Esmaspäev, 18. juuli 2022

Kõik, mida sa kardad...

 ...saab su kätte nagunii. Sellepärast ma ei taha "hüpata vette tundmatus kohas" ehk minna puhkama sinna, kus varem pole käinud. Aga nagu taiplik lugeja juba aru sai, tuleb elus ikka kuhugi minna esmakordselt. Nii ka sel suvel, kui otsustasime Narva-Jõesuus puhata. Ma polnud kunagi seal kandis käinud ja Virumaa kõige kaugem punkt minu jaoks oli olnud Rakvere.

No mida ma siis kartsin? Eks ikka seda, kas ma oskan õigesse kohta kohale jõuda, kus parkida saab ja kuidas üldse seal olud on. Jah, mul on TOM-TOM , ja lõpuks ka telefonis Google Maps, aga ikkagi. TOM on mind ikka mitu korda sundinud mingit nõmedat kõrvalteed pidi sõitma ja ükskord juhatas meid Tallinna vangla juures täitsa võssa, kui tahtsime Maardusse saada. Ju sinna kunagi oli planeeritud tee ehitada, mis gepsu mällu oli sisestatud. Seda, mis trikke TOM mulle seekord mängis, ei osanud arvatagi.

Minu kodunt juhatas ta meid täitsa kenasti Peterburi maanteele ja seal polnud rohkem vajagi, muudkui uha kena neljarealist teed mööda 110-ga. Kehvemaks läks lugu siis, kui maantee taas kahesuunaliseks muutus. Nimelt oli sinna väga palju pandud 70 märke, täiesti arusaamatul põhjusel, ei paistnud suuremat asulat ega ristmikku olevat. Mis kõige hullem, piirangut lõpetavat märki või 90-km märki ka mitte. Ka polnud mingit ristmikku, kustsaadik piirkiirus kehtivuse kaotaks. Mingi rohtunud külatee nagu seda mõõtu välja ei andnud. Vat siin oleks TOM mind aitama pidanud, aga tema ei näidanud üldse mingit numbrit. Ja siis tekkis meie ette autodejoru, kes ilmselt oli samamoodi segaduses ja nii me siis venisime 70-80 ga. Lõpuks ometi jõudsime kohta, kus viit näitas vasaskule, et Narva-Jõesuu 10 km. Aga TOM vaikis ega rääkinud mulle vasakpöördest midagi. Kartsin, et see pole õige teeots, aga elus Tom, kes mu kõrval istus, ütles, et ilmselt siit ikka tuleks ära pöörata jah. Tema on varem ka sealkandis käinud, kuigi ammu.

Nii me siis pöörasimegi ja lootsime, et lõpuks linna alguse märgi juures hakkab TOM meid jälle juhatama, aga ei midagi. Lõpuks jõudsime nagu kesklinna moodi kohta, kust tee hargnes kaheks, aga TOM vaikis endiselt. Roollis olles ei saa ju telefoni ka näppida, aga parkida polnud kuhugi, sest poe parklas käis mingi laat. Lõpuks leidsin tanklas koha, kus peatuda ja otsida üles meie SPA aadress, mille küll TOM-le teada andsime, aga tema meiega enam ei rääkinud. Etteruttavalt sain lõpuks aru, et kui tema rohelise taustal punase teekonna näitamise pilt tuhmus, siis ta vajuski mingisse unelaadsesse seisundisse ega andnud enam juhiseid. Siis tuli teda raputada või uuesti marsruuti korrata. Aga tollel hetkel ma seda veel ei teadnud ja kunagi varem polnud ta sellist nalja teinud.

Läksin siis küsima, et kuhupoole meie SPA jääb. Politseinik eesti keelt ei rääkinud, aga see selleks, sain ka vene keeles hakkama. Nagu ka edaspidi selles väikses vene linnakeses. Vähemalt suuna näitas ta kätte, kuhupoole minna. Selle ajaga oli elus Tom oma telefonis ka meie asukoha tuvastanud ja leidnud, mis tänava kaudu meie SPA poole sõita.

Kohale me jõudsime ja parkimiskoha leidsime, kuigi see polnud suur 100-kohaline parkla, nagu SPA kodulehel öeldi, ja kus parkimise eest maksma oleks pidanud. Pigem mingi 20-30 auto jagu, aga maksma oleks pidanud ka siin. Läksime siis vastuvõttu täpsustama, kas oleme õiges parklas ja õige hotelli ees, sest umbes samanimelisi Narva-Jõesuu SPA-sid oli ju mitmeid. Koht oli õige, aga parkla vale. Parkisime siis teise kohta hotelli kõrvale, ja selgus, et külastajatele oli see tasuta. Tore! Lõpuks ometi saime asjad kaasa võtta ja ennast sisse registreerima hakata. Kuigi teenindajad üritasid eesti keelt purssida, aga eriti hästi see neil ei õnnestunud. Läksime siis vene keelele üle, et saada õiget infi, kus ja mis kell söömised, basseiniajad ja protseduurid toimuvad. Üllatus-üllatus, järgmine päev oli basseini puhastamise päev, ja rahvast lubati lustima alles kell 15-st alates. Oleks me seda teadnud varem, oleksime tulnud päev hiljem, et saaks aega paremini ära kasutada. Aga mis seal ikka, hommikupoolikuks olid meile paketis sisalduvad protseduurid kellaajaliselt juba paika pandud, neid nagunii muuta poleks saanud.

Tuppa jõudes oli meeldiv üllatus, et toas oli külmkapp. Saime oma autokülmikust joogid sinna ümber paigutada. Ringi vaadates aga ei meeldinud see koht meile absoluutselt. Polnud rõdu, kus mõnusalt oma külma õlut nautida ja toas oli ainult üks tool. Teine elanik pidi istuma voodil, mis pole üldse mõnus. Jõime oma õlle ikkagi ära, panime ujumisriided ja hommikumantli selga ja otsustasime ennast välibasseinis jahutada. Registratuurist möödudes tuli mulle mõte, et äkki küsiks, kas tuba ümber vahetada ei saaks rõduga toa vastu. Küsija suu peale ei lööda ja maksame kasvõi juurde, kui vaja. Selles riidekapi-suuruses toas ilma rõduta tundus olemine masendav. Selgus, et ülemuse käest küsima minnes meile antigi võimalus vahetada. Öeldi, et suure kaheinimese voodi asemel on kaks eraldi voodit. No see pole küll mingi probleem! Vaade rõdult oli ilus.


Muidugi olime me asjad juba lahti pakkinud, tuli need taas kokku panna ja teise tuppa vedada. Lisaks vahetada hommikumantlid uuest toast vanasse, sest olime ju neid juba kasutanud. Kuigi see võttis üksjagu aega, aga asi oli seda väärt. Õhtused rõdul istumised, külma jooki juues, on õige puhkuse juures väga oluline. Ja kuna minu jalg pikki jalutuskäike ette võtta ei lubanud, siis oli meeldiv üllatus, et meri asus vaid mõnesaja meetri kaugusel. Kuigi ilm oli veidi pilvine, käisid vapramad ikka korra vees kä ära.


Hiljem juba koju jõudnuna selgus, et kolimise käigus kadus kaaslase kell. Õigemini, ta oli selle jõudnud öökapi sahtlisse panna ega märganud välja kolides sinna vaadata. Kusjuures selle kella sai ta ikkagi kätte, sõites bussiga uuesti Narva-Jõesuusse. Ma oleks küll kulleriga saata lasknud, kui kallis see ikka oleks tulnud. Aga eks ta ise tea, ja nagu öeldakse, loll pea on kerele nuhtluseks :)

Nii me siis puhkasime ja spaatasime kaks päeva selles väikeses vene linnas. Eesti keelt kuulis väga harva, ka enamus külastajaid oli venelased. Hakkasin selle valguses mõtlema kogu Ida-Virumaa peale. Et kuidas meie sinisilmsed poliitikud kujutavad ette seal nii kibekähku eestikeelsele haridusele üleminekut? Jah, suund on õige, aga see võtab ikka palju rohkem aega, sest seal on eesti keelt oskavaid õpetajaid (õigemini kakskeelseid) raske leida. Nagu kuulda on, isegi eesti koolis napib eesti keele õpetajaid. 

Tagasiteel tahtsime Sillamäelt läbi sõita, et seda paljukiidetud promenaadi näha. Promenaad oli tõesti ilus, aga oma tavapärase hirmu parkimise osas sain taas läbi elada. Ranna piirkonnas polnud ühtegi parklat ja kitsastel tänaval oli kõigil peatumise keelu märk. Pea-aegu oleksin loobunud, aga siis nägin kohaliku veevärgi hoonet, mille kõrval ilmselt töötajate autod parkisid. Panin enda auto ka julmalt vabale kohale ja saime ikka promenaadi ära vaadatud. pildil pole küll promenaad ise, aga kauni haljastusega tänav, mis sinna viis. 


Koju sõites ma juba oskasin TOM-TOMi trikke karta, aga Tallinna sisse sõites saime ikkagi ekselda. Tahtsin koju sõita Jüri ringtee kaudu, aga sinna geps meid ei suunanud. No mulle kohe üldse ei meeldi läbi Lasnamäe ja Sikupilli kaudu sõita. Kõik need lõputud valgusfoorid ja palju ridasid, kui ei tea, millal missugust rida peaks valima. Selles kohas, mida ma arvasin mäletavat vasakpöörde tegemiseks, polnud aga viita, et siit saab Tartu poole. Nii ei riskinud sinna keerata. Aga kui tuli viit, et vasakule pöörates saab Tartusse, siis keerasingi. No see polnud muidugi õige koht ja geps ärkas ja pahandas minuga. Elus Tom teadis, et lõpuks viib see tee meid ikkagi Tallinna ringteele ja sealt me koju saimegi. Kuigi tegime mingi 10-kilomeetrise ringi, võrreldes Sikupilli kaudu sõiduga.

Kokkuvõttes: kõik need masinad ikka inimese vastu ei saa. Elus Tom tegi TOM-TOMile teejuhatamise pika puuga ära.


7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Nii mõnus puhkusevaib! Sellistest puhkustest lugedes tuleb endal ka hirmus puhkuseisu peale. Alati ma siis mõtlen, et kuidas küll inimestel aega on niimoodi kodumaal puhkamise jaoks. Mul kulub iga puhkusepäev välismaa reisidele ära kuidagi. Aga eks see ole kättevõtmise asi loomulikult. Igatahes kõlas teie puhkus mõnusalt :)

TomTomi ma kasutanud ei ole, ma kasutan alati ja ainult Waze'i. Seal näeb ära iga kui viimasegi takistuse (tee kõrvale parkima jäänud autost kuni keset teed lebava puuoksani) ja kiirusepiirangud on ka 95% ulatuses õiged. Arvestab ka seda, kui mingi tee on suletud jms. On väga vähe kohti, kuhu Waze minna ei oska. Pealegi ütleb ta ka seda, millises sõidureas sõitma peab. Nii et soovitan iga kell Google Mapsi asemel. Ja ka TomTomi asemel, mille tarkvara ja kaardid pärinevad ilmselt kusagilt kaugemast minevikust.

kristallkuul

Emmeliina ütles ...

Ohoo, kus teie käisite! Elupõlise virukana on mulle kõige võõramad "kodumaa piirkonnad" Tallinnast Haapsalu poole ja üldse Läänemaa. Aga kui sa juba Jõhvi viaduktist üle said, siis 10 punkti esimese soorituse eest.
Ma ei ole nüüd mõned aastad Narva Jõesuus spaatanud (varem kollektiiviga koledatel kevad-talvedel), aga mullu käisime brannedega kaks korda rongiga Narvas. Tänavu oli plaan täiendada seda laevasõiduga N - j'esuusse, aga olud pole soodsad olnud. Selle koha pealt on sul õigus, et tegemist täiesti venestunud piirkondadega, rääkigu, mis nad räägivad.

Bianka ütles ...

Tuleb see Waze siis ikka kasutusse võtta. Eelmine kord, kui tahtsin telefonihoidjat akna külge kinnitada, ei tahtnud ta seal püsida. Teine kord jälle sulas see kinnituskoht kuuma käes mööda akent nirena alla, mida andis puhtaks kraapida. Ehk kolmas kord õnnestub paremini.

Meil oli ka esialgne plaan minna kuhugi väljamaale, nagu näiteks Inglismaale või Hispaaniasse. Tänu taevale, et sobivat reisi ei leidnud, see 40-kraadine palavus seal on õudne.

Nii see on, Emmeliina, et käid seal, mis kodule lähemal. Vanasti oli meil ka firmal edasimüüja poolt korraldatud suveüritused, kus sai nii Lõuna-Eesti kui Läänemaa läbi käidud. Nüüd pean oma meelelahutuse ja reisimise ise korraldama.

TT ütles ...

Ma olen igal pool maailmas Google Maps abil hakkama saanud ja õige harva kusagil mööda sõitnud. Kui mobla patarei just tühjaks ei lähe või satid alla ei kuku siis pole ju võimalik ära eksida, sinu asukoht kaardil paari meetri täpsusega näha. Enamasti ei kasuta audiojuhendamist ega sisesta alg ja lõppkohta, lihtsalt viskan pilgu kaardile ja jätan meelde olulised teelahkmed ning asustatud punktid. Sihtkoha läheduses vaja korra peatuda ja peenhäälestus läbi viia kui just teeviidad tasemel pole. Eilegi sõitsin esimest korda elus Jussi matkarajale. Siiani meeles marsruut, Peterburi maantee, pööra Jägala Kärevete teele, 29'l kilomeetril vasakule, 3.5 km Kulli lõkkeplatsini, paremale 1.9 km Koerasilla parklasse.

Bianka ütles ...

Ja ikkagi jääb küsimus, kuidas see telefonihoidja auto akna või armatuuri külge kinnitada. Kas teistel pole sellega probleeme olnud?

HelveL ütles ...

On probleemne olnud ja kasutan seetõttu kõrvalistet või kõrvalistujat telefonihoidjana. Tom-tom saadab tõesti metsa, enam ei kasuta juba mõned viimased aastad.

neiud ärevil ütles ...

Meie oleme ka Google Mapsi abil terve Eesti läbi sõitnud ja alati kohale jõudnud.Ei oska ühtegi paha sõna öelda.Ohjad on muidugi alati minu käes olnud ja mina loen ning ütlen kuhu keerata ja mitme meetri pärast. Seega pole hoidikut vaja olnud, aga laste autodes olen küll märganud, et hoidik on kinnitatud armatuurile ja telefon seisab kindlalt.