Kõik on mu aianduses jälle valesti, ja see ajab südame täis. Otsustasin sel kevadel esmakordselt petuuniataimi ise ette kasvatada, sest need on tavaliselt kallid ja ma ei raatsi neid nii palju osta, et igale poole jaguks. Taimed tulid ilusti üles ja kasvasid hästi pärast pikeerimist. Polegi see nii keeruline, kiitsin ennast. Aga kui olin nädalajagu kodunt ära olnud, leidsin tagasi tulles eest väga pikaksveninud taimekesed. Mis ma valesti tegin, valgust peaks ometigi mu talveaias piisavalt olema? Lõikasin ladvad ära, millest oli pisut abi, sest nii hakkas rohkem külgvõsusid tulema. Üks mu viga selgus siis, kui lugesin seemnete pakendi pealt, et see sort peabki 30-40 cm pikkuseks kasvama. Mina aga kujutasin ette, et kõik petuuniad on algul madalad, ja alles suve lõpul venivad pikaks. Nii et alati peab juhendit lugema, isegi tuntud lillesortide puhul. Kindlasti on olemas ka madalamaid sorte.
Teine probleem ilmnes siis, kui õied lahti läksid. Pea-aegu kõik olid tumesinised, mõned natuke heledamad lilla erinevate varjunditega. Ei ühtki punast, valget või roosat õit, nagu pakendil oleval pildil. Selge, oleksin pidanud ostma ikka mitu pakki erinevaid värve, mitte selle ebamäärase segu :) Aga siis oleks see projekt juba nii kalliks läinud, et targem oleks taimed osta. Seda enam, et nagu selgus, sel aastal olid nad turul suhteliselt odavad 0,5 eurot tükk.
Hästi ei ole seis ka daaliatega, mis kiratsesid kahel eelmisel suvel kuivuse tõttu. Neile peaks ju praegune vihmane ilm sobima. Aga vaid paar tükki said kevadel soojal ajal hea hoo sisse. Need, mis ei jõudnud korralikke kasve luua, kiratsevad nüüd jaheduse käes. Lisaks ründavad neid ka teod, nii pole ka sellest lillesordist ilu oodata. Olengi kolm põõsast kuhugi nurga taha viinud ja nende asemele astilbed ja valge ogaõuna istutanud. Tundub, et mu daaliavaimustusega on asi ühel pool. Kui ei õitse nad mul ilusti ei kuiva ega vihmase ilmaga, siis lõpetan selle tüütu talv läbi juurikate potitamise ära. Jätan vaid 2-3 lemmikut, nii igaks juhuks ;)
Vaatan oma dzunglina metsistunud aeda, kus mõni eelmisel suvel kenas normaalses suuruses olnud taim on nii vohama hakanud, et varjab oma tagasihoidlikumad naabrid ära. mis muud, kui jälle labidas kätte ja suuruste vahekorda ja taimede paigutust ümber tegema... Just siis, kui olin kõik kandidaadid jõudnud välja kaevata, tuli ootamatult suur padukas kaela. Pidin jätma kõik sinnapaika. Kui pärast sadu uuesti aeda läksin, olid peenravahed vett täis, samuti need augud, kust taimed välja olin kaevanud. Mis mul üle jäi, poole kummikuni porisse vajudes, panin taimed kuidagimoodi selle püdela plöga sisse, mis muidu mulla nime kandis. Missugune lillekestest selle vintsutuse üle elab, ei tea.
Umbrohust ma parem ei räägi. Kuigi olen sel kevadel päris hoolas olnud ja juba kaks korda peenramaa üle käinud, siis vihma abil on kõik need eelmised saavutused nulliks muutunud. Vesihein vohab nii et oi-oi. Mõne suurema puhma olen koos märja mullapalliga välja tirinud, aga kahju on huumust niimoodi kompostihunnikusse vedada. Ehk tuleb veel üks-kaks kuiva päeva. Ja teod muudkui sigivad...