Kolmapäev, 29. juuni 2022

Korterisaaga

 Panin esmaspäeval enne jaani korteri väljaüürimise kuulutuse üles. Tellisin 2-nädala jagu aega, et kui selle ajaga üürilist ei leia, annan asja maakleri kätte. Muretsesin, et pean nüüd telefoni kogu aeg ligidal pidama, juhuks kui keegi helistab. Tegelikult oli huvi nõrgem, kui arvasin. Muidugi, eestlaste jaoks oli see aeg jaaniplaanide tegemiseks, koolilõpetajad alles tõmbasid hinge, enne kui otsustada, kuhu õppima või tööle minna. Aeg polnud neile veel sealmaal, et  hakata korterit otsima.

Helistajaid muidugi oli. Venekeelsed, ilmselt enamuses ukrainlased. Ega ma kõigilt hakanudki uurima, kas nad on kohalikud venelased või ukraina põgenikud. Mõnedega leppisin kokku korteri vaatamise. No muidugi see meeldis kõigile, ilus puhas. Iseküsimus, kas nad üüri maksta jõuavad.

Ootasin ikka, et tuleks kõne mõnelt kohalikult üürihuviliselt, olgu või venelane, kellel tasuv töökoht, aga sobivat ei leidunud. Ühel paaril oli kass, mis minu tutikate diivanitega ei klapi. Ühel noormehel aga polnud piisavalt raha, et nõutud ettemaksu tasuda.  Sellisel võib ka edaspidi rahalisi raskusi tekkida.

Kõhklesin, mis ma kõhklesin, aga otsustasin lõpuks ühe Ukraina perekonna kasuks. Ilmselt kirjutame homme lepingu alla ja siis sukeldume bürokraatiamaailma, et saada kätte kompensatsioon, mida riik põgenikele korteri üürimiseks pakub. Neil endil on praegu välja käia vaid 200 eurot ja rohkem saavad maksta siis, kui mehel palgapäev tuleb. Riigi kompensatsiooni abil saab üüri ettemakse ja deposiidi kaetud, eks loodame, et ka edaspidised maksed laekuvad.

Pere ise on pärist Harkivist ja nad pidasid seal vastu küllalt kaua, aga kui rünnakud väga tugevaks läksid, said nad evakueeruda Venemaale. Sealt siis tulid Peterburi kaudu Eestisse. Miks ma nemad välja valisin teiste põgenike hulgas, oli nende 3-aastane tütar. See oli nii ingellikult ilus ja armas laps, et isegi minu kalk ja rahaahne süda leebus, kui lapsuke viskas enda diivanile pikali ja ütles, et mina jään siia :) Nagu ema kurtis, lapsega laevas elada on ikka väga keeruline. Kitsas, palju vanu ja haigeid inimesi koos. Pealegi võidakse nad iga hetk kuhugi mujale Eestimaa kohta ära saata, aga mees sai just tööd. Ka naine kavatseb tööle minna, kui saab sissekirjutuse ja see võimaldab lasteaiakohta saada. Tundusid igatahes väga sümpaatsed inimesed, kes pingutavad, et siin ise hakkama saada. Loodame, et see neil ka õnnestub.

Täna tuli meilile kiri ühelt huviliselt, kes vastas mu esialgsetele ootustele. Heapalgalisel kohal eesti noormees, kes elaks korteris üksi. Ma ei hakanud talle enam korterit näitama, otsustasin, et teen oma heateo ära ja aitan seda ukraina peret, eriti aga seda väikest inglikest.

Laupäev, 25. juuni 2022

Jaanipäev ehk kohustuslik kava

 Keegi muidugi ei sunni, aga ometi tiksub kusagil kuklas, et jaanipäeva puhul tuleb läbida "kohustuslik kava". Peab tuld tegema või vähemalt vaatama, grill-liha sööma ja muidugi lipu heiskama. Ja olema heas seltskonnas, õnnelik ja öö läbi üleval. 

Sel aastal arvasin, et kuna mul on eelnevalt olnud nii palju väsitavat tegelemist, siis ma jaaniõhtul või päeval ei tee midagi. No lipu ikka heiskan, ja seetõttu võtsin aegsasti ühendust meie  paarismaja naabriga, kelle käes lipp hoiul on. Ta noorem mees ja käib igasugustel üritustel ja kokkusaamistel, ja mõnel lipupäeval on juhtunud, et ta on ära sõitnud ja mulle lippu üle anda ei tulnud tal pähegi. Sedapuhku ütles ta, et heisata ta ju võib, aga maha pean mina võtmna, sest siis on ta ära sõitnud. No pole probleemi, mul nüüd uus ja pikem redel, millelt ma ulatan lipuvardani. Lisaks on mul ka elukaaslasel vaba päev. Tegelikult olid tal vabad nii 23. kui 24 juuni. Aga nagu kiuste, toimusid kõigi lähedalasuvate kohtade ametlikud jaanipäevapeod sel aastal 22.juunil. Nii ma siis otsustasin, et ei lähe kuskile, teeme ise kodus grilli ja sauna. 

Nii asi muidugi ei läinud. Ei teinud me ei grilli ega sauna. Nimelt naabrimehega rääkides selgus, et tema läheb küll meie vallakeskuse jaanikule. Siis küpses mul peenike plaan, et sokutan enda ka tema auto peale ja saan ikka tule ära nähtud. Igavene vinge esinejate paraad kah välja pandud: Hellad Velled, Anne Veski, Shanon ja 2 Quick Start. Sealt edasi aga sain aru, et mida ma seal üksi ikka teen, pigem sõidan elukaaslasele töö lõpuks vastu ja lähme koos. Anne Veski pidi esinema kell 21 ja selleks ajaks oleksime jõudnud küll. Vaatasin siis esinemispaika ja võimalikke parkimiskohti ja sain aru, et minu jaoks on see liiga suur jama. Parkimisvõimalusi on vähe ja rahvast ilusa ilma tõttu ilmselt palju. Nii ka oli, nagu selgus. Rahvast oli meeletult, nagu laulupeol, inimene inimeses kinni.

Seega pöördusin tagasi oma esialgse kavala plaani juurde ja küsisin naabrilt, mis kell ta kavatseb minna. Selgus, et mitte liiga vara ja mu elukaaslane jõuab selleks ajaks ka kohale. Parkimise osas oli mu kartus põhjendatud. Autode rivi venis ummikutempos juba kilomeeter enne peopaika. Naabrimehel tuli õnneks hea idee sõita teist teed ja parkida suure maantee serva. See mõte oli teistelegi pähe tulnud ja esimene vaba koht tee ääres oli umbes kilomeeter peokohast. Kohale aga jõudsime täpselt õigeks ajaks, kui pandi mängima "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" ja mindi lõket süütama.

Tahtsime enne Anne Veski esinemist endale joogi hankida, aga sabad olid metsikud. Ilmselt ei arvanud keegi korraldajatest, et rahvast nii palju kohale tuleb. Hiljem WC-saba oli veel pikem, sest teadagi, see õlu, mis sisse läheb, tahab varsti ka välja tulla.

Anne Veski oli täpne ja alustas õigel ajal. Kontsert oli äge, ja esineja tippvormis, vaatamata hiljutistele kurbadele sündmustele tema elus. Tahtsin tema plaadi peale autogrammi võtta, aga esialgu tundus see võimatu, rahvas oli lavast aiaga eraldatud. Olin juba loobumas, aga siis nägin, et ühest kitsast praost pressisid inimesed läbi, et Annega koos pilti teha, mida ta lahkelt ka võimaldas. Ma nii ligi ei pääsenud, aga palusin ühel fotograafil öelda, et tahaksin autogrammi. Kui ta seda ei teinud, läksin riski peale välja. Hõikasin ise, et Anne, palun kas saaks autogrammi. Ja saingi!

Nagu jaanipidudel kombeks, tehti vahepeal mingeid võistlusi, sangpommi rebimist ja mida iganes. Neid ma vaadata ei viitsinud, istusime eemal teki peal ja puhkasime. Kuulasime Shanonit esialgu kaugelt, aga lõpuks trügisime läbi rahvamassi veidi lähemale, et oma silmaga ka näha, kuidas nad välja näevad. Varem polnud ma nende esinemist näinud. 

Ja kui see kontsert läbi sai, hakkasid jälle mingid võistlused. Trehvasime naabrimehega kokku ja ütlesin, et mis ta arvab, ehk hakkaks koju sättima. Aga tema tahtis ikka 2QStarti ka kuulata. See pidi kava järgi algama kell 00, aga tegelikult sai ta lavale alles kella 1 paiku. Midagi polnud parata, naabrimehe käes on rool ja tema otsustab, millal lahkume. See sai siis teoks poole kolme paiku...

Meie, vanad inimesed olime surmväsinud, kõht ka tühi. Asusime kell 12 paiku otsima,  missugune putka veel sööki pakub. Mõnes ikka oli midagi, aga saba oli nii pikk, et lootus, et grilli ka meile jagub, oli väike. Lõpuks leidsime ühe koha, kus wrapi sisse kebabi pandi. Salatiained oli neilgi enamuses otsas, aga kebabi ja kapsalehti jagus. Saime suure nälja kustutatud ja kuna 2QS veel polnud oma esinemist alustanud, tuli veel üks õlu juua. Mis omakorda tähendas veelkord pimedas  WC külastust.

Magama saime poole 4 paiku, kui päike hakkas juba tõusma. Olime täitnud kogu jaanipäeva kohustusliku kava. Aga tõotasin endale, et enam ma nii rahvarohkele üritusele ei lähe. Ja kui lähengi, siis oma transpordiga, et saaks koju tulla, kui olen ära väsinud. Ma pole enam selles eas, et jaaniööl hommikuni pidutseda.

Järgmisel päeval mõtlesime ainult lebotada, aga tütar kutsus enda juurde grillima ja lõket tegema. Kusagilt leidsime endas jaksu sinna minna, seda enam, et liha oli mul nagunii marinaadi pandud. Seltsis segasem, ja tuligi tore õhtu. Sellest hoolimata, et nende naabrid (venelased) olid palju külalisi kutsunud, kisasid ja panid kõva muusikat. Panime siis oma muusika ka kõvemaks. Koju sõitsime viimase bussiga, mille pealt oli ikkagi kilomeeter vaja kõndida. Aga vähemalt saime normaalsel ajal voodisse.

Ja 24. oli meil tööpüha. Niitsime muru, kärpisime põõsaid ja hävitasime umbrohtu. Lõpuks vedasin vooliku laiali ja kastsin põhjalikult aia ära. Teada oli, et järgmistel päevadel tuleb kuumalaine, mil töötegemine veelgi raskem on ja vaesed taimekesed olid niigi juba longus ja janused.

Täna läks elukaaslane tööle, aga mina sain rahus molutada. Hommikul läks uni ära, sest toatemperatuur oli tõusnud 27 kraadini. Hommikupäike paistab mu magamistoa aknasse ja kuigi valgustpeegeldav ruloo oli alla lastud,  toimib see lisaks pimendamisele ka ahjuna. Egas midagi, tõusin üles, panin konditsioneeri tööle ja läksin hommikust sööma. Kui tagasi tuppa tulin, oli temperatuur toas 21 kraadi ja sain veel veidi magada. 

Ülejäänud päevaga ei osanud suurt midagi ette võtta. Kõikjal oli liiga kuum, nii toas kui õues. Siis tuletasin meelde, mida kuuma ilmaga tehakse. Õigus, tuleb päevitada ja ujumas käia. Vesi oli, nagu öeldakse, "karastav", aga ujuda sai. Kokku oli meie paisjärves vees umbes 5 inimest. Aga mõnus oli. Koju jõudes olin külma õlle ära teeninud ja varsti hakkab õhtujahedus tulema. Hirmuga ootan ilmateadet, et kui kaua see kuumus kestab. Ei ole ma ka selles osas enam noortega ühte meelt, et sellised on head ilmad. Mulle paluks vahepeal ikka jahedust ja vihma ka.

Pühapäev, 19. juuni 2022

Viimase piiri peal

 Vahepeal mõtlesin, et ei kirjuta seda postitust. Sain selle raske nädala üle elatud ja mis siin enam hädaldada. Aga teisest küljest, see on ju ajakaja ehk minu elu lugu ja  tuleks ikka talletada, kuidas see kulges. Ja ehk aitab see meelde tuletada, kui mu käest järgmine kord samasugust teenet palutakse.

Sel nädalal oli mu tütre pere puhkusereisil ja mina pidin haldama koera ja kodu. No mis-see-siis-ära ei ole.... Rahulik keskealine koer, kes enam eriti ei mölla ega tee pättusi.  Aga tegelikult kujunes see hullemaks, kui arvasin.

Esiteks, oli meie kandis tappev põud ja tugev tuul, mis puhus minema viimasegi niiskuse. Seega, lisaks koera jalutamisele pidin ma kastma iga päev, sealjuures  nii nende juures kui oma aias. Kui tütre juures niitis muru robotniiduk, siis oma kodus pidin ma ise seda tegema. 

Lisaks niigi pingelisele graafikule, oli vaja elukaaslase korteris viimased koristamised- mööbeldamised lõpule viia. Ma ei hakka kirjeldama, kui käest ära  oli kogu elamine. Kogu köögimööbel, pliit ja toolid, samuti  kardinapuud olid kaetud vana mustuse ja liisunud rasvakorraga. Tuli sorteerida nii nõusid kui riideid, mida väikesse korterisse oli aastatega kogunenud tohutu hunnik. Aga nüüd on kõik kena ja korter läheb üüriturule.

Viimased päevad koerahooldust on samuti olnud hullumeelsed. Nii kõhulahtisus (millest ometi?), oksendmine kui hullumeelne erutus jalutuskäikudel No ilmselt on emastel jooksuaeg... Meie kutsuke rapsis palava ilmaga nagu segane hullutavaid lõhnu taga ajades, tõmbas või käe otsast. Ja samas polnud tal mahti ei pissida ega kakada, milleks jalutuskäik algselt mõeldud oli. Nii juhtus ühel päeval, et loom ei saaanud kakatud ja pidime kõndima terve tund aega. Mu aktiivsusmonitur näitas tulemuseks 15000 sammu, mis minu jaoks on liig mis liig. Minu meniskivigastusega põlv, selle tagajärjel lamandunud jalavõlv, kulunud puus ja haige selg suudavad tavaliselt teha 3000 sammu päevas. Aga valikut polnud, tuli elada võimete piiril või isegi üle selle.

Eile sai siis see läbi. Aga kuna tütre lennuk pidi saabuma öösel 3 paiku, siis muidugi ei saanud ma enne und, kui tuli sõnum, et nad tõesti on maandunud. Et ma ei pea hommikul jälle koeravalvesse minema.

Selleks õhtuks oli mu jalavalu ületanud selle piiri, mida valuvaigisti suutis maha võtta. Elukaaslane tegi jalatallamassaazi, panin jalale kompressi ja üritasin magada. Mis eriti hästi ei õnnestunud, sest kell 11 helistas mu maasugulane (muidu jummala normaalne aeg), aga kuna mina olin umbes 6 tundi maganud ja siis ta rääkis mulle häirivaid uudiseid mu maal elava venna elust. Niipalju siis stressist taastumisest....

Pärast hommikusööki tegin raske otsuse ja ütlesin elukaaslasele, et minust ei ole täna head kaaslast, ei jaksa ma minna traditsiooniliselt ujulasse ega teha süüa ja oleks parem, kui ta oma koju läheks. Mida ta ka tegi. Mina  tegin lõunauinaku, aga nüüd ei tule und. Seega pean kõik selle blogisse kirja panema ja loodan, et see aitab mul täna öösel normaalselt magada. Kui pole enam ärritavaid mõtteid, mis magada ei lase, sest need said siia välja valatud.