Või oleks õigem öelda, et on aeg lõpetada enda vihkamine. Mõlemad tähendavad tegelikult ühte ja sama: on aeg hakata dieeti pidama ja kaalu kaotama. Ja nagu ma viimaste kordade ebaõnnestumistest olen õppinud, siis tuleb seda hoolikalt ette valmistada. Eelkõige tuleb endaga kokkuleppele jõuda, et ma tahan seda, et ma suudan seda ja et olen valmis loobumisteks, mis sellega kaasnevad. Kui ma lihtsalt hakkan ühel päeval pihta, ilma et mu vaimne valmisolek pole veel saavutatud, ei tule sest midagi välja.
Ja muidugi peab ka aeg olema sobiv. Kuna järgmisel nädalavahetusel ootab ees üks sünnipäev , siis ma parem enne ei alusta. Ma ei ole selline, kes peolauas ainult vett joob ja salatit kõrvale näksib. Ära rikutud dieet maksab kätte mitme päeva jagu ja ma ei pruugigi endist hoogu tagasi saada. Mõistlik on alustada 10. aprillist. Mul on siis piisavalt aega mõtlelda oma menüüvaliku peale, ja tasapisi alustada trennitegemist. Et kas kõnnin niipalju, kui ilm ja liigesevalu lubavad, või siis väntan toas jalgratast. Ausalt, ma ei salli füüsilist tegevust, aga eks pikapeale harjub. Nooremana täitsa meeldis, aga nüüd pean ennast sundima. Vähemalt seda rutiini olen suutnud hoida, et kord nädalas olen käinud ujulas ja oma kilomeetri ära ujunud.
Eks muidugi väike väline stiimul on ka, lisaks jubedale peegelpildile. Peeglist ei peagi ennast kogupikkuses ja -laiuses vaatama. Aga suvel ootab ees kursuse kokkutulek... Muidugi võin ma sinna minemata jätta, aga see poleks aus korraldajate suhtes. Teised näevad vaeva ja sina ei viitsi ennast kohalegi vedada. Olen ise selliste ürituste korraldajana seda tundnud. Pealegi on meid nii vähe, et igaüks on arvel.
Mu perearst ütles viimasel kokkusaamisel sedasama, mida ma ju isegi teadsin. Kui kaalu vähendada, siis muutuvad paljud terviseprobleemid väiksemaks, nii vereõhk, kolesterool, liigesevalud kui ka seedimisvaevused.
Et te ei arvaks, et ma täiesti lootusetu enesehävitaja olen, siis on mul üks põhjendus olemas, miks mul on raskusi kaalu vähendamise või säilitamisega. Ma ei söö palju, magusat pea-aegu üldse mitte, aga mu suurimaks takistuseks on unehäired. Kui ma ei jää õhtul magama, vähkren ikka mitu tundi unetult, siis otsin abi nii alkoholist kui ka öisest söömisest. Ja need on saatanast, ma tean. Mu armas perearst kirjutas mulle ühed uued tilgad, mida enne uinumist võtta, lisaks andis materjale, kuidas lõõgastuda ja rahuneda enne uinumist. Eks ma katsetan neid kõiki ja loodan parimat. Siiski tuleb valmis olla selleks, et unistus saledamast minust jääbki vaid unistuseks...
9 kommentaari:
Materjalidega tutvumine tuleb kindlasti kasuks. Pead õige unevormeli leidma läbi katsetuste. Kursakoku tuleb meil ka, juba aprillis. Paar päeva tagasi oli kursavennaga juttu et ei tea, kas üldse ära tunnemegi enam toda-teist ja kolmat, aga sõber lohutas, et mehed pole ju üldse muutunud. Lause teist poolt ma ei lisa:)
Palun jaga siis meiega ka unenippe. Ma magama jään kenasti, aga kipun liiga vara üles ärkama.
Ps. Unetu Ritsik olen, mitte anonüümne.
Hr.Konn, niipalju kui ma mäletan sinu kunagise kursakokkutuleku pilte, mida sa jagasid meie tutvuse alguses, oled sina tõesti väga vähe muutunud. Seda naiste muutumise kohta käivat lauseosa ma oskan aimata :) Miskipärast ongi suhtumine meeste vananemisse kuidagi leebem, neil võivad olla lõualotid, kõhukesed,kortsud ja kiilaspea, aga tihtipeale teevad need mehe isegi huvitavamaks.
Ma ennast lohutan sellega, et paksud naised näevad siledamad välja, no võrdleme kasvõi kahte Annet, Veskit ja Veesaart. Või nagu keegi ütles, mõlemat ei saa, siledat nägu ja saledat pihta. Aga ikka tahaks maha ka võtta. Ja kui ei õnnestu, siis tuleb lihtsalt hoolikamalt riideid valida, mis aitavad tõde varjata. igasugused hõlstid ja sallid jms.
Hea Ritsik, ega ma väga ei usu, et mul kõigist neist nippidest palju abi on. Tilgad on Valocordin Diazepam ja tegu on rohuga, mida mulle nagunii pikalt ei kirjutata. Pisut abi siiski neist nagu oli uinumisel. Lisaks võtan veel melatoniselli ja mitmesuguseid käsimüügi looduslikke tablette. Ja kui mul õnnestubki mõistlikul ajal uinuda, siis juhtub ka minul nii, et ärkan liiga vara, kell 4-5 ja uuesti magajäämaine on raske.
Tegelikult ma tean, et uni on rohkem häiritud siis, kui on olnud närviline päev ja aju ei suuda probleemi kallal ketramist lõpetada. Või on järgmisel päeval midagi keerulist ees, siis ei saa ka ärevusest jagu. Need lihaslõdvestuse ja hingamise juhtimise harjutused ongi ärevuse vaigistamiseks. Aga nende kirjeldused on nii pikad, et kuni see kõik mulle pähe pole kulunud, võib selle lugemine mul viimasegi une viia. Häda on ka selles, et vaatan kella ja ajan enda närvi, et juba tund läinud ja ma pole magama jäänud, juba teine tund hakkab läbi saama ja ikka ei midagi. Peaks rahulikuks jääma ja muudkui lamama ja ootama und.
Olen mõelnud, et ehk mingi hüpnoos võiks aidata, aga ei tea, kust sellist leida. Peaks selle Ants Rootslase saadet vaatama, äkki oleks temast abi.
Uneprobleemid samad mis sinul. Ei jää õhtul kuidagi või siis magan tükati. Ja aina mõtlen, analüüsin, muretsen. Järgmisel päeval pea uimane, energia maas.
Neid tilku on mulle ka kirjutataud. Ühest pudelist saab ilmatu aeg läbi, vahepeal juba vist kaob mõju ka ära. Aga midagi ikka.
Dieeti pidada pole ma suutnud küll mitte kordagi elus.
Helle, sul polegi vaja dieeti pidada :)
Eilse öö vastu tänast magasin imehästi, ärkasin vaid 2 korda öö jooksul ja uinusin mõnekümne minuti jooksul. Kokku magasin üle 8 tunni ja olin hommikul värske. Oleks selline öö reegel, aga paraku on see erand.
Täna tuli mulle päeval lõunauinak peale ja nüüd ei taha ööuni tulla...
Tead, ma ikka nagu veel ei usu, et vanus äkki sealmaal, et paneb mõtlema. Just praegu, poeskäigult naasnuna ütles tuttav bussijuht, et nemad nüüd prouaga nüüd 70!!! Alles see oli, kui tantsisime naistepäeval hommikuni ja asutuse mehed läksid koju (siis veel tundmatu) Jääääre loo moodi kaasas "kolm lõtva tulpi, nukker naeratus ja tort"
tean enda iseloomukest ja isegi klassikokkutulek ei pane mind enam kokku võtma. Pigem võin mitte kohale maabuda, mis oleks kõige hullem allaandmine (nagu hr. Konna paadireisule). Tean ka Sinu järjekindlust ja soovin kõigest südamest õnnestumist!
Aitäh, Emmeliina minusse uskumast, aga minu järjekindlus ja tahtejõud on aastatega õhukeseks kulunud :)
Klassikokkutulekuid korraldasin tavaliselt ma ise, nüüd nii kaugele kolinuna ma seda enam ei tee. Ja kui aus olla, siis ma vist ei tahagi näha, kuidas meie sümpaatsed "poisid", kellesse omal ajal armunud sai oldud, on muutunud väsinud vanameesteks. Parem mäletan neid sellistena, nagu nad viimati olid, sel võrratul Võrumaaga hüvastijätu kokkutulekul, kus mina kui Lumivalgeke pidutsesin oma 12 (pöial)poisi seltsis. Käisin oma "õukonna" ehk parimate sõpradega paljalt saunas ja laulsime hommikuni, kaks poissi kitarridega ja mina. See polnudki nii väga ammu, vaid 7 aastat tagasi, aga sellist pidu ei tule enam kunagi.
Kursusel on meil alles vaid neli "poissi", ja üks neist ei tule seetõttu, et ta oli abielus kursaõega, ja pärast lahutust nad ühes ruumis enam kunagi ei viibi. Üks on nii eraklik kuju, et temagi vaevalt tuleb. Niiet seal ootab mind ees enamuses "tüdrukute" seltskond, ja usun, et ega nemadki nooremaks pole läinud.
Postita kommentaar