Ühel mornil hommikul, kui ei tahtnud voodistki välja tulla, näppisin telefoni. Ausalt, viimasel ajal sealt META pakutust midagi vaadata pole. Ainult mingid nõmedad reklaamid, minu tuttavad kas enam ei postita midagi või ei jõua ma nii kaugele kerida, et nendeni jõuda. Aga vat sellel hommikul tegi üks video mu tuju heaks. Nimelt laulis selles Boris Lehtlaan ja mitte mingi reklaamkatkendi, vaid kogu laulu. Ta on alati mu lemmik olnud ja kuigi ta enam tihti ei esine, oli suur rõõm näha, et ta ise ja tema hääl oli 80-aastasena ikka tasemel. Ta on öelnud, et tema raha pärast enam laulma ei pea, sest tegi omal ajal mitmed head investeeringud. Ja nüüd laulab vaid seal ja siis, kui ise tahab.
Seekordne esinemine oli kas mingis väikeses kultuurimajas või lausa hooldekodus, igatahes eidekesed istusid andunult reas toolide peal ja kuulasid. Otsisin lausa kõrvaklapid välja, et saaks kah parema heli. Lõpuks selgitasin välja, kes selle video postitas ja leidsin, et tal oli rohkemgi laule üles laaditud sellest esinemisest. Mul on õnne olnud ka kahel tema kontserdil käia ja tänu heale tuttavale isegi koos pilti teha. Siin oleme me kõik 9 aastat nooremad, aga rõõm oli näha, et Borkale polnud aastad liiga teinud. Ta oli endiselt võluv ja sarmikas. Neid videosid saan mõnel sombusel päeval uuesti vaadata tuju tõstmiseks.
Väikesi rõõme leiab veelgi. Kuna püüan oma menüüsse lülitada neid sööke, mis võiksid mu verepilti parandada, siis tegin lõhesuppi. Varem ma hoolsa perenaisena kasutasin supileeme saamiseks tervest kalast saadud selgroogu ja pead ja nokkisin siis nende küljest liha supi sisse. Nüüd ma seda enam ei viitsi teha, võtsin lõhefileest kõhuääred, mis mul soolalõhe viilutamisest üle jäid ja keetsin need ära. Ei hoolinud ka kalorilugemisest, vaid panin südamerahus 35%-list vahukoort sisse. Ossapoiss, kui hea see supp sai! Siis tegin kreveti-munasalatit, rammusa Hellmans majoneesiga, mitte mingi jogurtiga, nagu varem. Jälle jube maitsev sai ja loodetavasti ka kasulik mu tervisele. Olen nüüd MARWI firma toodete fänn ja kuldsel kolmapäeval ostsin alati Selverst pakikese kalleid kaheksajala tükke. Viimane kord enam ei isutanud nende järele, aga soodushinnaga olid rannakarbid küüslaugu ja paprikaga. Need olid samuti maga head. Ja viimasel ajal on meie Coopis veel üks imemaitsev toit - Bulgur hiidkrevettidega. See on umbes samasugune nagu need Poke-kausid, aga ma ei teadnud, misasi see bulgur on. Vaatasin siis netist järele. Kogu see kooslus oli väga õnnestunud. Niiet pimedal ajal tulebki rõõmu suu kaudu manustada.
Ja eile tundsin rõõmu külalisest, keda ma tegelikult nagu viisakuse pärast kutsusin läbi astuma. Mäletasin, kui paar aastat tagasi ekstra läksin Rakveresse teatrisse ja spaasse ja mainisin seda ka peikale. Ei, ta ei öelnud, et astu minu poolt ka läbi. Mõtlesin, et mina olen parem inimene ja kui ta Tallinna arsti juurde pidi tulema, pakkusin välja, et kas tuled minu juurest ka läbi. Lubaski tulla. Ma hakkasin ennast muidugi sõnuma, et oli seda vaja, nüüd hakka koristama ja süüa tegema. Aga siis võtsin vabalt, pühkisin suurema prahi harjaga kokku, lapiga nühkisin ära mõned plekid põrandalt ega hakanud täiskoristust tegema. Ega ma poleks jaksanudki. Söögi ostsin meie Coopi valmistoitude letist, kus on väga maitsvad ja normaalse hinnaga toidud. Nii ei vaevanudki ma ennast külalise tulekuks ära.
Kui ta tuli, laskis uksekella. See fakt on huvitav sellepoolest, et ta ise parandas selle mul eelmisel aastal ära, aga mõne aja pärast see ikkagi enam ei töötanud. Ja nüüd tema sõrme all tirises nagu milenki. Eks vist tahtis meesterahva kätt. Proovisin, ja minu vajutamise peale töötas samuti.
Seekord tõi ta jälle suure ilusa tumepunase roosi, nagu tal kombeks on. No missuguse naisterahva süda ei sulaks selle peale...
Aga see polnud veel kõik. Kui olime söönud, vaatas ta mu vinüülplaadimängijat. Olin aasta tagasi kurtnud, et ei mängi enam korralikult, rihm vist libiseb. Tal oli see meeles ja kuigi uut rihma ta tuua ei saanud, kuna ei teadnud mõõtu, siis leidis ta ikkagi lahenduse. Keeras rihmal teise külje, mis polnud siledaks kulunud. Ja hakkaski pill tööle! Einoh, tipikad on ikka väärt mehed. No ja pärast seda hakkasime vanu armsaid plaate kuulama. Selgus, et meil oli üsna sarnane maitse. Deep Purple, Pink Floid, Greedensid. Lausa ime, et mul nõuka ajal neid plaate õnnestus hankida. Mäletan, et käisime Riiast neid ostmas ja hiljem oli mul plaadipoes üks tuttav, kes andis teada, kui uut kaupa tuleb.
Olin mõelnud, et viskan selle vana muusikakeskuse minema, nagunii seal peale raadio miski ei tööta. Aga nüüd jätan ikka alles, vanu nostalgilisi vinüüle on mul palju, mida kuulata.
Ja nii juhtuski, et läksin sel pimedal ja vihmasel õhtul lausa õnnelikuna magama. Peika pidi selle ilmaga veel koju sõitma, aga ta jõudis õnnelikut kohale.
Ja tema arstilkäigu tulemuseks oli see, et tedagi ootab ees puusavahetuse opp. Ta küll vapralt toimetas oma kodus, mis vaja, ja ma arvasin, et tal pole asi nii hull kui mul oli. Selgus aga, et ka tema puusal on 4.astme kulumine. Eks ma saan siis nõu ja jõuga abiks olla, kui ta opile läheb.
