Südasuvi

 Seda aega oleme oodanud läbi pika sügise ja talve. Kevadise külma, hilisema põua ärakannatamise järel on mõistliku temperatuuriga vahel päikeseline, vahel vihmasabinatega ilm väga mõnus.

Mu lilled on õitsemisega umbes 2 nädalat tavapärasest maas, aga liiliad püsivad kaua ilusad. Osa pole veel avanenudki ja päevaliiliapeenar alles võtab hoogu. Mõned lemmikud siin piltidel.

Ometi pole mul sel suvel tavapärast rõõmu sellest õiteilust. Olen endal diagnoosinud depressiooni. Arsti käest kinnitust saama ja rohtu küsima pole veel läinud, sest puhkuste aeg ja ehk saan ikka ise kuidagi endaga hakkama. Midagi ei taha teha, miski ei tee rõõmu jne. Päris alla pole ma siiski veel andnud. Läbi häda niidan  muru, võitlen umbrohuga ja vahel koristan elamist ka, kui keegi külla tulemas on. Päriselt külla pole ma kedagi kutsunud, aga vahel astub tütar läbi, elukaaslane nagunii ja mõnikord remondimees, kui miskit parandada vaja.

Põhjusi on palju, miks mu tuju allpool nulli on. Eelkõige ikka lähedaste tervisemured. Lapselaps on jälle haiglas, tütrel ootab ees operatsioon, mis võib igasuguseid tüsistusi kaasa tuua. Pahaloomulise kasvaja rakke biopsia küll ei tuvastanud, aga tõde selgub opi käigus. Elukaaslase tervise ja töömured on endised, lisaks kukkus ta ema nii halvasti, et nüüd ei saa suurt midagi teha ja peab kandma kaelatuge.

Väiksematest hädadest rääkimata, nagu katki läinud dushisegisti, televiisor või kaotatud lemmikkõrvarõngas. Nendest asjadest saab üle, kuigi uut televiisorit ostma pole suutnud veel minna ja katkise dushiga saab ka kuidagi hakkama. Aga lapselapse seisukord on mind nii endast välja viinud, et ma ei ole suutnud teda haiglas isegi külastada. Ülejäänud perekond muidugi käib ja võtsin ennast niipalju kokku, et lähen ka homme. Sest nagu tütar ütles, väike lootuskiir pimeduses on siiski tekkinud.

Nagu kõik mulle ütlevad, lootust ei tohi kaotada. Ja väikeste sammukestega tuleb edasi astuda, mitte jääda kinni masendusse ja enesehaletsusse.

Naabrid

 Üldiselt on mul naabritega vedanud. Kenad vaiksed inimesed, kes harva külalistega aias pidu peavad. Sama kehtis ka mu tagaaiaga piirmevate naabrite kohta. Olgugi et venelased, aga ikkagi inimesed...

Varem tegi mind murelikuks see, et nende peres olid mingid probleemid, kui kohal oli mees, polnud naist, ja vastupidi. Üldiselt käib mees 3 kuud kaugel väljamaal hästitasuval tööl ja siis on mõne aja kodumaal puhkusel. Ei ole küll minu asi, aga seda ma ütlen (nagu Alma Peterson), et poeg kasvab enamasti isata. Ja siis mõtlesin, et kui nad lahku lähevad, kes siis sinna kolib.

Novott, aga selle aasta kodukülastuse ajaks tundusid suhted peres head olevat. Mis tähendas, et nädalas olid umbes 3 korda külalised. Ja kuna head palka teeniv mees lasi oma maja umbes 3 meetrit suuremaks ehitada (meie suunas), lisaks juurde terass, mis muidu oli maja teises küljes, siis asusid nad oma külalistega samahästi kui minu aias, ehk 20 meetri kaugusel minu terassist. Ehk kogu see venekeelne möla oli nagu minu oma koduaias,

Ja praeguses putinismi-valguses on vene keel mulle vastyunäidustatud. Laupäeval suutsin ma oma ärritust maha rahustada sellega, et panin pähe kõrvaklapid ja kuulasin muusikat telefonist. Kui sama jama kordus pühapäeval, ei suutnud ma oma pahameelt enam vaka all hoida, püsisin toas, kuni nende pidu läbi sai. Ei, ma ei öelnud neile midagi, aga kõik me ülejäänud naabrid ei lõuga õues. Oh,these russians..

Täna oli vähemalt vaikne ja loodetavasti läheb pereisa jälle oma väljamaa-tööle. Siis on vaikus majas. No muidugi peab tunnistama, et nad ei ole joodikud, ei lase vene muusikat ja lõpetavad oma peo mõistlikul ajal.

Aga ikkagi, ma vihkan antud asjaoludel venelasi ja vene keelt- Mis parata. Paar maja edasi lõugavad eesti lapsed ega ärrita oma lärmiga mind kaugeltki samavõrra.

Retrodisko

 Minu kallis elukaaslane arvab, et ta on diskor. No kunagi ehk oligi,  mingi 30 aastat tagasi, kui tal Tallinna-poisina olid kättesaadavad plaadid ja lindid väljamaa lugudega, millega Räpina Sovhoostehnikumis eputada.

Aga nüüd, kui üks tema omaaegsetest tuttavatest arvas, et ta võiks nende (Räpina) kursuse kokkutulekul diskorit teha, siis olin mina jõhkralt aus. No mis diskor sa enam oled...

Tema ei jätnud jonni ja oma päris-diskorite abil käis ja uuris, kuidas sealse turismitalu tehnika abil diskot korraldada.

Ja nagu ma piltidelt ja videotest nägin, õnnestus see tal täitsa hästi. Mis ei töötanud ühte sorti tehnikaga, seda sai teha teistmoodi, näiteks arvuti abil. Mina aitasin talle oma plaatidelt muusikat lindistada, aga diskori aupaiste jääb kõik talle. Endale nendin, et rohkem usku oma partneri võimetesse poleks paha.  No igatahes kiitsin teda tagantjärgi hoolega.

Ka retrodisko riietus pärines minult. Õigemini 2016.a. stiilipeolt, kus me koos lustisime. Pidin need riided prügikasti viskama, aga õnneks polnud ma seda teinud.

Siin ta on, mu  kallim oma retrodiskol nagu aatal 2016.