Esmaspäev, 18. juuli 2022

Kõik, mida sa kardad...

 ...saab su kätte nagunii. Sellepärast ma ei taha "hüpata vette tundmatus kohas" ehk minna puhkama sinna, kus varem pole käinud. Aga nagu taiplik lugeja juba aru sai, tuleb elus ikka kuhugi minna esmakordselt. Nii ka sel suvel, kui otsustasime Narva-Jõesuus puhata. Ma polnud kunagi seal kandis käinud ja Virumaa kõige kaugem punkt minu jaoks oli olnud Rakvere.

No mida ma siis kartsin? Eks ikka seda, kas ma oskan õigesse kohta kohale jõuda, kus parkida saab ja kuidas üldse seal olud on. Jah, mul on TOM-TOM , ja lõpuks ka telefonis Google Maps, aga ikkagi. TOM on mind ikka mitu korda sundinud mingit nõmedat kõrvalteed pidi sõitma ja ükskord juhatas meid Tallinna vangla juures täitsa võssa, kui tahtsime Maardusse saada. Ju sinna kunagi oli planeeritud tee ehitada, mis gepsu mällu oli sisestatud. Seda, mis trikke TOM mulle seekord mängis, ei osanud arvatagi.

Minu kodunt juhatas ta meid täitsa kenasti Peterburi maanteele ja seal polnud rohkem vajagi, muudkui uha kena neljarealist teed mööda 110-ga. Kehvemaks läks lugu siis, kui maantee taas kahesuunaliseks muutus. Nimelt oli sinna väga palju pandud 70 märke, täiesti arusaamatul põhjusel, ei paistnud suuremat asulat ega ristmikku olevat. Mis kõige hullem, piirangut lõpetavat märki või 90-km märki ka mitte. Ka polnud mingit ristmikku, kustsaadik piirkiirus kehtivuse kaotaks. Mingi rohtunud külatee nagu seda mõõtu välja ei andnud. Vat siin oleks TOM mind aitama pidanud, aga tema ei näidanud üldse mingit numbrit. Ja siis tekkis meie ette autodejoru, kes ilmselt oli samamoodi segaduses ja nii me siis venisime 70-80 ga. Lõpuks ometi jõudsime kohta, kus viit näitas vasaskule, et Narva-Jõesuu 10 km. Aga TOM vaikis ega rääkinud mulle vasakpöördest midagi. Kartsin, et see pole õige teeots, aga elus Tom, kes mu kõrval istus, ütles, et ilmselt siit ikka tuleks ära pöörata jah. Tema on varem ka sealkandis käinud, kuigi ammu.

Nii me siis pöörasimegi ja lootsime, et lõpuks linna alguse märgi juures hakkab TOM meid jälle juhatama, aga ei midagi. Lõpuks jõudsime nagu kesklinna moodi kohta, kust tee hargnes kaheks, aga TOM vaikis endiselt. Roollis olles ei saa ju telefoni ka näppida, aga parkida polnud kuhugi, sest poe parklas käis mingi laat. Lõpuks leidsin tanklas koha, kus peatuda ja otsida üles meie SPA aadress, mille küll TOM-le teada andsime, aga tema meiega enam ei rääkinud. Etteruttavalt sain lõpuks aru, et kui tema rohelise taustal punase teekonna näitamise pilt tuhmus, siis ta vajuski mingisse unelaadsesse seisundisse ega andnud enam juhiseid. Siis tuli teda raputada või uuesti marsruuti korrata. Aga tollel hetkel ma seda veel ei teadnud ja kunagi varem polnud ta sellist nalja teinud.

Läksin siis küsima, et kuhupoole meie SPA jääb. Politseinik eesti keelt ei rääkinud, aga see selleks, sain ka vene keeles hakkama. Nagu ka edaspidi selles väikses vene linnakeses. Vähemalt suuna näitas ta kätte, kuhupoole minna. Selle ajaga oli elus Tom oma telefonis ka meie asukoha tuvastanud ja leidnud, mis tänava kaudu meie SPA poole sõita.

Kohale me jõudsime ja parkimiskoha leidsime, kuigi see polnud suur 100-kohaline parkla, nagu SPA kodulehel öeldi, ja kus parkimise eest maksma oleks pidanud. Pigem mingi 20-30 auto jagu, aga maksma oleks pidanud ka siin. Läksime siis vastuvõttu täpsustama, kas oleme õiges parklas ja õige hotelli ees, sest umbes samanimelisi Narva-Jõesuu SPA-sid oli ju mitmeid. Koht oli õige, aga parkla vale. Parkisime siis teise kohta hotelli kõrvale, ja selgus, et külastajatele oli see tasuta. Tore! Lõpuks ometi saime asjad kaasa võtta ja ennast sisse registreerima hakata. Kuigi teenindajad üritasid eesti keelt purssida, aga eriti hästi see neil ei õnnestunud. Läksime siis vene keelele üle, et saada õiget infi, kus ja mis kell söömised, basseiniajad ja protseduurid toimuvad. Üllatus-üllatus, järgmine päev oli basseini puhastamise päev, ja rahvast lubati lustima alles kell 15-st alates. Oleks me seda teadnud varem, oleksime tulnud päev hiljem, et saaks aega paremini ära kasutada. Aga mis seal ikka, hommikupoolikuks olid meile paketis sisalduvad protseduurid kellaajaliselt juba paika pandud, neid nagunii muuta poleks saanud.

Tuppa jõudes oli meeldiv üllatus, et toas oli külmkapp. Saime oma autokülmikust joogid sinna ümber paigutada. Ringi vaadates aga ei meeldinud see koht meile absoluutselt. Polnud rõdu, kus mõnusalt oma külma õlut nautida ja toas oli ainult üks tool. Teine elanik pidi istuma voodil, mis pole üldse mõnus. Jõime oma õlle ikkagi ära, panime ujumisriided ja hommikumantli selga ja otsustasime ennast välibasseinis jahutada. Registratuurist möödudes tuli mulle mõte, et äkki küsiks, kas tuba ümber vahetada ei saaks rõduga toa vastu. Küsija suu peale ei lööda ja maksame kasvõi juurde, kui vaja. Selles riidekapi-suuruses toas ilma rõduta tundus olemine masendav. Selgus, et ülemuse käest küsima minnes meile antigi võimalus vahetada. Öeldi, et suure kaheinimese voodi asemel on kaks eraldi voodit. No see pole küll mingi probleem! Vaade rõdult oli ilus.


Muidugi olime me asjad juba lahti pakkinud, tuli need taas kokku panna ja teise tuppa vedada. Lisaks vahetada hommikumantlid uuest toast vanasse, sest olime ju neid juba kasutanud. Kuigi see võttis üksjagu aega, aga asi oli seda väärt. Õhtused rõdul istumised, külma jooki juues, on õige puhkuse juures väga oluline. Ja kuna minu jalg pikki jalutuskäike ette võtta ei lubanud, siis oli meeldiv üllatus, et meri asus vaid mõnesaja meetri kaugusel. Kuigi ilm oli veidi pilvine, käisid vapramad ikka korra vees kä ära.


Hiljem juba koju jõudnuna selgus, et kolimise käigus kadus kaaslase kell. Õigemini, ta oli selle jõudnud öökapi sahtlisse panna ega märganud välja kolides sinna vaadata. Kusjuures selle kella sai ta ikkagi kätte, sõites bussiga uuesti Narva-Jõesuusse. Ma oleks küll kulleriga saata lasknud, kui kallis see ikka oleks tulnud. Aga eks ta ise tea, ja nagu öeldakse, loll pea on kerele nuhtluseks :)

Nii me siis puhkasime ja spaatasime kaks päeva selles väikeses vene linnas. Eesti keelt kuulis väga harva, ka enamus külastajaid oli venelased. Hakkasin selle valguses mõtlema kogu Ida-Virumaa peale. Et kuidas meie sinisilmsed poliitikud kujutavad ette seal nii kibekähku eestikeelsele haridusele üleminekut? Jah, suund on õige, aga see võtab ikka palju rohkem aega, sest seal on eesti keelt oskavaid õpetajaid (õigemini kakskeelseid) raske leida. Nagu kuulda on, isegi eesti koolis napib eesti keele õpetajaid. 

Tagasiteel tahtsime Sillamäelt läbi sõita, et seda paljukiidetud promenaadi näha. Promenaad oli tõesti ilus, aga oma tavapärase hirmu parkimise osas sain taas läbi elada. Ranna piirkonnas polnud ühtegi parklat ja kitsastel tänaval oli kõigil peatumise keelu märk. Pea-aegu oleksin loobunud, aga siis nägin kohaliku veevärgi hoonet, mille kõrval ilmselt töötajate autod parkisid. Panin enda auto ka julmalt vabale kohale ja saime ikka promenaadi ära vaadatud. pildil pole küll promenaad ise, aga kauni haljastusega tänav, mis sinna viis. 


Koju sõites ma juba oskasin TOM-TOMi trikke karta, aga Tallinna sisse sõites saime ikkagi ekselda. Tahtsin koju sõita Jüri ringtee kaudu, aga sinna geps meid ei suunanud. No mulle kohe üldse ei meeldi läbi Lasnamäe ja Sikupilli kaudu sõita. Kõik need lõputud valgusfoorid ja palju ridasid, kui ei tea, millal missugust rida peaks valima. Selles kohas, mida ma arvasin mäletavat vasakpöörde tegemiseks, polnud aga viita, et siit saab Tartu poole. Nii ei riskinud sinna keerata. Aga kui tuli viit, et vasakule pöörates saab Tartusse, siis keerasingi. No see polnud muidugi õige koht ja geps ärkas ja pahandas minuga. Elus Tom teadis, et lõpuks viib see tee meid ikkagi Tallinna ringteele ja sealt me koju saimegi. Kuigi tegime mingi 10-kilomeetrise ringi, võrreldes Sikupilli kaudu sõiduga.

Kokkuvõttes: kõik need masinad ikka inimese vastu ei saa. Elus Tom tegi TOM-TOMile teejuhatamise pika puuga ära.


Laupäev, 2. juuli 2022

Kuum

 Täna tuleb järjekordne kuum päev, 30 kraadi või isegi üle selle. Ma olen juba mitu päeva oianud, et ma enam ei talu seda palavust,  aga kus sa pääsed. Eile olin endalegi üllatuseks üpris toimekas. Kõigepealt lõpetasin kuumusest õhkavas kabinetis viimase raamatupidamise aastaaruande ära. Kui see firmajuht dokumendid 26. juunil ära tõi, ütles ta rõõmsalt, et aega ju veel on - 30 juunini. Eks ole.. Arvasin, et selle palavaga ma ei kavatsegi arvuti taga piinelda, aga ikka tegin ära. Kui firmajuhile helistasin, et allkirjastagu aruanne ära ja tulgu dokumentide järele, vastas ta, et on ära sõitnud, puhkama, ega tule enne pühapäeva. Egas midagi, kuhu minulgi kiiret, nagu lehes kirjutati, pooled firmadest polnud tähtajaks aruannet esitanud.

Siis puhkasin ja jõin coolerit ja mojitot. Avastasin need joogid sel suvel, varem eelistasin kuuma ilmaga  külma õlut. Vist hakkab ka minust õige naine saama, kes joob naistele mõeldud jooke :)

Seejärel läksin aeda kastma, vihma polnud kusagilt loota. Poole töö pealt vaatasin, et murelid on õrnalt punased ja linnud olid ladvad juba puhtaks teinud. Puud sindrid, on nii suureks kasvanud, ja üksi neile võrku peale sikutada pole võimalik. Aga ahnetele lindudele ma neid mureleid ka ei kingi, mingu metsa ja söögu metsamarju, nagu vanasti. Vahepeal kaalusin, et saen teise, suurema mureli maha ja istutan õunapuu asemele.  Aga ikka ei raatsi. Ja palju ma neid õunugi süüa jaksan.

Murdsin pead, kuidas saaks murelid päästa. Homme võib juba hilja olla. Linnuparv suudab puu tühjaks teha ühe päevaga.  Paraku elukaaslane oli tööl, kellega koos saaks selle töö ära teha.  Siis nägin, et naabrimees oli koju tulnud. Läksin siis teda appi paluma. Ta pikk mees, nii saimegi võrgud peale sikutatud ja edasi sidusin altpoolt juba ise katted koomale. Ühe puu peale tõmbasime katteloori, näeb veidi naljakas välja, aga kaitse on tõhus.

Tänaseks otsustasin kõik higistamist nõudvad tegevused ära jätta. Sest mu pea käib juba ringi sellest kuumusest. Lükkasin edasi ka lapsega koos Ceasari salati tegemise, sest homme lubatakse veidi jahedamat ilma. Täna oli juba hommikul köögis 28 ja õues 27 kraadi. Kohvi joominegi pani higi mööda nägu alla voolama, mis siis kokkamisest rääkida. Lapselapsega on niigi kontaktid hapraks jäänud, see on üks vähestest tegevustest, mida ta koos minuga rõõmuga on nõus ette võtma. Tahan seda koosolemist nautida, mitte palavusest minestamise äärel uimerdada .

Niisiis püsin täna enamuse ajast teisel korrusel konditsioneeri all. Äärmisel juhul käin korra ujumas. Aga selle jahutav mõju ei kesta kaua, juba koju jõudes on sama palav kui enne. Rannas ennast küpsetada ei taha ma ammugi.

Ah, mis ma virisen, küll elan üle ka tänase päeva. Sügis tuleb nagunii...