esmaspäev, 4. juuni 2012

Silver Meikari juhtum

Kuidas võtta, kas Silver Meikari avalduse näol on tegu reetmise või aususega? Või on tegu hoopis poliitilise vangerduse, kadeduse või mingi muu tema isiksuse psüühilise või psühholoogilise juhtumiga, sellest mina siiani aru pole saanud. Meie meediamaastiku ja poliitringkonnad on tema avaldus üsna ärevile ajanud.

Mind isiklikult ei loksuta väga palju see tõde, mis nüüd pinnale on ujunud. Mingid ärimehed või huvigrupid on annetanud, ilma et oma nime avalikkusele teada on andnud. Kusjuures pole isegi selge, et tegu salaplaaniga maksta mingite sobivate seadusemuudatuste eest. Lihtsalt seadus ei lubanudki äriühingutel annetada. Minu jaoks pole selles nagunii mingit uudist, et poliitikat mõjutavad kellegi huvid. Arvan, et edukatel äriühingutel ongi põhjust ja vajadust seda mõjutada. Sest nende tegevusest tuleb maksuraha, mida riik jagada saab. Loomulikult tean ma ka seda, et see mõjutamine ei pruugi olla omakasupüüdmatu, demokraatlik ega õiglane. Aga kas nn. enamuse huvid, et riik jagagu piiramatult hädaabi erinevate toetuste ja sotsiaalkindlustuste vormis on ikka omakasupüüdmatu või õiglane? Üks ei liiguta lillegi, aga saaks sama elatustaseme, kui see, kes näeb vaeva ja rabeleb? Minu arust on see sama ebaõiglane, aga see selleks...

Niikaua, kui nende vaieldavate annetuste tagant pole otsest korruptsiooni välja selgitatud, jääb skandaal minu jaoks lahjaks, et mitte öelda olematuks. Milleks parteid üldse raha vajavad? Eelkõige enese reklaamimiseks ja valimisvõitluseks. Kui partei vaadete reklaami idee poleks äravahetamiseni sarnane pesupulbri või mobiilioperaatori omale, siis seda annetuste vajadust ega probleemi kui niisugust polekski. Kui valijad mõtleksid oma peaga, piisaks nii televisioonis kui ajakirjanduses kajastatavate partei ideede, programmide ja tegevussuundade avaldamisest. Aga kahjuks on enamus (demokraatlikke) valijaid lollid, ehk neid peab meelitama parteid valima samade vahenditega kui panna teda eelistama ühte kindlat hambapastat. Ja sinna see annetuste raha lähebki. Kui mõni ettevõtja tahab kindel olla, et sama partei jääks ka pärast valimisi riiki endisel kursil hoidma või vastupidi, et tuleks mõni uus poliitiline jõud ja muudaks senikehtinud mängureegleid, siis mis on valet sellisele parteile oma raha annetamises?

Kordan veelkord, niikaua kui pole tõestatud korruptsiooni või mõjuvõimuga kauplemist, on kogu see annetuste teema minu jaoks vaid mediamull. Ja Meikari-sugune B-grupi poliitik on kas tankist, keda keegi on kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks. Või on ta nii osav intrigant, kes loodab selle "aususepuhanguga" ise poliitilist kapitali teenida? Võib-olla on talle lubatud mingit sooja kohta uues parteis, sest vanas parteis pole sellisel "pealekaebajal" küll enam midagi teha. Aga kas teie valiksite sellist uut (või ka olemasolevat) parteid, kes Meikari-suguste väljaastumistega endale populaarsust loodab koguda? Mina küll mitte...

Midagi positiivset võiks see skandaal siiski tähendada ka Reformierakonnale. Mulle tundub, et vana parteijuhi lahkumise kavatsused on aktiviseerinud noorema generatsiooni omavahelist võimuvõitlust. Ja selle tulemuseks ja näitajaks sobib Meikari juhtum hästi. Minu meelest väheusutav, et "aus" Meikar ise oleks mingi arvestatav liider. Pigem üritas ta rajalt maha võtta mõnda oma "leivaisa" konkurenti nagu näiteks Michalit. Aga kes see ka polnud, kes sellise sammuga lootis võimu võtta, siis kardan, et asjad ei lähe tema jaoks päris nii, nagu loodetud. Meikari avaldust ei võetud vastu sugugi nii ühemõtteliselt positiivsena, pigem paistab see samuti kahtlase susserdamisena. Aga kui võimuvõitluse must pesu saab lõpuks pestud, siis on loodetavasti Reformierakonna sisekliima järmisteks valimisteks puhtam ja kuivem :D

Väga paljus hakkab see praegune poliitiline seebiooper meenutama poliitmaastiku tegitaguseid "Alpimajas" , mis oli väga andekas seriaal igas mõttes!

3 kommentaari:

Käopoeg ütles ...

Sellest kirjatükist kumab läbi suhtumine, mis omane tuhandetele eestimaalastele. Isegi kui panid sõnale "pealekaebaja" jutumärgid, lööb läbi teatav üleolev suhtumine Meikarisse ja ükskõiksus ses suhtes, kas poliitikud valetavad või mitte. Milleks selline tekst?

Anonüümne ütles ...

Nojah, minu arvates jällegi veidi mõistlikum tekst, kui pidev hala, kui halvad ja valelikud on poliitikud ning kui kehv on meie riik.. Eks iga riik on oma valitsejaid väärt ning poliitikudki pole mingi eritõug tulnukaid vaid inimesed meie endi seast. Riik - see oleme ju meie ise :) Mind huvitavad ka pigem motiivid, et miks nüüd ja praegu ning miks just nii, sest paraku olen ma vist nii sinisilmne ja naiivne, et raske kuidagi uskuda vandenõuteooriat, et kümnete tuhandete kroonide eest saab uusi seadusi osta.. ja et Meikaril just nüüd südametunnistus ärkas.

Bianka ütles ...

Vastuseks Käopojale, milleks selline tekst, ütleks nii, et igaühel on õigus oma arvamusele ja selle väljaütlemisele oma blogis. Kui see langeb veel kokku tuhandete teistega, siis milles on ikkagi probleem sinu jaoks? Minul pole midagi selle vastu, et sina minuga samal arvamusel pole.

Me võime küll pahandada, et valetamine pole ilus, aga ega poliitikud pole ainsad, kes valetavad. Abikaasad varjavad üksteise eest ühte kui teist, lapsed ei räägi päris ausalt oma tegudest vanematele ega õpetajatele, töökaaslased üritavad ülemustele endast petlikult paremat muljet jätta jne. Kas elu oleks üldse võimalik päris ilma valedeta? Tõstke käsi, kes pole kunagi valetanud. On olemas väikesed valed nagu hädavaled, viisakusvaled, säästvad valed ja möödapääsmatud valed. Ja on olemas suured valed, alatud valed ja omakasupüüdlikud valed, mida peetakse lubamatuks. Igaühel on oma eetilised piirid, missuguse valega ta ei lepiks. Minu jaoks antud juhtum sellisesse kategooriasse ei kuulu, aga inimesed on erinevad ja kindlasti mõne jaoks on see juhtum täiesti lubamatu.

Minu arust selline vale, mis oli kujunenud olukorrast, et firmad ei saa avalikult annetada, oli ka teiste parteide poolt aktsepteeritud piirides toimuv manipuleerimine. Lõppude lõpuks võib iga eraisiku poolt annetatud rahal olla mingi kahtlane päritolu. Muidugi võime unistada kristalsest ausast ja läbipaistvast poliitikast, aga paraku pole see õnnestunud ühelgi maal. Meil pole poliitikud sugugi kõige valelikumad või alatumad. Täitsa normaalne keskmine läbilõige Eesti inimestest, kuigi alati võiks ju parem olla.

Meikari isiku kohta ei oska keegi arvata, kuidas ta kaks aastat valega elada sai ja miks just nüüd otsustas ausaks hakata. Või miks ta üldse nõustus valesti käituma. Aususe etaloniks selline mees minu arust küll ei sobi.