Esmaspäev, 27. august 2012

Eralelu kaitseks

Eelmise nädala skandaalikene Edkar Esimese eraelu teemal tekitas meedia konnatiigis paraja lainetuse. Kuigi selle pikantse loo point oli hoopis  selles,  kuidas batja oma asju ajab, kas füüsilist jõudu kasutades, ähvardades,  pakkudes läbi lillede teenet foto avaldamata jätmise eest või lausvaletades oma blogis intsidenti kirjeldades, ei peatu ma sellel pikemalt. Mõtlevale inimesele pole tema elufilosoofias ega käitumismudelites  seegi kord midagi uut, aga tema fänne see nagunii ei häiri. Nende arvates on "armastatud suurlinnapea" reaktsioon igati õigustatud, kuna süüdi on hoopis kõmuajakirjandus, kes alatult topib oma nina teise eraellu.

Aga  räägime siis eraelu puutumatusest. Läänemaailma paparatsikud ronivad tuntud isikute magamistoa akna taha või luuravad neid võimsate zuumidega varustatud fotokatega privaatrannas, et saada kõmulist pilti. Seda võib küll pidada eraelu puutumatuse rikkumiseks, aga küllap on sealgi seadused paika pannud, millal saab ajakirjanikku kohtus süüdistada. Antud intsident ei ulata niisugusele nuhkimisele mitte ligilähedalegi. Mees sõidab täiesti avalikus kohas õhtul ringi ja võtab noore daami oma autosse. Asjaolu, et tema käimised ja kohtumised on kõrgendatud avaliku tähelepanu all, ei tohiks sellele mehele küll üllatuseks olla. Kui ei taha, et nähakse, tuleks varjatumates kohtades oma eraelu elada. Aga eks temagi ole vaid inimene, kes ehk sumedas suveöös kohtas juhuslikult kauaigatsetud naist ja nii polnud aega konspiratsioonile mõelda, vaid tuli koheselt tegutseda. Siis ajab ikka vihale küll, ja võib-olla rikkus see intsident mehe niigi hapra lootuse selle naisega liini ajada :D

Mõistatame, mis me mõistatame, aga ilmselt me ei saagi teada loo tagamaadest,  miks Savisaar oma "eralelu" nii raevukalt varjama tõttas. Mingi udupilt noorest tundmatust naisest tema autos poleks kedagi eriti üllatanud. Aga just tema terav reaktsioon pani loo suure kella külge. Minu jaoks tekitas see omakorda küsimuse, kas kõigi nende noorte neidudega siin-seal miilustamist ikka saabki nimetada vaid eraeluks. No et üksik hüljatud mees otsib endale uut kaasat ;) Kui tegu on temast kolmkümmend või rohkem aastat nooremate näitsikutega, siis sellise suhte taandamine armastuse võlujõule oleks tiba ühekülgne. Kui tänutäheks vanamehe väljakannatamisele saavad naised endale hästitasustatud ametikoha linnapea haldusalas või kiire tõusu parteihierarhias, kas siis ei peaks seda nimetama hoopis ametiseisundi kuritarvitamiseks, mitte eraeluks. Ja selline mõjuvõimuga kauplemine on küll õigustatud meedia luubi all olema, erinevalt eraelu privaatsusest.

Reede, 17. august 2012

Omad joped

Loen ega usu oma silmi, meie kallis haridusminister on tekitanud oma haldusalasse ühe imelik-peene ametikoha ja ilma konkursita sinna tööle võtnud - ta-ta-taaa!- Riho Illaku :D

No ma ei oska kohe midagi muud öelda kui laulda, et "kuidas kõik see nii küll olla saab... unustada kauaks sind ma võin, kuid siis ikka jälle algab kõik, algab uuesti".

Jah, Illaku-poissi pole riigirahaga sahkerdamises süüdi mõistetud, niiet poliitiliselt korrektne värk, see tema uuesti töölevõtmine, niivõrd-kuivõrd. See aga, et haridusminister konkurssi ei teinud ja talle lausa uhiuue ametikoha tekitas, on küll täielik bläkk. Loodan, et selle asjaolu kallal närijaid leidub ja niisama lihtsalt see lugu ei lõpe.

Kui ma siiani pidasin Aaviksood vaatamata kõigele ikkagi targaks meheks, siis see otsus võttis küll karbi lahti. Nagu tarkuselinna kuluaarides sahistatakse ja ja mis ka artiki kommentaarides kajastus, Illak on ülikooli rahade haldamisel olnud nagu rebane koorekirnus. Kuigi ametlikku tõendusmaterjali neile kuulujuttudele pole järgnenud, siis teatud reputatsioon on sellele mehele külge jäänud. Käsi peseb kätt ja sõber sügab selga :D Illaku taas riigiametisse majandusasjade korraldajaks töölevõtmine on üsna samaväärne, kui Avo Viiolile oleks "uus võimalus" antud :D

Kas on Aaviksoo majandusasjades nii taipamatu, et sellise "finantsgeeniuse" teeneid tahab kasutada? Või siis ei saanud "vanale sõbrale" ära öelda ;) Aaviksoo kohta tuleks siinkohal meenutada vana tarkust, et ütle, kes on su sõbrad... Ilmselt omaaegsete "sõbrateenete" laia ringi tõttu võttis Illaku lahtikangutamine Tartu Ülikooli majandusprorektori ametikohalt omal ajal hirmkaua aega :D Aga seda ma poleks küll uskunud, et fööniks uuesti tuhast tõuseb :D

Kolmapäev, 15. august 2012

Laagrielu

Laagrielu on laias laastus ikka ühesugune, olgu tegu siis vangilaagri, pioneerilaagri või maalilaagriga. Nagu nimigi ütleb, kuulub igasse laagrisse erinev seltskond. Vangilaagrisse pannakse neid, kes seadust on rikkunud, pioneerilaagrisse said omal ajal minna vaid pioneerid ja maalilaagris osalevad need, kes maalida tahavad ja oskavad. Ühine on see, et kõigis laagrites kehtivad teatud kirjutatud ja kirjutamata reeglid ja neile tuleb alluda. Kui mõni vang pole tegelikult kurikael, olles sinna sattunud halbade asjaolude kokkusattumisel, siis on tal raske kohaneda sealse kontingendiga. Ka pioneer, kes ei tahtnud luuremänge mängida ja muid pioneeriasju kaasa teha, vaid hoopis omaette raamatut lugeda, tundis kindlasti ennast võõrkehana ja teised vaatasid teda paha pilguga.

Novott, umbes sama lugu oli minul maalilaagriga. Kuna ma polnud terve aasta pintslit kätte võtnud, siis ei olnud mul erilist tahtmist üldse minna. Puudus nii igatsus maalida kui usk, et ma mingi hea pildiga maha saaks. Aga ilus ilm ja soov kodunt eemale saada otsustasid asja. Tervet nädalat pole ma kunagi suutnud kaasa teha, nii otsustasin nüüdki vaid mõneks päevaks minna. Selle ajaga saab mul otsa seegi vähene loominguline potentsiaal ja pealegi hakkab laagri ühiselu üsna kitsal pinnal minusugusele individualistile närvidele käima.

Lootsin ikkagi, et teiste andekad tööd äratavad ka minus väga sügavale peitu pugenud maalihimu, nagu see varemgi on juhtunud. Panin värvid paletile ja hakkasin pihta. Alustuseks valisin lihtsa lillekompositsiooni, mis oli tegelikult algajate jaoks üles pandud. Eks pidasin ennastki üle pika vaheaja nagu algajaks ja teiseks valiku põhjuseks oli see, et lähiümbruse paremad vaated said eelmisel suvel juba ära maalitud. Lokkava roheluse erinevate nüansside leidmises pole ma nagunii väga osav.

Algus oli raske. Etterutates ütlen, et ega oluliselt paremaks ei läinudki ;) Vana vineertooli peale oli asetatud lillevaas suvise kimbuga. Mul oli raskusi isegi proportsioonidele pihta saamisega ja nii ma kõigepealt sellele keskendusin. Ütlesin endale, et kui sa isegi tooli usutavalt ära ei suuda maalida, siis pane heaga pintslid kotti. Ja nii ma siis saingi selle punnitamise tulemusel endale pildi, millele võiks nimeks panna "tool". See, et seal ka mingi vaas lilledega peal oli, ei pääsenud mu pildil eriti mõjule. Et te teaks, teised maalisid ikka rohkem vaasi ja lilli ;) Aga kuna tool sai mul üsna tooli moodi, siis olin lõppkokkuvõttes endaga rahul, kuigi vaasil peegelduva valguse õige toon jäi leidmata (praegune pilt on juba parandatud ja sellega olen rohkem rahul). Kogemata kuulsin, kuidas üks nimetas seda omavahelises arutelus "mõttetuks pildiks" ja pidin temaga nõustuma. Loomulikult pole sel pildil mingit kunstiväärtust, aga minu jaoks oli sel ikkagi mõte enesest võitu saamise märgina.

Nii asusin veidi kindlamana teiste vaadete kallale. Aga ega mul seekord suurt midagi välja ei tulnudki. Ilm muutus aina lämbemaks ja mina pole mingi enesepiinaja. Nii jäid mul maalimata mitmed ilusad vaated, sest ma läksin hoopis järve äärde päevitama ja ujuma. Lõppude lõpuks polnud see mingi orjalaager, vaid minu kallis puhkus, millest ma mõnu tunda tahtsin :D

Peab ütlema, et siinkohal see laagriteema mängu tuligi. Ükski teine osaleja nii kergemeelselt ei käitunud. Võib-olla neid parmud ei söönud nii palju kui mind ja kuumus ei tapnud. Igatahes enamus vorpis vähemalt kolm pilti päevas, üks hommikupoolikul, teine pärast lõunasööki ja kolmas õhtujaheduses. Mina suutsin vaid päevas ühe pildi teha, ülejäänud aja kulutasin puhkamiseks ja mängimiseks. Ja peab tunnistama, et minu peale vaadati natuke viltu küll. Kui ma seletasin, et ma niisuguse kuumaga ei jaksa maalida, siis öeldi mulle, et PEAB. No mitte otsese käsu mõttes, sest olime laagris ikkagi vabatahtlikkuse alusel, aga mitte keegi ei mõistnud minu suhtumist. Rääkimata minuga ühinemisest ;)

Samal lainel polnud ma teistega ka hinnangu andmisel oma töödele. Minu arust oli väga tore, et teistel vaimustust ja tahtmist niipalju jagus. Andku minna, kui see neid õnnelikuks teeb. Mind aga ei rahuldanud oma nõrga tasemega pildid ja kui nägin, et asi ei parane, ei pidanud ma papi ja värvi raiskamist mõttekaks ;) Kui kurtsin, et kahjuks seekord mul midagi head välja ei tule, sain jälle noomida. Niimoodi EI TOHI ennast maha teha ja endale alaväärsust tekitada. Selle arvamusele vaidlesin küll vastu, et ükskõik, missugune ma teiste inimeste meelest ka pole, alaväärsust ei ole keegi mu põhiomaduseks pidanud. Pigem vastupidi. Aga kriitikameelt omaenda piltide suhtes võin ma ju ilmutada. Teiste tööde kohta ei hakanud ma midagi ütlema, kuigi minu arust neist sajast pildist, mis kogu see kamp ära maalis, laias laastus umbes 15 olid väga head, veel 25-l polnud vigagi, aga ülejäänute puhul oli vaid tegemise rõõm. Loomulikult, kõik pildid ei saagi ühtviisi õnnestuda, ka mitte parimatel meist. Mul endal on olnud iga laagri tulemuseks vaid üks päris hea pilt. Seekord jäi ka see üks sündimata.

Ma ei tea, võib-olla on minu kriitiline suhtumine oma töödesse just see põhjus, miks mu entusiasm alla käib. Et kui suudaksin olla sama optimistlik ja rahul oma töödega, kui ülejäänud seltskond, siis muutuksin ka mina produktiivsemaks. Siiski kahtlen, kas see aitaks, nii nagu kõik need enesesisendusel ja -armastusel põhinevad teooriad. Ega ennast ümber ei tee ja nii tekkiski mul küsimus, kas ma järgmisel suvel sinna laagrisse lähen, kui mu arusaamad teistega ei klapi. Hoolimata sellest, et mind püüti ümber kasvatada, ei andnud keegi märku, et ma sugugi nende hulka ei kõlba. Eks see jääb mu enda äratundmise küsimuseks, kas ma edaspidi veel sobitun selle laagri seltskonda või mitte. Mitmed ilusad vaated jäid mul ikkagi kripeldama ja neid tahaks ükskord ära maalida. Nagu näiteks naabertalu vesiroositiik või kaunis vaade ligidalasuvalt mäekünkalt.

Peab mainima veel seda, et mu lühikese laagrisviibimise aja sisse mahtus nii üks tore pidu kui ka ajakirjanike külaskäik. Kuigi ma ei tea täpselt, mis saate jaoks meid filmiti, aga küll ma välja uurin ja teile ka ütlen. Võib-olla saan nüüd lõpuks kätte oma viis minutit kuulsust :D Paraku toimus see filmimine järgmisel päeval pärast pidu, nii valisime naljaga pooleks kaamera ette rääkima paremini säilinud isikud (need, kes peolt varem lahkusid). Mina olin kaadris seljaga, ja minu arust filmiti vaid mu paletti ja pintslitööd. Aga võib-olla lõigatakse seegi lõppvariandist välja :D