ja tema semud oleks kinnitanud, et see on vale. Kas siis Pauli pere oleks endiselt uskunud, et nende poeg on tubli ja niisugune asi pole mõeldav. Ei tea...

Paraku olen kuulnud oma tuttavatelt õpetajatelt samamoodi, et vanemad ei taha oma lapse vigadest kuulda. Või siis, kui koolist mingeid etteheiteid ei tule, siis ongi nende meelest kõik korras. Oma vastutus lapse kasvatamise eest on nagu ära unustatud või lükatud kooli kaela.

Kui peres elatakse lapsega tõeliselt koos, nagu Voldemar-August ütleb, siis temaga räägitakse ja tehakse midagi koos. Siis märgatakse, missuguseid hinnanguid laps annab olukordadele, kuidas käitub nõrgematega jne. Nii saadakse jaole, kui lapses hakkab tekkima üleolek ja julmus nõrgemate vastu ja seda saab alguses ehk parandada. Miskipärast arvan, et Pauli peres seda ei tehtud, igaüks elas oma elu. Ja Paul oli jäetud ise endale reegleid kehtestama, tal puudus vanemate suunamine, mis on hea, mis vale.

Kas see film oli dramaturgia mõttes hea? See, kui vaatajale lahendusi valmiskujul pähe ei määrita, peaks ju hea olema? Seda näitab ka erinevate arvamuste ja filmisse suhtumiste hulk. Aga mina poleks ise seda niimoodi lahendanud, või siis oleks ikkagi lõpus vihjanud mingile autoripoolsele suhtumisele. Praegu tundub vähemalt mulle, et film keskendus vanemate üleelamisele, jättes muu kõrvale. Ja selletõttu tekkinud mulje , et "meie pole süüdi", ei tundu mulle õiglane lahendus.

Voldemar-August, ma kasutasin seda armastuse väljanäitamise fraasi nimelt. Sest olen jällegi mitme inmese pealt näinud, kuidas lapsed ei oska vanemate armastust märgata, kui seda välja ei näidata. kui ei kallistata ega hellitata last. Võib-olla suuremana pole seda enam vajagi, aga õrnas eas annab see lapsele vajaliku turvatunde ja eneseväärikuse. Et ta teab, et teda armastatakse tingimusteta. Mitte siis, kui ta on hea laps ja kuulab sõna.

Emmeliina ütles ...

Kirjutasin selle sjgelle bloggi ka:

armastuse ja hoolivuse koha pealt kallutan oma kaalud Bianka poole.
Arutlemiseks aga üks mõtteke: oma laste õnnestumisi näeme alles nende endi laste pealt. St. et millisteks kasvavad meie laste lapsed.

Sellepärast meeldibki mulle elulugusid vaadata läbi mitme põlve.

Arvan, et kassi piinajal, naise peksjal või roolijoodikul pole mingit pistmist vanemate haridusega. Enda omaga ka mitte.