Pühapäev, 19. juuni 2022

Viimase piiri peal

 Vahepeal mõtlesin, et ei kirjuta seda postitust. Sain selle raske nädala üle elatud ja mis siin enam hädaldada. Aga teisest küljest, see on ju ajakaja ehk minu elu lugu ja  tuleks ikka talletada, kuidas see kulges. Ja ehk aitab see meelde tuletada, kui mu käest järgmine kord samasugust teenet palutakse.

Sel nädalal oli mu tütre pere puhkusereisil ja mina pidin haldama koera ja kodu. No mis-see-siis-ära ei ole.... Rahulik keskealine koer, kes enam eriti ei mölla ega tee pättusi.  Aga tegelikult kujunes see hullemaks, kui arvasin.

Esiteks, oli meie kandis tappev põud ja tugev tuul, mis puhus minema viimasegi niiskuse. Seega, lisaks koera jalutamisele pidin ma kastma iga päev, sealjuures  nii nende juures kui oma aias. Kui tütre juures niitis muru robotniiduk, siis oma kodus pidin ma ise seda tegema. 

Lisaks niigi pingelisele graafikule, oli vaja elukaaslase korteris viimased koristamised- mööbeldamised lõpule viia. Ma ei hakka kirjeldama, kui käest ära  oli kogu elamine. Kogu köögimööbel, pliit ja toolid, samuti  kardinapuud olid kaetud vana mustuse ja liisunud rasvakorraga. Tuli sorteerida nii nõusid kui riideid, mida väikesse korterisse oli aastatega kogunenud tohutu hunnik. Aga nüüd on kõik kena ja korter läheb üüriturule.

Viimased päevad koerahooldust on samuti olnud hullumeelsed. Nii kõhulahtisus (millest ometi?), oksendmine kui hullumeelne erutus jalutuskäikudel No ilmselt on emastel jooksuaeg... Meie kutsuke rapsis palava ilmaga nagu segane hullutavaid lõhnu taga ajades, tõmbas või käe otsast. Ja samas polnud tal mahti ei pissida ega kakada, milleks jalutuskäik algselt mõeldud oli. Nii juhtus ühel päeval, et loom ei saaanud kakatud ja pidime kõndima terve tund aega. Mu aktiivsusmonitur näitas tulemuseks 15000 sammu, mis minu jaoks on liig mis liig. Minu meniskivigastusega põlv, selle tagajärjel lamandunud jalavõlv, kulunud puus ja haige selg suudavad tavaliselt teha 3000 sammu päevas. Aga valikut polnud, tuli elada võimete piiril või isegi üle selle.

Eile sai siis see läbi. Aga kuna tütre lennuk pidi saabuma öösel 3 paiku, siis muidugi ei saanud ma enne und, kui tuli sõnum, et nad tõesti on maandunud. Et ma ei pea hommikul jälle koeravalvesse minema.

Selleks õhtuks oli mu jalavalu ületanud selle piiri, mida valuvaigisti suutis maha võtta. Elukaaslane tegi jalatallamassaazi, panin jalale kompressi ja üritasin magada. Mis eriti hästi ei õnnestunud, sest kell 11 helistas mu maasugulane (muidu jummala normaalne aeg), aga kuna mina olin umbes 6 tundi maganud ja siis ta rääkis mulle häirivaid uudiseid mu maal elava venna elust. Niipalju siis stressist taastumisest....

Pärast hommikusööki tegin raske otsuse ja ütlesin elukaaslasele, et minust ei ole täna head kaaslast, ei jaksa ma minna traditsiooniliselt ujulasse ega teha süüa ja oleks parem, kui ta oma koju läheks. Mida ta ka tegi. Mina  tegin lõunauinaku, aga nüüd ei tule und. Seega pean kõik selle blogisse kirja panema ja loodan, et see aitab mul täna öösel normaalselt magada. Kui pole enam ärritavaid mõtteid, mis magada ei lase, sest need said siia välja valatud.

2 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Hea, et kirjutasid. Minu meelest hakkab siis kergem. 15 ooo sammu on liig, mis liig. Mina saan päeva peale 6000, koos kooliga ja see pole järjest kõnd.

Bianka ütles ...

Eks paar päeva kulus kosumiseks, aga juba võtsin uue kurnava käigu ette. Lugejat peale ei pannud, aga 5 tundi valla jaanitulel võttis võhma välja küll. Püsti seismine enamus ajast ja tohutu suurel rahvast pilgeni täis platsil kulgemine, kus lava, lõkke ja WC vaheline maa oli minu meelest küll pool kilomeetrit. Oleksin palju varem koju tulnud, aga sõitsime sinna naabrimehe autoga ja koju ei saanud enne, kui temal peost isu täis sai. Vähemalt saime vabalt õlut juua.

Täna on plaan tütre juurest grillipeolt koju kõndida (2,5 km). No näis, mis jalad ja selg homme teevad sellise maratontreeningu peale :)